“Parasiit” on väga hea film! / Peab vist veel Lõuna-Korea filmidega tutvust tegema, sest ma olen kahte näinud – mõlemad on mu lemmikud! / “Meie pulma” teine osa oli üllatuslik

Ma olen elus täpselt kahte Lõuna-Korea filmi näinud ja nüüd võin öelda, et need filmid on vist midagi minu jaoks, sest need mõlemad on nüüd mu lemmikute hulgas! Sellest, kuidas ma zombiõudukast lummusesse jäin, olen ma juba kirjutanud.“Rong Busani” on endiselt üks parim õudukas, mida ma näinud olen – ja ma muidu üldse ei fänna zombiteemalisi filme!

Ma vaatasin täna lõpuks “Parasiidi” ära. Ja ma olin skeptiline, sest olin juba mitmeid arvustusi lugenud – paljud küll kiitsid, aga oli ka neid, kes ütlesid, et see film ei olnud üldse huvitav. Mina olen kindlasti seal kategoorias, kes arvab, et see film oli väärt parima filmi Oscarit, kuigi ma ei ole teisi nominente näinudki. Olin juba kursis, et selle filmi lõpp on üllatav ja ma muudkui mõtlesin selle ajal, et mis siis saama hakkab, käisin kõik stsenaariumid läbi, aga no see, mis tegelikult juhtus – no ma poleks mitte iial suutnud seda välja mõelda. See oli kõik lihtsalt nii sürreaalne, huvitav ja pinge oli lõpuni üleval. Nii et kes veel näinud pole, siis ma kindlasti soovitan – ETV2-s näeb veel kuni teisipäevani seda, kui teil on järelvaatamine paketis olemas.

Ja kui sellest keldrilõhnast rääkida, mis mitmeid kordi filmis teemaks tuli, siis meie endi raamatus “Kadri” on ka seda nii palju mainitud – et see lõhn seostub minu jaoks just selle raamatuga, mida ma põhikoolis lugema pidin. “Kadri” mulle meeldis, selle järge “Kasuema” ma enam ei suutnud lugeda, jätsin pooleli, ei olnud minu jaoks huvitav.

Aga kui nüüd “Parasiidi” enda juurde tagasi tulla, siis film näitab hästi ära selle, kuidas Aasia inimestel, filmi põhjal siis Lõuna-Korea inimestel on juurdunud sisse see võltsviisakus – kui on vaja keegi lahti lasta (sest ega rikas perekond ju ei teadnud, et neid täiega tüssati), siis ei hakka keegi midagi otse ütlema, ikka ümber nurga ja väga viisakalt, et jumala eest mitte teist inimest solvata. See on väga levinud komme ka Jaapanis. Osaliselt ju väga tore, aga teine kord hoiaks otsekohesus paljud probleemid ära – selle filmi puhul oleks kõik see jama olemata olnud… Ma ei hakka sisu ümber jutustama, aga see on kindlasti üks nendest filmidest, mis tekitab väga palju erinevaid tundeid – ilmselt külmaks ei jäta kedagi. See võib ka mitte meeldida, aga meeldejääv on see kindlasti! Siinkohal ka küsimus – ma olen elus ainult kahte Lõuna-Korea filmi näinud ja mõlemad on lemmikfilmide hulgas – kas keegi oskab ehk veel midagi soovitada? Tundub, et mulle kuidagi lähevad need filmid peale, kuigi kahe põhjal on muidugi liiga vara üldistusi teha. Ma millalgi tahan “Rong Busani” ka uuesti ära vaadata, sest see oli lihtsalt nii hea – ainuke õudukas, mida vaadates ma olen niimoodi nutnud, et pisarad lausa voolasid mööda põski alla… Kui “Rong Busani” oli kindlalt õudusfilm, siis “Parasiiti” on juba raskem määratleda – Ka IMDb lehel on see nii thrilleri, komöödia kui õudusfilmi kategooriasse märgitud. Ja 8.6 punkti keskmise hindena on ka superhea tulemus ning see film on täiega väärt seda 🙂

Olen kaks osa seda “Meie pulma” TV3-lt vaadanud ja see meeldib mulle samuti! Viimane osa oli muidugi üllatav, sest naine korraldas salajased pulmad mehele – ehk siis lausa üllatuspulma! Aga no nad olid nagunii abiellumisest rääkinud ja eks ta teadis, et mees ilmseelt ei hakka ära jooksma ega ei ütlema. Et väga armas oli näha, kuidas suurel rammumehel (sest ta oligi ju rammumees) pisarad silma tulid, kui kogu pulma seltskond teda aias ootas ja kõik oli juba ära korraldatud. Aga päris huvitav, et mees kordagi selle aja jooksul ei märganud, et naine midagi tema teadmata korraldab. Mina ei oleks küll suutnud selle naise asemel sellist saladust hoida, see on meeletu ju 😀

Lõpetuseks väike meenutus minu ja Hendriku pulmadest, mille korraldamine ei võtnud ka eriti aega, sest see oli ainult 12-le inimesele mõeldud. 30.aprillil viisime avaldused sisse ja 31.mail abiellusime, aprilli keskpaigas hakkasime sellest rääkima ja vähem kui kuue nädala pärast olime juba abielus 🙂