E on juba kahekuune! / Saame järgmisel nädalal paar tunnikest ainult kahekesi Hendrikuga olla! / Dilemma juubeli suhtes, mis detsembris tulekul on…

E sai eile kahekuuseks! Uskumatu, sest alles ta ju sündis. Nüüd on ta juba nunnu beebi, kes aina enam naeratab. Mitte et ta enne poleks olnud, aga siis ta veel ei naeratanud. Ja kui ta põske silitada, siis tuleb kohe eriti suur muie näole! Seltskond talle ka meeldib, täna käisid mu sugulased külas, vaatas täiega ringi. Hendriku vanemate juures on ta ka vana rahu ise 😀 Kodus päris vana rahu ei ole, aga sellist pikka nuttu nagu siin kuu aega tagasi ette tuli, enam pole olnud.

E on selline beebi, kes ei taha hetkekski üksinda olla – seega kui ta just ei maga, siis ta kas chillib minu või Hendriku põlvedel, süles jne. Köögis istub beebikiigul ja jälgib meid. Et niimoodi ei saa, et jätad viieks minutiks E magamistuppa ja ise lähed teise tuppa, sest ta lihtsalt ei lepi sellega. Alati peab kaasas olema. No siis saab, kui ta magab, aga muidu mitte.

Oma voodis E kahjuks suurt ei maga. Kui jääb beebikiigel magama ja siis tõstame oma voodisse, siis ehk jah, aga niimoodi, et ta seal uinuks – no ei. Et ikkagi suures voodis, öösel ka pärast imetamist jääb sinna, sest ma ei taha riskida sellega, et ta üles ärkaks.

Päeval magab E vähem kui öösel. No mõnel päeval magab korralikult, aga teine kord heal juhul paar tundi ehk kokku magab. Täna magas päeval üllatavalt hästi näiteks – kokku tuli kuus tundi küll – umbes kolm kahetunnist uinakut siis. See on küll pigem erand ja siis ma ei oskagi oma ajaga midagi suurt ette võtta 😀 Ma viimasel ajal olen vaadanud elutoas temaga telekat ja seal ka istudes imetanud – olen saanud kõik oma saatedki ära vaadata, sest ta kas magab või on niisama rahulikult üleval (sellisel juhul mu põlvedel või süles) 😀 Selles mõttes on veel siiani hästi, sest taustamüra teda ei häiri, tundub lausa, et siis uinub isegi paremini. Ma nimelt ei taha mingit haudvaikust talle, sest endal lihtsam, kui ta pole harjunud ainult vaikuses magama. Kui E magab, siis me ei räägi vaiksemal toonil ega midagi taolist. Ta ei ärka kunagi mingi müra peale üles, vaid siis, kui ise tahab.

Öösel magab E imeliselt. Ärkan vaid selleks, et talle rind suhu pista, ta sööb ära ja magab edasi. Mina samamoodi. Mitte kunagi ta ei nuta öösel. Kui ta nutab, siis päeval või õhtul. Seega magamata öödest ei tea ma siiani mitte midagi õnneks.

Et kokkuvõttes on tegemist sellise keskmise lapsega, ma usun. Une mõttes on mul siiani siiski ülihästi läinud, sest ta magab normaalselt. Päeval ehk alati mitte, kuid vahel isegi siis, öösel on kõik super. Küll aga tahab ta, et tema ärkveloleku ajal keegi temaga alati tegeleks või keegi talle padjaks oleks, kui ta kas põlvedel või niisama süles on jne. Et omaette ta ei taha kas või sekunditki olla. See on siis see negatiivsem pool asjal. Et kuigi magada saab ilusti ja ta väga palju päeval ka ei nuta, aga õhtuks oled ikka läbi nagu Läti raha 😀 Mitte küll alati, aga mõnel päeval küll. Kuid las olla pigem see praegune variant kui see teine, kus ta öösel ei magaks.

