Üritustest, kui oled värske lapsevanem / Meie kodu kõige olulisem reegel – perekond tuleb esimesena!

Minu tänane kirjutis on idee saanud natuke Jane postitusest selle kohta, kas nad mehega käivad eraldi pidutsemas või mitte. 

Meil oli enne lapse saamist asi üpris lihtne – käisime enamik juhtudel koos väljas, vahel eraldi, aga kuna me Hendrikuga enam ammu suured peoloomad pole, siis seda iganädalast pidutsemist, mis mul 20-ndate esimeses pooles ette tuli, nagunii enam vaja polnud. Et kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis enne rasedaks jäämist meenuvad mulle mõned üksikud korrad, kui ma Hendrikuga suhtes olles sõbrannadega kuskil peol käisin, üks kord neist oli klubis. Hendrik ka mõned korrad kuskil sõpradega käis, aga üldiselt samuti pigem vähe. Kui oled juba 30-nele lähenemas (siis ma olin, nüüd olengi juba täitsa 30), siis nagu väga ei viitsi ka enam. Mina vähemalt ei viitsi, Hendrik pole kunagi eriti suur peoloom olnud.

Pärast lapse sündi aga muutuvad paljud asjad ja sellised väljaskäigud/pidutsemised vähenevad nagunii. Mitte et neid enne nii palju oleks olnud, aga isegi need vähenesid 😀 Meil on Hendrikuga asi suht lihtsalt paika pandud – igasugustel sõpradega istumistel või sünnipäevadel, kuhu on võimalik E mingiks ajaks kaasa võtta, siis seda me ka teeme. Näiteks Hendriku venna juubel novembris või nüüd vana-aasta istumine Hendriku sõpradega. Hendriku venna juubelil käisime perega kõik koos, siis mingi aeg tõi Hendrik mu E-ga koju ära ja läks ise tagasi, sest tema vend ju. Et sellistel puhkudel jääb peole pikemaks ajaks see, kelle sugulasega on tegemist. Vana-aastaõhtul tahtsime me olla seltskonnas, aga samas ka perega koos – seega läksime kõik sinna üritusele, aga tulime kell 23.00 koju ära – ehk siis ülejäänud aja olime perega (E juba magas siis). Samas mõned otsutasid, et nad väikest last kaasa ei võta ja sinna üritusele tuli ainult üks vanematest – ka variant, kui laps juba sel ajal magab jne. Seal seltskonnas on kahel perekonnal veel väiksed lapsed, ühel pooleaastane, teisel aasta ja neljakuune, teistel on kas juba suuremad lapsed või lapsi pole. Et neil, kellel on suuremad lapsed, on lihtsam ka lapsi hoida anda muidugi. Et me olime ainukesed, kes otsustasid kogu perekonnaga minna, aga kui me poleks mingil põhjusel saanud E-d kaasa võtta, siis me oleks koju jäänud, sest me teadsime, et me tahame vana-aastaõhtul kõik koos olla.

Muude üritustega on niimoodi, et kes enne mainib, et kuskil midagi toimumas on, see ka läheb. Või siis, kui juhtub, et mõlemal on samal ajal midagi toimumas, siis lapsehoidja hankimise eest vastutab see, kelle üritus hiljem selgus. No minu puhul oli juba oktoobrist teada, et ma firma jõulupeole lähen, novembri alguses selgus ka kuupäev ja kui siis novembri lõpus selgus, et Hendrikul on samuti rahvatantsijate jõulupidu samal ajal, siis oli see tema mure, et kas ta jääb E-ga koju või muretseb kellegi hoidjaks. Kuna Hendriku vanemad elavad meile üpris lähedal ja nad on alati nõus E-d hoidma (me ikka anname enne teada ka), siis selles mõttes muret ei ole (see on nii super, et meil selline võimalus on). Minu enda perekond elab Tartus ja oma isale ma nii väikest last veel hetkel hoida ei annaks – pigem siis, kui ta juba suurem on. Oma õele annaksin iga kell, aga ta on tihti perega nädalavahetustel maal jne. Et sellepärast on ka Hendriku vanemad meie esimene valik alati. Ja kuna siiani on E-d üpris lihtne olnud hoida, sest ta on alati siis rahulik olnud, siis ka sellepärast pole meil olnud mingit muret, kuigi me oleme seda varianti üpris vähe kasutanud.

