Sain argirutiinist välja! / Abielu ega lapsevanemaks olemine ei ole sihtpunkt, see on teekond – vahel liigagi käänuline, aga see on normaalne!

Need, kes mind Instagramis jälgivad, teavad eelmise nädala madalseisust. E magamine oli juba enam-vähem, aga siis läks kõik jälle allamäge. Olin kurnatud, vihane, kurb, kõigest oli kopp ees. Ja kui sa oled sellises meeleolus, siis on tülid kerged tulema. Õnneks oskame me Hendrikuga alati nii tülitseda, et klaarime asjad kiiresti ära. Enne lapsevanemateks saamist me eriti ei tülitsenudki, aga nüüd ikka vahel juhtub. Nii et need, kes ütlevad, et lapse saamine muudab mingil määral paarisuhet – neil on õigus! Eriti kui tegemist on lapsega, kes ei maga. Esimesed pool aastat meil sellist muret ei olnud, sest siis magas E hästi, aga pärast seda muutus kõik.

Seega et mitte hulluks minna, läksin ma laupäeva ööseks sõbranna juurde! Selleks ajaks olime juba Hendrikuga ka ära leppinud – reedel oligi see tülitsemise päev. Teate – ma nii vajasin seda eemal olemist ja argirutiinist välja saamist – ma olen nüüd lausa parem ema ja parem abikaasa! Jõime sõbrannaga veini, mängisime kaarte, ümbermaailmareisi, lisaks veel Aliast hispaania ja inglise keeles. Ja muidugi rääkisime naistejuttu ja chillisime niisama. Ma poleks kunagi arvanud, et selline väike asi võib nii palju asja paremaks muuta, aga muutis!

Õnneks möödus ka öö kodus rahulikumalt, kui ma olin kartnud. Hendrik pidi paar korda ärkama, mis on superhea tulemus. Eks sellel ole tõetera sees, et kui ema on kodus, siis laps tunneb selle ära ja tahab ikka rinda saada. Kui novembri lõpus pärast adenoidi eemaldamist asi paremaks ei lähe, siis ma lähen kolmeks-neljaks päevaks minema, et lõplikult E-d imetamisest võõrutada.

Kui ma eile sõbranna juurest tagasi jõudsin, siis magas E lõunaund. Kui ta ärkas, siis ta oli nii rõõmus mind nähes ja mina teda ka! Tunnen, et patareid said täiesti laetud – sest eelmine nädal võttis mind täiesti läbi. Nüüd on energiat kohe kõvasti rohkem!

Eks sellised olukorrad tekitavad stressi ja raskusi. Nagu ma oma Instagrami postituses ka mainisin – sotsiaalmeedias kohtab valdavalt seda ilusat elu, mis on super, aga tegelikult ei ole kõik alati meelakkumine. Ja mina tahan olla kindlasti üks neist blogijatest, kes ka seda teist poolt kajastab. Seda jõetust, kurnatust, väsimust, kurbust jne. Miks? Jah, vahel on muidugi hea ka niisama halada – ma selle vastu ei vaidlegi, küll aga on minu meelest hea näidata, et alati ei peagi kõik ilus olema. Me oleme inimesed oma soovide, tunnete ja mõtetega – ja alati ei saagi kõik olla hiilgavad! Me oleme emad ja armastame oma lapsi väga, aga see ei tähenda, et meil vahel kopp ees ei oleks! Sellised tunded on normaalsed ja kui sa neid koged, siis sa ei ole halb ema, sa oled lihtsalt inimene! Pärast oma avameelset Instagrami postitust sain ma mitmeid kirju naistelt, kes mind tänasid, et ma ka sellistest asjadest räägin, kui kõik pole korras. Ja ma täitsa mõistan, miks see on vajalik teema, sest muidu Instagramis scrollides võibki jääda tunne, et kõik on alati hea ja ilus, aga see ei pruugi nii olla. Ma saan aru, et mõned otsustavadki oma elust ainult helgemaid hetki jagada ja see pole vale suhtumine, aga mina tahan ka raskusi jagada. Ja mõni nädal kohe on raskem kui teine. Kui ärkadki üles ega taha midagi teha, vaid lihtsalt olla. Kui see periood liiga pikaks läheb, siis tuleks muidugi spetsialisti poole pöörduda, kes ree peale tagasi aitab. Ja ka selles pole midagi halba!

