Eile möllas Põlvas ja ka mujal Eestis meeletu torm. Mina oma nina välja ei pistnud, aga Hendrik korraks käis ja lisaks murdunud puudele olid mitmed kasvuhooned minema lennanud (meie kortermajade piirkonnas on palju kasvuhooneid). Akna taga vihises selline tuul, et mina oma elu jooksul sellist tormi ei mäleta. Elekter kõikus, aga meil siiski täiesti ära ei läinud. Samas Võru oli ilmselt täiesti õudusfilmi stsenaarium – terve linn oli mitmeid tunde ilma elektrita. Võrus elav sõbranna mainis, et hilisõhtuks tuli neil elekter tagasi, aga siiani on kokku umbes 20 000 majapidamist ilma elektrita ja ka veeta Põlvamaal, Võrumaal, Viljandimaal ning Tartumaal. Päris karm ikka. Muidu tundub kolm päeva lühike aeg, aga kui öeldakse, et nii pikalt võib aega kuluda, et elekter ja vesi tagasi saada, siis tundub see küll õudusunenägu. Aga päris armas oli täna lugeda artiklit selle kohta, kuidas Tallinn-Koidula rongil tavainimesed tulid appi murdunuid puid likvideerima, et inimesed ikka koju jõuaksid. Just selle liiniga sõitsin ka mina siis, kui Tartus tööl käisin. Et kui sellised asjad juhtuvad, siis tegutsevad eestlased nagu üks mees ja abistavad teisi. Rong jõudis küll Koidulasse 2.5 tundi hiljem, aga vähemalt jõudis – lihtsalt megalt palju peatusi tuli teha, sest nii palju oksi oli teel ees.
Panime ka eile E oma voodisse magama, aga kahjuks ei sujunud see nii kergelt nagu eelmisel korral, kui ta oli nõus üksi uinuma. Ta ikkagi hakkas nutma, kui sai aru, et suurde voodisse teda ei võeta. Kui meie tavapärane reaktsioon on ta kohe sülle võtta ja pärast natukest aega lohutamist ta suurde voodisse tõsta, siis sel korral katsetasime Hendrikuga siiski teistsugust taktikat. Mina silitasin E-l pead ja Hendrik rääkis temaga juttu ning jah – me lasime tal natuke nutta. Ei olnud just kerge, aga eesmärk on siiski see, et ta kas või senikaua magaks oma voodis, kui ta esimene ärkamine on. Et siis pärast seda viit tundi (ta keskmiselt magab vähemalt viis tundi järjest öösel, vahel ka kuus ja üks kord oli lausa kaheksa) saab ta meie voodisse tõsta, kus ma teda imetan. Pärast seda saab ta juba seal uinuda, sest sealt ümber teda praegu ei tõsta. Eks me teadsime, et väga palju tal nutta ei lase, aga me tahame, et ta harjuks oma voodis magamisega, vähemalt natukenegi. Ja kui ta oli natukene nutnud, siis ta rahunes ja uinus niimoodi, et ma hoidsin tema kätt samal ajal (ta võrevoodi on meie voodi kõrval ja just minu poolel). Me oleme seda varem ka proovinud, aga lõpuks oleme ta nutu peale ikkagi suurde voodisse ümber tõstnud. Eks näis, kuidas see asi edasi sujub.
