Naised/emad ei tohiks end alati kõiges süüdistada!

Ma olen viimasel ajal mitmetest blogidest/blogijate Instagramidest lugenud teemasid, mis on pannud mind mõistma, miks ma olen väga paljudest inimestest ikka nii erinev… Ma ei teagi, kas see on pigem halb või hea, aga mina usun, et pigem viimane variant. Ehk siis – mitmed blogijad süüdistavad paljudes asjades ennast, piitsutavad ennast, sest nad peavad olema kõiges kõige paremad, peavad pärast rasedust kiiresti vormi saama (minu meelest käib sellel alal lausa võistlus, et kelle keha näeb kolm tundi pärast sünnitust selline välja nagu enne rasedust – see on esikoha saanud), peavad kindlasti ise sünnitama, sest kui on keisrilõige, siis nad nagu polekski sünnitanud… Ja ma olen nõus, et rinnapiim on lapsele parim valik ja kui imetamine poleks mul algusest peale kergelt sujunud, siis ma oleksin kindlasti imetamisnõustajatega konsulteerinud jne, aga kui pärast pikka kadalippu asi ikka ei sujuks, siis ma läheksin pudelile üle. Miks? Sest kumb on tegelikult olulisem – kas rõõmus ema, kes saab oma beebiga koos aega veeta või stressis ema, kes higimull otsa ees üritab kuid, vahel lausa pool aastat või kauem imetada, kuigi see on juba tervele perele närvesööv? Pudel ei ole kindlasti esimene valik, aga lõppkokkuvõttes – see ei tee kedagi vähem emaks. Jah, eks ikka tuleks kommentaare, aga keda huvitab? Kui sa oled endast kõik andnud, aga imetamine ei õnnestu, siis stressis ema ei ole see, mida su laps vajab. Nii et kui mul oleks selline olukord, siis ma läheksin pudelile üle ega hooliks üldse, mida teised arvaksid. Mul ei tekiks ka seda tunnet, et ma olen halvem ema, sest mina ju ise tean, et olen endast kõik andnud. Aga teised ei mõtle niimoodi.

Samamoodi on minu jaoks üsnagi omapärane see, et mõned naised kipuvad end süüdistama, sest nad kasutasid sünnitusel epiduraali. Ausalt – ma vist olen täiesti pohhuist, aga kui ma ka peaksin sünnitusel kogu maailma epiduraali ära kasutama, et see natukenegi kergem oleks, siis mul ei oleks mingeid süümepiinu. Ma pole kunagi olnud arvamusel, et hambad ristis peab ise hakkama saama ega tohi jumala eest valuvaigisteid nõuda – kui need teevad olemise ikka sünnitusel kergemaks, siis tuleks seda kasutada. Mina küsisin epiduraali ise ega mõelnud üldse sellele, et appi, kannataks täiega jne. Sain ka, aga kuna avatust ikka ei tekkinud piisavalt, siis tehti mulle erakorraline keisrilõige. Aga epiduraal aitas mind meeletult ja ma olen siiani rahul, et ma seda küsisin.

Ma lugesin tihti raseduse ajal ja isegi enne seda, et naised süüdistavad end, kui nende laps keisrilõikega ilmale tuleb, sest see pole ju päris sünnitus, sest nad pole ju ise vaeva näinud… Juba siis ma olin, et mida kuradit, aga mõtlesin, et ehk tõesti juhtub minuga sama, kui peaksin keisrilõikega sünnitama – et hakkan ennast süüdistama… Sest on olemas naisi, kes põevad kuid kui mitte aastaid, et nad ise ei sünnitanud ega saanud last kohe enda rinnale. Jällegi – kui ma keisrilõikega ära sünnitasin, siis see oli ausalt viimane asi, millele ma mõtlesin – ma teadsin, et E antakse kohe Hendrikule, kes on tema isa ehk siis mitte vähem olulisem inimene kui mina. Seega null süütunnet, mul olid haiglas igasugused muud mured, millest ma kirjutanud olen, aga nende hulka ei kuulunud see, et ma ise ei sünnitanud. Kuigi keisrilõige oli karm kogemus ja haav tegi pikalt haiget, siis nagu arstidki hiljem ütlesid – E oli nii suur ja juba sellepärast ei hakanud sünnitus ise pihta – seega oli see ainuõige lahendus. Ja ma olen rahul, et just nii läks – see oleks võinud lihtsalt pigem kohe plaaniline keisrilõige olla, oleks kogu see muu esilekutsumine miljoni erineva vahendiga ära jäänud.