Küll aga on meie perel paigas üks reegel – perekond tuleb esimesena. Ehk siis, kui mingi pereväline üritus segaks perekonnaga seotud asju, siis see langeks ära. Näiteks Hendrikul oleks sel suvel rahvatantsijatega pikem reis, kuhu ta läheks siis, kui meil lapsi poleks või E oleks juba suurem. Miks ta hetkel ei lähe? Nimelt see reis kestab 12 päeva, mis oleks kogu tema suvine puhkus põhimõtteliselt – seega tagasi tulles läheks ta suht kohe tööle tagasi, aga kuhu jääks siis minu puhkus pereemana? Täna lõppes Hendriku jõulupuhkus, mis kestis peaaegu kolm nädalat ja ma tunnen, et see andis mulle nii palju energiat juurde, sest ta oli kogu aeg olemas. Kui ta suvel kulutaks oma puhkuse perevälisele reisile, siis järgmine puhkus oleks tal alles detsembris. Seega ei mängi väga välja, sest kui ma peaksin 12 päeva üksinda pea aastasel E-l 24/7 järel jooksma (sest siis ta vbl oskab juba kõndida), siis saab ta tagasi tulles pahura naise, mis pikemas perspektiivis ei mõju kellelegi hästi, sest ütlusel happy wife, happy life on vägagi suur tõepõhi all. Seda viimast on Hendrik ise ka maininud 😀 Kui see reis kestaks nädal, siis ehk veel, aga 12 päeva on liiga palju. Täpselt samamoodi nagu mina ei läheks hetkel nii pikale reisile, ei tee seda ka tema. Et siinkohal ei loe see, et tema on mees ja mina naine jne. Ei, me kumbki ei läheks nii pikalt perekonnast ja lapsest eemal hetkel. Seega veedame selle puhkuse perekeskis ja saame kõik puhata 🙂 Loomulikult, kui selline eemalolek perekonnast oleks hädavajalik, siis me saaksime hakkama, aga hobidega seotud nii pikk reis seda kindlasti ei ole. Vähemalt hetkel mitte. Et need asjad on meil ilusti paigas ja kehtivad mõlema puhul.

Lapsega seotuid asju teeme me mõlemad võrdselt, ainult imetamine on minu pärusmaa. Hendrik teab, kus on E riided ega küsi iial, et mida ta nüüd peaks talle selga panema või kus asjad üldse asuvad (olen ka selliseid pereisasid näinud, kes enne lapse aastaseks saamiseni ilmselt ei tea, kus kapist talle riideid üldse leida võib, rääkimata muust), sest ta on seda juba algusest peale teadnud ja teinud. Olgu, ürituste puhul ehk küsib, sest siis ma tean kindlalt, mida ma talle selga tahan panna, aga kodus olles on kapp riideid täis ja vali ainult, mida hing ihkab E-le selga panna 😀 Riideid internetist lapsele tellin mina, sest see on mu kirg 😀 Hendrik võiks ka seda vajadusel teha, aga mulle see nii meeldib ja temas tekitab see suht ükskõiksust – seega ma võtan selle ülesande rõõmuga enda peale. Eriti nüüd, mil ma olen avastanud mõned netipoed, kus uusi bodisid vms saab ka normaalse hinnaga, sest Facebooki Marketplacest ei leia ma enam nii palju neid suuruseid, mida mul vaja on – 50-62 on jah palju, aga suuremaid nii väga pole enam.

Juba enne rasedaks jäämist me arutasime sel teemal ja ma ütlesin, et laps on mõlema vastutus, õnneks on Hendrik ise ka alati samal arvamusel olnud – seega on kõik sujuvalt kujunenud. Minu isa näiteks vahetas elus vist ainult need korrad mähkmeid lastel, kui see hädavajalik oli – ehk siis näiteks sel ajal, kui mu ema jalaluumurruga haiglas oli (nõukaajal pandi sellega isegi haiglasse, nüüd saaks koju ära) ja mu õed veel väga pisikesed olid. Muul ajal polnud tal eriti aimugi, kus lasteriided asuvad ja marlist mähkmeid ta ka ei vahetanud. Eks nõukaajal oligi rohkem levinud see mentaliteet, et lapsed on naiste pärusmaa, aga ka tänapäeval on see peremudel siiski säilinud. Mina sellist meest endale ei tahaks! Õnneks mul sellist abikaasat ka pole.

Vot sellised lood siis üritustest, peremudelist jne. Kuidas teil need asjad kodus on lahendatud?