Juba pooleaastast last on väga raske riidesse panna, sest ta ei püsi paigal :D / Mina ja tehnika aastast 1965 :D

Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et juba pooleaastase lapse riidesse panek tekitab ilmselt paar halli juuksekarva juurde, siis ma poleks seda uskunud. Oleksin arvanud, et nad ju ei oska veel kõndida – mismoodi see peaks raske olema? Kuidas ma küll eksisin! Kui tahta E-l mähkmeid ja riideid vahetada, siis ta jõuab selle protsessi käigus miljon korda end kõhuli keerata, hakkab täiega naerma (jah, paljud lapsed hakkavad nutma, kui nad ei saa selle asendis olla, milles nad parasjagu soovivad, aga E-le pakub see palju nalja, et ta emmel juba higimull otsa ees sellest pullist on :D), vehib käte ja jalgadega, on jõudnud juba mujale end liigutada jne. Et varem oli ikka nii lihtne – ei pidanud lapsega võitlema, et nii tavalisi toiminguid teha! Kas siis, kui laps juba kõndima hakkab, ongi tavapärane stsenaarium see, et vanemad ajavadki teda mööda elamist taga, et teda riietada? Sellises olukorras ilmselt stoilist rahu ei saa säilitada 😀 Minul on kujunenud kuidagi selline harjumus sisse, et kui ma tahan, et ta vagusi püsiks, siis ma kutsun teda ees-ja perekonnanimega ning üpris sellise madala häälega. Muidu ma ikka kasutan titakeelt ja olen selline nunnutav, aga siis küll mitte. Aga noh – tal veel vahet pole, kõik pakub ikka nalja 😀

E-l konkreetselt hüüdnimesid veel ei olegi, mis tema nimest saaks tuletada, sest tal on nii lühike nimi. Küll aga kutsume me Hendrikuga teda vahepeal titaks 😀 Nii et kui ta kunagi rääkima õpib ja arvab, et ta nimi on tita, siis on see küll kivi meie kapsaaeda 😀 Aga no tema nime kasutame ka ikka. Ja nagu eespool juba mainitud, siis mina kasutan vahel ees-ja perekonnanime, kui mul on enda meelest tähtis vestlus temaga pooleli, mis nõuab täielikku tähelepanu, mille puhul täiskasvanud ilmselt hoolega kuulaksid, aga E jaoks on see kõik ikka naljakas. Nii et tulevik saab huvitav olema ilmselt 😀

Meie vabariigi aastapäeva suurelt ei tähistanud, käisime Hendriku vanemate juures, laupäeval käisime Tartus minu isal ja tädil külas. Mu isal oli hiljuti sünnipäev – käisime õnnitlemas tagantjärele. Kui ma saaksin iga kord euro, kui mu sugulased/Hendriku sugulased/meie sõbrad mainivad, et E on nii rahulik ja rõõmsameelne laps, siis ma oleksin juba päris rikas! Vahel ma sellistel hetkedel mõtlen, et kui te meile õhtuti külla tuleksite, kui E-l hambad valutavad, siis te ilmselt seda ei arvaks 😀 Päeval ja eriti külas olles näitab ta tõesti end parimast küljest!

Hendrik sai ka eile nutitelefoni omaniks, tal on viimased aasta aega nuputelefon olnud, millega saab ainult helistada, sõnumeid saata ja lutsu visata. Enne seda oli tal küll nutitelefon, aga kui too manala teele läks, siis ta nimelt muretses nuputelefoni, sest teda see nutivärk väga ei tõmba. Aga kuna ta vanematel oli üks vanem iPhone üle, siis ta lõpuks ikka selle võttis, kuigi alguses punnis vastu 😀 Mina ise olen ainult Samsungi kasutanud ega oskaks iPhonega ilmselt essugi teha, olen Androidiga juba nii ära harjunud. Mul endal on juba 3.5aastat vana Samsung J5 6, mis on ka mu esimene nutitelefon, mille ma suvel 2016 ostsin, kuna kiviajast nuputelefon andis pärast kuut aastat saba. Mul on telefonide ja ka arvutitega lihtne põhimõte – niikaua, kui nad toimivad, ma neid ka kasutan. Näiteks on mu läpakas nii vana, et see on ilmselt juba uunikumi staatuses – sellel on veel Windows Vista peal 😀 Nii et aastast 2005 ilmselt. Ja kusjuures see polnud alguses isegi minu oma, vaid mu Islandil elava geisõbra oma, kes selle mulle andis aastal 2012. Ja see siiani toimib! Avamine on veidi aeglane, aga pärast seda on täiega okei. Aga ma kasutan arvutit muidugi umbes kord kahe kuu jooksul – kui tahan ilmutamiseks pilte sorteerida või kirjutada blogipostitust, kus on väga palju linke. Muud asjad teen kõik telefonist, ka blogimine on minu jaoks palju mugavam just siit. Ja arveid saab nii kergelt moblast maksta ja isegi seebikat vaatan siit – mind see väike ekraan ei häiri. Aastal 2016, kui ma oma nutitelefoni ostsin, siis ma ei suutnud absoluutselt telefonist trükkida, nüüd on see minu jaoks nii mugav ja käepärane, et läpakas on harjumatu. Ahjaa, tööl oli mul muidugi uuem läpakas, mida ma kasutasin, mis oli mu vana lutsuga võrreldes ikka hoopis teistmoodi 😀

Minul on kindlasti teatav nutisõltuvus, sest telefon on minu jaoks A & O. Mulle meeldib ka täiega pilte, niisama asju jagada Facebookis ja Instagramis. Hendrik on mulle vahel ka maininud, et tema meelest olen ma liiga nutisõltuvuses, mida ma ilmselt tegelikult olengi võrreldes temaga, aga samas võrreldes osade inimestega, keda mina tean, siis ma olen pigem harju keskmine. Et oleneb tõesti, kellega võrrelda 🙂

Lõpetuseks kaks pilt E-st, mis on eile Hendriku vanemate juures tehtud. Esimene on niisama temast üksinda, aga teine on kass Arturiga, kes E-d täiega kardab ja kohe jalga laseb, kui teda näeb – ilmselt tajub konkurentsi, sest tavaliselt nunnutati teda alati, kui külas käisime 😀 E ei karda Arturit üldse, tema võiks vabalt kassiga juttu puhuda, kui viimane plehku ei paneks 😀 Pilt sai ka kiiresti tehtud, sest Artur pani kohe jooksu.

wp-1582617682780.jpgwp-1582613231887.jpg