Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?

Heh, leidsin oma gümnaasiumiaegse lõpukirjandi. Nimelt aastal 2009 saime me oma puhtandist paljunduse teha ja hiljem olen selle endale arvutisse trükkinud, et alati olemas oleks. Ma olen sellel teemal ka kunagi kirjutanud, seega kopin selle postituse:

Mina kirjutasin teemal “Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?”  Sain 79 punkti ja olin väga rahul, sest proovikirjandi sain ma ainult 62 (proovikirjandi teemaks oli “Internet – võimaluste andja või võtja?”). Kuigi üldiselt jäid mu koolis kirjutatud kirjandid alati sinna 70-75 kanti, üle 80-ne saada ei õnnestunud (see oli päris hea tulemus, sest meil oli väga karm eesti keele õpetaja, mina sain temaga normaalselt läbi, aga õnnetumad olid need, kes üldse kirjandeid kirjutada ei osanud).  Siiani on mul veel endal alles see täpne jaotus, kuidas need punktid lõpukirjandis jagunesid:

Hindamiskriteerium Maksimumpunktid Tulemus
Vorm/ülesehitus                     5 /                         3
Sõnavara/stiil                         15 /                     13.5
Õigekiri                                      35 /                       35
Sisu                                             45 /                       27

Mind ennast üllatus kirjandi puhul see, et ma sain õigekirja eest maksimumi, aga sisu eest läks nii palju kaduma. Tavaliselt kaotasin ma õigekirjast alati seitse punkti (seal oli vist see reegel, et kui midagi oli valesti, siis vähenes see punktide arv kohe seitsme võrra). Ja sisu eest sain ma tavaliselt alati 36 (seal toimus langus üheksa punkti võrra. Ehk siis kui sisu polnud 45 väärt, siis sai 36, järgmine tase oli 27 juba). Nii et selles mõttes ma küll pettusin, aga samas kokkuvõttes tulid päris normaalsed punktid (ja ületasin enda rekordi ühe punktiga, sest oma õpetajalt sain ma kõige kõrgemaks punktisummaks 78 :D).  Kuigi 79 ja 80-ne vahel on ainult üks punkt, siis tundub see siiski üüratu vahe, ma mõtlesin kogu aeg, et krt, oleks võinud siis juba 80 täis tulla.

Aga minu kirjand siis. Ükski kirjandis mainitud jutuajamine ei ole reaalselt aset leidnud, mul ei ole kahjuks rikast vanaonu, kuigi võiks olla küll😀

 

Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?

Juhtusin paar nädalat tagasi kuulma pealt üht huvitavat vestlust. Tavaliselt bussiga sõites olen nii omades mõtetes, et ei pane tähelegi, mis ümberringi toimub. Nüüd aga jäin endalegi märkamatult kõrvu kikitama. “Sa tahad öelda, et su 20-aastane õde abiellus lehmakasvatajaga ja kolis maale elama? Kuidas ta küll nii teha sai? Seal ei saa ta ju kuidagi oma karjääri arendada, peab muudkui sigu toitma ja lehmi lüpsma, niimoodi päevast päeva, aastast aastasse. Sa oleks pidanud talle ütlema, et tulevikus kahetseb ta seda kindlasti, sest edukuse võti on karjäär, raha ja töökoht kuskil hinnatud firmas.”

Kogu see jutt pani mindki mõtlema. Kas tänapäeval ongi raha ja karjäär edukuse võtmeks või on see lihtsalt unelm, mille poole kõik noored püüelda tahavad? Kuhu on jäänud rahulolu enda ja ümbritseva maailmaga?

Enda lähikonnas tean palju noori inimesi, kes on endale nii-öelda kümneaastaku plaani koostanud. Kõigepealt tuleb lõpetada gümnaasium, siis minna ülikooli ja õppida midagi praktilist ning kasulikku, mis palju raha sisse toob. Edasi tuleb õppida paar aastat välismaal või paremal juhul üldse sinna jääda, sest tööle minnes on palgad seal ju palju suuremad. Sellise plaani abil peaks nii 10-15, maksimum 20 aasta pärast olemas olema luksusvilla, vähemalt kolm kõige uuemat autot, veel paremal juhul limusiin ning kõik muu maine vara samuti. Kas hing on ka tänu sellele rahul? See küsimus jätab paljud inimesed külmaks. 

Kui ma ühe tuttavaga tulevikuplaanidest rääkisin, oli ta vägagi üllatunud kuuldes, et ma kavatsen vähemalt aasta oma õpingutes vahele jätta ning võimaluse korral Mehhikosse vabatahtlikuks minna ja sealsete lastega tegeleda. Kui ta kuulis, et see selgub alles novembris, kas ma saan vabatahtlikuks või mitte, luges ta mulle sõnad peale. Tema arvates raiskavat ma ilmaasjata oma aega, sest kui Euroopa Komisjon mu projekti ei rahasta, on see kõik olnud mõttetu ootamine, selle asemel saaksin ju midagi kõrgkoolis õppida. Pealegi teha ilma palgata tööd, mis kasu sellest küll olla võiks? Kui üritasin talle selgitada, et see aitaks mul lisaks vabatahtlikuks olemisele saada paremini selgeks oma unistuste hispaania keel, ei saanud ta minust ikkagi aru. Mõtlesin, et mis ma ikka majandust õppivale realistile seda selgitan ning vahetasin hoopis teemat.

