Mis ühiskonnas me elame, kui suvalisele blogijale saadetakse kirju ja tänatakse selle eest, et ta julgeb oma värvilist mantlit kanda, kuigi paljudele see ei meeldi? / Miks inimesed alati kõigile meeldida tahavad?

Kes oleks võinud seda arvata, et üks värviline ja mõne meelest klounimantel toob kaasa selle, et saan blogi kommentaariumis selle eest osaliselt pähe, aga postkastis on umbes neli-viis kirja teemal, et kle, Jaanika, aitäh, et sa nii ehe ja julge naine oled ega neid kommentaare südamesse võta… Ning oma elu just nii elad, nagu sa ise tahad jne. Enamik kirjutasid, et nemad seda mantlit ise ei kannaks, aga üks lisas, et ta muidu kannaks küll, aga meie ühiskond peaks teda imelikuks 😦 Vot see viimane on kurb. Ma siis vastasingi, et kui sa just matustele ei lähe, siis sind ei peaks absull kottima, mida teised su riietusest arvavad. Vot sellepärast meie naised ei julgegi midagi öelda ega teha jne, kohe saab sõimu. Ja see on nii mööda värk ikka… Tavaliselt ei kirjutata mulle niisama lambist, pigem harva, aga jah – aitäh nende kirjade eest, need olid ilusad! 🙂 Lisaks on linnas inimesed lambist rääkima hakanud, mida mul tavaliselt iial ei juhtu ja täna viisin selle mantli õmblejale, et ta nööbid veits tugevamalt ette õmbleks ja ta ta küsis, et kust ma selle tellisin, et ta tahaks ka endale seda 😀 Ega ta ei täpsustanud, vbl peab teatris klouni mängima, aga vahet pole. Mina olen rahul! 🙂

Millega ma aga tõesti rahul ei ole, on see üldine suhtumine. Ma ei räägi siin konkreetselt mu mantlist, see on vaid suvaline näide. Ma näen tihti enda ümber inimesi, kes alati kardavad kõike; kes ei julge midagi öelda ega teha ega kanda, sest mida teised küll arvavad jne (ka mulle kirjutatud kirjades on see ju välja toodud, et teiste pärast ei julgeta). Ja mis peamine – alati korrutavad nagu püha mantrat, et selline käitumine ei sobi jne. Kelle jaoks? Mis olukorras? Ma nõustun, et kui inimene a la öörahu ajal kortermajas muusikakeskuse põhja paneb, siis see on küll väga ebaviisakas ega sobi naabritele, sest nemad tahavad magada. Siis on see tõesti loogiline ja arusaadav, sest teistega peabki sellises olukorras arvestama. Aga näiteks asjades, mis teisi nii otseselt ei mõjuta? See riietus ei sobi sinna, see meik ei sobi tänna, neid raamatuid normaalne inimene ei loe, seda filmi haritud inimene ei vaata jne. Meil on see ühiskondlik surve nii tugev peal, et kui me natukenegi erineme, siis me oleme imelikud. Ja see on nii paljude inimeste arvates midagi kohutavat, sest kes tahaks ikka imelik/teistsugune olla? Parem on ju olla see normaalne. Selle kohta on olemas hea ütlus – ma üks kord proovisin normaalne olla, need olid kõige igavamad viis minutit mu elus.

Ma ei pea ennast mingiks teab mis julgeks inimeseks igas olukorras, oh ei. Ka minul on hetki, kus tekib hirm ja see on igati okei, aga see ei tohiks meie elu segada. On ju veider, kui ühele suvalisele blogijale nagu mina kirjutavad lugejad, et kle, aitäh, et sa julged… mantlit kanda, kuigi paljude arvates see on kole? Kas selle jaoks on ka julgust vaja või? 😀 Kes seda lõpuks kannab – kas mina või nemad? Ilmselgelt mina, seega mind jätabki külmaks, mida teised sellest arvavad. Ja minu maailmas käituks iga inimene selliselt, aga tuleb välja, et see ei ole siiski niimoodi. Et isegi siis peab ühiskonda sulandama, kui see asi sulle endale meeldib ja teistele mitte. Vähemalt paljude meelest küll.

