Rahvastepallist ja üldiselt kehalisest kasvatusest/ Karma maksabki neile kätte, kes seda reaalselt väärivad.

Tänase päeva kõige populaarsem teema on rahvastepall, millest mitmed blogijad on ka juba kirjutanud. Ehk siis just see asi, et kas rahvastepall tuleks ära keelata, sest see soodustab kiusamist. Lisaks siis muidugi ka see teema, et nõrgemad valitakse võistkonda viimasena ja see omakorda tekitab lastes alaväärsuskompleksi.

Sellega on minu arvates nii ja naa. Kui last nagunii kiusatakse, siis on rahvastepall veel üks võimalus seda teha, kui kiusatav juhtub selles nõrk olema. Kui teda ei kiusata, siis ma ei usu, et rahvastepall eraldi kelleski mingit väga suurt traumat tekitaks. Eks see mingil määral vägivaldne mäng ole, sest palliga võib ikka väga valusalt pihta saada. Ja kui sa pole eriline püüdja, siis oled vastasmeeskonna sihtmärk lausa kahelt poolt.

Mina olin rahvastepallis üpris nõrk, aga kehaline oli üldse minu jaoks nõme õppeaine. Mul olid alati nõmedad õpsid, kellega ma suutsin tülli minna. Või siis ma ise olin nõme. Algklassides vist isegi mitte, aga põhikooli ja gümnaasiumi viimases tunnis saatsin mõlemad õpsid perse (need olid erinevad, sest ma ei käinud samas põhikoolis, kus gümnaasiumis – nimelt koolis, kus ma põhikoolis käisin, ei olnudki gümnaasiumi osa). Ma olin üldse see tüdruk, kes alati kehalises kõigest viilis, vingus sada aastat enne, kui oli nõus midagi tegema jne. Põhikooli puhul ma isegi ei mäleta, miks ma viimases tunnis õpsi perse saatsin, aga gümnaasiumis oli teema selles, et me pidime sõudeergomeetriga sõitma hakkama, millepeale ma õpsile mainisin, et ma tahaks seda kohe hindele teha, sest olime sellega põhikoolis nii palju sõitnud – seega ma ei viitsinud harjutada. Õps aga leidis, et ma peaksin enne ikka harjutama, mis minu mässumeelse loomuga tol ajal kokku ei läinud. No ma siis mainisingi, et ma ei viitsi, aga kuna see oli mu põhiargument kehalises kasvatuses, siis õpsil sai kõrini ja ta kärataski mulle, et ma olen ennasttäis jõmpsikas, kes ei taha mitte kunagi midagi teha ja mu mehel läheb tulevikus raskeks 😀 Ma siis kostitasin õpsi pärast seda paari “hea” sõnaga, millepeale ta mainis, et ma pole enam kehalisse oodatud. Kursuse lõpuni jäi kolm tundi, aga sinna ma enam ei läinudki – sain kõik järgnevad ja veel tegemata asjad ühed, aga kokkuvõttev hinne tuli ikka kuidagi neli. Kehaline oligi mul enamasti neli, paaril korral viis ja kolm ka.

Aga kogu see minu ja õpsi vaheline karjumine toimus A le Coq spordihalli jõusaalis, kus meil alati kekatunnid toimusid (alati mitte just konkreetselt jõusaalis, vahel võimlas jne, lihtsalt need olid alati seal spordihallis, sest see asus meie koolile päris lähedal) ja mitmed jõusaali kasutajad kuulsid seda pealt. Et selles mõttes oli suht mark ka, aga ma ei plaaninudki järele jätta. Õps küll mainis siis, et võin järele jäänud tundidesse minna, kui tema ees vabandan, aga ma oleksin enne vist 200 lisa matatundi võtnud, kui tema ees vabandanud – mu uhkus oli sel ajal liiga suur. Eks see uhkus on mind terve elu saatnud ja ma olen alati suht halb vabandaja olnud. Ka siis, kui ma peaksin seda ehk tegema.