Täna oli ka selles mõttes teistsugune päev, et tavaliselt köögis toimetades tõstan ma E beebikiiku, sest ta pole mitte kunagi nõus üksi magamistoas olema, kui kõik köögis on (või üldse kuskil üksi olema). Aga ma siiski proovisin uuesti seda, et jätsin ta suurde voodisse pikutama ja läksin ise sööma. Tavaliselt lõpeb see sellega, et maksimaalselt kolme minuti pärast tuleb E köögis asuvasse beebikiiku tõsta, kus ta siis niikaua rahulikus tempos kiikuda saab (turvarihmad kinni muidugi, mis sel kiigul olemas on). Kui ta kümne minuti pärast nutma polnud hakanud, siis ma läksin vaatama ja mõtlesin, et ilmselt on tüüp magama jäänud, sest muidu ta küll ei ole nõus niimoodi üksi olema. Tegelikult oli ta üleval, naeratas omaette rahulikult – seega oli ka täna selles mõttes väike edusamm 🙂
Ma tean jah, et mõne jaoks tundub see kuidagi karm, et ma tahan nii väikest last oma voodisse magama panna ja ma tahan, et ta ei hakkaks kohe nutma, kui ta vanemad on silmapiirilt 10-15 minutiks kadunud, kui E üleval on. Vähemalt nii olen ma aru saanud, et kui sa selliseid asju tahad, siis paljude arvates sa oled halb lapsevanem. Samuti ei ole ma kunagi propageerinud seda, et lapse une ajal peaks elamises haudvaikus olema. Absoluutselt ei pea ja õnneks on see viinud ka selleni, et kui E juba magab, siis ükski välismüra teda enamasti üles ei aja. Ta ärkab ikka siis, kui ta ise tunneb, et nüüd on aeg ärgata. Et me ei räägi Hendrikuga vaiksemalt, kui ta magab vms, ei jäta pesumasinat tööle panemata, sest laps magab (meil on vana masin, mis teeb palju lärmi). Ja see osa on end hetkel ära tasunud – välismura teda veel absoluutselt ei häiri. Tulevikus võib ehk asi teistmoodi olla, aga ise ma kohe kindlasti ei taha sellist asja tekitada, et laps saabki ainult haudvaikuses magada. See oleks väga stressirikas nii talle endale kui ka meile.
Ja just enda elu lihtsustades ma ideaalis tahaksingi, et ta varsti juba täiesti enda voodis magaks ega hakkaks kohe nutma, kui vanemad on silmapiirilt natukeseks kadunud. Praktikas on see muidugi natuke raskem ülesanne. Sest kui ma natuke E nutmist võrevoodis uinumise puhul suudan välja kannatada niimoodi, et ma teda kohe sülle ei haara, vaid hoian ta käest kinni ja silitan pead jne, siis kui ta teeb seda pikemalt, siis ilmselgelt ma võtan ta võrevoodist välja. Ja eks seda on ka juba proovitud, et pärast mingit aega lohutamist E uuesti oma võrevoodisse tagasi tõsta, aga üldiselt on see alati samamoodi lõppenud. Et lõpuks E kolib suurde voodisse. No eks tulevik näitab, kuidas see asi edasi sujuma hakkab. Mina ei ole see ema, kes tahaks, et laps oma voodit kuni teise eluaastani ei tunnegi, sest magab kogu aeg vanemate voodis. Ma lugesin Lipsukese vastavat postitust selle kohta, kus ta minu meelest natuke tegi maha neid emasid, kes ei tahagi, et nende beebid kogu aeg nende kõrval vanemate voodis magaks, sest niimoodi nad jätavad lapse armastusest ilma jne. Mina seda ei arva ega ole kunagi arvanud. Ma üldiselt nõustusin ta postitusega, mis kirjeldas turvalist koosuinumist koos beebiga ja tõi väga arukaid näiteid selle kohta, kuidas seda ohutult niimoodi teha, et beebile peale ei keera magamise ajal jne – see osa oli kõik väga õige ja vajalik. Aga mõned inimesed lihtsalt ei taha koos beebiga nii pikalt samas voodis magada, vaid tahavad, et nad hakkaksid oma voodis kiiremini uinuma. See ei tee neist halbasid emasid, vaid lihtsalt teistsuguse mõttelaadiga vanemad – emad, kelle jaoks vanemate voodi ongi vanemate oma ja lapse võrevoodi on lapse oma. Minu jaoks oleks hoopiski õudusunenägu see, kui näiteks viieaastane laps oma voodit üldse ei tunnista ja tahab vaid vanemate voodis magada, aga ometi tean neid vanemaid, kellel see just niimoodi on. Ja ma ei pea siin silmas seda, et tullakse pärast halba unenägu vanematelt lohutust otsima ja siis sinna voodisse jäädakse edasi magama vms, vaid ikka neid lapsi, kes veel viieselt oma voodis pole üldse nõus magama. Samas karma olla bitch – ja vbl mu enda laps saab selline olema, mis sellest, et ma teda juba praegu oma voodiga tahan harjutada.