Aga noh – mina olengi alati selline olnud. Pohhuistlik, endale elav (vähemalt sellistes asjades küll), otsekohene. Ma tean, et on inimesi, kes sellega ei samastu, mu enda lähikonnas on ka. Mu blogi ei meeldi näiteks mu õele, sest ta on palju reserveeritum kui mina. Tema arvates ei peaks oma elu niimoodi jagama, sest tema seda ise ei teeks. Tore, aga mina ei ole tema ja ongi teema ammendatud. Seega meil on sellest erinev nägemus ja ilmselgelt ei sunni ma teda blogima ning kuigi ta alguses ikka rääkis, et kas mul on mõtet seda teha, siis ma viisakalt ütlesin, et minu elu ja minu valikud. Ja mis nüüd toimub? Seda teemat ei tooda enam niimoodi jutuks, sest on aru saadud, et ma elan oma elu niimoodi nagu ma ise tahan. Ja asi klaar. Tema elab jälle teistmoodi. Ja nii ongi. Kui elatakse seadusega kooskõlas, siis võib igaüks elada oma elu täpselt oma maitse järgi.

Ma ei tahagi väita, et kõigele siin elus peab vilistama. Kui ollakse perekond, siis see tulebki esimesena (ma mõtlen siinkohal enda last ja abikaasat), aga ka siis saavad mõistlikud inimesed aru, et tegeleda võib sellega, millega sa ise tahad ja olla see, kes sa olla tahad. Hendriku ja mu sõpradega mul seda muret pole kunagi olnud, sest keegi ei ole tahtnud mind ümber kasvatada. Hendrik just selle tugeva natuuri ja enesekindluse pärast minusse alguses armuski, ta on seda mitmeid kordi maininud 😀 Mitte et ma seda päris igas olukorras oleksin, aga no ma olen alati iseendaks jäänud, algusest peale juba.

Kõigil on hobid, need on lihtsalt erinevad. Kõik käivad mingil moel riides, see on lihtsalt erinev jne. Sama lugu on iseloomuga. Nii lihtne see tegelikult ongi 🙂 Elus võiks olla vähem seda suhtumist, et mida teised küll arvavad jne. Kas sind tõesti peaks see igas olukorras huvitama või on mõttekam pigem tegeleda sellega, mis meeldib/olla see, kes sa olla tahad? Mina igal juhul valin viimase suhtumise ja sellepärast mul puuduvadki paljud hirmud, mis teistel on olemas. Mõned peavad mind sellepärast isekaks, ülbeks jne, aga tänapäeval ongi juba see teiste arvates arrogantne, kes ei vasta ühiskonna poolt heakskiidetud normidele. Sest ollakse harjunud ju, et kõik kooris kaagutavad alati ühtemoodi ja kui vähegi vastuvoolu ujud, siis… see ei meeldi teistele, sest nad pole sellega harjunud. See ei ole enam aga sinu probleem 🙂 Mulle juba sellepärast meeldib blogida, sest siin blogimaailmas peab ju vähemalt keegi olema, kes julgeb ausalt asjadest ilma valehäbita kirjutada 😀 Ma ei karda oma postitustes kedagi perse saata, kui ma reaalselt arvan, et see on vajalik. Samamoodi ei karda ma seda, et keegi minu perse saadab, sest seda on juhtunud ja juhtub ilmselt tulevikus veelgi. Las juhtub – kõigile ei saa meeldida. Ei meeldi mulle kõik inimesed ega saa ka mina kõigile meeldida. Ja kuna seda survet mul pole ka kunagi olnud, et ma peaksin kõigile meeldima, siis seda lihtsam on asjadest kirjutada.

Täna sorteerisin oma pildid ka ära, mis ilmutusest kätte sain! Rahu majas natukeseks nüüd 🙂 Paari pilti ka sellest – esimese puhul on sorteerimisprotsess pooleli, teisel juhul olen osad pildid juba raamidesse pannud. Nüüdseks on kõik juba albumites ka – juhhuu! 🙂

wp-1579000131567.jpgwp-1579003915682.jpg

 

45 thoughts on “Mis ühiskonnas me elame, kui suvalisele blogijale saadetakse kirju ja tänatakse selle eest, et ta julgeb oma värvilist mantlit kanda, kuigi paljudele see ei meeldi? / Miks inimesed alati kõigile meeldida tahavad?