Vot selline postitus siis täna! Minu suur madalseis oli eelmisel nädalal ja on enne seda ka mitmeid olnud, aga ma tean, et see on normaalne – selle nimi on elu! 🙂 Kui on pingelisi hetki, siis tuleb aeg maha võtta või midagi muud teha, mis aitaks sellega hakkama saada. Mind aitabki patareide laadimine – nagu nüüd õhtu sõbrannaga! Ja kui me Hendrikuga ka tülitseme ja hiljem kui me ära lepime, siis me alati räägime läbi, miks me stressis olles niimoodi käitume. Mina olen see, kes pea kunangi ei vabanda, sest see on minu jaoks raske. Kuigi ilmselgelt tõmban ma ise sae väga tihti käima – võiks öelda lausa enamasti. Hendrik on sellistes olukordades hästi sarkastiliste märkustega inimene, mis mind endast välja viivad, sest kui tüli on juba majas, siis mulle sellised asjad väga ei istu. Ja kui Jane kirjutas, et nemad arutavad mehega asju Messengeris, siis meie teeme seda sõnumites. Või siis tülitseme sõnumites. Ja siis üsna ruttu lepime ära ka, aga seda juba näost näkku. Enamasti tuleb Hendrik vabandama, sest mina olen kangekaelsem. Me oleme ise ka mõistnud, et hetkel ongi pinged kerged tekkima, sest eks me mõlemad oleme mingil määral kurnatud. Kuna meil ei ole väga palju aega lihtsalt kahekesi olla, siis see ongi pingetekitaja, aga õnneks 22.oktoobril meil see võimalus tekib – meil saab siis kolm aastat tutvumisest!

Ma olen vägagi nõus selle lausega, et abielu/suhe ei ole sihtpunkt, see on teekond! See ei tähenda ainult romantilisi jalutuskäike päikseloojangu saatel, see tähendab ka palju konarlikke teid, kuhu sa vahel kukkuda võid, aga teine aitab su välja. Või siis kukute partneriga mõlemad samal ajal ja siis peate koos ka välja saama. Samamoodi on lapsevanemaks olemisega. See ei tähenda ainult pannkoogihommikud pühapäeviti ning unelaulude laulmist, see on ka teekond, kus sa mõtled, et sa ei oska, sa ei taha, sa ei suuda jne. Aga sa suudad – alati! Lihtsalt vahel ongi vaja puhkust, tõsta käed üles ja öelda, et sa pole imeinimene. Ja see on normaalne. Ükski ema ega isa pole imeinimene. Ega peagi olema! Me vajame vahel puhkust – ka oma lastest! Kuigi seda on tabu tunnistada, sest mis lapsevanem sa siis oled paljude arvates, aga seda tuleb teha juba enda heaolu pärast, kui see tunne on kätte jõudnud. Sest hiljem hakkavad asjad kogunema ja lõpptulemus võib hoopis hullem olla. Seega ajavõtmine on vajalik!

Lõpetuseks muu teema ka – Eile käis E üle pika aja saunas – viimati käis ta vist kuuekuuselt. Ehk siis vajas natuke harjumist, aga see tuleb aja jooksul. Alguses ta väga õnnelik ei olnud, aga hiljem juba harjus ära 🙂

17 kommentaari “Sain argirutiinist välja! / Abielu ega lapsevanemaks olemine ei ole sihtpunkt, see on teekond – vahel liigagi käänuline, aga see on normaalne!

