Mis maailmas me küll elame?

Mõnikord tahaks lausa oksendada. Näiteks siis, kui loed sellist postitust, kus inimene reaalselt tunnebki vägivallatsejale kaasa… 

Ma kribasin ka Facebookis Blogijate blogipostituste grupis, mida mina sellistest inimestest arvan:

Selles loos ei ole kahte poolt. On vaid psühhopaat, kellele ei pea absoluutselt kaasa tundma. Naine, kes on pikalt talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda, ei mõtle kahjuks niimoodi nagu meie, et lähen kohe minema, kui keegi lööb. Kõigepealt tambitakse vaimselt selle naise enesekindlusel ja siis tuleb füüsiline pool mängu. Selleks ajaks arvabki naine kahjuks, et ta ei väärigi paremat, sest üks värdjas (jah, selline meesisend on värdjas, see pole mingi minupoolne sõna, vaid fakt) lihtsalt trambib ta enesekindlusel. Seega jah – ma leian, et sellised mehed nagu see Daniel ei vääri andestamist. Mis kuradi riigis me elame, kus sellise teo eest saab neli kuud vangistust ja see peaks kõik heaks tegema? Nagu reaalselt? Neli aastat oleks ka vähe. Mõni varastab poest dressipluusi ja saab ka neli kuud vanglat, on see sinu meelest normaalne, et need kaks asja on omavahel võrreldavad kuriteod? Mina isiklikult kahtlen hoopis nende inimeste mõistuses, kes tahavad Danielile kaasa tunda nagu sina. Ehk on teil endal mingi ohvrimentaliteet olemas, et te suudate sellisele inimesele kaasa tunda? Jah, kurb on, et mõnedest lastest ei kasva normaalsed inimesed, aga kui minu laps kasvaks selliseks tõpraks, siis ma ei tahaks temaga isegi enam suhelda. Jah, just nii karm olengi. Mul on tegelikult kahju küll – just nimelt sellest Danieli perest, et nemad peavad elama sellise teadmisega, et neil on selline poeg. Danielist endast mul kahju pole, selline mees peaks vanglas istuma, kus ta koht on. Sellised inimesed ei tunne kahetsust, nad vaid teesklevad seda ja tundub, et sina läksid liimile kahjuks. Just sinusuguste inimeste pärast nad neid pisaraid treivadki – kergeusklike pärast. Sest nagu näha, siis on alati keegi, kes selliseid tõpraid kaitseb. Vot sellest on küll sügavalt kahju, sest need inimesed ei vääri seda.

Ning just seda ma arvangi! Olen sellel teemal ka mitmeid kordi blogis kirjutanud ja mu arvamus on alati selline olnud ja see jääb alati selliseks. Kui tegemist oleks ka mu enda lapsega, siis ma ütleksingi: “Ilusat vanglaelu ja unusta ära, et ma su ema olen, sest minu jaoks oled sa surnud.”

Andestada võib palju asju, varastamist ja pisisuliks olemist jne, aga mitte sellist tõpralikku käitumist. Mina ei tunne kaasa inimestele, kes naisi nii julmalt kohtlevad ja siis reaalselt tahavad vabandust paluda… Ok, tõbras jääb tõpraks, aga nagu reaalselt on olemas inimesi, kes tunnevad sellisele värdjale kaasa? Ma vaatasin seda videot natuke, kus ta palus vabandust ja ma pidin oksele hakkama… See oli ju sulaselge valetamine ja kahjuks lähevad paljud liimile, ta enda eks vist ka, kes kogu seda vägivallatsemist, peksmist, kägistamist jne taluma pidi. Nii kahju lihtsalt, et sellised naised ei mõtle nagu normaalsed inimesed, et neil puudub enesekindlus sellest kõigest väljuda.

Muidugi on eriline “kirss tordil” see, et selliste tegude eest pidi tüüp reaalselt neli kuud ainult vanglas istuma. Isegi neli aastat on naljanumber ju… Selline see meie Eesti ongi – roimarid saavad neli kuud vanglakaristust selliste tegude eest ja siis leidub veel naisi, kes talle kaasa tunnevad…

Mis maailmas me ometi oleme? Ma olen üpris tolerantne inimene, aga kõigel siin ilmas on piir. Just selliste inimeste pärast peaks meil endiselt surmanuhtlus võimalik olema…