  1. Õiged mõtted ja tubli oled! Salvestan mõned read sinu postitusest endale, et kui kardan midagi teha või selga panna vms, mis mulle endale meeldib, aga muretsen, mida teised arvavad, siis loen ja saan enesekindlust, et teha nii nagu mulle meeldib ja nagu ma tahan! 🙂 Oled nagu moraalseks toeks inimestele :D. Minu arust mujal maailmas inimesed ei põe nii väga teiste arvamuse pärast ja ei kadetse, aga Eestis ma arvan paljudel see probleem, seepärast ollakse ka stressis ja õnnetud, et peab pidevalt teesklema ja ei saa olla nemad endid, vaid tuleb koguaeg sobituda 😦 Pikapeale mõjub see laastavalt. Ja need kes selliselt juba kaua elanud muutuvad kibestunuks ja teevad siis teisi maha, sest nad lihtsalt ei salli kui inimene tegelikult ka õnnelik on ja käitub nagu tahab, sest nad ise on nii arad ja kadedad, et on keegi, kelle suhtumine on teistsugune ja vabam.

    • Eestis on jah suhtumine kuidagi selline, et pead alati kõikjale sobima/sobituma jne. Aga mul on hea meel, et postitusest motivatsiooni said, et olla rohkem sina ise! 🙂

  2. Ma arvan sama, olen isegi mõelnud Eestist seepärast minema minna, et inimesed teevad teiste eelistusi/elustiili/mõtteid maha…Mis peaks see teiste asi olema, kes mida kannab, välja näeb jne. Kas see peaks üldse kedagi segama?

    • Loodame, et aja jooksul läheb asi paremaks siiski. Mulle üldiselt Eesti meeldib ja eestlased ka, aga mõned asjad võiksid küll teistmoodi olla.

  3. Siin Soomes lähiriigis käi kasvõi klouni riietes sinust keegi välja ei tee.Siin käivad tudengid ja koolilapsed teatud päevadel kirjude kostüümidega ja teatud sponsorite kirjadega ringi.Ehitajad kaasaarvatud mina käime kollastes helkur tööriietes tööle.Ja mustlased mustades rahvariietes , mis tänaval hakkab samuti silma . Paljud käivad siin riides kuidas juhtub ja ei pane rõhku oma välimusele nagu on Eestis.Kui julged seda teha Eestis siis vaadatakse sulle viltu.Telli kasvõi kirevad Mehhiko rahva riided , kui julged tänaval käia sellega .

    • Mul on Mehhiko pontšo ja rahvariided ning olen neid isegi kandnud. Kunagi kandsin pontšot Tartuffil, väljas oli suht jahe ilm augustikuu kohta, inimesed vaatasid küll imelikult, aga mul oli suva – teised lõdisesid pinkidel istudes, mul oli nii hea ja soe olla 🙂 Pontšo all oligi Mehhiko rahvariiete pluus ja mingi kampsun veel ka, sest väga jahe oli. Ja kõige peal siis pontšo.

  4. Sa oled ikka imetlusväärselt lahe naine. Lust lausa lugeda nii eluterveid mõtteid.

  5. Sina olid see blogija, kes kirjutas pikalt, kuidas Marimell on paks ja Eveliis kaltsakas? 😀 Miks sa siis ei kiida neid hoopis, et üks julgeb avalikult paks olla ja teine avalikult kaltsakas? 😀

    • Olin, aga sel oli ka oma põhjus. Nimelt nemad kaks olid tol ajal kirjutanud mitmeid postitusi ja teisi maha teinud. Eveliis siis teiste riietust ja Marimell teiste kehakaalu. Ja ma leidsin siis, et kritiseerida niimoodi teiste välimust pole küll okei. Et kui ise elad klaasist majas, siis kas on ikka mõtet teisi kividega loopida (tegelikult üldse pole mõtet). Jah, ega too postitus minust ilus polnud ja enam nii ilmselt ei kirjutaks, aga nad viskasid aastal 2016 kopa ette oma stiilikuninganna ja paksud ahju suhtumisega. Õnneks on sellest palju aega möödas ja enam nad pole selliseid asju kirjutanud.