  1. Sul muud polegi, kui vaja ainult koguaeg eemale saada või puhkust lapsest.

    Ja loomulikult inimesel ongi seda vaja, aga lihtsalt nii üksluiseks läheb sellise asja lugemine, vaene laps kui ta kunagi tulevikus sellist asja nägema peab.

    Ja millal Hendrik oma vaba aega saab? Siis kui tööl on?

    • Vaata, sellega ongi see asi, et inimestel on erinevad vajadused. Mõni vbl ei vajagi seda aega nii palju, aga mina vajan. Alati tuleb seda halvustamist just nende poolt, kellel endal pole võimalust seda aega võtta. Mulle isegi üks naine kirjutas hiljuti, kes oli mind negatiivselt kommenteerinud, et ta lihtsalt ise ei saanud aega ja oli nii läbi omadega, aga luges, et mina sain ja tundiski end halvasti sellepärast. Ehk siis vabandas. Sinu puhul ei pruugi see nii olla ega peagi, aga üks näide lihtsalt.

      Hendrik saab oma aega alati, kui tahab. Ta käib tantsimas, võib alati minna kuhugi, kui tahab. Paar nädalat tagasi oli terve nädalavahetuse eemal jne. Mina pole talle seda iial keelanud ega keela tulevikus ka. Vastupidi samuti.

      Et jah – inimesed ongi erinevad. Ja nende vajadused on erinevad. Tunnistan ausalt, et ma ehk polegi kõige emalikum naine maailmas, aga see ei tee minust halba ema. Ja eks magamatus lisab omalt poolt asjale stressi juurde. Jah, ma saan aru – kõik emavad peavad sellega tegelema ja hakkama saama, absoluutselt. Ja saavadki – lihtsalt erinevalt.

    • Midagi nii madalalaubalist pole ammu lugend. Loomulikult on igal emal vaja oma aega, ega ta autopiloot pole.

      • Aga lapsele on vaja ema, mitte tuulutajat, kes iga väikse asja pärast peab kohvikusse või kuhu iganes ära minema ennast tuulutama.

      • Anni, lapsel on ka isa, kes siis lapsega koos on. Mõlemad on vanemad! E on nagunii minuga rohkem aega, sest Hendrik käib tööl. Pole minu süü, kui mõni naine on endale mehe valinud, kes pole nõus kordagi lapsega tegelema, mina sellist mehevalikut ei teinud. Ja seetõttu on mul ka võimalus ära käia 😊 Ning see on küll ikka “halb” ema, kes vahel kohvikus käib ja alles nüüd esimest korda lapsest eemal oli, kui ta aasta ja kahekuune on. Selline lollide kommentaaride tegemine nagu sina ja anonüümne võiks juba eos ära lõppeda! Mul on ausalt kurb, et kui naised sellised kommentaare loevad, siis hakkavad ehk end ka süüdistama, et nad pole head emad, kui vahel ilma lapseta kuskil käivad. Just teiesuguste naiste pärast see loll arvamus levibki ja mul on sellest nii kopp ees, et ikka propageeritakse seda, et ema ei või kuskil käia. Ilmselt on lihtsalt probleem selles, et mõned emad ei saa käia, sest neil pole seda võimalust, aga minu puhul nii ei ole.

  2. Kui minul muutus imetamine vastumeelseks siis ma lõpetasingi selle ära, laps oli 1a2k. Läks kergemalt kui kartsin, mees tegeles öösiti ja praktiliselt 3 päevaga oli unustatud. Magama jäi edaspidi rahulikult meie kaisus, lamame kõrval. Vahel ikka ärkab öösel ka aga mitte nii nagu enne. Kartsin ka seda rahunemist või lõunaunne panemist aga laps oli piisavalt vana ja mulle oli vajalik oma keha tagasi saada! Piinlemise asemel soovitan soojalt 🙂 aga samas oma otsused peate te ikka ise tegema.

    • Jaa, pikemas perspektiivis oleks kergem kohe võõrutada, aga no pole siiani südant olnud 😦 Lisaks see adenoid ka veel ja puha.