Millal teie lapsed oma voodis magama hakkasid?
minumoodimaailm 
Me vist siis puhta terroristid. Laps on esimesest päevast peale oma voodis maganud. Esimesed kaks kuud kui oli vaja öösel üles äratada, et toita, siis tõstsime oma voidisse ja peale sööki ikka oma voidisse tagasi.
Praegugi vingub vahest kui ta ei taha magama minna aga aeg on selline kus peaks magama… lõpuks ikka jääb magama aga vahest jaurab pooltundi, vahest tunni. Tuleb vahet teha kas ta jaurab või on paanikas ja nutab paaniliselt.
Ma soovitan ka harjutada sul et ta üksi magamistoas suudaks olla. Jäta vaikselt raadio mängima. Paari kuupärast on veel raskem teda ymber harjutada yksi magama. Ma mäletan esimese tydrukuga kuidas me noorte ja rumalatena (19 on ikka noor ja rumal) muudkui tassisime teda kaasa sest yksi hakkas kohe jaurama magamistoas.
Aga see lihtsalt soovitus, mida mina ka tean 🤷🏻♂️
No ma nüüd olen ka hakanud vaikselt vahet tegema, et millal E nutab põhjusega ja millal lihtsalt sellepärast, et ta tahabki suures voodis magada jne. Varem arvasin kogu aeg, et iga väiksema häälitsuse peale peab kohe jooksma, aga ei pea. Lihtsalt peab endal rohkem külma närvi tekitama, muud ei midagi 😀
Tegelikult oleksin pidanud juba alguses E-d kohe oma voodiga harjutama, mis mul ju plaanis oligi, aga nojah – laiskus sai võitu 😀 Ja noh eks emana ikka tahad ju, et beebi alati rahul oleks, aga ei saa nii elada, et laps kõike otsustada saab. Olgugi et ta on ju nii väike veel, see ei ole tegelikult argument.
Üldiselt veebid nutavad põhjusega. 1 sitt on püksis, 2 kõht on tühi. 3 sai kuidagi haiget.
Sa saad juba uksest välja astudes välistada need asjad ja seega liigitada suuresti jauramiseks sellised nutmised. Paanikas nutmise tunneb iga lapsevanem ära.
Kolme aastane hakkas oma voodis magama, kui oli 1k vana. Enne seda oli meil mõlemal uue eluga harjuda vaja. Teise tuppa kolis, kui oli 2a ja mõned kuud peale. Meie voodis magab vaid siis, kui haige (et saaksin kiiremini lohutada ja kontrollida. Nt nohu alguspäevadel ta aina nutab öösiti ja no kõrge palavikuga kardan ise), mees kolib neil öödel teise tuppa. Nii saavad magada kõik ja laps lohutust. Vahel teeme päevaunesid ka koos ja kaisus. Muidu aga kõigil oma voodi ja see minu arvates normaalne.
Jah, selline lähenemine asjale on ka minu meelest väga hea 🙂
Mul sõbranna laps jäi magama kui tolmuimeja tööle panna, nii nad siis “võtsid tolmu” iga lapse lõunaune aeg 🙂
Igal lapsel on vist tõesti oma viisid, kuidas paremini uinuda 🙂
Kaksikud ja kohe igaüks oma voodis.
Eriti tubli, et nad kohe oma voodisse magama said 🙂
Mu laps oli ainult esimesed ööd haiglas minuga samas voodis. Edasi on rahulikult võrevoodis maganud minu voodi kõrval. Ma ei suutnud sekundikski uinuda kui ta minuga koos voodis magas, sest kartsin talle peale keerata. Tundus oluliselt turvalisem ta võrevoodisse magama panna ja kuna tegin seda nii varakult, siis tal polnud selle vastu midagi. Lõunauned teeb beebi tihti mu kaisus, sest siis olen ise nagunii üleval. Ta nüüd 5-kuune ja magab öösel järjest 10 tundi. Kui nii jätkub, siis varsti tahan ta juba oma tuppa kolida. Ma ei tunne küll, et kuidagi halvem ema oleksin sellepärast. Armastan oma last üle kõige ja näitan talle seda iga päev.
