Mis küll saama hakkab? / Kahju neist, kes lähiajal sünnitama peavad :(/ E sai seitsmekuuseks! :)

Ei saaks öelda, et tuju just laes oleks – arvestades seda, mis hetkel toimumas on, aga kuidagi peab elu jätkuma. Iga kord ajalehte/terviseameti kodulehte avades on juba ette teada, et ametlik koroonahaigete number on nagunii jälle tõusnud (viimati oli 171, aga varsti ei jõua enam järge pidada, sest see kogu aeg suureneb) – seda, mis see tegelik ja mitteametlik number veel on – ei taha isegi mõelda. Kõiki ju nagunii enam ei testita, sest resursse ei jätku selleks. Mina olen rahul, et lõpuks riigipiir sulgus, aga jällegi teps hilja – Leedu sulges riigipiiri ühe nakatunuga ja neil on neid hetkel 12, Läti tegutses ka üpris kiiresti ning neil on see arv 30. Me olime viimati riikide puhul 10-ndal kohal nakatunute arvuga miljoni inimesi kohta – seega ikkagi esirinnas 😦 Jah, riigisiseselt levib koroona nagunii, aga need numbrid oleksid oluliselt väiksemad, kui Saaremaa võrkpallimäng oleks ära jäänud. Siis oli jah meil paar nakatunut, kui see mäng toimus ja loodeti, et itaallased on puhtad… Mis seal enam – muuta seda ei saa, aga ehk vähemalt võeti sellest õppust.

Mina olen väga rahul, et enamik asutusi on suletud – minu meelest võiksid lahti jääda ainult toidupoed ja apteegid. Suured kaubanduskeskused peaksid ka suletud olema! Aga samas nii kahju on müüjatest, kes peavad inimesi teenindama – nemad ei saa end kuidagi kaitsta 😦 Ja no arstid – kui nemad haigeks jäävad, siis oleme tõelise kriisi äärel. Nii et nendele inimestele suur tänu, kes hetkel tööpostil olema peavad – on need siis arstid, päästjad, müüjad, apteekrid jne. Aga sellest ma aru ei saa, miks riidepoed lahti peavad olema – see pole hädavajalik ju hetkel!

Kahju on ka neist, kes varsti sünnitama lähevad, sest Tallinnas ja Pärnus enam tugiisik sünnitusele kaasa tulla ei saa – ka peretubadesse mitte. Mujal vist veel saab, aga ainult siis, kui peretubasid jagub ja mehed ei tohi kordagi haiglast välja minna, kui nad juba seal sees on. Et kui välja lähevad, siis sisse ei saa enam. Kui sünnitusjärgne aeg on tavapalatis, siis sinna mehi ei lubata nagunii. Et ma saan aru, miks see kõik vajalik on ega kritiseeri seda otsust üldse – lihtsalt naistest on natuke kahju… Eriti esmasünnitajatel ja keisrilõike puhul – minul oli Hendrikust nii palju abi ja kuigi ta öösel ei saanud minu juures olla, sest meile peretuba ei jagunud (olime tavapalatis), siis päeval ilma tema abita ma oleksin hulluks läinud. Et selles mõttes saavad praegusel ajal need naised, kes hetkeseisuga Pärnus ja Tallinnas sünnitavad, ühe tõelise nõukaaegse kogemuse, kus ainult aknast võis mehele last näidata. Ilmselt on ülejäänud Eestis varsti sama seis – mehed sünnituse juurde ei pääse ja kui nõukaajal sai vähemalt pakke saate, siis nüüd on see ka ohutuse tagamiseks keelatud. Nii et pidage vastu, naised, kes te lähiajal sünnitama lähete! Hetkel eelkõige Pärnu ja Tallinna omad, aga kui Tartus perepalatit ei peaks saama, siis tavapalatisse mees ka tulla ei või enam, isegi mitte päeval.

Aga nüüd natuke rõõmsamate teemade juurde! E sai täna seitsmekuuseks! Me mingit pidu ei pidanud, sest me nagunii ei tee seda minisünnade puhul ja praeguses olukorras nagunii ei peaks. Käisime niisama jalutamas kolmekesi ja meie Hendrikuga sõime E auks kooki. Tema veel kooki ei söö, aga puder maitseb E-le küll väga. Ja kõrvits ning banaan!

Lõpetuseks siis mõned pildid ka. Üks pilt on magavast E-st, kaks fotot on nädala keskel minust ja E-st ning viimased on täna ehk E sünnipäeval tehtud! Muidu ma E-le väga teksaseid jalga ei pana, aga pidupäeval ju võib 🙂

wp-1584095609219.jpgwp-1584293223852.jpgwp-1584293190974.jpgwp-1584293144249.jpgwp-1584293091937.jpg