Olen rääkinud paljude noortega, kelle tulevikuplaanid on nii paigas, et neile ei tundu jäävat isegi hingamisruumi. Mõni kujundab lihtsalt karjääri, teine plaanib kindlasti ka kuulsaks saada. Kui ühelt tuttavalt küsisin, miks ta tahab raamatupidajaks õppima minna, vastas tema, et tegelikult läheks ta hoopis majandust õppima, aga ta kardab, et ta ei saa sinna sisse. Mõlemad ametid toovad ju palju tulu sisse ja see ongi tema arvates kõige olulisem.

Võib-olla tõesti umbes 10-15 aasta pärast on edukad ja rikkad inimesed väga õnnelikud, kuid ma siiski julgeksin selles kahelda. Kui kogu elu on aetud taga ainult maiset vara, siis minul tekib küll küsimus, kas võidab see, kel surres kõige rohkem asju? 

Minu vanaonu, kes on nüüd juba 75-aastane, pani mind elu üle veelgi enam järele mõtlema. Ta on päris rikas, kuid üsnagi õnnetu inimene. Nimelt ta oli alati unistanud kirjanduseõpetajaks saamisest, kuid ta vanemad keelasid tal selle kategooriliselt ära, ähvardades teda muidu oma pärandusest ilma jätta. Vanaonu oli oma ara iseloomu tõttu väga hirmul ja otsustaski minna perekonna jälgedes ning sai hoopis advokaadiks. Nüüd elab ta üsnagi jõukalt, kuid hinges kripeldab, et südamesoov siiski täitumata jäi. 

Kuigi juba enne temaga vestlemist olin kindel, et minust ei saa raha tagaajajat, mõjutas tema jutt mind veelgi rohkem. Ta ütles mulle: “Unista suurelt ja ürita need ka teoks teha. Pea aga meeles seda, et sinu südamehääl on kõige olulisem. Raha ja edukus võivad tuua küll näilise rahulolu, aga pikemas perspektiivis ainult see sind õnnelikuks ei tee. Võib-olla mõned inimesed lepivadki ainult selle näilise rahuloluga, sina aga selline pole. Seda olen ma alati teadnud.”

Öeldakse, et lollid õpivad enda vigadest, targad aga teiste omadest. Mina ei taha pool oma elu maha magada ja siis avastada, et olen küll rikas ja edukas, kuid teen midagi sellist, mis mulle endale huvigi ei paku.

Noorena tundub edukus ja rikkus hoopis teistsugune. Paljude jaoks on see miski, mis lihtsalt peab olema, et elus hakkama saada ja läbi lüüa. Pole vahet, mis ametipostil “põldu küntakse”, peaasi on sellega kaasnev rikkus. Selline mõtteviis võib aga inimese lõpuks õnnetuks muuta, tunded jäävad tagaplaanile, sisemus on kui tühjaks pigistatud sidrun, mis kõigest hoolimata suudab vaid rahatähekesi märgata. Kas sellist elu me tahamegi? Kas sellise eluga me lepimegi?

Ilmselt paljud noored niimoodi tunnevadki. Ma olen õnnelik, et mina nende hulka ei kuulu. Olen kindel, et ka tulevikus suudan enda ümber märgata pisiasju ja jääda selleks, kes ma olen. Kõigel võib olla hind, aga vähesel on väärtus. Just see ongi väärtus, et tahan oma sisemise minaga rahul olla, tehes just seda, mis mulle endale huvi pakub, mitte aga seda, mis mulle tulevikus miljoneid garanteerida võiks.

Kahjuks ei saa ma teiste noorte mõttemaailma muuta. Saan rääkida vaid nende eest, kellele läheb korda rahulolu nende tulevase ameti suhtes, keda huvitab nende sisemine harmoonia. Või võiks pigem öelda, kes on piisavalt julged, et oma südamehäält kuulata, vaatamata teiste ootustele? Raha ja edukus võimaldavad maiseid asju muretseda, aga rahulolu ja harmooniat oma hinges osta ei saa…

7 thoughts on “Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?

    • Keelatud oli sinavorm. (NT: Kui sa ei lõpeta keskkooli, siis sa ei saa ülikooli.) Minavorm oli ainuõige. (: Sa ei saanud rääkida kellegi teise eest, vaid ainult iseenda. (NT:Kui ma ei lõpeta keskkooli, siis ma ei saa ülikooli.)

    • Ajad vist millegagi segi… Lõputöös ei tohi (iseenesest mõistetavalt) mina-vormi kasutada. Kirjandi puhul pole seda mainitud. Sina-vormi, jah, sellest oli tõesti juttu.

      Lõpetasin keska 6 aastat tagasi, kasutasin kirjandis vähemalt korra ka mina-vormi ning sain maksimumpunktid.

  1. Kusjuures ise imestasin selle üle, et pole mainitud ühtegi teost, mida keskkoolis loetud sai. Ilmselt võis nii ka (arvestades punktitulemust), aga tundub kuidagi võõras… Väga armas jutt tegelikult, sobib hästi blogipostituseks, aga kirjandina ma poleks seda näinud. Sisust võib-olla läks selle heietamise pärast maha.

    • No see “keskkoolis loetud teoste” mainimine pole kohustuslik. Pigem jätta see üldse ära, kui punnitada näiteid, mis mõjuvad kirjandis ebaloomulikult vms,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s