Advertisements

Hispaania keel/ Niisama mineviku heietused ebaõnnestunud au pairiks olemisest

Sõbranna käis täna külas, kes sõidab varsti juba 3.5 kuuks kaugele reisile – ehk siis Kuubale, Mehhikosse ja Guatemalasse (Kuubal kuu aega, Guatemalas ja Mehhikos viis nädalat). See on tegelikult päris huvitav, et Hea Lapse kaudu leidsin lapsepõlves kirjasõbranna, kes juba siis fännas hispaania keelt nagu minagi. Oleme seda mõlemad õppinud (tema lisaks gümnaasiumile ka ülikoolis) ja hispaaniakeelses keskkonnas elanud, aga tema räägib lausa nii hästi, et tegi C1 taseme testi ära (C2 oleks juba päris emakeelena rääkimine, C1 on ka juba kõrgtase). Ma olin üks kord kaasas, kui ta giidituuri hispaania keeles tegi (ta on suviti giid ja muul ajal hispaania keele õpetaja, aga sel aastal lihtsalt hispaania keelt ei avatud – ehk ta saab järgmisel aastal uuesti samasse kooli tagasi minna, sest nüüd on ta oktoobri keskpaigast kuni jaanuri lõpuni reisil) ja no ma ei suudaks eesti keeleski Tallinnast nii palju rääkida kui tema hispaania keeles. Meie hispaania keel on ka selles mõttes erinev, et mina räägin nagunii grammatiliselt kõvasti rohkem valesti kui tema, aga lisaks sellele räägin mina Mehhiko hispaania keelt, tema aga Hispaania hispaania keelt. Aru saab ilusti, aga lihtsalt mõned väljendid on nii erinevad. Ka mu hispaanlastest sõbrad on maininud, et kohe on aru saada, et ma olen Mehhikos mingi aeg viibinud, sest ma kasutan ainult mehhiklastele omaseid väljendeid, mida hispaanlased võivad küll teada, aga nad ei kasuta neid. Ja vahel nad lausa ei tea ka neid. Minul on sama lugu Hispaanias kõneldava hispaania keelega, ei saa paljudest väljenditest aru, mis on ainult seal levinud. Lisaks veel see, et hispaanlased räägivad minu meelest hispaania keelt nii susistades ja nagu kartul suus, mis mulle eriti ei meeldi 😀 Meil koolis anti õnneks valida, kuidas sa tahad hispaania keelt hääldada ja juba siis ma teadsin, et kindlasti mitte niimoodi nagu hispaanlased seda teevad. Ma vaatan Mehhiko youtubereid ka nii palju, sest just see Mehhikos kõneldav hispaania keel on mu lemmik.

Seebikate hispaania keel on suhteliselt selge ja arusaadav, aga päriselt räägivad kohalikud ikka sellist slängi, et kui ma Mehhikosse läksin, siis ma alguses ikkagi ei saanud paljust aru. See seebikate hispaania keel ongi tegelikult ju viisakas, aga kui need kohalikud roppused või ainult neile omased väljendid ka ära õpid, siis oled nagu oma jope 😀

Ma olen Kuuba hispaania keelt ka vahel niisama Youtubes kuulanud – nemad neelavad kõik sõnalõpud ära. Saab aru, aga raskem kindlasti, kui sa pole Kuuba hispaania keelega harjunud. Ma usun, et mu sõbrannal tuleb vinge reis! Ma pole küll kunagi Guatemalas ega Kuubal käinud, aga usun, et neist kolmest riigist on Kuuba ilmselt kõige huvitavam. Seal on muidugi see teema, et internetti eriti ei pääse, kui ei viitsi kuskil järjekorras seista, et vastav kaart osta, aga no poogen sellest ju – Kuuba oma 50-ndate elustiili olemusega annab juba sellise elamuse. Kui sõbranna tagasi tuleb, siis eks kuuleb tema muljeid – ilmselt on nii mõnedki uued hispaaniakeelsed väljendid selged, mida Kuubal, Mehhikos või Guatemalas kasutatakse. Selles mõttes vägev asi, et ta läheb üksinda seljakott seljas seiklema – teadmata, mis elu toob selle aja jooksul. Mina läksin omal ajal Mehhikosse pooleks aastaks Euroopa Komisjoni toetusega ja ma teadsin, et kui mulle see vabatahtlik värk ei sobi, siis mind tuuakse ilusti tagasi.

