Beebiasjad, mis osutusid vajalikuks ja mis mitte

Ma juba ammu plaanisin teha postitust selle kohta, mis beebiasjad (või sünnitusasjad) olid mulle pärast E sündi vajalikud ja mis mitte. Kes mäletab, siis ma ostsin juulikuus päris suure hulga asju, mida ma arvasin vaja minevat, aga jah – tegelikult ikka kõiki ei läinud küll 😀 Eks eelistused on erinevad, mõnele sobib üks, teisele teine, aga siin on siis need asjad, mis mulle kas sobisid või mitte. Või mida mul reaalselt ei läinud vaja.

Asjad, milleta mina ei saa hakkama:

1) Mähkimisalus! Meil on see kummuti peal magamistoas, aga on ilmselt ka inimesi, kes hoiavad seda vannitoas. Eks natuke ebamugav on küll vannituppa pärast minna last pesema, aga meil see sinna kuidagi ei mahuks. No pesumasina peale ehk jah, aga ei taha seda sinna panna. Et see on küll asi, milleta ma oma elu ette ei kujuta pärast lapse sündi.

2) Märjad salvrätid ja hulgim lausa! Need on kummuti peal ja neid kulub meeletult palju. Vähemalt mulle tundub küll, sest kogu aeg saab neid ostetud. Ikka mitu pakki on varus ka.

3) Lutipudeli temperatuurihoidja. Seda ma ise ei ostnud, aga tuttav andis. Kuna harvadel juhtudel saab E piimasegu, siis on hea seda sinna panna, kui päris kohe ei lähe vaja.

4) Ühekordsed aluslinad, mis mähkimisalusele panna. Neid kulub ka päris palju, ma kasutan Molinea aluslinasid. Nii hea ja mugav, sest saab kohe ära visata.

5) Sünnituse puhul olid mulle hädavajalikud võrkpüksid, mida ma haiglas ja hiljem kodus kasutasin. Aga vahepeal sai isegi täiskasvanute mähkmeid kasutatud, sest need imasid vere eriti enda sisse, sest seda tuli pärast keisrit päris palju. Et tavalisi sidemeid kindlasti ei soovitata vist alguses kasutada mingi aeg, nii olen ma arstidest aru saanud.

6) Lutt. Leiab natuke kasutust, aga pigem vähe. Ma tean jah, et mõned soovitavad alguses lutti mitte anda, sest võib kuidagi imetamisvõttele halvasti mõjuda, aga meil sellega pole probleemi olnud. Et lutt on siiski vajalik olnud, kuigi E vahel protesteerib selle vastu – seega nii palju kasutust ei leia. Aga samas mõnes olukorras on see siiski suur päästja.

7) Meil on üks kõristi, mida ma olen viimase kahe nädala jooksul kasutanud, kui E on rahutu olnud. Liigutad seda mänguasja natuke ja E rahuneb, aga sellel võiks mingi automaatne funtsioon ka olla – muidu väsib käsi ära 😀 Aga see heli talle väga meeldib.

8) Saadud beebikiik on meile nüüd ka abiks olnud, sest meil on see köögis ja kui endal on vaja toimetada, siis saab lapse sinna panna. Seda oleme alles hiljuti kasutama hakanud, sest muidu oli E liiga väike.

9) Hõbesprei pärast sünnitust oli ka nii vajalik asi minu jaoks, võttis valu kohe vähemaks. Kõik, kes mainisid, et seda on vaja – teil oli õigus.

Asjad, mida mul vaja pole siiani läinud:

1) Beebimonitor. Oleme seda niisama katsetuseks kasutanud, aga kuna meil on väike korter, siis teisest toast on kohe kuulda, kui laps nutab. Et iseenesest väga vajalik asi, aga suurema elamise puhul ilmselt. E magab nagunii meiega samas toas, aga kui ma peaks köögis või elutoas olema.

2) Nibukreeme rindadele pole mul ka vaja läinud, sest imetamine pole mulle kordagi siiani valu tekitanud. See kõik võib muutuda, kui E-l hambad tulevad, aga sinna on aega.

3) Rinnapiimapump. Seda mul isegi ei ole muretsetud, sest ma ei pumpa piima välja. Ilmselt oleks vajalik asi küll, kui piima välja pumbata.

Lisan lõppu ka selle pildi uuesti neist asjadest, mis ma omal ajal tellisin. Beebivanni läheb ka ilmselgelt vaja. Mähkmetest olen siiani kasutanud Libero (vist olid haiglas need), Naty, Pampers, Loving Touch ja Huggies. Kui valida neist lemmikud, siis ilmselt Naty ja Huggies, mida ma praegu kasutan. Naty oli ka väga hea, ilmselt seda saab varsti juurde ostetud.

20190705_123133.jpg

Mina ja mu lugejad ahistavad ühte perekonda, sest me ei kaitse vägivallatsejaid, vaid ütleme välja, mida me arvame nendest inimestest, kes seda teevad!

