Vastan küsimustele

Üleeile käisime E-ga arsti juures – ta on hetkel 68.5 cm pikk ja kaalub 8200 grammi. Ma ise eeldasin, et ta on kuskil 71 cm, aga no suurt vahet ei ole 😀 Kõik oli nii nagu peab ja selle üle on mul hea meel! E muidugi täiega kontrollis silmadega, et kas emme-issi ikka lähedal on, kui arst ta läbi vaatas. Lisatoiduga alustan ilmselt nädalavahetusel, eks näis, kuidas E sellesse suhtub. Ma tean seda, et üks maitse korraga ja alguses võib laps 10-20 korda lausa püree suust välja visata – ehk siis kohe ei maksa arvata, et ta ei tahagi seda. Ja perearst soovitas pigem hommikul seda lisatoiduga alustamist proovida. Alguses siis köögiviljade-juurviljade ning hiljem puuviljade püreed.

Ma siin mingi aeg kolasin erinevatel netilehekülgedel, kus olid mitmed küsimused blogijatele, millele ma mõtlesin vastata. Need olid mingid suvalised inglise-ja hispaaniakeelsed lehed, kust ma küsimused välja valisin, millele vastata, sest mulle on alati sellised asjad meeldinud 😀

1) Kas sa oma esimest meeldimist/armumist mäletad?

No kes seda ei mäletaks. Esimene meeldimine oli esimeses klassis, kui mulle mu klassivend silma jäi 😀 Aga ta meeldis mu tolleaegsele pinginaabrile ka ja eks me siis võitlesime oma arust selle poisi tähelepanu eest. Ja kui talle meeldis minu Barbie ajakiri rohkem, siis ma arvasin, et see on küll match made in heaven 😀 Lisaks leidsin ma maast mingi mootorratturhiire mänguasja, mille ma sain tollele tüübile kinkida – oi, kui rõõmus ma selle üle olin!

Minu esimesed tõsisemad meeldimised olid kuuendas-seitsmendas klassis. No tõsisemad pigem mitte, sest midagi neist ei saanud, aga mulle meeldis üks mu enda klassivend ja üks tüüp seitsmendast (ma ise käisin siis kuuendas). Neil oli isegi sama eesnimi ja siis ma hakkasin sõbrannadega neid kutsuma S6 ja S7 (S tuli siis eesnime esitähest ja 6/7 oli klassi number). S7-ga oli see lugu, et ta hakkas mulle koolidiskol meeldima ja ma sain ta meiliaadressi kuidagi, kuhu ma hakkasin talle kirju saatma, et ta mulle meeldib 😀 Lõpuks sai ta vihjete abil teada, kes ma olen ja me pidime vahetunnis söökla ees kohtuma, aga ma olin sellest osadele klassiõdedele rääkinud, kes selle mu klassivendadele edasi pläkutasid… Ja nagu teismeliste puhul ikka, siia ronisid mu klassivennad ka sinna kohale ja vaene S7 lasi hirmust jalga, kui nägi, et kuuenda klassi poisid tema üle naerma hakkasid – a la karjusid deit ja musi-musi Jaanikaga jne. Ja noh – rohkem me kahekesi nii ei kohtunudki, kuigi ta meeldis mulle kogu ülejäänud põhikooli aja. Seitsmendas klassis pidin sama tüübiga kooliajalehe jaoks intervjuu tegema, sest ta isa oli tol ajal väga kuulus (on siiani tegelikult, aga hoiab nüüdseks meedias pigem madalat profiili) ja küsima, et kuidas ta sellesse kõigesse suhtub jne. No värisesin terve intervjuu ajal, aga seda vahejuhtumit me enam jutuks ei toonud – võinoh, eks tüüp vbl sai aru, et ta mulle endiselt meeldib, aga mina ilmselt talle ei meeldinud. Ja nii see asi jäigi kogu kooliajaks 😀 Alati vahtisin teda suurte silmadega, kui ta koolis mööda läks jne, aga sinna see asi jäi 😀

Ka oma klassi S-ga ei saanud midagi, mulle lihtsalt meeldis, et ta mu ees istus ja me kogu aeg vaidlesime, ega me suurt läbi ei saanud. Ja ta läks kaheksandast klassist üldse meie koolist minema, seega jäigi ainult see üks S järgi, aga ikkagi kutsusin teda S ja siis klassi number, kus ta parasjagu käis. Olid ajad ikka 😀

2) Mida sa teeksid praegu teistmoodi, kui sa saaksid aja 10 aastat tagasi kerida?