  3. Sa oled on väga tubli naine ja ema. Oled viitsinud nii kaua imetada. Paljud annavad varakult alla aga sina oled olnud järjekindel. Minule näiteks valmistas rinnast võõrutamise mõte suuremat stressi kui see magamatus jne. Ma polnud ise valmis enne aastat. Ühel hetkel tegin endaga rahu ja saimegi lõpetatud.

    Opiks tugevat närvi!See lihtne opp tegelikult aga emasüda ikka valutab.

    Mina olen ka see inimene kes ei vaja oma lastest ega mehest eemal olemist. Ma tunnen ennast pigem pahasti kui olema mehe või lapse kõrvalt ära öösel. Õnneks lapse kõrvalt pole pidanudki olen aga mul isegi ilma mehega uinumine raske. Lapsega on keeruline muidugi aga mees õhtul koju tuleb siis aitab kõiges mis vaja ning ongi mul vabam. Samuti nädalavahetusel.
    Mida mina näiteks iial ei suudaks on see kui mees on välismaal ja käib a la kord kuus kodus. No EiEiEi! Pere peab koos olema!

    Mina ei pane küll pahaks kui emad tahavad eemale saada ja kasvõi ööklubides käivad. Kui enne käisid samuti siis miks lapse saamisega peaks muutuma koduseks nunnaks? Ei pea ju. Tore kui inimestel on koduväline elu ka.

    Minu puhul ilmselt mängib ka see rolli, et vanust on veidi rohkem ning kõik peod on peetud ja käidud, pole me mehega kumbki väljas käijad.
    Tuleb tõdeda, et tegelikult selline sõbrannaga pläkutamine veiniklaasi taga on täitsa äge mõte. Aga seda ma tahaks esialgu oma kodus, et ei peaks eemal olema.

    Loodan, et sa ei sattu enam sellisesse no auku ja laed oma patareisid juba ennetavalt 🙂 E on nii armas laps, ta vajab rõõmsat ja rõõsat empsi!

    • Aitäh! Ma ise arvan ka sama selle kohta, et pere peab koos elama 🙂 Et nii ma küll ei suudaks, et Hendrik on välismaal mitu nädalat eemal. Või vahel lausa kauem. Seda elu ma endale ei tahaks. On perekondi, kellele see muidugi sobib.

  4. Hästi kirjutatud! Mina arvan ka, et kõigil on vaja aeg-ajalt akusid laadida. Mul õnneks ka mees ei keela mulle puhkust vajadusel, meil lapsi 2 ( 2a ja 4a) ja ta saab suurepäraselt hakkama nendega. Mind ootabki varsti vaba nädalavahetus ees, reedel lähen sõbranna juurde ja pühapäeval koju. Nii ootan juba. 😀

  5. Kirjutan sulle random kohta, aga meenub et sina ka panid lapse kohe oma voodisse magama, et poleks seda hilisemat oma voodisse jne. Olen praegu kuu aja pärast sünnitama minemas ja plaanin rakendada sama meetodit, aga ehk jagad oma kogemust sellega? Kuidas toitmisega oli, kas tõusidki reaalselt üles, toitsid ära, laps oma voodisse tagasi ja magama? Kuna tean emasid, kes just imetamise tõttu hoiavadki enda kõrval last, et siis mugav rind suhu pista. Mina aga teades ennast ei saaks siis öösel isegi seda mõnda tundi und, olen nii kerge unega ja kardaks iga sekund et kas mees (või ise) keeran peale talle, läbi une kumbki äkki paneb hoobi või jumal teab.. igatahes ehk sa natuke räägid kuidas see teil olnud on siiani? Kas on ka olukordi kus ta oma voodis magama ei jää vms?

