Tähistasime tutvumise teist aastapäeva! :)

Täna käisime siis Hendrikuga oma tähtpäeva tähistamas. Läksime Põlva restorani La Storia sööma, kus me viimati käisime kahekesi enne E sündi.

Oli väga tore meenutada, mis selle kahe aasta jooksul on toimunud! Mina kolisin Põlvasse, abiellusime, saime lapse! 🙂 Tegelikult on see aeg päris kiiresti läinud, aga samas on selle aja jooksul ka palju asju juhtunud.

E pidas end Hendriku emaga ideaalselt üleval – suht kogu aeg magas 😀 Kodus oli E pärast seda natuke viril, sest me ajasime ta vaesekese üles, kui talle järele läksime. See tähendab – E ise ärkas, kui ta turvahälli sai tõstetud. Hetkel ta ka tudub kodus mu põlvedel.

Selle minekuga oli ka niimoodi, et kui tahtsime juba liikuma hakata, siis Hendrik veel viimasel hetkel vahetas E mähkme (kuigi suht hiljuti sai see juba vahetatud), sest ta oli kiirelt jõudnud sinna asja teha 😀 Ei hakka ju ämmale last viima, kui ta peab kohe mähet vahetama hakkama. Aga selle lapsehoidmisega läks hästi ja teinekordki võib seda teha. Kui lapsele järele läksime, siis öeldi, et miks me kauem ei olnud 😀 Hea on teada, et vajadusel saame ikkagi lapse hoida anda. Me ei kasuta seda võimalust ülitihti, aga vahel ikka!

Aga tulles nüüd tagasi minu ja Hendriku juurde, siis mul on temaga ülimalt vedanud. Pärast lapse sündi on meil kahekesi aega kõvasti vähem olnud, aga eks me ikka näpistame seda, kui E magab. Ja kolmekesi veedetud aeg on ka ülimalt super. Ma armastasin Hendrikut enne ka väga, aga pärast E sündi olen teda veel rohkem armastama hakanud. Ta ei ole mitte ainult suurepärane mees, vaid ka oivaline isa. Näiteks eelmisel nädalal oli üks selline päev, kus E ainult nuttis, mul oli juhe suht koos juba, aga Hendrik oli tööl. Kui ta siis töölt tuli, siis ma kohe ei läinud välja jalutama, vaid natuke viivitasin sellega (selleks hetkeks oli E küll juba maha rahunenud). Umbes tunnike hiljem ma ütlesin, et ma lähen üksi jalutama, et ma pean minema saama korraks, siis Hendrikul oli mulle ainult üks etteheide – et miks ma kohe ei läinud, kui ta töölt tuli. Et ma ei pea teine kord ootama ja lootma, et tuju paremaks läheb, vaid kohe minema, nad saavad lapsega ideaalselt kahekesi hakkama (ja nad alati saavadki) ja mul ongi tuulutust vahel vaja. Pärast seda ma hakkasin Hendrikut veel rohkem armastama 😀 Ja kui koju tagasi jõudsin, oli mul tuju automaatselt parem ja tahtsin E-d ka kohe kallistada 🙂 Lihtsalt selline tuulutamine mõjub vahel hästi ja teadmine, et kui päev on suht pask olnud, siis ma saan sellest kõigest korraks eemale, sest Hendrik tegeleb siis ise E-ga.

Paar pilti siis ka lõpetuseks. Kaks neist on Hendrikuga La Storias tehtud ja viimane pilt E-st ka juurde siis 😀

20191022_202534.jpg

20191022_223111.jpg20191022_221839-2.jpg

Mitte päris tavaline teisipäev!

Ärkasin hommikul üles, läksin kööki ja nägin laual lilli ning kommikarpi. Hendrik läks juba kuueks tööle ja siis ma veel täiega põõnasin (E samuti). Täna ongi siis minu ja Hendriku tutvumise aastapäev (kaks aastat) – 22.oktoobril 2017 kell 13.00 saime me esimest korda Tartu Kaubamaja ees kokku 🙂 See oli pühapäev ja me käisime Crepis söömas, pärast seda istusime Emajõe ääres kiikudel ning rääkisime juttu. Hendrik tõi mulle esimesel kohtumisel samuti lille ja on pärast seda kõikidel tähtpäevadel sama teinud, üpris tihti ka niisama. Et seda muret mul ilmselt olema ei hakka, et ma “Tuvikeste” Peggy kombel pulma-aastapäeval peaksin Alile meelde tuletama, et mis päev on 😀

Õhtul viimegi lapse mu ämmale ja läheme kahekesi aega veetma. Saan üle pika aja autos esiistmel istuda, tavaliselt ma istun alati taga koos E-ga.

Hetkel ma rohkem midagi öelda ei tahtnudki, täpsemalt kirjutan tänasest õhtust siis, kui see juba möödas on. Lõpetuseks mõned pildid E-st nagu ikka 😀

20191022_104430.jpg20191022_104758.jpg20191022_104540-1.jpg