Kümme aastat tagasi olin ma 20… Veedaksin emaga rohkem aega! Sest siis ma ju ei aimanud, et tal on ainult aasta veel elada jäänud… Aga muid asju väga palju ei muudaks isegi, sest mu minevik on kujundanud minust selle, kes ma nüüd olen – kõigi oma vooruste ja puudustega.

3) Kui vanalt sa kunagi lapsi tahtsid saada ja kui vanalt abielluda?

Ilmselt kuskil 25-nda eluaasta paiku, aga läks neli aastat kauem mõlema asja jaoks. Aega läks, aga asja sai 😀 Hiljemalt 30-ndaks eluaastaks tahtsin küll abielus olla ja emaks saada (kui ma mõtlen 20-aastasele Jaanikale, siis tema just nii mõtleski) – mõlemad juhtusid minuga 29-aastaselt ehk siis enne 30-ndat eluaastat 😀

4) Kuidas lapsevanemaks saamine sind muutnud on?

No ikka on. Igasugused lastega õnnetused ja surmajuhtumid toovad pisarad kohe välja… Varem oli ka muidugi kurb, aga siis ei hoomanud seda kõike nii hästi. Nüüd olles ise ema, siis sellised kurvad asjad panevad kindlalt nutma. Ja oma laps on maailma kõige kallim – seda tunnet ei saa enne tajuda, kui ise lapsevanemaks saad.

5) Milline oli sinu lapsepõlv?

90-ndatel kasvanud laste lapsepõlv oli paljudel üpriski sarnane – päris vaene asjade mõttes, aga muidu õnnelik! Ma kasvasin väikses alevikus ja kolisin Tartusse oma 11-ndal sünnipäeval. Et kui küsida, kust ma pärit olen, siis ma ilmselt ütleksin Tartust, aga mu päris lapsepõlv möödus siiski Puhjas.

6) Nimeta mõned asjad, mis sulle absoluutselt ei meeldi.

Kokkamine, matemaatika ja EKRE.

7) Kas esimene armastus jääb alati meelde?

Kindlasti jääb. Minul oli see vanuses 16-18, mil mul oligi esimene suhe, mis kestis peaaegu kaks aastat. See oli küll kaugsuhe, sest ma elasin Tartus ja ta Tallinnas – ehk siis ma olin enamik nädalavahetustest ja vaheaegadest Tallinnas, suvel lausa töötasin seal (mu esimene töökoht 17-aastaselt oligi Tallinnas). Tartusse tuli esimene peika harvem, sest mu kodus ei olnud väga ruumi, kus olla, sest mul ei olnud siis oma tuba. Et sellised esimesed asjad jäävad alati meelde.

8) Kas sinu meelest peaksid inimesed enne oma sarved maha jooksma ja siis tõsisemasse suhtesse astuma?

Oleneb inimesest. Kas kõigil on üldse vaja sarvi maha joosta? Mina olin oma sarved 25-ndaks eluaastaks tõesti maha jooksnud, sest pärast seda on mul ainult püsisuhted olnudki. Ma tutvusin oma eksiga 25-aastaselt ja me läksime lahku siis, kui ma olin 27. Viis nädalat pärast lahkuminekut tutvusin ma Hendrikuga, kellest sai mu abikaasa ja lapse isa (laste isa, sest tulevikus on plaan ilmselt veel üks laps saada). Et mul on jah ammu juba sarved maha joostud ja see tormiline elujärk on läbitud. Ma mäletan seda, kuidas kunagi mu tormilisel ajal keegi kommenteeris minu blogi ja ütles, et ma olen ju tüüpiline näide sellest, milline võib üks 20-ndates naine olla ja kuidas tulevikus saab minust tavaline pereema ja abielunaine jne. Siis ma kahtlesin selles, sest tundus, et mul nii hästi suhetes ei vea, aga lõpuks ikka vedas 🙂 Et siit ka õppetund – mõnikord sa pead konnasid enne suudlema, kui oma printsini jõuad. Ja kui lõpuks sinna jõuad, siis taipad, miks eelmised suhted ei toiminud. Hendrikuga abielus olles saan ma väga hästi aru, miks minevikus mu suhted ei toiminud – puudus see harmoonia ja teineteise mõistmine, mis meil olemas on. Alati olid kas mingid draamad või muud lollused, mida suhtes ei peaks nii palju olema. Igasuguseid nõmedaid asju võib ette tulla, aga kui neid tuleb liiga sageli, siis kas see on ikka õige asi? Ma mõtlen siis just inimeste endi poolt tekitatud draamasid jne.

