Eurovisioon/Emadepäev

Kui Eurovisioonist rääkida, siis iga aasta läheb see aina igavamaks. Austria mulle eriti ei meeldinud – ja mitte sellepärast, et sel Conchital habe on. No kui kõik laulud mööda on, siis ühe peab nendest halbadest ju valima. Minu meelest viimane hea võitja oli üldse 2009 – siis võitis Norra (Alexander Rybak). Parim võitja läbi aegade minu jaoks on olnud 2006-nda aasta võitja Lordi. No ma olen Eurovisiooni umbes 1998-ndast aastast jälginud, vähemalt sinnani ulatuvad mälestused. Ja 2004 ma näiteks lindistasin kogu Euroka, sest iga teine laul oli hea. Nüüd on kõik laulud nii igavad, et uni tuleb peale lausa neid kuulates. Vähemalt hea asi on see, et Rootsi ei võitnud, sest kaks aastat tagasi nad alles võitsid (jällegi jumala igava lauluga, sest see Loreen küll midagi erilist polnud). Kunagi oli Eurovisioon ikka väärt ootamist, aga vbl on asi lihtsalt selles, et siis ma olin laps😀 Ja lapsena tunduvad sellised asjad üldse olulisemad.

Täna hommikul linnas liikudes nägin paljusid inimesi lilled käes. Sest täna on emadepäev… Mu kolmas emadepäev ilma oma kalli emata. Vahel ma mõtlen, et kui oleks suvel 2011 tulevikku ette näinud, siis oleks oma kalli emaga palju rohkem aega veetnud – mitte Pärnus kogu aeg olnud (olime Egoga siis veel boonustega sõbrad ja olin päris tihti Pärnus, kus ta elas).

Mulle jääb igaveseks mällu see hetk, kui ma 2011 aasta oktoobris Soome-Rootsi reisile läksin ning oma emale ütlesin, et kolme päeva pärast näeme… See oli mul tolleaegse praktikakohaga saadud reis ning ma polnudki varem ei Soomes ega ka Rootsis käinud. Ja öö enne laevale minekut ööbisin sugulase juures ning mu ema helistas mulle kell 06.00 hommikul, et kontrollida, kas ma ikka olen üleval, sest laev väljus väga vara. See oli viimane kord, kui ma temaga rääkisin.

Päev möödus Helsingis erinevaid turistikohtasid külastades ning õhtul läksime seltskonnaga Rootsi laevale. Olin just end valmis sättinud, et pidutsema minna, kui mu õde mulle helistas ja mainis, et mu ema oli insuldi saanud. Siis oli veel lootust, et kõik saab korda, lihtsalt öeldi, et ta peab taastusravi tegema hakkama, sest vasak pool oli halvatud.

Pärast seda jäin ma kajutisse ning oksendasin kogu öö, sest lisaks sellele, et meri oli väga tormine, olin ka uudisest šokeeritud. Kui mu tulevane töökaaslane peolt tuli, siis ma olin pisarates ning ega võõras inimene ei oskagi selliste olukordade puhul reageerida.

Järgmisel õhtul langes mu ema koomasse ning kui ülejärgmisel hommikul Helsingis laeva ootasin (meie reis oli niimoodi, et tulime Stockholmist tagasi ka Helsingi kaudu, täpselt nagu läksime  –  Tallinn-Helsingi-Stockholm), et Tallinnasse minna, siis mu õde helistas ning ütles, et enam eriti lootust pole… Kogu teekond Tallinnasse oli kohutav – olin ümbritsetud võõrastest inimestest, kes nägid mind täiesti jubedalt nutmas.

Kui Tallinnasse jõudsin, helistasin uuesti oma õele ja kui ta telefoni vastu võttis, sain kohe aru, et mu ema ei ole enam elavate kirjas… Kogu teekond sadamast bussijaama oli kui aegluubis, nutsin ohjeldamatult. Ka Tallinn-Tartu bussis mõtlesin, et see on üks õudusunenägu, millest ma kohe üles ärkan… Kuid kahjuks oli see reaalsus.

Ma usun, et alguses ei jõudnud mulle kohalegi, et mu ema on surnud. Kuna olin ju enne seda ka reisinud ning pikalt Eestist eemal olnud, siis see tunduski, nagu sel korral oleks tema reisile läinud.

Ma olin alati kindel, et mu ema näeb mu lapsedki ära, aga kahjuks läks teistmoodi… Mu õe lapsed ta siiski nägi ära, nii et vanaema staatust sai ta natuke nautida.