Ma leian ka, et sellest ei sõltu, millina sa emana oled, kui lapse varakult oma voodisse magama paned. Et igaühele see variant, mis kõige paremini sobib 🙂
Mul vist polegi mingit kindlat seisukohta või eelistust sel teemal. Esimese lapsega vb püüdsin nagu järjepidevamalt last võrekasse magama panna ja mingiaeg isegi õnnestus ka. Aga mõistan nüüd, et tegin seda vaid selleks, et tekitada endale tunnet, et “i got this” 😀 Sest esmakordse emana oli elu beebiga kuidagi nii kaos, et mul lihtsalt oligi vaja mingit teadmist, et vähemalt mingi asi on 2nii nagu peab” vms. Tagantjärgi ma muidugi naeran selle kõige peale. Mul on pigem olnud perioodid, mil ma eelistan üksi magada ja mil koos lapsega. Nt esimesel kolmel kuul ma vägagi eelistan kaisus magamist just seetõttu, et mul on alati vaja olnud pisut harjumisaega selle eraldatusega, et beebi ei elutse enam kõhus. Ei ole ainult beebi see, kes seda lähedust igatsema jääb, vaid mina emana ka. Pealegi alguses on need ööuned nagunii nagu nad on. Lihtsam on kaisus see söötmine ära teha ja edasi magada. Hiljem aga kui beebidel tulevad uued oskused, harjutavad nad neid ka läbi une. See on üpriski tüütu ja siis tõesti saab öelda, et beebi kaisus segab enda und. Mu kaks last on suht olude sunnil 1,5-2a pealt eraldi voodisse kolinud. Pean tunnistama, et tunnen vahel täitsa puudust sellest ajast. Samas uuesti nagu ka ei taha. Lihtsalt on kahju, et too aeg on möödas…. et üldse aeg möödub 😀 Mõni laps vahel tatsab muidugi öösel ikkagi minu juurde, siis ära ka ei aja. Praegune beebi magab omas voodis vahel mõned päevauned, vahel öö esimese une. Kuidas kunagi. Aga enamuse ööst on ta ikkagi kaisus. Ehkki ma pakun, et teda annaks peale söötmist täitsa edukalt ka võrekasse tõsta. Ma lihtsalt olen liiga unine ja väsinud öösiti, et seda liigutust ette võtta. Mul ta ei maga ka enam peale 3k vaktsiini üldse nii pikka und öösiti. Sada vaevust kiusab nüüd teda ja magab 1,5-3h kaupa
Magama nutta ma tal ei lase. Nutma hakkab aga suht pea alati, kui ma ta magamisekt sülest ära panen, vahet pole, kas kaisus või võrekas või vankris. Kui võrekasse panen, siis mul toimib vahel selline nipp, et mähin ta teki sisse, white noise käima, lutt suhu, toetan ta pikali asendisse võrekas, unelooma kõrv näo vastu, sest talle meeldib midagi näol tunda. Hoian beebit sedasi kummargil veel veidi, kuni esmane protestinutt vaibub. üldiselt jääb siis peagi juba magama ka. Vahel eemaldun ja hakkab jälle jaurama, siis lähen tagasi. Kui see ei õnnestu, siis lähen koos beebiga enda voodisse pikali ja seal ikka uinub sahina saatel. Ja isegi seal võib seda protestinuttu natuke olla, kuni see lihtsalt üheks väsimusjorinaks üle läheb ja siis ikkagi ära kustub.
Sul päris hästi, kui ta nii pikalt juba öösiti järjest magab 🙂 6h on mõnikord kogu mu ööuni ja seegi hakitult.
Mul on jah viimasel ajal E 5-6 tundi järjest maganud, enne magas 3-4 tundi. Pärast sündi olidki kohe sellised kolmetunnised vahed öösiti, mis siis ajapikku on pikenenud. Aga kas sul siis magas enne ka laps paremini? Sa mainisid, et alates kolmandast kuust enam ei maga nii hästi vaktsiini tõttu. Meil oli nüüd teise kuu vaktsiin, see ei mõjutanud midagi, kuigi arst ütles, et võib loium olla ja kaka võib teist värvi paar päeva olla. Järgmine kuu ongi lapsel see kolmanda kuu vaktsiin.
