Natuke juttu E-st / Peaks netist shoppamist piirama ja raha koguma hakkama…

Ma mäletan, et kui ma lapse sain, siis kõik ütlesid, et algus on kõige kergem, sest siis beebid ainult magavad ja söövad. Et kui tuleb roomamine ja hiljem kõndmine, siis pead kogu aeg lapsel järel jooksma 😀 No E roomab juba päris visalt ja kui korraks selja keerad, on ta oma tekikeselt juba toa teise otsa ilmselt jõudnud. Lisaks on laudlina hetkel niimoodi laual, et ta selle otsi tõmmata ei saaks ja igaks juhuks sinna midagi rasket ei pane, sest ta võiks selle endale pähe tõmmata. Ja kardinad on juuksekummiga kinni pandud ning ripuvad õhus, sest muidu E tiriks neid täiega (meil on maani kardinad). Et selles mõttes on jah keerulisem, sest kogu aeg peavad silmad ka kuklas olema. Ja E ja ilmselt ka teised lapsed on sellised, et mida rohkem sa neid millestki eemale tõstad, seda enam nad seda uurida tahavad 😀

Me saime nädalavahetusel beebikiige ka ja ma olekski selle plastmassist kiigega leppinud, sest paljud tundusid nii kallid, mida ma ise netist vaatasin, aga siis pani Jane oma blogi Facebooki küsimuse üles, et kes beebikiikesid teeb, ma vaatasin neid ja ahhetasin – üks ilusam kui teine! Ja veel nimelised ka! Kuna üks tegijatest, kes seal end välja pakkus, on see naine, kellega ma samal ajal sünnitasin (no ta sünnitas tegelikult paar päeva varem, aga me suhtlesime haiglas), siis ma kohe kribasin talle, et tahaks mingit sinist ja lapse nime ning sünnikuupäeva ka. Ta lubas kanga muretseda ja siis näidata, kuidas see tuleks. Ta saatis enda tehtud kiikedest pildid ja mulle nii meeldisid – seega tahan ikka paremat kui see, mis me ostsime 😀 Ja hind polnud ka nii kallis kui seal, kust ma vaadanud olin. Hendrik ei olnud vaimustuses, et mulle see plastmassist poest ostetud beebikiik enam ei sobi, aga nojah 😀 Oleks võinud siis kohe alguses tõesti selle õige tellida, aga no need, mis alguses meeldisid, olid 80 eurot ja see oli liiga palju. Me pole veel kiike üles pannud, teeme seda mõne aja pärast, sest tolle valmimine võtab kauem aega, kiiret otseselt ei ole.

Ma nüüd hakkangi vaikselt oma internetist shoppamist kokku tõmbama – või vähemalt üritan. Paar pakki on veel tulemas (mõni aeg tagasi juba tellitud)ja siis tahaks seda enam mitte nii tihti teha. Põhjus on lihtne – ma plaanin lapsega kodus olla vähemalt kaks aastat, aga vanemahüvitis on 1.5aastat. Ja kuigi Hendriku palgaga saaks ära elada, siis ma seda ei taha, ma tahan, et mul oleks endal ka raha, kui ma midagi osta tahan. Minu jaoks enda raha on nagu Aamen kirikus ja selline elu kohe mitte teps ei sobi, et ma kellestki nii palju sõltun, isegi mitte oma abikaasast (kui just tõesti hädavajalik pole). Sest tahaks ikka nii elada, et kui ma midagi näen, mida vaja oleks, siis ma saan selle kohe ära osta. Jah, me ei räägi siin mitmetonnistest asjadest vms, aga no tavaasjadest. Ja kuna ma praeguseks olen netist nii palju asju tellinud, siis peaks enam-vähem kõik vajalik olemas olema. Et see nüüd ei tähenda projekti, et aasta jooksul ühtegi riideeset vms ei osta, sest seda ma ei suudaks ega tahakski, aga tahan, et mingi raha oleks olemas selleks tarbeks, kui mu sissetulek pooleks aastaks langeb saja euroni kuus (on vist kaks lastetoetust kokku 98 eurot, augustis sündinud lapsed saavad veel lisaks 60 eurole seda 38-eurolist toetust ka, mida hakatakse siis maksma, kui laps on 1.5aastane). Minu jaoks, kes ma olen alates 18-ndast eluaastast ise raha teeninud ja selle olemasoluga alati pärast seda harjunud olnud, on selline olukord päris häiriv. Aga no ma pole varem suur rahakoguja olnud, aga nüüd võiks vaikselt hakata 🙂 Sest alati on ju olnud järgmine kuu ja uus palgapäev 😀

Vot selline nädala algus siis. Lõpetuseks pilt E-st ja tema parimast magamisasendist, milles ta 90 protsenti ajast tudub 😀 Igal võimalusel keerab end öösel niimoodi, kui ta meie vahel magab. Ja no oma voodis ka, aga seal ta eriti palju ei maga.

wp-1583817469003.jpg