Ma tegelikult arvasin, et minu jaoks see niisama kodus olemine ei ole väga keeruline, aga tutkit – ma olen lihtsalt nii harjunud mitu korda nädalas kohvikutes ja kesklinnas käima… Tegelikult midagi hullu ei ole ka praegu, sest ma olen ju nagunii lapsega kodus, aga täna näiteks jõudsin jälle riidekappi koristada ja neli kilekotti riideid elimineerida, mida ma muidu ei viitsinud teha. Eelmisel korral ma juba tegin seda, aga kuna ma siis jätsin paljud riided siiski alles, mis ehk kunagi selga lähevad või äkki hakkan kandma, siis reaalsus on tegelikult teine 😀 70 kg ma ilmselt niipea kaaluma ei hakka – seega pole mul neid vaja hoida ka (ja kui ka hakkan, siis tolleks ajaks tahaks nagunii juba uusi riideid). Olen endiselt 87-88 kg peal ja nüüd on kaalulangus olnud üliaeglane, aga oligi vist naiivne loota, et see samas tempos jätkuks, sest algus oli täiega kiire 😀 Ega ma suurt selleks midagi ei tee ise – seega pole mul midagi ka kobiseda. Aga riidekapis on nüüd jälle ruumi ja kuigi ma plaanin vähem riideid tellida (viimase paki sain täna kätte, mille ma veebruaris tellisin, aga alles täna jõudis), siis raamatuid tellisin nüüd hoopis. Ma muidu pigem ostan raamatuid raamatupoest või käin raamatukogus, aga kuna ma nüüd nina väga välja pista ei saa, siis oli tellimine mõttekam 🙂
Hendrik käib endiselt tööl, sest tema tööd kodust ei saa teha. Et selles mõttes on kõik suhteliselt tavapärane – me lihtsalt ei kooserda nädalavahetustel enam ringi. Muidu ikka käisime kuskil – kas Tartus minu pere juures või Hendriku vanemate/vanavanemate juures jne. Eriti hoiame nüüd eemale Hendriku vanavanematest ja minu isast/tädist, kes on kõik riskigrupis oma vanuse ja ka lisaks haiguste pärast. Hendriku vanemad riskigruppi ei kuulu, sest nad on nooremad kui 60, aga kuna me väljas suurt ei käi, siis neid ka ilmselt ei näe.
Kui nüüd E-st rääkida, siis tema on vahepeal juba selliseks roomamise fänniks hakanud, et kui korraks selja pöörad, siis on ta elutoast või magamistoast juba kööki roomanud. Saime ta kiige ka kätte ja juba proovisime seda – ning see meeldis talle! Ta jäi suht kohe magama seal ka 😀 Kui vanasti läks E suhteliselt hilja magama (kuskil 23.00-00.00 vahel), aga ärkas ka kuskil 11.00-12.00 nagu mina, siis nüüd on asjad totaalselt teistmoodi. Ta uinub kuskil 21.30, aga avab silmad juba kell 08.00-08.30. Igal õhtul ma mõtlen, kui ta magama jääb, et ma kobin ka kohe tuttu, sest muidu ma olen hommikul zombi, aga mitte iial ei tee seda, sest õhtune oma aeg on ju nii väärtuslik! Ja hommikul täiega kahetsen seda, sest E magab meie vahel ja siis ta hakkab kas mind või Hendrikut üles ajama. Kui Hendrikul on hommikune vahetus, siis ainult mind, sest ta on siis juba tööl, aga kui õhtune, siis oleme mõlemad kodus sel ajal (öist vahetust tal enam õnneks pole – see projekt sai läbi). Ja E ei ole selline vaikne ärataja – ta tuleb, ronib meile otsa, kisub juustest jne. Me kuidagi vahel suudame 09.00 edasi magada, aga kauem mitte eriti, sest E on üleval ja tahab, et ta vanemad (või siis ema, kui Hendrik juba tööl on) ka ärkaksid 😀 Et ühtpidi olen ma megarahul, et ta õhtuti varem uinub, aga teistpidi – need vaesed hommikud 😀 Varem polnud õhtul üldse aega, sest läksime kõik samal ajal tuttu, aga hommikul võis mõnuga edasi põõnata! Ja mina ei ole absoluutselt hommikuinimene…
Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks kolm pilti – E-st ja tema uuest beebikiigest, minust ning nendest raamatutest, mis tellisin ning vestluskaartidest ka. Küsisin Instas, et kas need on head raamatud ja kuigi paljud ütlesid, et ei, siis jah-vastuseid on hetkel rohkem. Eks näis siis! 🙂
minumoodimaailm 