Vahepeal on mul tunne, et kui ma kirjutan, et ma käin ilma lapseta mõned tunnid paar korda nädalas kohvikus, linnas, raamatukogus, poodides vms, siis osad loevad sealt välja hoopis midagi muud – a la nagu ma oleks otse keisrilõikelt ööklubisse läinud või midagi sellist. Sest juba mitu korda olen ma saanud kommentaare, et miks sa oma aega vajad ja miks sa ilma lapseta üldse kuhugi lähed jne. Kuigi ma mainisin, et nii mina kui Hendrik käime vahepeal ära, siis jäi silma ainult see osa, et mina käin ära. No ma siis vastasingi, et meil mõlemal on see võimalus käia ka üksinda kuskil – lihtsalt teine lapsevanem hoiab siis last ja kogu lugu. Siis sain vastuseks, et ju me pole siis lapsevanemateks olemiseks valmis, et oma aega vajame. Vot see on juba tase omaette, ausõna 😀
Tegelikult on asi lihtne. Kui ma oleksin üksikema, siis ma jah võtaksin lapse alati kõikjale kaasa või peaksin kellegi hoidjaks võtma, aga ma ei ole seda õnneks. Mis tähendabki lühidalt seda, et kui mina paar tundi eemal olen, siis on E Hendrikuga, kes on tema isa ehk siis sama lähedane isik kui mina. Ei jäta ma teda naabrimutile hoida ega midagi sellist, vaid ta oma isa teeb seda. Jah, kui mu laps lepiks ainult minuga, siis oleks natuke raskem see olukord, aga õnneks see pole niimoodi. Söödan E-l kõhu täis ja siis on teada, et paar tunnikest pole tal vaja süüa ja saangi sel ajal ära käia. Ta sööks samuti vajadusel piimasegu ja on söönud ka, aga kuna ma üle paari tunni pole eemal nüüd olnud, siis pole seda üle kuu aja kordagi kasutanud. Tavaliselt käib üks lapsevanem tööl ka ja on lausa üheksa tundi päevast eemal – kas siis ta ka pole lapsevanemaks saamiseks valmis, sest peab eemal olema? Või mis loogika järgi see süsteem toimib?
Jah, muidugi on töö veits teine teema, aga mina leian, et kui lapsevanem (vahet ei ole, kumb siis – mõlemad!) saab vahel ka ilma lapseta kuskil käia, siis see annab palju juurde. Minule annab küll, tulen koju tagasi ja kohe on palju rohkem energiat juures. Aga no ju siis on neid naisi ka, kes mitte kunagi lapse kõrvalt mitte kuhugi ei lähe enne tema viieaastaseks saamist vms. Mulje jääb küll vähemalt selline. Või on asi pigem selles, et neil pole seda võimalust lihtsalt, sest laps ei lepi isaga, on lihtsalt tropp mees, kes pole nõus lapsega aega veetma jne? Kahju küll, aga minu lugu ei ole selline. Mul on võimalus lapse juurest paariks tunniks vahel ära käia ja ma kasutan seda mõnuga, absoluutselt ei häbene ka seda.
Lisaks tuli veel välja, et kui üksinda kohvikutes käia, siis on midagi ikka valesti vms. No siis on mul valesti juba alates 18-ndast eluaastast, mil ma olen üpris tihti üksinda kohvikutes käimist nautinud, sest alates sellest ajast olen ma ise tööl käinud ja oma raha teeninud (kui kutseka kaks aastat ja Mehhikos oldud pool aastat välja jätta, ka gümnaasiumi kõrvalt käisin ma õhtuti tööl). Ma käin sõbrannadega ka, aga nad ei ela Põlvamaal ja ma näen neid harvem. Üks tegelikult elab, aga ta on hetkel pikal reisil ja jõuab nüüd jaanuari lõpus tagasi – küll siis käin temaga ka 🙂 Et käin üksi, sõbrannadega, abikaasaga kahekesi (seda viimast on küll vähe ette tulnud viimasel ajal), perega – käin igas variandis kohvikutes või kuskil väljas. Perega käime rohkem teistel külas ja meil käiakse ka. Ja muidugi lapsega niisama jalutamas ka.
Et nagu inimestel on ikka veider arusaam asjadest. Jah, ju on neid emasid, kes ei tahagi kuhugi ilma lapseta minna, aga mina ei ole üks neist. Ja huvitav on ka see, et kui ma mainin, et me mõlemad saame Hendrikuga vajadusel ära käia, siis see on loogiline, et tema saab, sest ta on mees, aga minu puhul see ei ole nii, sest ma olen naine? Vot just sellise suhtumise pärast naised endale ise jalga tulistavadki. Jah, kindlasti on olemas lapsi, kes polegi nõus kellegi teisega peale ema olema, aga sama palju on ilmselt ka naisi, kes lihtsalt ei lase mehel beebiga omavahel kvaliteetaega veeta, sest silmatera peab ju nendega olema kogu aeg… Ja kui kaks aastat hiljem selgub, et mees peabki loogiliseks, et laps on naise pärusmaa, siis on draama majas ja mees on jobu, sest ta ei veeda järglasega piisavalt aega. Mõni mees ongi eos juba jobu, selle vastu ei saa, aga kui naine kohe alguses omastab lapse, siis mees enam hiljem ei viitsigi üritada, sest laps ei saa aru, kes see võõras onu on, kui varem pole isa eriti temaga aega saanud veeta. Ja hiljem ongi kogu koorem naise enda kanda…
Et minu soovitus siinkohal – kui teil on jobu mees, kelle jaoks seks lapse tegemiseks oli hea, aga sitased mähkmed ja muud asjad on 24/7 ainult naise teema… samal ajal, kui tüüp teleka ees igal õhtul õlut libistab, siis… mul on teist kahju, sest sellisel juhul ei oskagi midagi head soovitada – tavaliselt lähevad lõpuks taolised suhted nagunii lahku (kui naisele endale see sobib, siis on teine teema, aga enamasti ei sobi ju, vaid lihtsalt lepitakse sellega, mis saada on). Ja kui teil on tegelikult mees, kes tahaks ka ise lapsega aega veeta ja te arvate, et niipea pole seda vaja, siis hiljem ei pruugigi see enam võimalik olla, sest mees on harjunud, et lapsega tegelete teie ja samamoodi on ka teie võsuke sellega harjunud. Ja kui teil on tõesti laps, kes algusest peale isaga juba absoluutselt ei lepi, kuigi võimalus antakse, siis on teine teema, aga kui paljudel see siiski päris niimoodi on?
Ja noh – alati on võimalus ka, et te ei tahagi kuhugi lapse juurest eemale minna – see on arusaadav. Aga enamasti on asi ikka selles, et tegelikult vajab ema (ja ka isa loomulikult) vahel väikest vaheldust, seda lihtsalt ei tunnistata, sest neil puudub see võimalus seda teha. Ja siis on hea ajada, et ju te ikka polnud lapsevanemateks saamiseks valmis vms sarnane teema.
Lõpetuseks pilt E-st, kes sai täna oma esimese püreeampsu! Alguses oli natuke imelik nägu peas ja sülitas välja, aga tundub, et kokkuvõttes jäi rahule. Sellest söömisest mul pilti pole, lihtsalt niisama üks eile tehtud klõps temast 🙂
minumoodimaailm 