Kui ma 1.5 aastat hiljem enda kooli oma Mehhiko kogemusest rääkima läksin, siis ma juhtusin sedasama kekaõpsi nägema. Ta siis kohe uuris, et mida ma õpin ja kui kuulis, et see pole üldse kehalisega seotud asi, siis ta mainis midagi sellist, et loogiline oli, et ma midagi sportlikku tegema ei hakka 😀

Kui nüüd tulla konkreetselt rahvastepalli juurde tagasi, siis mulle see mingit traumat ei tekitanud, kuigi ma ei olnud selles hea. Seda mängiti vast kuskil viienda klassini, pärast seda tulid teised pallimängud. Minu lemmik oli võrkpall, sest mul tulid servid üpris hästi välja, seda eriti gümnaasiumis, kus meid vahel poistega koos seda mängima pandi. Nimelt olid meie õps ja poiste õps abielus ja kui nad vahel oma aega tahtsid, siis nad panid meid poistega gümnaasiumis võrku mängima. Me siis alati naersime, et ju nad seksima kuhugi lähevad 😀 Vbl läksid ka – kes seda täpselt teab. Aga mul on meeles üks võrkpallimäng gümnaasiumis, kus poiste õps oli siiski kohal ja pärast 20 servi, mida vastasmeeskond ei suutnud püüda, mainis nende õps, et kas poistel häbi pole, et nad tüdrukult niimoodi kotti saavad 😀 Kui muidu olid segavõistkonnad, siis sel korral olid poisid versus tüdrukud, mille meie minu järjestike servide tõttu ülekaalukalt võitsime. Aga meeskonnamängus ma nii hea siiski ei olnud kui servides. Korvapall ja jalka ei meeldinud mulle aga üldse, sest nendes pidi liiga palju jooksma.

Mina leian, et kui tahetakse kedagi kiusata, siis leitakse selleks põhjus nagunii. Kahjuks. Mind põhikoolis mingi aeg kiusati mu vaesuse pärast. Ja mitmeid inimesi ajas närvi, et ma julgesin välja öelda, et jah, ma vaatan seebikaid. Samuti olin ma alati aus sellega, et mu riided pärinesid kaltsukast, mis tol ajal oli suur häbiplekk. Oli teisigi, kes ostsid oma riideid kaltsukatest, aga nad ei julgenud seda popimatele öelda, sest kardeti mõnitamist.

Kusjuures nii mitmedki narrijad põhikooli ajast on tänaseks joodikutest ja töötud ossid, kellel BMW kummid vilisevad, kui nad ilmselt täis peaga autoga sõidavad ja kelle elu põhieesmärk on igal nädalavahetusel Laua viina juua. Just poisid siis, sest oli ka tüdrukuid, kellega ma läbi ei saanud, aga nemad on tänaseks päevaks siiski muutunud. Ühte sellist vana klassivenda juhtusin kunagi ühe Tartu hamburgeriputka ees kohtama, kes isegi tere ütles, aga ma ei vastanud midagi, sest esiteks ma ei tundnud teda alguses äragi ja teiseks – miks ma oleksin pidanud. Sel tüübil oli alkohooliku moll ees ja paistetanud silmad peas. Kahjurõõm on sellistel puhkudel meeletu 😀 Mitte et ma isegi mingi hull karjäärihai ja täiega palju elus saavutanud oleksin, aga no nendega võrreldes on mu elu ikka kõvasti paremini läinud. Mõnikord karma lihtsalt hammustab sind persest sellepärast, et sa oled tropp olnud. Ja see on jumala äge! 🙂

Advertisements

Imetamine on algusest peale hästi sujunud! / Asjad, mida ma enne lapsi eeldasin, et ma tegema ei hakka, aga ikkagi hakkasin…