Kui laps on ära sündinud, siis hakkab kohe tormijooks ja võidab see, kes juba haiglast astub välja raseduseelses kaalus. Kuigi isegi arstid on maininud, et normaalne taastumisaeg pärast sünnitust on 9-12 kuud. Üheksa kuud kannad last, üheksa kuud taastud. Ja seda juhul, kui võtad 10-15 kg juurde, mis on selline tavaline kilode arv, mis rasedusega juurde tuleb. Mina võtsin juurde peaaegu 40 kg (jah, omast lollusest, ma tean) ja kuigi esimese nelja kuuga olin 20 kg alla võtnud, siis ülejäänud kaks kuud on väga rahulikus tempos läinud – kuskil 2 kg kuus on alla läinud. Ehk siis kaalun hetkel 88 kg, sünnitama läksin kaaludes 112 kg. Jah, mul on samuti natuke vedanud selles mõttes, sest need esialgsed ülekilod on läinud päris kergelt alla, aga olen leppinud ka sellega, et ülejäänud teekond samamoodi ilmselt ei lähe. See ei tee mind üldse kurvaks, sest ma ei pea mingiks kindlaks kuupäevaks teatud kaalunumbrit saavutama. Et on jumala okei tahta mitte igaveseks sellesse sünnituskaalu jääda, aga minu meelest on see nii haige suhtumine, et kui sa pole pärast sünnitust poole tunniga endises kaalus, siis sa oled ilmselgelt rongist maha jäänud. Sest võidab ju see, kes seda suudab!

Kui laps ära sünnib, siis hakkab see kõige hullem piitsutamine pihta. Kas ma olen ikka hea ema? Kas ma jõuan ikka toad läikima lüüa, koristada, nõusid pesta, süüa teha, lapsega mängida, alati viks ja viisakas välja näha jne? Sa jõuad, aga kui sa tahad, et klaas oleks pigem pooltäis kui pooltühi, siis selline orav rattas jooksmine ei anna mitte midagi. Mul on ilmselt kerge sellest rääkida, sest mind pole kunagi sellised dilemmad vaevanud, sest minu loogika on lihtne – nõud ja koristamine võivad oodata, kui on olnud pask päev ja laps on kogu energia ära võtnud (mis on meil hetkel aktuaalne teema, sest E ja hammaste tulek läheb vaevaliselt), siis võib see nõudekuhi kas või laeni olla (meil ei ole nõudepesumasinat), aga kui tekib väikegi puhkus, siis ma kulutan selle aja iseendale. Aga mis mõttes, kunagi peab selle ju ikka ära tegema, ei saa nii omakasupüüdlik olla? Saab ja kuidas veel! Sest see ei ole omakasupüüdlikkus, see näitab, et minu prioriteedid on seal, kus ma saan end paremini tunda. Ja kui juhtubki niimoodi, et nõud jäävad pesemata ja Hendrik tuleb koju ning seda näeb, siis tema jaoks on see sama loogiline kui minu jaoks – polnud aega ja kui ka oli, siis ma eelistan seda kulutada muudele asjadele, sest muidu ma tunnengi end kui ainult ema/koristaja. Ma pole iial kuulnud Hendrikut virisemas, et sa oled ju kodus terve päev, mis teed siin, kui toad on sassis või nõud pesemata. Sest ta teab ja on ise näinud, milline on E oma halbadel päevadel, mis viimasel ajal olnud on. Ja ta saab aru, et siis ei jäägi muuks aega ja kui ka jääb, siis tuleb oma tass täis hoida.

Ema olen ma nagunii, see on ilmselgelt prioriteet, aga pärast seda tulen mina kui inimene ja siis kõik muud argikohustused. Ehk siis enne neid argikohustusi olen mina emana, mina indiviidina, mina naisena ja alles siis tulevad kõik muud argikohustused. Miks? Küll need toad ikka ära koristatakse ja nõud pestakse, need asjad ei ole nii pakilised, aga kui kurnatud ema peab lisaks veel täiskohaga koristaja ka kogu aeg olema, siis pole ime, kui lõpuks on naised nagu tühjakspigistatud sidrunid, kes kõigele lisaks tunnevad end alatihti süüdi ka, et nad pole piisavalt head.

Minul selliseid emotsioone ei ole, ma ei tunne süüdi, kui valin vabal hetkel iseenda, oma abikaasa või oma sõbrannad ning jätan argiolme nimekirja lõppu, sest just see on see, mis aitab mul olla parem ema, abikaasa ja parem mina ise. Sest see laeb mu patareisid ning mida õnnelikum on ema, seda rõõmsam on üldiselt ka kogu ülejäänud perekond.

