Puhas hala…

2020 on alanud sellega, et E-le ei meeldi oma voodi kohe mitte üks teps – tema jaoks on see nagu kunagine Alcatrazi vangla. Vähemalt tunne on küll selline.

Me lihtsalt üritame Hendrikuga teda nüüd järjekindlamalt oma voodisse magama saada, aga see on väga raske ülesanne. Ja samuti tahaks jõuda sinnani, et tiss ei oleks enam ainus asi, millega ta uinuda suudab. Aga ta on sellega nii harjunud juba, et väga raske on seda kõike muuta. Varem me mõlemad vaatasime lõpuks läbi sõrmede, aga ma ausalt öösel olen hakanud vaikselt tundma, et see on nii väsitav, kui E meie voodis magab. Varem see ei andnud nii tunda, aga siis magadki kuidagi rohkem sundasendis, ruumi absoluutselt pole jne. Ja hommikuks olen ma nii väsinud. No E tajub alati ka hästi ära, kui teda suurest voodist ümber tõstetakse – seega samuti sellega on suur jama. Öisest imetamisest ka veel lahti pole saanud. Et need on asjad, mis on tõesti meie jaoks üliraskeks osutunud. E-d ei koti mingi white noise, uinutav muusika jne, ta ei jää selle muusikaga magama – pigem jääd ise enne juba. Ja kussutades tuleb enne homne päev, kui ta magama jääb. Ja nii on ikka see vana ja hea rind lahenduseks, mis iseenesest polekski kõige hullem, aga tal pole tegelikult kõht tühi enam, lihtsalt vajab seda uinumiseks. Lisaks tähendab see seda, et siis ta uinub meie voodis ja peab ta ümber tõstma jne…

Ma siiani kuidagi suutsin vaikselt leppida sellega, et ta meie voodis magab, aga nüüd ma tunnen, et ma magan neil öödel paremini, kui ta seda ei tee. Vähemalt, kui ta seda tervenisti ei tee. Hendrik on tahtnud ammu juba ta oma voodisse saada, aga no ma siis olin leebem selle asjaga. Kuna ma nüüd tunnen, kuidas see mind rohkem väsinuks muudab, siis ma olen tahtnud asja muuta, aga see pole eriti kerge ülesanne. Et sellega me võitleme iga öö – vahel mina, vahel Hendrik. Eks näis – kui teismeliseks saab, siis ehk kolib oma voodisse ümber 😀 Hetkel on küll selline tunne.

Lisaks hakkasid mul nagu kiuste päevad! Jah, ma kahtlustasin päevi juba septembris, aga siis oli see keisrilõike veri veel… Nüüd on aga reaalselt päevad ja lahmab rohkem kui kunagi varem, kuigi mul on alati vererohked ja pikad päevad olnud, siis see ületas isegi minu ootused… Lisaks on nüüd kõhuvalu ka kordi suurem. Muidu on tore vähemuse hulka kuuluda, oled nagu erilisem või nii, aga praegu ma tahaksin küll olla pigem see naine, kellel imetades päevi pole – oleks oma pool aastat veel rahu majas. Mul on tutvusringkonnas naisi, kes on 1.5aastat imetanud ja siis veel oma aasta lisaks päevadest rahu saanud. Ei võinud ma ka siis selliste naiste hulka kuuluda? Ma nii kaua ei plaani küll imetada, aga point on sama. Oleks kas või imetamise lõpuni siis päevadest vabadus…

Vot sellised lood siis hetkel. Vahel lihtsalt ajavad väiksed asjad täiega närvi. Aga see on näiteks hea uudis, et Kanal 11 hakkas Austraalia “Poissmees paradiisis” näitama ja see on megaäge siiani olnud! Kuna ma olen enamike hooaegasid näinud, mis Kanal 11 peal näidatud on, siis on peaaegu kõik mulle tuttavad näod ka. Mu lemmikud on Michael (siiani ei mõista, miks Sam Sasha tema asemel valis!) ja Tara. Ning “Vaprates ja ilusates” saab Hope lõpuks oma lapse tagasi Eesti osades – jumal tänatud 😀 Seitse kuud pidi taluma seda, et ta Bethi surnuks pidas. Et see on ka hea asi 😀

Kogu selle hala lõpetuseks mõned hiljuti tehtud pildid ka.

wp-1577990069216.jpgwp-1578076014624.jpgwp-1578156684391.jpgwp-1578156715759.jpgwp-1578156702802.jpg