Kui ma veel rase olin, siis ma hullult kartsin seda imetamist. Et no äkki ei suju, äkki on valus või beebi ei taha rinda jne. Siinkohal olen küll elule tänulik, sest mitte midagi sellist pole olnud. Imetamine pole mul kordagi valus olnud, E võtab rinda väga hästi, kuigi ta sai alguses päris palju piimasegu ka – tihti öeldakse, et siis ei pruugi beebi enam rinda tahtagi. Mul pole seda muret õnneks olnud. Kuna imetamine pole minu jaoks üldse valus, siis on mul kasutamata jäänud kõik nibugeelid, rinnakaitsmed jne. Ma tean, et imetamine võib valusaks muutuda siis, kui lapsel juba hambad tulevad, sest ta võib lambist hammustada, aga selleni on veel natuke aega. Et siiani on mul see pool kõik hästi sujunud. E saab 97 protsenti ainult rinda, piimasegu ainult siis, kui me kuhugi välja läheme ja kodust pikalt eemal oleme, mida väga tihti ei juhtu. Kuna ma ei pumpa piima välja, siis mulle see lahendus sobib. Et kuigi ma võin istudes ka imetada, kui hädapärast vaja on, siis mu lemmik imetamisasend on siiski voodis ja külili olles. Vahel elutoas telekat vaadates imetan siiski istudes. Aga avalikult ma ei imeta ja mitte sellepärast, et mul selle vastu midagi oleks, vaid mulle meeldib seda lamades teha, aga siis peaksin seda istudes tegema. Et kui ma ka kodus harvadel kordadel istudes imetan, siis mul on padjad konkreetselt nii pandud, nagu mul vaja oleks jne… Nii et jah – sellistel puhkudel, kui oleme kuskil eemal, annan piimasegu. Mõne jaoks võib see ehk puhas laiskus tunduda, vbl ehk ongi, aga kuna mulle selline variant sobib, siis nii ongi. Kuna E-le sobivad mõlemad variandid ja ta rinnaga ei pirtsuta ja ta nagunii enamasti saab ainult viimast, siis ma ei põe sellepärast, et ta väljasõitudel piimasegu saab.

Et selles mõttes on siiani kõik üpris hästi sujunud, mille üle ma olen ülimalt tänulik. Sest ma tean, et lapsed on erinevad ja paljudel juhtudel see imetamine ei kulge nii loomulikult, kui arvatakse. Ma ka põdesin seda enne sünnitust, aga õnneks on asjad just nii loomulikult läinud nagu vaja.

Lutti sai E esimest korda siis, kui me haiglast koju saime. Aga vot see talle suurt ei istu – ehk siis me kasutame seda harva tema rahustamiseks, sest see ei aita, ta enamasti lihtsalt viskab selle suust välja. Mõnikord kümme minutit ehk aitab tal rahuneda, aga see on ka kõik. Ja niisama pole mõtet talle lutti anda, sest ta nagunii ei taha seda. Pigem aitab tal rahuneda uuesti rinna pakkumine, ka siis, kui ta just hiljuti sõi. Alati ei aita muidugi see ka, aga enamasti küll. Samas ehk ongi hea, et ta lutiga eriti suur sõber pole, sest siis ei pea teda hiljem sellest võõrutama hakkama. Et kodus ei saa E peaaegu üldse lutti, väljasõitudel või vankris mõnikord saab, kui ta rahutu on. Aga kuna teda see suurt ei huvita, siis ka selle pakkumine on väiksemaks jäänud.

Lisaks on mul vedanud sellega, et öösel magab E ülihästi, kolm-neli tundi kindlasti järjest, üks öö magas lausa kuus tundi järjest juba. Päeval ta nii pikalt järjest kindlasti ei maga, siis vast paar tundi maksimaalselt, aga vahel isegi vähem. Ja mõnikord ta päeval suurt ei maga ka. Et kui ta päeval on ka mitte eriti palju maganud, siis öösel on ta ideaalne beebi. Ja kuigi vahel on ikka väsimus peal, siis seda ei juhtu unepuuduse tõttu, sest ma saan end ilusti välja magada. Et väsimus ei tekigi mul üldse sellest, et ma ise ei saaks magada, pigem hoopis sellest, et E on selline beebi, kelle juures peab kogu aeg olema, sest ta pole nõus isegi kaks minutit ärkvel olles üksi olema – et hädavaevu WC-sse saad minna, aga on juba ette teada, et kui sa sealt välja tuled, siis ta kindlasti nutab. Et vot see pool on see negatiivne asi siis. Et magada saan ma öösel ilusti, aga päeval olles kulub sellele kõigele palju energiat ja see tekitab vahel päris palju väsimust. Ju sellepärast ongi mulle ülimalt oluline see, et kui Hendrik töölt tuleb, et ma saaksin kas või natuke seda oma aega, kus ma saan midagi ainult üksi teha. Olgu selleks siis kas või “Vaprate ja ilusate” vaatamine. Ma tean, et olen kommentaariumis sellepärast puid alla saanud, sest paljude arvates teeb see mind halvaks emaks, et mul on ainult endale aega vaja. Ma ei tea, vbl ehk teebki, aga ma võtan seda niimoodi, et kui mina olen rõõmus ja rahul, siis on lapsel ka kohe parem olla, sest ma ei stressa/ei ole närvis ega pahur jne. Beebid ju tajuvad seda ülihästi. Et kokkuvõttes see väike patareide laadimine mõjub tervele perekonnale hästi, sest kui ema/abikaasa on õnnelik, siis on teised ka. Kuigi tuleb tunnistada, et alati see ei aita ka muidugi, sest kui E on viril, siis on endal nagunii halb olla, et siis pole vahet sellel, et oled oma aega saanud, sest seda saan ma igapäevaselt nagunii.