9) Kas sa usud horoskoope?

Otseselt kindlasti ei usu, aga huvi pärast loen küll. Ja oma iseloomult ma olen mõnes asjas küll Kaljukits (väga kangekaelne), aga samas kohati nagu ei ole ka, sest Kaljukitsed on osavad rahakogujad ja investeerijad, mida mina kohe kindlasti ei ole 😀 Minus on palju Amburi jooni, kes on palju mängulisem/lõbusam ning jutukam kui Kaljukits. No 22.detsember algab Kaljukits ja ma olen 23.detsember sündinud, oleks pool tundi varem (ma sündisin 00.30), siis oleks lausa 22.detsember ehk esimene Kaljukitse päev. Hendrik ja E on mõlemad Lõvid, kes peaksid olema horoskoobi kohaselt tähelepanu järele hullud, alati väga julged, otsekohesed ja seltskonnahinged ning parajalt ülbedki, aga Hendrik on kõike muud kui seda. E kohta veel ei oska öelda –  eks seda näitab tulevik 😀 Et jah – kuigi ma kindlasti horoskoope ei usu, siis huvitav on neid ikka lugeda 🙂

10) Mida blogimine on sulle õpetanud/andnud?

Blogimine on mulle andnud julguse olla see, kes ma olen. Nagu ma ka Instagramis end tutvustan, siis ausalt otsekohene naine. Ja mul on hästi palju toredaid lugejaid, kelle üle mul on väga hea meel. Jah, alati on ka neid mitte nii toredaid, kes käivad oma viha välja elamas mu blogis, aga no igal asjal siin maailmas on oma negatiivne külg olemas.

Vot sellised küsimused siis! Ma siin hakkasin Kanal 2-lt sarja “Narcos” vaatama, mis Netflixis jooksis juba ammu, aga mul Netflixi pole. Olen kaks osa ära vaadanud ja nii hea on! Ma mõtlesin pikalt, et miks sel tüübil, kes Pablo Escobari mängib, nii veider aktsent on, sest Kolumbia oma see küll ei meenuta, aga googeldades sain teada, et tegelikult on ta hoopis Brasiiliast pärit ehk siis emakeel on hoopis portugali oma. Ju siis sellepärast ta hispaania keel mulle nii veider tunduski. Hehe, seal sarjas mängib ka mitu seebikastaari 😀 Aga see on nii põnev ja mul on hea meel, et see Kanal 2 jõudis.

Hakkasin ka “La Doña” uut hooaega netist vaatama, sest aastal 2017 jooksis esimene hooaeg, mida ma siis ka juba vaatasin. Aracely Arámbula näeb 44-aastaselt ikka selline püss välja! Eestlased mäletavad teda ilmselt seebikatest “Emba mind” ja “Armastuse teed”, mis meil kunagi jooksid. See naine poleks vahepeal nagu eriti vanemaks jäänudki 😀

“Poissmees paradiisis” Austraalia esimene hooaeg sai läbi ja kahjuks mitte ükski paar pole sealt siiani koos… Kui “Poissmehest” ja “Vallalisest kaunitarist” veel leitakse endale kaaslasi, siis sealne asi läks täitsa rappa ikka… Mul on alati nii kahju sellest, kui see nii juhtub 😀

Aga lõpetuseks pilt siis nendest kahest seriaalist, mida ma hetkel vaatan. Mõlemad on siiani väga head olnud!

wp-1579779326265.jpg

wp-1579779347039.jpg