Eesti Lauluga võib vist üldiselt enam-vähem rahule jääda / Kinos Terminaatorit kuulamas / Head aega, beebikiik! Sa olid meile asendamatu abimees!

Ma olen Uku Suviste võiduga Eesti Laulul ikka päris rahul! Eelmise aasta lugu oli tal kõvasti parem, aga sel aastal ei olnudki minu meelest eriti silmapaistvaid laule. Igal juhul parem kui Jaagup Tuisk ja Anett&Fredi. Päris kõva edumaaga pani Uku kinni ka selle, aga eks paljud hääletasid tema poolt juba sümboolses mõttes – kas või sellepärast, et ta eelmisel aastal teiseks jäi. Ja varemgi ju napilt kaotanud on. Kusjuures ma ise hääletasin ka Uku poolt – ma ei saa öelda, et see laul nüüd ülihea oleks, aga sellest kremplist oli see parim. Ja ta on nii mitu korda proovinud ka, et võiks ju lõpuks eurovisioonile pääseda 🙂 Ma küll eurokal ilmselt head tulemust talle ei ennusta, aga eks näis… Eelmisel aastal olin ma Victor Cronega veendunud, et meil läheb ka finaalis hästi, aga tutkit. Nii et iial ei või teada, mis Euroopale peale läheb. Kui juba kanalaul on võitnud (endiselt tahaks oksendada selle peale), siis võib sellest võistlusest kõike oodata.

Eile oli mul sõbranna külas, kellega me Eesti Laulu vaatasime. Ja pärast seda läksime ööklubisse Kino Terminaatorit kuulama, Hendrik jäi lapsega koju. Ma käisin viimati ööklubis Kino oktoobris 2018, kui seal samuti Termikas esines. Siis oli seal üpris vähe rahvast ja ka sel korral ma eeldasin, et on sama olukord, aga oh ei – pool Põlvat oli end Kinno kohale vedanud! Ruumi ei olnud ei istuda ega astuda, ainult teisel korrusel oli.

Enne Terminaatorit oli nii mõttetu vaibakloppimine, millest on kahju, sest tavaliselt on ikka juba siis head retromuusikat tulnud. Terminaator oli aga hea nagu ikka – kuigi “Juulikuu lund” nad kahjuks ei mänginud. Minu lemmiklaul ja nende kõige tuntum ka! Mõned Hendriku sõbrad olid ka peol, aga eeldasin, et näen isegi rohkem tuttavaid, sest Põlva on nii väike ju. Ühte vana klassiõde nägin ka. Aga oli tore niimoodi väljas käia! Ja olime sõbrannaga mõlemad täiesti kained, sest ta oli autoga ja ma ei viitsinud piima välja pumbata.

Ma natuke küll muretsesin, et kuidas E öösel end üleval peab, sest ta on ikka totaalne tissipuuk, aga Hendrik ütles, et väga okei oli, korraks oli häält teinud. Aga ma olin juba kell 03.00 kodus ka. Pidu oli muidu okei, aga nii suurt rahvahulka poleks ma oodanud, olen Kinos viis korda kokku käinud (ja nagu ma ka mainisin, siis üks kord veel Terminaatori ajal) – mitte kunagi pole nii palju rahvast olnud.

Lõpetuseks pilt E beebikiigust, mille Hendrik täna keldrisse viis… E on lihtsalt liiga raske selle jaoks juba, aga see oli kuus kuud meie jaoks asendamatu abimees (ja ehk leiab kasutust kunagi tulevikuski). Meil on üks beebikiik veel, aga just see oli lemmik (seda teist sai vähem kasutada ka kilode mõttes). Mõlemad sain Mallukalt ja just see pildil olev beebikiik osutus tõeliseks hitiks – rahustas E-d alati, eriti alguses, aga isegi nüüd ka. Ja ta on ikka meeletult palju päevaunesid just sellel kiigel teinud! Või siis niisama seal kiikunud ja meie oleme saanud omi asju teha 🙂

wp-1583058419042.jpg