Jaa, enne oli mul rahulik beebi, seedimine tal korras, gaase polnud jne. Magas ka vahel 4-5h jutti oma esimest ööund. See ikka tunduvalt parem kui iga 1,5h järel ärgata. Peale vaktsiini saamist kõik muutus:(
Ma kahtlen sügavalt, kas lasen 4,5k järgmise annuse teha. Eelmiste lastega polnud üldse sellist jama, aga siis polnud ka veel b-hep selle teise kompleksvaktsiiniga kokku pandud. Nüüd on need koos ja ma eitea…kas mul tundlikum laps siis või mis, igatahes tundub mulle, et tema jaoks on see kuuikvaktsiin liiga suur laks.
Pole enam seda rahulikku beebit, nutab, röögib, vaevleb sellistes gaasivaludes, milliseid tal veel olnud pole ja juba teist nädalat kaka vahutab, roheline, haiseb jne. No pole normaalne mu meelest.
Mis vaktsiini sa 2k said?? Mu beebi jaoks oli see 3k vaktsiin esimene peale tuberkuloosi, mis tehti sünnitusmajas. Rotat teha ei lasknud. Aga nüüd see kuuikvaktsiin…
Pille, päris jama siis jah 😦 Ja perearst ei oska ka kuidagi aidata? Tavaliselt need kõrvalmõjud on paar päeva ju. E sai hetkel rotaviiruse vaktsiini jah, mis oli suukaudne. Tal mingeid kõrvalmõjusid sellest ei tekkinud õnneks. Aga ma loodan, et sinu beebiga saab lõpuks ikka kõik korda! Ja et ta hakkab uuesti paremini magama!
Esimene nädal oli möödas, helistasin, kurtsin. Siis laiutati enam-vähem käsi, et veel nagu on normaalne ja küll möödub. Nüüd täna helistasin uuesti, et ikka pole midagi paremaks läinud. Teeme nüüd probiootikumi kuuri läbi (selle pakkusin ka ise välja, mitte arst) ja peale seda tahab arst meid näha. No täiega jube mu meelest, et laps ainult mingit rohelist vahtu või lima kakab (sry kui liiga palju infot :D). Ja see teeb talle kõhus nii palju valu 😦 Ma muidu ikka suht vaktsiiniusku olnud, aga nüüd on ikka paha tunne sellepäsast. Eks vaatab, mis edasi saab. Kas enterol aitab korda saada midagi.. Kui ei aita, siis ma tõesti ei tea, kas lasen ikka nii kohe uue doosi teha 4,5k tehnokal. Või lihtsalt nõuan vana süsteemi järgi vaktsineerimist, kus B-hep oli eraldi vaktsiinina.
Eriti veider oli see, et pereõde vastas täna telefonile ja pidin kõik jutu uuesti rääkima. Et lapsel avalduvad kõrvalnähud jms. Kohe rääkis, et need ju rota vaktsiiniga normaalsed kaasuvad sümptomid. Tuletasin meelde, et rotat teha ei lasknud. Siis vastas, et oiii, aga ju siis mingist minu toitumisest lapsel kõht korrast ära. Ütlesin, et kuulge, ka kompleksvaktsiini infolehel on mustvalgelt kirjas, et üks kõrvalnähtudest on seedehäired. Siis kukkus kogelema.
Urjuhhh!! Mulle jääb mulje, et arstid ka lihtsalt loodavad, et kellelgi midagi hullemat kui paar päeva vaevusi ei avaldu ja kui avaldubki, on neil omal ka jänes püksis ja ei tea enam mida teha. Esimese asjana aetakse ikka kõik ema kaela, et ju oled ise loll ja toitud valesti.