Järgmisel teisipäeval saame Hendrikuga esimest korda ainult kahekesi sööma minna. Pärast lapse sündi pole meil seda aega kordagi olnud, kus emb-kumb meist lapsega pole, aga nüüd mu ämm (appi, ma ei kasuta tavaliselt üldse seda sõna, vaid ütlen Hendriku ema :D) võtab lapse paariks tunniks enda tiiva alla. Põhjus on lihtne – meil saab teisipäeval Hendrikuga kaks aastat esimesest kohtumisest! Ehk me läheme seda tähistama ning koos sööma. Alguses me plaanisime Tartusse sööma minna, aga siis kuluks sõidule juba nii palju aega ära – seega sööme ikka Põlvas! Aga ma olen nii elevil! 🙂 Ma olen alati öelnud, et mina olen see ema, kelle last võivad kõik hoida, palun, võtke ainult 😀 Olgu, kõik ikka ei või, aga oma lähedastele mul pole probleemi last paariks tunniks anda. Nüüd ta enam päris vastsündinu ka pole. Ilmselgelt terveks ööks ma veel kuhugi tema juurest ei läheks, aga on hea, kui me saame Hendrikuga kahekesi aega – eriti sellisel tähtpäeval! 🙂 Ma olen nii elevil sellepärast, et ma ausalt ei teagi, kas seda oleks üldse sobilik avalikult tunnistada, aga no nii on 😀 No teada värk ju – kellegi arvates oled kohe rongaema, kui julged tunnistada, et ootad ilma lapseta olekut. Aga ma ütlen avalikult välja, et ootan jah, sest tahan ka lihtsalt naine/abikaasa üle pika aja olla! 🙂

Me E kahekuuseks saamist suurelt ei tähistanud, sõime Hendrikuga ainult kooki, need minisünnad on minu jaoks suhteliselt tavalised. Suurem tähistamine tuleb siis, kui ta aastaseks saab. Rääkides sünnipäevadest, siis ma ise olen natuke dilemma ees. Nimelt saan ma detsembris 30, mis on juubel – seega tahaks seda pidada. Küll aga ei suuda ma välja mõelda seda, kas teha seda niimoodi, et sõbrad ja perekond eraldi või koos. Kui ma teen eraldi, siis ma võin isegi kodus pidada ja lisaks saan sõpradega peo puhul lapse anda hoida, mis oleks tegelikult tore – saaks end vabamalt tunda. Et perekonnaga oleks E nagunii meiega, sest kõik tahavad teda ka näha. Kui ma pean koos, siis tuleks mingi suurem ruum rentida ja see isegi poleks probleem, sest ma tean paari head kohta Põlvamaal. Aga siis on jälle teine teema, sest kõik potentsiaalsed lapsehoidjad oleksid ka peol (nii minu kui Hendriku poolt) – ehk siis E oleks meiega. Mis pole samas üldse halb idee, sest paljud sugulased näevad teda harvem ja küll siis kõik tahavad teda nunnutada, et saan ikka ka pidu nautida koos Hendrikuga, et emb-kumb ei pea ainult teda süles hoidma (sest ta ei ole selline laps, kes niisama tegelustekil üksi chilliks vms, no hetkel ei ole, vaevalt, et ka siis on). Seega ma olen kahevahel – et kas pidada koos või eraldi. Koos oleks sellepärast äge, et mu Inglismaal elav õde (kes on siis just Eestis) pole Hendriku perekonda näinud ja sugulased/sõbrad pidu pole ma varem koos pidanud, et paljud ei ole omavahel tuttavad, aga siis saaksid tuttavaks. Eraldi oleks pluss jälle see, et kui on sõprade pidu, siis ma saaksin E hoiule anda ja ühe sünnipäeva olla ainult endale keskendunud. Ja kui oleks perekondlik istumine (minu ja Hendriku perekond käib siia alla), siis seal on E nagunii. Kuidas teie selle olukorra lahendaksite? Sõbrad-perekond koos või eraldi pidu? Kas teil on ehk midagi sarnast olnud ja kuidas see on kujunenud? Selleks ajaks on E neljakuune, kui mu sünnipäev on. Kindel on see, et kuna tegemist on juubeliga, siis tähistan ma seda kindlasti. Küsimus on nüüd lihtsalt selles, et kas pere ja sõbrad koos või eraldi. Eks ma mõtlen sellele. Mõlemal variandil on oma plussid ja miinused.

Homme läheme E-ga Tartusse, ta puusad vaadatakse ultrahelis üle (perearst suunas). See pidi olema suhteliselt tavaline asi, mõnel lihtsalt vaadatakse juba sünnitusmajas. Loodame, et kõik on ikka korras!

Ja lõpetuseks veel paar pilti E-st! 🙂 Voodi on sassis kahel pildil – lapsega elu, mis sa ära teed.

20191015_093611.jpg20191015_193045.jpg20191015_193151.jpg20191015_195011.jpg