    • Mul oli see plaan tõesti raseduse ajal olemas, et laps kohe oma voodisse. Ka alguses sai E -d oma voodisse tõstetud, aga see lõppes ruttu ära. Et andsingi rinna ära ja tõstsin oma voodisse, aga kuna ta hakkas niimoodi ärkama, siis kergem oli see variant, et magabki suures voodis. Lihtsam oli niimoodi uinuda, et ta magaski rinna otsas. Mis mulle siiani kätte maksab, sest ta vihkab oma voodit päris palju. Vahel õnnestub teda seal magama saada, vahel mitte. Nii et täiesti oleneb. Päris sajaprotsendiliselt oma voodis pole ta iial maganud, kuigi mu plaan selline oli. Kahjuks elu näitas keskmist sõrme ja siin me oleme veel endiselt selle murega 😂 Nüüd ta vahel jääb oma voodis magama, vahel mitte. Kui jääb rinna otsas, siis tõstame oma voodisse. Viimasel ajal läheb E koos Hendrikuga magama, et poleks seda rinna otsas rippumist, sest öösiti nagunii on.

      Et jah – kõik sõltub su oma soovidest. Aga kui tahad last oma voodisse magama saada, peadki ilmselt järjepidev olema. Meie alguses olime, aga hiljem enam mitte. Kuna E lutti ka ei tunnistanud, siis olin ja olen siiani ise inimlutt. Et ma päris õige õpetaja pole, sest kuigi plaan oli ilus, siis reaalsus oli hoopis teistsugune. Ja on siiani.

    • Mina võin omalt poolt kommenteerida seda lapse oma voodisse saamist. Mul pooleaastane põnn kodus. Ja meil oli samamoodi kohe algusest plaan kindel, et magab oma voodis. Nii ka oli – tema voodi on küll meie voodi kõrval, aga kõik ööuned magab kindlalt seal. Jah, see õhtuse magamajäämise harjutamine võttis aega ja oli närvesööv jne. Aga mitte kunagi ei ole teda teadlikult enda kõrvale magama võtnud. Alguses väiksena jäi ka ööunne rinna otsas ja siis tõstsime oma voodisse. Siis aga vaatasime, et oot-oot, asi läheb käest ära, rinnasõltuvus koidab. Keerasime õhtuse unerutiini veidi teise järjekorda – saab õhtul süüa küll, aga see ei ole mitte viimane asi enne magamajäämist. Töötab hästi ja ööunne jäämisega protesti ei ole. Öösel söödan ära ja siis tõstan ta oma voodisse tagasi. Mõned korrad on juhtunud (kui olen väga läbi omadega), et jään ise ka tukkuma söötmise ajal ja siis on saanud tunnikese uneleda seal minu kaisus. Kui ärkan-märkan, siis tõstan ta ikka kohe oma voodisse tagasi. Selle koha pealt ma ühtegi kompromissi ka ei tee. Piisab juba sellest, et ma niigi öösel söötmiseks pean ärkama. Kui ma peaks veel oma niigi napist uneajast muretsema, et üks meist talle peale keerab vms, siis ei saaks ma üldse magada.
      Päevaunedega on keerulisem teema, neid me ei ole veel korralikult paika saanud. Vahepeal on nõus oma voodis, vahepeal ei ole, vahepeal ei maga üldse…. Selles osas peame korraliku unekooli ette võtma.

  6. Meil laps 1a5k ja viimased nädal aega on öösiti jube olnud, koguaeg ripub rinna otsas ja pistab röökima, kui nt vetsu tahan minna. Oleme ka pikalt juba võõrutanud, aga siis ikka alla andnud. Nüüd tegimegi plaani, et lähen hotellipuhkusele ja mees võõrustab sel ajal. Nii vanal lapsel see paari söötmiskorra jätmine ei toimi, kuidagi hiilib ikka terveks ööks kaissu. Tundub, et see rinnasõltuvus läheb järjest hullemaks ja just lapse huvides tuleb lõpetada enda keha ja vaimu ohverdamine.

    • Sama! Mulle ka tundub, et vahepeal on edusammud ja siis läheb kõik allamäge. Meil on sama plaan, kui adenoidi eemaldamise operatsioon ka muutust ei too. Et lähen siis ka mõneks ajaks minema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s