Eks paistab jah, kas ja kuidas meil edasi kulgeb selle kõigega. Loodan, et teil läheb tunduvalt paremini 🙂
See kõlab küll hullult! Nii nõme, et see vaktsiin siis ümber muudeti ja neid enam eraldi ei tehta nagu vanasti. Ma loodan jah, et meil nii hulluks asi ei lähe. Ma perearstilt enne selle tegemist uurin ka täpsemalt järele, mis need kõrvalmõjud võivad olla. Et seedehäired küll, aga kas nii kaua võivad ka olla 😦 Ja aitäh info eest ka, oskan nüüd vajadusel sellega arvestada.
Mu hetkel 3.5a laps magab u aasta oma toas. Väiksena magas enamjaolt kaisus. Mingiaeg harjutasin ta võrevoodisse magama, mis meie voodi kõrval oli. Kui ta end veel püsti ei ajanud, siis oli eriti lihtne. Laps õhtul voodisse ja ise teise tuppa. Jäi ise magama. Kui püsti hakkas ajama, siis ei saanud ise minna, sest ta hakkas üle ääre ronima. Võtsin siis lõpuks võrekalt 2 pulka eest, et voodist jalga laseb ta niikuinii, pigem tulgu siis ohutult. Võrevoodi tõstsime ka meie toa teise nurka. Aga edaspidi pidin ta juures istuma, sest muidu lasi voodist jalga. Lisaks hakkas ta öösiti meie kaissu ronima. Lõplikult kolis meie toast välja, kui pisem laps sündis. Esimese öö olime kõik ühes toas, aga beebi äratas nutuga suurema ja siis röökisid koos. Esialgu magas mees paar ööd temaga siis eraldi ja siis kolis oma tuppa.
Väiksem samamoodi, vahepeal magas ilusti võrekas, hetkel kaisus. Nii sobib meile kõige paremini. Eks aasta pärast ehk kolib vennaga ühte tuppa.
Jaa, see aeg ju on mul veel tulemas, kus E oskab võrevoodist juba välja tulla. Kui laps juba jalad alla saab, siis enam rahu vist pole 😀 Et peab alati järgi jooksma.
Mu ühe tuttava tütar magas 12. eluaastani vanemate vahel. Väga ebanormaalne mu meelest. Tema emaga sellest rääkides sain aru, et ema oli ise see, kes kuidagi ei tahtnud, et laps oma tuppa oma voodisse magama läheks.
See on ikka liiga pikk aeg tõesti…
Minul magab tihti minuga koos 9-aastane laps…ma ei oska end selle pärast kuidagi imelikult tunda. Ma olen oma laste isast lahus juba mitu aastat. Lapsed on nädala siin ja nädala seal. Kui nad minu juures on, siis 9-aastane vajab väga palju lähedust. Sellest järeldan muidugi, et ega see süsteem talle hästi ei sobi. Aga seda teisele vanemale selgeks teha pole võimalik, kuna seal laps ei räägi sellest ja lähedust ei otsi.
Teen, mida oskan ja palun talle turvatunnet. Magab minu voodis oma teki, padja ja kaisukaga. Mõned ööd siiski magab oma voodis ka, vennaga ühes toas.
Aga beebina vanem laps magas kohe oma voodis. Tõstsin enda juurde alles söögi ajaks, mis oli varahommikul. Noorem magas 2 aastat minuga, sest kahe lapsega majandamine väsitas mind nii, et ma ei jaksanud rohkemat kui magada.
No siis on ehk jah lapsel rohkem turvatunnet hetkel vaja, kui vanemad enam koos ei ela. Et uus olukord vajab veel harjumist jne. Lapsed on ju väga tundlikud kõigele, mis vanemate omavahelises suhtluses toimub ja lahutus mõjub neile alati karmilt. Küll aga ei tohiks ainult laste pärast kokku jääda. Lahutus võib olla väga karm, aga pigem see variant, sest kui vanemad kogu aeg karjuvad või ei armasta enam teineteist ega pole enam õnnelikud vms, siis see muudab lapsed veel õnnetumaks. Et sellisel juhul on lahutus pikemas perspektiivis parem variant, kuigi algus on raske. Aga kui on lapsed, siis võiks ehk enne abielu/suhte päästmise teraapiat proovida ja kui siis ka asja ei saa, siis lahku minna. See oli nüüd küll teine teema, aga mõttelõng kuidagi läks sinna.