Kallid lugejad, kas te teadsite, et te olete ahistajad koos minuga? Niimoodi väidab Irma, kes kirjutas postituse, mis 98 protsendile inimestele tundus vägagi mööda, toppis selle blogiviite Facebooki Blogipostituste gruppi üles, sai seal negatiivsest tagasisidet, eemaldas viite. Mina vastasin talle blogipostitusega, kus ma ütlesingi, et ma tahaks oksendada, kui loen kellegi arvamust, kes kaitseb Danieli. Siiani tahaksin ja enamik normaalseid inimesi tahaks. Siis ta hakkas mu blogipostituse all Facebookis ütlema, et tema üldse ei kaitsnud, et teda mõisteti valesti. No kui enamik inimesi saab aru, et sa kaitsesid, siis äkki õpiks enne kirjutama, kui arvamust avaldad? Või kirjuta teemadel, kus erinev arvamus ei tekita sulle nii suurt traumat, et sa kõik postitused ja viited hiljem eemaldad või kommenteerimise kinni paned. Nagu näiteks laste mähkmed või laste kombed – seal ei tekita erinevad arvamused ehk nii palju traumat, kui nende inimeste arvamus, kes arvavad, et Daniel on kurjategija, tekitab sinus tunde, et sind ahistatakse, vaesekene.

Facebooki grupis hakkasid Irmat agaralt kaitsma Tarvo ja Raili. Alguses ma arvasin, et ju siis ongi neil inimestel minuga väga erinev nägemus, aga siis tuli välja, et see on perekonnasisene – nimelt Irma on Raili õde ja Tarvo on viimase elukaaslane.

Kui mina olin sada korda juba öelnud, et jah, ma arvan, et Danieli-sugused ei vääri mõistmist, et nad peaksidki tabalukuga kinni olema või kui meil seadus võimaldaks, siis elekritoolile saatma, siis nad ikka küsisid, et kuidas ma ikka saan nii õel olla ja kas ma tõesti õhutan vägivalda. Olin maininud, et ma ei tunne Danieli-sugustele kaasa ja nii ongi. Ma ütlesin ka selge sõnaga, et kui minu laps oleks tulevikus nagu Daniel, siis ei tahaks ma temast midagi teada. Sellepeale ahhetasid naised veel enam, et ma olen ikka nii julm ja Raili hakkas mind kui isikut solvama – et ma olin mõttetu saatejuht, kes on loll ja kes rääkis seksist. Lisaks ta vihkab mind, sest mina vihkan Danieli ja ma olen suurem psühhopaat kui tema jne. Lõpuks kargas kuskilt välja Raili prints valgel hobusel Tarvo, kes hakkas rääkima, et maailmas peab ainult hea inimene olema, et sellise suhtumisega me ainult ise sünnitame vägivalda juurde, et Danieli vastu ei tohi negatiivseid asju öelda, sest siis tal on niigi juba halb jne. Hmm, mis kuradi loogika see on, et mulle võib su armas elukaaslane psühhopaat öelda, aga Danielile ei tohi, kes on räme naisepeksja? Neil oli vist reaalselt valus, kui Kuuuurija Facebooki lehel 98 protsenti inimestest nende Danieli-kaitsvatele kommentaaridele vastu vaidles, sest selline mees ei vääri ju ühtegi halba sõna nende meelest – pühak valmis. Kõiki tuleb mõista ja armastada ning kaitsta, aga ise lendavad mulle selliste isiklike asjadega peale, mis polnud antud teemaga seotudki. Kui tahete nii väga head teha, siis suunake oma energia loomade varjupaigale või minge kuhugi kaugele kilpkonni päästma, aga ärge mängige pühakut, kes te ei ole.

Kogu asi päädiski sellega, et mina olevat suur vihaõhutaja oma lugejatega, kes vaest Irmat lausa ahistavad. Jah, see on kindlasti ahistamine, kui ta blogis seletatakse ilusti lahti, miks inimesed ei mõista Danieli. Sedasama teevad inimesed ka minu blogis, aga nüüd on järsku kõik Irmat nii valesti mõistnud, tema pole kunagi öelnud, et ta Danieli kaitseb. Ta nimelt ei kaitse kumbagi, aga ometi ütleb oma postituses selge sõnaga, et äkki läks teisel silme ees nii mustaks, et sellepärast hakkas lööma ja et mündil on ikka kaks poolt. Et meie ju ei tea, kumb tegelikult provokaator oli. Kogu selle jutu peale hakati talle mainima, et Irma ehk ise kannatab sama asja all, sest nii psühholoogid kui psühhiaatrid on ammu selgeks teinud, et enamasti tunnevad Danieli-sugustele kaasa ainult ohvrid (need, kes on seda kunagi olnud või on praegu). Aga just selle põhjuse pärast sulle, kallis Irma, seda mainitigi, et oldi reaalselt mures su pärast. Sa läksid leili täis, sest see pole niimoodi jne. Tore, saime aru, aga kui sa kirjutad teemal, mis tekitab nii palju kõneainet, siis kas tõesti arvasid, et inimesed aplodeerivad su postituse peale? Ei, see mõistetaksegi rängalt hukka, sest mitte mingil juhul ei tohigi ühiskonnas jääda muljet, et selline asi on mingilgi määral aktsepteeritav. Kui sa ei suuda sellise tagasisidega elada, siis ära blogi sellistel teemadel. Ka mina olen bloginud teemadel, millega üldsus ei nõustu, aga ma pole pärast pead liiva alla peitnud ja öelnud, et mind mõisteti valesti jne, ma pole teemasid kustutanud, sest kellegi teise blogi lugejad ahistavad mind. Ei, nad avaldavad arvamust, mis on sinu arvamusest väga erinev.