  6. Ega eriti vahet pole, mida kanda. Ka väga tavalises ja konservatiivses riietuses inimesi tõenäoliselt vahitakse ja mõttes (või ka otse) arvustatakse. Mis muidugi kehtib naiste puhul. Mehi selliseid asjad üldiselt ikka ei huvita. Selline õelus on maru levinud naiste juures ikka.
    Mis muud kui ebakindlus, rahulolematus iseenda ja oma eluga. Ju siis kuidagi see teiste vigade ja nõrkuste otsimine ja leidmine teeb endal enesetunde paremaks, tekitab tunde, et ollakse vähemalt kellestki paremad (enda meelest).

  7. ju siis läks ikka hinge kui lausa mantlist teema tegid – ole aus enda vastu 🙂 aga jah- kui sind ei koti siis kõik hästi ja ka neil on hästi, kes naerda saavad- win-win 😀

    • Ilmselt kodus sulle mees rõõmu ei paku, et mujal naerma pead kogu aeg 😀

      Kui loed teemat, siis saad aru, et sellel postitusel oli sügavam mõte kui mu mantel, aga ma ei eeldagi, et see sinusugustele kohale jõuab 🙂

      • Kas see väide tugines oma kogemustele või mõne naisteka artiklile 🙂

    • Oma kogemusele mitte, aga kunagi üks kommenteerija siin hiljem tunnistas, et oli tegelikult halvas suhtes ja sellepärast tegi mind maha, sest ma paistsin tema jaoks liiga õnnelik… See oli küll aastaid tagasi, aga iial ei või teada, vbl on samasuguseid inimesi veel 😀

  8. Aga keegi pole ju väitnud, et see jakk on kole?
    Paratamatu tõsiasi on see, et see jakk ei sobi sulle, sest see on sulle väike, see näeb sinu seljas koomiline välja, see ei harmoneeru üldse sinu imagoga. Ühesõnaga – puusse pandud valik sinu poolt. Sinu arvates võib terves maailmas lokata massiline maitselagedus, stiilitus ja sobimatud valikud ning teisitimõtlejad oled sa valmis persse saatma.
    Minu arvates on sinu selline suhtumine rumal, labane ja lapsik/pubekalik.

    • Jah, olen nad valmis küll perse saatma, sest inimesed võivad kanda, mida nad tahavad, olgu see nii maitselage kui sobimatu teiste meelest kui tahes. Sina võid moodi järgida, keegi ei keela, aga mina seda ei tee, see on siin blogis ka miljon korda jutuks tulnud. Ma kannan seda, mis mulle meeldib ja kogu lugu. Kui mulle meeldib, siis nii ongi. Ja teistel võiks ka vastav suhtumine elus ja üldse asjades olla, see mu postituse üldine mõte ongi. Õnneks on enamik sellest ka aru saanud nagu eespool olevatest kommentaaridest võid järeldada 🙂 Mantel on vaid näide, mis hetkel sobis konteksti, sest see oli aktuaalne ja need kirjad tõin ka näiteks, mis mulle saadeti. Minu jaoks kehtivad riietuse reeglid ainult matustel ja pulmades, ülejäänud aja kannan seda, mis meeldib, ka teistel võiks sellist suhtumist elus rohkem olla. Ja ma ei räägi ainult riietusest, vaid üleüldisest suhtumisest ju. Mina elan oma elu igal juhul enda jaoks ja mul on kahju, et teised seda alati ei tee. Kui meeldibki väike mantel, siis so what? Kandku mõnuga. Kui meeldibki teiste meelest sobimatu asi, siis keda see peaks huvitama? Niigi elatakse kogu aeg hirmus, et mida teised arvavad, see aga rikub kogu elamise mõnu ära. Tean oma tuttavate pealtki, kui kurnav see võib olla, kui tahetakse kõigile meeldida. Mina igal juhul soovitan vilistada teistele selles olukorras ja endale mõelda ainult, palju lihtsam! Mul on see alati toiminud ja toimib ka edaspidi 🙂 Nii riietuses kui ka üleüldises elus.