Mina alles esimese lapse ootel. Aga ka kindel plaan (haha, hea on plaane teha enne lapse sündi, eksole), et magama hakkab kohe algusest peale oma voodis. Nii kähku kui võimalik, kolime ka eraldi tuppa. Ma ei kujuta ette küll seda lapsega koos magamist.
Loodan ka selle peale, nagu keegi siin ka kirjutas, et kui kohe väga varakult panna võrekasse, siis ta ei oska muud tahtagi ja on rahul.
Muhv, nii ilmselt on jah, et kui alguses harjutad last oma voodiga, siis tal sellega probleeme tulevikus pole. Ma tahtsin ka nii, alguses natuke oligi, aga siis läks asi käest ära 😀
Poeg natuke üle 3 kuu vana,esimene kuu magas beebipesas enda kõrval,edasi oma voodis.
Uinumine oleneb päevast-suuremaosa kordadest vajub ise magama,vahest pean pead paitama…harvad on korrad kus kussutama pean.
Pikalt nutta ma tal ei lase.
nii väikesed lapsed ei oska jonnida ja nn oma tahtmist nõuda.
Ilmselt on tal mingi mure.kõigepealt välistan-täis mähkme,tühja kõhu, krooksu ja siis vaatan edasi,mis võib viga olla.
Tema ei oska ju oma kurbi tundeid teisiti väljendada kui nutuga.
Jah,beebid vajavad lähedust ja kahjuks või pigem õnneks ei saa neid sellises vanuses kuidagi ära hellitada.
Mul on peale beebi kodus veel kaks vanemat last ja suur majapidamine.
Loomulikult juhtub,et ta nutab minuti kaks aga rohkem ei suudaks ma ära ka kannatada. Ikka võtan sülle ja üritan aru saada lapsest.
Beebi aeg läheb nii ruttu ja nn unekooli rakendamist nii väikses eas ei poolda.
Oleneb muidugi lapsest.
Lapsed on erinevad tõesti. Ma ka E-l väga pikalt nutta ei lase kunagi. Et seda ei ole, et las pool tundi nutab. Natuke nutta minu mõistes oligi umbes viis minutit maksimaalselt, sest rohkem ei suuda mina ka seda. Viis minutit siis sellisel juhul, kui tean, et muud vajadused on tal rahuldatud ja tahabki ainult meie voodisse magama tulla.
Ma proovisin mõlemat last omaette olema ja magama harjutada, ikka tasapisi, mitte kohe julmalt üksi jättes. Jätsin selle ürituse sellises vormis katki, sest isegi siis, kui ma kõrval istusin ja pead silitasin, röökisid nad ennast siniseks.
Öösiti magasid peamiselt kaisus, sest ärkasid iga 30 minuti järel üles. Esimest korda sain 4 tundi järjest magada üks aasta pärast sünnitust. Terve öö läbi magama hakkas vanem laps natuke üle 2-aastaselt ja noorem kuskil 2,5-aastaselt. Lihtsalt hakkasid, meie tegemised või tegemata jätmised seda ei muutnud 🙂 Lapsed ongi lihtsalt erinevad. Mul on terve hunnik erinevaid unealaseid raamatuid ja materjale läbi töötatud, kõik nipid läbi proovitud ja ei midagi. Aeg aitas 🙂
Absoluutselt! Raamatuid võib ikka lugeda, aga alati ei saa kõike, mis real kirjas on, reaalsesse ellu rakendada. Ja alati ei pea ka seda tegema, sest kõik õpetused ei sobigi kõigile. See uneteema on ka lastel väga erinev – kes magab kohe kauem, kes mitte jne. Isegi ühe pere erinevad lapsed võivad olla nagu öö ja päev. Ja kui beebi ikka jääbki nutma, siis päris niimoodi ei saa seda ju ka jätta, ikka tuleb reageerida. Et niimoodi ma ka ei teeks, et lasen pool tundi nutta, aga mõned minutid võin nüüd lasta, kui tean, et ta tahab ainult meie voodisse magama tulla. Kui ta ikka ei rahune, siis võtan sülle. Senikaua silitan pead ja hoian kätt. Või siis teeme seda Hendrikuga koos või teeb tema. Ja noh – eile öösel magas E ikka meie voodis kogu aeg, sest jäi pärast imetamist magama ja siis ei tahtnud riskida, et ümbertõstmisega üles ärkab 😀
Ole ettevaadlik kui jättab poisi yksinda suure voodi. Jah ta veel vist ei eriti liigu aga sa ei tea millal hakkab ja on oht et kukkub.
