Mis ühiskonnas me elame, kui suvalisele blogijale saadetakse kirju ja tänatakse selle eest, et ta julgeb oma värvilist mantlit kanda, kuigi paljudele see ei meeldi? / Miks inimesed alati kõigile meeldida tahavad?

Kes oleks võinud seda arvata, et üks värviline ja mõne meelest klounimantel toob kaasa selle, et saan blogi kommentaariumis selle eest osaliselt pähe, aga postkastis on umbes neli-viis kirja teemal, et kle, Jaanika, aitäh, et sa nii ehe ja julge naine oled ega neid kommentaare südamesse võta… Ning oma elu just nii elad, nagu sa ise tahad jne. Enamik kirjutasid, et nemad seda mantlit ise ei kannaks, aga üks lisas, et ta muidu kannaks küll, aga meie ühiskond peaks teda imelikuks 😦 Vot see viimane on kurb. Ma siis vastasingi, et kui sa just matustele ei lähe, siis sind ei peaks absull kottima, mida teised su riietusest arvavad. Vot sellepärast meie naised ei julgegi midagi öelda ega teha jne, kohe saab sõimu. Ja see on nii mööda värk ikka… Tavaliselt ei kirjutata mulle niisama lambist, pigem harva, aga jah – aitäh nende kirjade eest, need olid ilusad! 🙂 Lisaks on linnas inimesed lambist rääkima hakanud, mida mul tavaliselt iial ei juhtu ja täna viisin selle mantli õmblejale, et ta nööbid veits tugevamalt ette õmbleks ja ta ta küsis, et kust ma selle tellisin, et ta tahaks ka endale seda 😀 Ega ta ei täpsustanud, vbl peab teatris klouni mängima, aga vahet pole. Mina olen rahul! 🙂

Millega ma aga tõesti rahul ei ole, on see üldine suhtumine. Ma ei räägi siin konkreetselt mu mantlist, see on vaid suvaline näide. Ma näen tihti enda ümber inimesi, kes alati kardavad kõike; kes ei julge midagi öelda ega teha ega kanda, sest mida teised küll arvavad jne (ka mulle kirjutatud kirjades on see ju välja toodud, et teiste pärast ei julgeta). Ja mis peamine – alati korrutavad nagu püha mantrat, et selline käitumine ei sobi jne. Kelle jaoks? Mis olukorras? Ma nõustun, et kui inimene a la öörahu ajal kortermajas muusikakeskuse põhja paneb, siis see on küll väga ebaviisakas ega sobi naabritele, sest nemad tahavad magada. Siis on see tõesti loogiline ja arusaadav, sest teistega peabki sellises olukorras arvestama. Aga näiteks asjades, mis teisi nii otseselt ei mõjuta? See riietus ei sobi sinna, see meik ei sobi tänna, neid raamatuid normaalne inimene ei loe, seda filmi haritud inimene ei vaata jne. Meil on see ühiskondlik surve nii tugev peal, et kui me natukenegi erineme, siis me oleme imelikud. Ja see on nii paljude inimeste arvates midagi kohutavat, sest kes tahaks ikka imelik/teistsugune olla? Parem on ju olla see normaalne. Selle kohta on olemas hea ütlus – ma üks kord proovisin normaalne olla, need olid kõige igavamad viis minutit mu elus.

Ma ei pea ennast mingiks teab mis julgeks inimeseks igas olukorras, oh ei. Ka minul on hetki, kus tekib hirm ja see on igati okei, aga see ei tohiks meie elu segada. On ju veider, kui ühele suvalisele blogijale nagu mina kirjutavad lugejad, et kle, aitäh, et sa julged… mantlit kanda, kuigi paljude arvates see on kole? Kas selle jaoks on ka julgust vaja või? 😀 Kes seda lõpuks kannab – kas mina või nemad? Ilmselgelt mina, seega mind jätabki külmaks, mida teised sellest arvavad. Ja minu maailmas käituks iga inimene selliselt, aga tuleb välja, et see ei ole siiski niimoodi. Et isegi siis peab ühiskonda sulandama, kui see asi sulle endale meeldib ja teistele mitte. Vähemalt paljude meelest küll.