Ma olen nõus sellega, et lapsed peavadki prioriteet olema, aga samamoodi peaks leidma aega ka iseendale, kui sa tunned, et sa seda vajad. Seega las need nõud ja koristamine ootavad, need ei jookse eest ära. Minul vähemalt küll ei jookse. Aga noh – et sellist suhtumist saaks endale lubada, peab kodus ka hea elukaaslane/abikaasa olema. Sest neid mehi on küll ja veel, kes töölt koju tulles saavad kreepsu, kui kolme lapse, kahe koera ja viie kassi kõrvalt polegi elamine läikima löödud või kui soe söök ei ootagi kell 19.00… Ja kelle arvates lastega kodus olemine on tõeline puhkus, kus naine saab ainult jalad toolil lulli lüüa – et mis mõttes ta siis veel muid asju vahel ei jõua teha? Et sul oli ju pool tundi aega, mis siis tegid? Ja kui ütled, et olid siis netis või lugesid raamatut, sest tahtsid ka vaikust nautida, siis oleksid nagu terrorist, kes äsja kogu Tallinna kesklinna õhku lasi. Õnneks minul sellist meest kodus ei ole.

Et jah – vähem seda ma pean kõiges parim olema, sest muidu ma pole ideaalne inimene suhtumist. Sa oled ideaalne. Koos kõigi oma vooruste ja puudustega. Mina ei kahtle selles, et ma olen hea ema, sest ma tean, et ma olen seda. Ja mitte keegi ei saa mind selles ümber veenda. Loomulikult ei tee ma kõiki asju õigesti ega veatult, aga milline lapsevanem seda teeks? Kui sa oma lapsi armastad, nendega koos aega veedad ja nende jaoks olemas oled, siis sa oled hea ema. Ka siis, kui täna jäid nõud pesemata või toad koristamata. Ka siis, kui sa vähestel puhkehetkedel võtad aega ainult endale ja jätad olmemured tagaplaanile. Mõni ilmselt ütleb, et minu põhjendamatu enesekindlus võrdub ülbusega, aga just see omadus on see, mis on tegelikult eluks vajalik. Ma tean ju ise ka, et olen nii Perekoolis kui siin blogi kommentaariumis palju kriitikat oma suhtumise pärast saanud, aga nagu ma eile Insta Storys endale esitatud küsimusele vastasin, et kuidas ma Perekooli kriitikasse suhtun – see ei kõiguta mind, sest ma tean, kes ma olen ja mida ma väärt olen. Siin maailmas on alati inimesi, kellele sa mingil põhjusel ei meeldi, olgu selleks su naabrid, koolikaaslased, tuttavad või siis blogijate puhul Perekooli kommenteerijad. Oma elu elad sa lõppkokkuvõttes ju ainult endale ja oma perekonnale, muu on taustamüra.

Sa ei ole halvem ema, kui sünnitasid keisrilõikega. Sa ei ole halvem ema, kui palusid sünnitusel epiduraali. Sa ei ole vilets koduperenaine, kui nõud vahel pesemata on või toad koristamata jätad. Sa ei ole isekas naine, kui oma aega tahad. Sa ei ole vähe püüdnud, kui otsustad keerulise imetamise asemel lapsele lõpuks pudelit anda. Sa ei pea haiglast väljuma raseduseelses kaalus, sa ei pea seda isegi veel paari kuu pärast olema. Sa ei pea olema see, kes sa ei taha, riietuma teistele meelepäraselt, olema viisakas nendega, kes sinuga seda ei ole. Jah, just nimelt – sa võid need viimased inimesed julmalt perse saata, kui tahad. Mina elan oma elu niimoodi ja kuigi mind peetakse alguses alatihti ülbeks, siis ma ei ole seda. Ma oleksin üpris rikas, kui saaksin ka selle eest iga kord euro, kui inimesed pärast minuga esmakordset tutvumist ütlevad, et appikene, Jaanika, ma arvasin, et sa oled ülbe, aga tegelikult oled jumala chill ja tore. Inimesed pole lihtsalt harjunud, et saab ka niimoodi elada – ilma selle põdemiseta ja muretsemiseta, et appi, mis mulje ma ikka endast jätan või kas ma olen ikka piisavalt hea jne.

Vähem enda süüdistamist ja rohkem elu nautimist! 🙂