Tegelikult tänases postituses tahtsin kirjutada sellel teemal, mida ma enne sünnitust paljudest asjadest arvasin, aga mis nüüd olles ema on muutunud. Või siis mida ma ka enne rasedaks jäämist üldse arvasin, et mis võiks lapse olemasolu korral teha/mitte teha, aga mis reaalsuses siiski juhtus…

Ma olin üsna pikalt veendunud, et mina olen see ema, kes oma beebiga ei hakka titakeeles (pudikeeles) rääkima. Et pole lallud ega kätud, vaid on jalad ja käed. Siiski olen avastanud end mitu korda mainimas E-le, et paneme nüüd lallud bodisse ja hiljem kätud… Nojah, sinna see titakeele mittekasutamine läkski…

Samamoodi arvasin ma juba aastaid tagasi, et ma räägin tulevikus oma beebiga normaalselt, mitte ei hakka seda imelikku titahäält tegema, mida paljud emad oma väikeste laste puhul teevad. Ka see asi ei ole päris niimoodi, sest E-ga rääkides tuleb mul ikka see titahääl välja, sest ta on nii nunnu beebi, et kuidas ma seda titahäält siis ei kasuta 😀 No nagu see “Padjaklubi” Laura hääl, kui ta oma lapsega räägib. Ma seda järjepidevalt ei vaata, aga nägin ühte osa, kus keegi küsis Lauralt teed, kui ta beebiga jalutamas oli ja ta siis vastas selles nunnutavas titakeeles, et pöörake sealt paremale jne 😀 Ma olen vist paar korda Hendrikuga ka niimoodi rääkinud, sest pole veel ennast ümber lülitanud 😀 Hendrik räägib E-ga tavalise häälega, ainult mul tuleb vahel see hele titahääl, kui ma temaga suhtlen. Mitte alati küll. Kui ta on nii rahulik ja armas, siis pigem tuleb, aga kui ta on viril, siis räägin oma tavalise häälega.

Samamoodi uskusin ma, et E hakkab oma voodis ikka enamasti magama ja olema. No see küll nii pole, sest ta on nõus seal ainult siis olema, kui sa ta sinna tõstad magades. Kui ta on üleval, siis talle ei sobi seal olemine, sest ta hakkab kohe nutma. Aga tema tõstmisega on jälle see oht, et ta ärkab üles… Ja siis ma enamasti jätangi ta ikka meie voodisse, sest öösel nagunii pärast imetamist ja unisena ei taha riskida sellega, et ta üles ärkaks (ta jääb öösel alati pärast imetamist magama). Ja päeval – no siis ka ei taha sellega tegelikult riskida 😀 Sest kui ta üles ärkab päeval, siis ta ei pruugi kohe uuesti magama jääda. Et jah – sellega läks ka asi natuke vett vedama 😀

Aga viimasel ajal on E hästi palju naeratama hakanud, mida on nii äge vaadata! Varem ta seda eriti ei teinud. Mõnikord naeratab niisama, aga eriti hakkab ta siis seda tegema, kui ta põske silitada. No nii armas lihtsalt! 🙂 Vahel lihtsalt chillib mu jalgadel või kõrval või süles – ja täiega naeratab! Või ka siis, kui ma teda imetan, siis selline kaval muie tuleb vahel näole. No nii nunnu lihtsalt! ❤ Eks oma vanematele on enda laps nagunii alati kõige armsam 🙂