Mina ei ole mingi pühak, ma ei soovigi Danieli-sugustele inimestele midagi head, aga enamik inimesi ei soovigi. Ammu selgeks tehtud ka see, et ma olen surmanuhtluse pooldaja, seega Tarvo oma saja kommentaariga, et ma ise tahan kedagi tappa jne – no teil peres on see lugemis-ja kirjutamisoskuse puudmine vist tavaline. Ei, ma ei taha, veel vähem kutsun üles kedagi teist seda tegema, aga jah – kui meil oleks surmanuhtlus reguleeritud, siis mul poleks kahju, kui vägistajad, mõrvarid, sadistid, psühhopaadid ja muud tolgused seal lõpetaksid.

Kirss tordil oli muidugi see, kui maailmapäästja Tarvo mainis, et tal on kõik mu ütlused salvestused ja ta kaebab mu peale vihakõne pärast… Vihakõne pärast inimese puhul, kes kuude viisi piinas naist… Kaeba aga! Äkki kaebad siis juba oma elukaaslase peale ja tema õe peale ka, et nad mind psühhopaadiks nimetavad? Reaalselt psühhopaati ei või psühhopaadiks nimetada, aga mind, kes ma avalikult taunin kurjategija patte ja neid, kes seda mõistavad, võib? Mis kuradi loogika see on?

Üks asi on minna minu vastu isiklikuks kui paremaid argumente enam ei jagu (Raili eelkõige), teine asi on tulla ütlema, et mina ja mu lugejad ahistavad. Jah, kui see on ahistamine, et 95 protsenti mu lugejatest taunib vägivalda ja on nõus, et Danieli-sugused pole küünemustagi väärt, siis me tõesti ahistame. Minge Danieliga kohvitama või midagi, kui tema nii suur fänn olete, tal oleks hea meel ilmselt, et sai oma palvehelmestega teid ümber sõrme keerata.

Irma oma postituses kirjutas, et ta ei saa aru, kuidas ohver kohe ära ei läinud, kui see juhtus, et siis on ta ise ka natuke süüdi ju. Seletame siis uuesti lahti – just sellepärast ei läinud, et ta oli kahjuks samasuguse mõttelaadiga nagu sina, kes uskus Danieli muutumist. Kas see andis Danielile õiguse teda kuude viisi piinata, kas see, et sina Danieli muutumisse usud, annaks teistele ka õiguse sind kuude viisi kägistada, peksta, märja käterätikuga lämmatada? Sellised inimesed kahjuks just selle peal mängivadki, et on inimesi, kes neid usuvad ja leiavad, et nad muutuvad. Ka sina läksid ju liimile, just seda su lugejad ja ka minu lugejad eesotsas minuga sulle selgeks tahtsidki teha. Kui see on sinu meelest ahistamine, aga Daneili tegu tuleb mõista ja teda ei tohiks avalikult piinapinki panna (mida ta väärib), siis mis väärastunud mõttemaailm sul ometi on?

Vihaõhutaja ja ahistaja siinkohal lõpetab. Kaevake, kuhu tahate, mul jumala kama. Ning jah – ma mõistangi avalikult hukka kõik Danieli-sugused ja nende kaitsjad, sest ma tõesti palun jumalat, et ükski reaalne ohver teie sõnavõtte ei loe, sest siis neil võibki tunne tekkida, et nad on reaalselt milleski süüdi. Nad ei ole seda! Sellel lool ei ole kahte poolt! Mis mind veel hämmastab on see, et Irma tõi negatiivse aspektina välja selle (või oli see Raili, ei mäleta enam), et ohver neid peksmisi filmis kuude viisi, et mismoodi, et miks kohe politseisse ei läinud. Aga jumal tänatud, et filmis, sest muidu oleks mehe sõna naise vastu ja Eesti ühiskond on juba nii perses, et paljud eesotsas teie endiga kipuvad ohvrit süüdlasena nägema.

Seega, armsad õilishinged, ärge ajage suust sellist pada välja, et te mõistate kõiki ja kõike. Kui lugupeetud Raili vihkab mind rohkem kui Danieli ja peab mind suuremaks psühhopaadiks kui teda, et ma avalikult mainin, et ma pole Irma postitusega absoluutselt nõus, siis paneb lausa mõtlema, et kas teil endil seal kupli all kõik korras ikka on.