Jah, veel ei liigu, aga mul ühel pool nuudelpadi ees ja teisel pool ääres ka padjad ees igaks juhuks. Ta ise magab keskel ega patjadeni ei ulatu ega oska veel liikuda sinnani, aga igaks juhuks ikka.
Tahtsin ka just kirjutada, et ära jäta, see on tõesti suur risk :(. Jah, hetkel ta ei oska liikuda ega keerata, aga see võib tulla täiesti ootamatult. Minu perearst rääkis (kui liikusin alla kuu aja vanuse lapse juurest 1 m mähkimislauast eemale) ühest oma patsiendist, kellel pärast sünnitusmajast tulekut laps keeras diivanilt ennast maha. Jah, halb juhus, aga väga väga ohtlik, mind pani see näide väga mõtlema ja olin veel 10 x ettevaatlikum! Kui tahad harjutada eemal (nt köögis söömas) käimist, pane ta siis näiteks samasse tuppa eemale põrandale tekile (ja padjad ümber). Mu meelest see on hea soovitus, mis igal pool on (ja kõik arstid annavad), et vastsündinu koht on põrandal. Sealt ta ei saa kuskile kukkuda. Kui teil koduloomi ka pole, siis on eriti mõnus ja lihtne teda seal hoida :)).
Oli jah õudusunenägu see torm.Vool läks ära ja oli ära 36 tundi.Egas midagi.Välja tekin lõkke ja selle peal sai tehtud nii loomadele kui endale süüa.Ja sai küünalde ja taskulambiga ringi käidud.Ainult,et jube kahju,et külmkapis läksid asjad riknema ja sügavkülmas sama jama.Kõik sulas üles.Liha,hakkliha,kana,marjad,moosid,piimad jne.Ja keegi kahju ei korva,uurisin järgi.Kurb aga mis teha,tuleb üle olla.
Tuleb jah kuidagi hakkama saada. Mõnel on vist veel siiani vool ära 😦
Panin eespool ühe kommentaari vastuseks kommentaari, mida sa vist ei näinud. Tahtsin soovitada veel, et tegelikult annab neid tasapisi omaette harjutada küll, aga mu meelest just siis, kui nad tunnevad turvatunnet, st näevad, et ema on lähedal. Teise tuppa jätmisega on keerulisem, see pigem võtab turvatunnet ära. Minu lapsel on olnud ka perioode, kui ta ei lase endast eemale minna, aga kõige rohkem aitab see, kui harjutangi seda, et olen talle väga lähedal, teen mingeid oma asju (nt lapin riideid kappi), st annan turvatunde, et olen olemas ja siinsamas, samas lasen iseseisvalt tegutseda ja olla. Ja selle maaslebamisega nad harjuvad ka, kui tasapisi lasta olla :).
Kusjuures nägin kommentaari ja mõtlesin, et hiljem vastan, sest tol hetkel ei saanud, aga nii see ununes.
Jah, meil loomi pole ja saab E-d edukalt maas oleval tegelustekil hoida. Aga ta alati ei taha seal muidugi olla. Et sõltub olukorrast. Ja vahel ta magab oma voodis, vahel meie omas. Oleneb, kuidas meil õnnestub ta õhtul magama saada. Me ikka harjutame ja vahel õnnestub, aga mõnikord on lihtsam ta suurde voodisse ümber tõsta. Aga ma teen ka niimoodi, et mu käsi hoiab tema käest kinni, sest ta võrevoodi on kohe kõrval. Ja üksi ma teda siis ei jäta, kui ta viril on. Et samas ruumis ikka. Mõnikord pole tal selle vastu midagi, kui natuke üksi olla, aga oleneb täiesti päevast.