    • Haha, “paratamatu tõsiasi”? Nagu maitse ja ilu üleüldse oleksid mingid objektiivsed mõisted. Sinu maitse ei ole 100% kellegi teise maitse. Minu meelest on just tore, kui keegi meie hallid tänavad millegi värvilise ja teistsugusega kirevamaks teeb.

      Minu jaoks on näiteks maitselagedad, stiilitud ja lapsikud need tarbetult ebaviisakad kommentaarid, mis ilma igasuguse põhjuseta solvavad oma uue mantli üle rõõmustavat inimest. Aga noh, ju on siis maitse asi! 🙂

  9. Ilmselt tahaks südames iga negatiivse kommentaari kirjutaja olla samasuguse kõrge enesehinnanguga, kus kellegi teise arvamus korda ei lähe. Aga ei ole. Ja siis on väga raske mõista, et keegi on. “Kuidas keegi suudab sellise jakiga käia, aga mina ei suuda? Mina ei ole ometi imelik. Järelikult tema on! Ma pean seda talle kohemaid ütlema, et ta on imelik!” Pärast seda jäädakse küüsi närides ootama, et kas keegi teine arvab sama ja kui arvab, siis ollakse õnnelik, sest on grammike rohkem tunne, et “mina ei ole imelik.”

    Põhjus ikka sama – enesehinnang ja enesekindlus peaks tulema enda seest, aga sealt pole piisavalt võtta. Kahju. Need inimesed ei tunne kunagi, kui palju vabadust annab juurde “imelik” olemine 🙂

  10. Lias laastus sinuga nõus… aga ühe asja sa arvatavasti õpid kunagi tulevikus ära (loodetavasti). Siin elus on kõik inimesed meil külas… nö. laenatud. Ka oma lapsed. Me ei oma neid. Ja sellega seoses peaks esmatähtis olema meie ise, siis pere ja lapsed. Sa ei ela ju ometi lapse pärast või mehe pärast. Nad on sest sa elad. Iga inimese tähtsaim inimene siin elus peaks olema tema ise ja sealt edasi teised tema lähedased.

    • Kusjuures ma nõustun ka sellega, pidasingi rohkem seda silmas, et pere on kõige tähtsam peale iseenda, aga seda ei maininud lihtsalt 😀 Et pere tuleb kohe pärast seda.

    • Sa ei tunne mind isiklikult ega pole mind vihasena näinud, ei soovita ka 😀 Kui keegi mulle rämedalt keeraks või mu perele, siis saaks tagasi kolmekordselt. Ma olen väga chill ja okei inimene, aga kui on vaja kellelegi kätte maksta, siis on parem end minust eemale hoida 🙂 Olen seda minevikus mitmes olukorras teinud ka, enne oma peret küll, aga need inimesed kahetsesid pikalt, et mulle sitta alguses keerasid, kahetsevad ilmselt siiani, sest nad arvasid, et mis ma ikka teen 😀 Ja ma ei räägi siin sellest, et keegi ütles, et mu mantel on kole või mina olen kole vms, ikka muudest ja olulisematest asjadest.

      • Võin veel lisada, et olen ise ka esimesena tropp olnud ja samuti hoobi vastu saanud – seega palju asju on elus kogetud. Selline see elu on, kui mingis olukorras jobu oled. Nii teiste kui mu endaga 🙂

    • Kas sa lugesid ka, miks ma selle postituse siis kirjutasin? Just sellepärast, et nemad kõigi teiste välimust kritiseerisid. See on juba alguses ära mainitud. Aga see on juba nii igivana teema ka ja näiteks Eveliis meeldib mulle blogijana väga, lihtsalt tol ajal see suhtumine ei istunud. Mis ei tähenda, et ta blogi mulle muidu ei meeldiks. Ja ma olen ka maininud, et enam ma sellist postitust ei kirjutaks ilmselt, seda nii enda kui Eveliisi blogis. Tema elas rahulikult oma elu edasi ja elan mina ka oma mantliga edasi, mida ma mõnuga kannan 🙂

  11. Vaata vähem ülepungestatud labase sisuga seepe,
    armas naiivitar, muidu jäädki omaloodud kujutelmade maailmas käituma nagu naeruväärne ülespuhutud konn.