Aga noh – mina olengi alati selline olnud. Pohhuistlik, endale elav (vähemalt sellistes asjades küll), otsekohene. Ma tean, et on inimesi, kes sellega ei samastu, mu enda lähikonnas on ka. Mu blogi ei meeldi näiteks mu õele, sest ta on palju reserveeritum kui mina. Tema arvates ei peaks oma elu niimoodi jagama, sest tema seda ise ei teeks. Tore, aga mina ei ole tema ja ongi teema ammendatud. Seega meil on sellest erinev nägemus ja ilmselgelt ei sunni ma teda blogima ning kuigi ta alguses ikka rääkis, et kas mul on mõtet seda teha, siis ma viisakalt ütlesin, et minu elu ja minu valikud. Ja mis nüüd toimub? Seda teemat ei tooda enam niimoodi jutuks, sest on aru saadud, et ma elan oma elu niimoodi nagu ma ise tahan. Ja asi klaar. Tema elab jälle teistmoodi. Ja nii ongi. Kui elatakse seadusega kooskõlas, siis võib igaüks elada oma elu täpselt oma maitse järgi.

Ma ei tahagi väita, et kõigele siin elus peab vilistama. Kui ollakse perekond, siis see tulebki esimesena (ma mõtlen siinkohal enda last ja abikaasat), aga ka siis saavad mõistlikud inimesed aru, et tegeleda võib sellega, millega sa ise tahad ja olla see, kes sa olla tahad. Hendriku ja mu sõpradega mul seda muret pole kunagi olnud, sest keegi ei ole tahtnud mind ümber kasvatada. Hendrik just selle tugeva natuuri ja enesekindluse pärast minusse alguses armuski, ta on seda mitmeid kordi maininud 😀 Mitte et ma seda päris igas olukorras oleksin, aga no ma olen alati iseendaks jäänud, algusest peale juba.

Kõigil on hobid, need on lihtsalt erinevad. Kõik käivad mingil moel riides, see on lihtsalt erinev jne. Sama lugu on iseloomuga. Nii lihtne see tegelikult ongi 🙂 Elus võiks olla vähem seda suhtumist, et mida teised küll arvavad jne. Kas sind tõesti peaks see igas olukorras huvitama või on mõttekam pigem tegeleda sellega, mis meeldib/olla see, kes sa olla tahad? Mina igal juhul valin viimase suhtumise ja sellepärast mul puuduvadki paljud hirmud, mis teistel on olemas. Mõned peavad mind sellepärast isekaks, ülbeks jne, aga tänapäeval ongi juba see teiste arvates arrogantne, kes ei vasta ühiskonna poolt heakskiidetud normidele. Sest ollakse harjunud ju, et kõik kooris kaagutavad alati ühtemoodi ja kui vähegi vastuvoolu ujud, siis… see ei meeldi teistele, sest nad pole sellega harjunud. See ei ole enam aga sinu probleem 🙂 Mulle juba sellepärast meeldib blogida, sest siin blogimaailmas peab ju vähemalt keegi olema, kes julgeb ausalt asjadest ilma valehäbita kirjutada 😀 Ma ei karda oma postitustes kedagi perse saata, kui ma reaalselt arvan, et see on vajalik. Samamoodi ei karda ma seda, et keegi minu perse saadab, sest seda on juhtunud ja juhtub ilmselt tulevikus veelgi. Las juhtub – kõigile ei saa meeldida. Ei meeldi mulle kõik inimesed ega saa ka mina kõigile meeldida. Ja kuna seda survet mul pole ka kunagi olnud, et ma peaksin kõigile meeldima, siis seda lihtsam on asjadest kirjutada.

Täna sorteerisin oma pildid ka ära, mis ilmutusest kätte sain! Rahu majas natukeseks nüüd 🙂 Paari pilti ka sellest – esimese puhul on sorteerimisprotsess pooleli, teisel juhul olen osad pildid juba raamidesse pannud. Nüüdseks on kõik juba albumites ka – juhhuu! 🙂

wp-1579000131567.jpgwp-1579003915682.jpg