Kui ma päev pärast matuseid kooli läksin (õppisin siis kutsekas oma eriala), siis isegi kursusejuhataja mainis mulle, et miks ma koju ei jäänud… Kusjuures siis oli mu ema sünnipäev, ta suri neli päeva enne oma sünnipäeva ning päev enne seda olid ta matused. Kui see mu koolist puudumine oleks ta elavate nimekirja tagasi toonud, siis loomulikult oleksin ma seda teinud. Aga ma vajasingi tegevust, sest muidu oleks omadega hulluks vist läinud. Mu ema oli maailma kõige kallim inimene minu jaoks. Inimene, kellele ma võisin kõigest rääkida.

Ja sellest rääkides saatis Ego mulle natuke aega tagasi sõnumi:

“Tere, Jaanika. Ma tahtsin tervitada. Ma oleks tahtnud su emaga kohtuda. Ma tean, et täna on raske päev sinu jaoks. Sa olid oma emaga alati nii lähedane. Ma soovin sulle jõudu tänaseks päevaks.”

Mu isa pole pärast ema surma endale püsivat kaaslast leidnud, aasta tagasi tundus, et keegi nagu oleks, aga vist ikka ei olnud. Tegelikult on üldse imelik niimoodi mõelda – nad olid mu emaga 31 aastat abielus ja oleks kauemgi olnud, kui saatus poleks teistmoodi tahtnud… Kui nüüd märtsis pulmas käisin, siis meenus just mu õe pulm aastal 2007, kus nad emaga ööni tantsida vihtusid.

Mu isa pole kunagi oma tunnestest rääkinud, ka vahetult pärast ema surma oli tema see, kes ei nutnud. Kuna ilmselt ta tundis, et peab mulle ja mu õdedele toeks olema. Mu isa on üldse selline mees, kes palju ei räägi. Ja kui ta natuke tinutanud on, siis räägib. Aga siis lähevad vist paljude häälepaelad valla, sest alkohol mõjub juba kord niimoodi.

Mu ema oli maailma parim. Hetkel näengi seda ekraani uduselt, sest pisarad jooksevad. Kui ma Tartus olen, siis ma ei käi oma ema haual just eriti tihti. Sest iga kord sinna minnes tekib mul tahtmine karjuda: “Miks sa mu maha jätsid, kui ma nii noor olin? Ma olin arvestanud, et elad vähemalt senikaua, kui ma 50 olen. Nii nagu vanaema elas, ta suri siis, kui sina kuskil 46 olid.”

Aga selline on elu. Midagi pole parata…

7 thoughts on “Eurovisioon/Emadepäev

  1. Pai sulle! Mõistan väga hästi, mida sa tunned. Minul juba 14. aastat ilma emata ja täpselt emadepäeval.. Kuigi ma nüüd olen leppinud, sest midagi pole parata enam tuleb ikka iga aasta meelde just see mis juhtus.
    Tahaks oma ema näha korragi veel, öelda talle seda, mis jäi ütlemata.

    Ole tubli Jaanika.🙂

    • Aitäh sulle, Anett! Ma üritan ka mõelda sellele, et 21 aastat ta ju siiski oli minuga. Mõned kaotavad oma vanema(d) väga noorelt, lausa lapsena.

      Mõistan sind, ka mina tunnen niimoodi, et tahaks oma ema ühe korra veel näha, et öelda seda, mida ma tunnen.

      Ole sina ka tubli! Ning tõesti – selliste asjadega tuleb leppida, sest muud ei jää üle lihtsalt…

  2. Ego tundub vahel lausa normaalne mees olevat. Äkki oleksid pidanud kaaluma talle andestamist?

    • Üdini halb ta loomulikult ei ole. Lihtsalt tema armukadedus ja alkoholilembus oli need põhjused, miks ma ta kaks aastat tagasi maha jätsin. See suhe oli väga draamarohke, millest ma aga siis aru ei saanud. Kogu aeg olid Ameerika mäed – kas olin seitsmendas taevas või omadega pekkis. Ning selline suhe pikemaks perspektiivis ei ole normaalne.

      Nüüd ma teda oma sõbraks ka ei taha – ja seda sellel lihtsalt põhjusel, et ma tean, kuidas see asi siis kujunema hakkab. Ta on võimeline igale mehele kas või kirjutama, kes mind Facebookis kommenteerima peaks jne. Kui ta purjus on, siis tal on kõikidest eetikanormidest savi. Mina aga oma ellu sellist halba energiat enam ei taha.

  3. Minu ema suri ka natuke üle nelja aasta tagasi vähki. Minul on sellevõrra kergem, et ma tunnetan ka vaimude maailma. Ma tunnetan, kui ta vahest “külas” käib. Vaatamata sellele, et tema hing on elus, tunnen vahepeal seda kurvastust ja leina, et teda enam füüsiliselt ei ole enam. Jõudu Sulle, me saame hakkama, meie lapsi näevad meie emad hingedemaailmast ikkagi.🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s