    • Ma võin ju vähem seebikaid vaadata, aga sind see paremaks inimeseks ikka ei muuda 😉 Pealegi jätkub mul aega seebikateks, lugemiseks, blogimiseks ja kõigeks muuks, mida ma teha tahan 🙂 Ja siinkohal olen tänulik, et mind üpris rahuliku lapsega on õnnistatud siiani – see kõik võib muidugi veel muutuda, tulevikku ette ei näe. Kui kunagi on vähem vaba aega, siis ehk ei vahi ka nii palju seebikaid, aga siis blogin rohkem, sest pean sulle ju kuidagi närvidele käima 😉

  12. Vabandan juba ette oma kommentaari pärast.
    Sul on õigus – iga inimene ise teab mida ja kus kannab ja selga paneb. Ja nii ongi õige. Olen täiesti nõus. Aga. Siin on aga. Sul on laps. Praegu küll beebi ja väga vahet polegi. Aga ühel hetkel on ta koolilaps ja lapsed on julmad. Ma olen näinud last, kes nutab, sest talle öeldi, et ta ema on paks (ongi ülekaaluline ema). Lapsele tegi see haiget, tema jaoks on ema kõige ilusam ju! Sellel teemal räägiti koolis ka laiemalt ja loomulikult ei tohiks lapsed nii rääkida ega teha. Aga teevad. Ja nii lihtsalt on, on alati olnud. Sarnaseid asju on mitmeid olnud, juba lasteaias. Lapsed teavad väga hästi, et ema kommenteerimine on nõrk koht.
    Minu jutu mõte – kui sul laps suuremaks kasvab, peaksid ilmselt natuke ka tema peale mõtlema välja minnes. Paraku on see ühel hetkel väga oluline, milline ema välja näeb. Kuigi laias laastus on muidugi kõige olulisem sinu enda enesetunne ja soov.
    Veelkord, vabandust kui kuidagi solvasin selle jutuga.

    • Merle, olen kursis, et kiusamist tuleb ette. Aga selleks ongi mu pojal selline emalõvi, sest mina kavatsen talle sama käitumist õpetada, mille järgi ma ise elan. See ei garanteerigi seda, et kiusama ei hakata, eks ole igasuguseid inimesi. Aga kõigil lastel ei ole sellist ema nagu mina ja see laps ainult oodaku, kes julgeb minu last kiusama hakata! Ja loomulikult kui minu laps peaks ise kiusaja olema, siis olen sama karm ka oma lapsega. Tulevikku ette ei näe ja mina ei kavatse küll sellepärast end muuta, sest kui mu poega hakatakse kiusama, siis selle lapsel ja ta vanematel ei lähe lihtsalt hästi, sest ma paneks asjad ikka nii suure kella külge kui vähegi võimalik 🙂 Pealegi on see Põlva ja kõik tunnevad kõiki ning teavad ka ilmselt seda, millega riskivad, kui teisi kiusama hakkavad. Kui lapsed ei tea, siis vanemad teavad küll. Tean mitut olukorda, kus kiusajal endal on asi väga hapraks läinud (kuna mu enda lähikonnas on mitu õpetajat nii koolis kui ka lasteaias Põlvas), sest nagu ma ütlesin – väike koht. Garantiisid ei ole muidugi, aga mina ei leia, et oma lapsele peaks õpetama seda, et ta ei tohiks olla see, kes ta tahab. Või siis keegi teine ei tohiks seda olla. Kui ta ise oleks kiusaja, siis võtaksin ka vastavad meetmed käsile. Aga hetkel me räägime hüpoteetiliselt ja kõike ette karta pole küll mõtet. Kui olukord peaks käes olema, siis tuleb sellega vastavalt ka tegeleda. Niimoodi põdedes see asja küll lihtsamaks ei tee – siis ei saaks üldse elada.