Niimoodi suvalt seigelnud olen ma ainult Euroopas ja seda küll kahjuks suht rahatult, sest ma lihtsalt arvasin, et ma sobin au pairiks. Ei sobinud kahjuks, seega sain kahest perekonnast hundipassi, kolmanda perekonna jaoks isegi sobisin, aga siis tuli Mehhiko vastus ja ma pidin kähku Eestis tagasi olema, et asju ajama hakata. Uskumatu on tegelikult mõelda, et 19-aastaselt sai lambikates kohtades Couchsurfinguga Prantsusmaal ja Hispaanias ööbitud, endal megavähe raha kaasas. Et kuigi üks kord olin juba arvestanud, et ilmselt ööbin Marseilles lageda taeva all, siis lõpuks leidsin internetipunkti ja Couchsurfingu kaudu endale diivani, kus siiski ööbida. Ma tegelikult peaksin teoreetiliselt natuke prantsuse, itaalia ja saksa keelt ka oskama, sest olen neid kõiki mingi eluperiood õppinud ja Prantsusmaal lausa lapsehoidja olnud, aga ma ei oska. Sain esimeses peres rääkida inglise keelt lastega, sest nad olid varem Inglismaal elanud, alles kolisid Prantsusmaale tagasi ja kolmandas peres sain hispaania keelt kasutada, sest pereisa oli Peruust pärit. Kolmas perekond (see, kuhu ma oleksin saanud kauemaks jääda, sest neile ma isegi sobisin, aga pidin Mehhiko ettevalmistava koolituse jaoks Eestisse varem tulema) oli üldse väga mitmekeelne – pereema oli pärit Saksamaalt, pereisa Peruust ja perekond ise elas Prantsusmaal. Ehk siis lapsed rääkisid kõige enam üldse prantsuse keelt, ka nende vanemad kasutasid enamasti nendega suheldes just prantsuse keelt. Teisel kohal oli saksa ja kolmandal hispaania keel, mida pereisa kasutas nendega suhtlusel, aga siiski pigem vähe (pereema oskas ka hispaania keelt õnneks, et temaga suhtlesin samuti hispaania keeles). Mina nendega just hispaania keeles rääkisingi, sest seda keelt ma oskan rääkida normaalselt. Teises perekonnas pidin oma väga hädist prantsuse keelt kasutama, sest pereisa ega lapsed inglise keelt suurt ei osanud. Pigem saigi suheldud hoopis käte ja jalgade abil. Aga seal ma olin nii vähe aega ka – mingi nädal vist. See oli siis Korsikal. Ma pidin kokku ainult kaks nädalat olemagi, sest nende põhiline lapsehoidja oli puhkusel, nad tahtsid Korsikale ka ikkagi kedagi kaasa, aga ma sain kinga 😀

Ma polnud mitte kunagi varem lapsi hoidnud elus, seega oli ennatlik 19-aastaselt Jaanikalt seda eeldada, aga kuna sain tasuta pileti ja elamiskoha Prantsusmaale pärast gümnaasiumi lõppu, siis muidugi ma kasutasin seda ära. Siis ma veel ei aimanud, et sellest saab pea kolmekuuline seiklus, mil ma kolme hostperekonnaga juures elan, kahes neid vaid nädal aega ja viimases kuu aega. Ülejäänud aja seiklesin Prantsusmaal ja Hispaanias couchsurfinguga ringi (Hispaanias elasin ühes kohas kuu aega ja olin esimene couchsurfer üldse sel inimesel. ma ei usu, et keegi väga kuu aega saab tavaliselt ühes kohas diivanisurfi teha, aga mul läks hästi). Et alguses olingi au pair ühes Prantsusmaa perekonnas (Azille külas, Toulouse lähedal), siis couchsurfing Prantsusmaal (Perpignan), siis au pair teises perekonnas Korsikal (mis on ka ju Prantsusmaale kuuluv saar), siis couchsurfing uuesti Prantsusmaa linnades Marseille ja Perpignan, siis rongiga Barcelonasse, et Hispaanias couchsurfida, mis kestis üle kuu aja kokku… ja siis lõpuks uuesti tagasi Prantsusmaale Attenschwilleri külla lapsehoidjaks, kus ma siis kuu aega olin. Sealsed lähimad linnad olid hoopis Šveitsi linn Basel ja Saksamaa linn Freiburg, kus sai aega veeta. Ehk siis olingi mõlemale piirile nii lähedal ja nädalavahetused veetsin pereisa tuttava korteris Baselis, kus ma suurt muud ei teinud, kui passisin netis, sest mul viimases peres internetti esimesed kolm nädalat ei olnud (neil jäi see maksmata, maksid suht varsti ära, aga nett tuli alles kolme nädala pärast tagasi – prantslaste bürokraatia, mis seal muud). Vot sellised lood olid siis 19-aastaselt.

Lõpetuseks paar pilti. Esimesed kaks on E lemmikasendist minu põlvedel ja viimane on meist koos. Selle viimase pildi puhul tundub, et E-l oleks nagu see roosa lehv endal peas, aga tegelikult on minu pluus 😀

20191005_121820.jpg20191005_122331.jpg20191008_141828.jpg