Kas see on võimalik, et kuuekuune laps hakkab juba turvahällist välja kasvama? Kui me turvahälli ostsime, siis öeldi poes, et no minimaalselt üheksa kuud peaks ikka hakkama saama, tavaliselt saadakse isegi 10-11 kuud (maksimaalselt kuni 13 kg). Lihtsalt E on seal turvahällis juba nii suur, aga tavaliselt kuuendal elukuul ju küll seda juba välja ei vahetata. Ja arsti juures öeldi, et ta on natuke suurem keskmisest beebist, aga ma nägin seda tabelit – ja seda oli nii vähe, et arst ka mainis, et täitsa tavaline laps. Et pole mingi rammumees ei kaalult ega pikkuselt. Ja nii väiksele nagunii veel turvatooli ju ei saa osta, aga kas peab siis enne veel mingi turvahälli muretsema? Või meile lihtsalt tundub niimoodi? Eks poest saab muidugi adekvaatsema info, sest eelmisel korral me seda saime, aga millal teie siis turvahälli välja vahetasite? Et kui vana beebi siis oli? Lihtsalt hetkel tundub kuidagi nii vara ju… Aa, okei – googeldasin ise ka – ja lapse jalad võivad üle ulatuda, pea ei tohi. Meil jalad on jah üle, pea ei ole veel. Et nii on okei, aga ta ikkagi tundub nii suur seal juba. Ja kuni 13 kg võib olla – et kaalu mõttes ka nagu ruumi on, aga no see on ülempiir muidugi. Siis vist veel vahetama ei pea, mõned on lausa aastani turvahälliga välja vedanud, mõni lausa kauemgi. Meil nii kaua ei õnnestu ilmselt, aga veel vahetama ei pea ehk kohe hakkama 😀 Millal te vahetasite turvahälli välja? Meil on Maxi Cosi Pebble Plus turvahäll ja kuna isofix on ka sellega seotud, siis tuleb järgmine valik ka sarnane teha, sest isofix-alust ei pea enam uut muretsema. Nagu meile eelmisel korral poes räägiti.
Muidu veereb eluke ikka vaikselt. Kuna E-l on kaks hammast juba tulemas, siis on imetamine ka veits valusam, kui ta hammustada tahab. Mitte midagi nii hullu, aga vahel annab ikka tunda. Ja need õhtud – ohjah, ta on siis ikka vahel nii viril, et lausa hullumaja. Mõnikord on kõik jumala okei, aga teine kord – tahaks ise kuhugi minema joosta ja öelda, et ma võtan siis asja uuesti üle, kui te mu tavalise ja rõõmsa lapse tagasi annate 😀 Hommikul on jälle kõik okei ja päeval ka, aga õhtuid kardame me Hendrikuga siin majas mõlemad. Mõnikord ei ole rind ka see võluvits, kuigi paljudel juhtudel see seda siiski on. Aga jah – peas vasardab ainult mõte, et kunagi saab see aeg läbi! Ja kunagi tuleb aeg, mil E magab oma voodis ega taha öösel rinda jne. Kunagi, kunagi… Senikaua peab hakkama saama.
Õnneks positiivsemal noodil jätkates ei ole ta enam nii kinni minus või Hendrikus, et ta poleks nõus ise absoluutselt olema. Hetkel on ta voodis mu kõrval ja mängib rahulikult, mis kolmekuuse E puhul oli näiteks ilmvõimatu. Ainult põlvedel, süles või kiigul oli ta siis nõus olema. See on kõik aja jooksul tulnud ja kunagi tundus, et seda aega ei tule mitte iialgi. Aga see tuli 😀 Samamoodi tulevad lõpuks kõik hambad suhu (no vast ikka tulevad :D) ja nii see eluke vaikselt veereb. Ja siis on raudselt see teema, et appi, miks see aeg nii kiiresti läks. Tavaliselt ju nii kipub minema. Sest praegu ta ju nii tahab süles olla ja on nõus, et me teda täiega kallistame, aga hiljem ei pruugi see enam niimoodi olla. Lasteaias on juba piinlik ja siis tuleb kool ning hiljem teismeiga, kus ainult ustega prõmmib 😀 Kõik teismelised muidugi sellised ei ole, mina ei olnud, Hendrik ka mitte, aga see ei tähenda alati, et saad sellised lapsed ka.
Mina olin teismelisena üpris rahulik, õppisin keskmiselt, suitsunurgas iial aega ei veetnud (ma pole siiani isegi ühte suitsu proovinud oma elus ega kavatse seda ka kunagi teha), joomapidudel ei käinud ja öösiti eriti ringi ei hulkunud. Okei, tegelikult gümnaasiumisse minnes juba hakkasin nädalavahetusel pidudel käima, sest leidsin endale uued sõbrannad, kellega seda teha. Lasin õel paksu meigi teha, et täisealine välja paista ja nii me pidudel käisime, küll rohkem pubides (eriti Big Benis), sest klubidesse siiski sisse ei lastud, kogu aeg küsiti dokumente. Graafik oli tihe, sest lisaks koolile käisin veel õhtuti tööl, olin suht tihti Tallinnas oma esimese peika juures, pidutsesin ja õppimiseks ning internetis olemiseks pidi ka veel aega jääma. Läksin kooli kell 07.45, jõudsin pärast tööpäeva kell 21.30 koju, kohe internetti (sest tolleaegse peikaga oli ju vaja msnis jutustada!), siis ehk südaööl hakkasin õppima, kui läks õnneks. Ja nii kogu aeg. Praegu küll ei jaksaks ega tahaks enam sellist orav rattas elu elada. Mitte et beebiga elu nüüd alati lust ja lillepidu oleks, aga siiski on see aja mõttes lihtsam. Kõik oleneb muidugi päevast ka.
minumoodimaailm 