  13. Samas… keda kahjustaks see kui ma tahab pikka valget koonusekujulist, vabaltlangevat silmaaukudega peakatet kanda?

    Lihtsalt mõte

    • No see on ajalooliselt juba halb otsus ja õhutab vägivalda. Et ekstreemsustesse ei maksa ka minna Ku Klux Klani riietuse või natsimärkide vms sarnasega.

      • Eestis ei ole kunagi KKK’d olnud… täpselt nagu Eesti keeles on neeger neeger ja ei tähenda midagi halvustavat. Pigem ongi see, et inimesed tunnevad ennast solvatuna asjadest mis pole kuidagi solvanguna mõeldud.

  14. Tead, ainsad klounid on need anonüümsed, kes mõnitavad. Ma ei usu, et nad ise versatsit ja kutsit kannavad ja iga päev kaaviari näost sisse ajavad, samal ajal kui mõnitavad teisi. Pigem on neil elus midagi väga valesti ja elavad nii välja. Kahju neist.

    Sul on väga armas pere, julge eneseväljendus ja oled ilus noor ema. Kõik muu ongi tühine!

  15. Hei!

    Ütlen ausalt – esimene pilk mantlit vaadates oli väga üllatunud. 😁

    Aga see, mis siin toimuma hakkas… Üle mõistuse.

    Inimesel on õigus kanda, mis talle meeldib ja tal tuju rõõmsaks teeb.

    Mina ei kannaks, Sina kannad ja lahe oled!

    Jätka samas vaimus!
    Inga

  16. Oi, ma olen selle postitusega väga nõus.
    Inimesel on õigus kanda seda, mis talle meeldib. Igaühel oma stiil ja oma olek. Kellegi riietus, kehakaal, pikkus-laius vms on nüüd küll kõige viimane asi, mida kritiseerima peaks.

    Mina lisaks aga juurde, et minu meelest on nendest avalikest hurjutajatest palju hullemad need silma ees naeratavad, aga seljataga klatšivad tüübid (nende viimaste hulka kuuluvad ka anonüümsed kommenteerijad, kes oma nime ise avaldamata kellegi teise kohta väga isiklikult ja halvustavalt arvamust avaldavad).
    Oma nimega ja otse ei julge ütlema tulla, aga selja taga ja/või anonüümselt on kõvad arvajad teiste kohta. Mina olen ka tööalastes ja isiklikes suhetes alati eelistanud neid inimesi, kes otse näkku ütlevad, kui neile miski ei meeldi. Mulle meeldib asjade üle arutleda – võibolla leiamegi koos mingi veel parema lahenduse või siis lepime, et mõlemal oma arvamus ja elame sõbralikult edasi.
    Aga need, kes kõigile meeldida tahavad ja näo ees kõigile naeratavad ja siis ummisjalu klatšima tormavad…. oi, sellistest ma katsun kilomeetri kaugusele hoida.
    Olen ka mitmeid vaenlasi kogunud sellega, kui ma klatšijutu levitajatelt olen küsinud, et kas teine inimene ka teab, et nad sellist juttu levitavad? Et kas nad tahaksid, et keegi nende kohta midagi sellist edasi räägiks? Või et mis kasutegurit nad nüüd loodavad selle jutuga saada? Siis on nägu viltu peas ja suu vett täis.

    • Siin maailmas on jah igasuguseid inimesi kahjuks. Kõik ei saagi loomulikult kõigile meeldida, see on tavaline, aga mina olen arvamusel, et see pole ka eesmärk omaette. Nagu ma ka ennist mainisin, olen ise samuti minevikus mõne asjaga ämbrisse astunud, aga sellega leppinud ja seda ise tunnistanud, mitte öelnud, et pole näinud ega pole teinud vms.

      Aga jah – see pole küll kellegi asi, mida keegi kannab või ei kanna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s