“Aasta täis draamat” – päris okei film, aga ootasin siiski midagi enamat…/ Sõbranna on reisilt tagasi, jee!

Vaatasin vahepeal sellise dokumentaalfilmi nagu “Aasta täis draamat” ära! Räägib siis vene perekonnast pärit noorest Valga neiust, kes on siiani ainult kaks korda elus teatris käinud. Samuti ei tunne ta mitte ühtegi eesti näitlejat ega huvitu teatrist absoluutselt. Kuid ühel päeval otsustab ta kandideerida Kinoteatri töökuulutusele, kus otsitakse teatrivaatajat aastaks ajaks, kes jõuaks selle aja jooksul ära vaadata 224 etendust! Selle eest makstakse Eesti keskmist palka ja tema ülesandeks on mööda Eestit ringi rännata ning 24 tunni jooksul pärast etendust selle kohta arvustus kirja panna. Filmis seletataksegi ära, et sellele töökohale otsitigi nii-öelda puhast lehte, kes oleks võimalikult teatrikauge inimene. Ja Alissija sobis selleks ideaalselt!

Film ise näitabki ehedalt ära, mida tähendab tegelikult see, et sa saad aasta jooksul 224 korda teatris käia, sa ööbid Eesti erinevates linnades, saad koju harva, sõidad busside-rongidega ringi jne. Ning õpid teatrikunsti rohkem hindama. Või siis ka alati mitte, sest Alissija ütleb otse välja, kui mingi etendus tema jaoks totaalselt pask tundub. Ja alguses huvitavad teda just venekeelsed etendused rohkem, sest kuigi ta oskab eesti keelt suht hästi, siis ta ei samastu sellega, mis eestikeelsel teatril talle pakkuda on. Hiljem hakkab see talle meeldima; siis on tal kopp ees; ta jääb arvustuste kirjutamisega hiljaks; tal on väsimus peal ja teda ähvardab palgast maha võtmine, kui ta omadega järje peale saada ei suuda… Et terve see aasta on täis nii palju erinevaid emotsioone, mis selles dokumentaalfilmis ka ilusti välja tulevad.

Kui see aasta saab läbi, siis ta hakkab teatrit lausa nii palju armastama, et tahab ise lavastajaks saada ja läheb lausa teatrikunsti õppima (kuhu ta ka sisse saab!). Ja siiani vist õpib seal 🙂

Ma omal ajal kuulsin sellest projektist ja mõtlesin, et päris hea töökoht ikka, käi aga teatris ja kirjuta arvustusi, aga film näitab hästi ära selle, et kui sa pead nii palju kultuuri korraga tarbima, siis sa saad sellest totaalse ülekülluse. Ja kuigi lõppkokkuvõttes Alissijale see meeldib, sest ta lausa otsustab oma tuleviku teatriga siduda, siis teekond sinnani on üpris käänuline.

Muidu oli film suht okei, aga ma olin nii palju kiidusõnu selle kohta kuulnud, et ootasin vist ise midagi enamat… Ja vahel tundus heli ka kuidagi ebakvaliteetne – ei teagi, vbl oli asi meie telekas, aga teised asjad pole kunagi nii kostunud. Ja kuna nii mulle kui Hendrikule tundus sama, siis vast pole asi selles, et kuulmine oleks halvemaks mõlemal jäänud 😀 Et vaadata võib, aga mul on hea meel, et ma seda kinno vaatama ei läinud. Aga Alissija oli muidugi ülitubli tegelikult, kuigi vahepeal tundus, et ta ei jaksa lõpuni selle projektiga minna – siis ta võttis end kokku ja lõpus hakkas teatrit lausa armastama 🙂

Mu sõbranna on oma 3.5kuuselt Kuuba-Mehhiko-Guatemala reisilt tagasi ja täna käisime Tillu kohvikus söömas, kus ta oma muljeid jagas! Hiljem tulime meie juurde ka, sest ta nägi viimati E-d oktoobris (natuke enne ta reisi). E küll vaatas alguses, et kes see tädi on, aga sai temaga ruttu sõbraks 😀 Sõbranna pakkus ka, et võib alati ise E-d hoida, kui meil vaja peaks minema – et veel üks lapsehoidja varnast võtta! Neist ei ütle me iial ära 😀

Mõned pildid siis ka lõppu. Üks eile tehtud pilt E-st, täna Tillu kohvikus tehtud pilt ja selle ees ka kaks pilti 🙂 Täna oli lõpuks päike väljas, jee! 🙂

wp-1580762881454.jpgwp-1580821886120.jpgwp-1580820395090.jpgwp-1580820360677.jpg