Oktoober on minu jaoks juba viimased kaheksa aastat üpris nukker kuu olnud. Just oktoobri lõpp siis. Täna on mu ema kaheksas surma-aastapäev ja 25.oktoobril oleks tal sünnipäev olnud…
Kuna mu emapoolses suguvõsas on inimesed ikka pigem vanadusse surnud, siis poleks keegi kaheksa aastat tagasi osanud öelda, et mu ema 58-aastaselt sureb. Ma ikka vahel mõtlen, et kui teistmoodi kõik oleks, kui ta endiselt elus oleks. Ma olin alati kindel, et ta näeb minu lapsed ära, aga saatus tahtis teistmoodi…
Selle kaheksa aastaga on palju muutunud. 21-aastaselt olin ma veel peomutt, keda lapsed öökima ajasid. Õige nädalavahetus oli see, kui hommikul kella seitsmeks koju jõudsin, aga vahel läksid peod veel pikemaks. Siis ma elasin pere pesamunana veel kodus ja arvasin, et olen juba nii täiskasvanud ja elu näinud. Nüüd kaheksa aastat hiljem saan ma aru, et ma olin siis täielik laps.
Eks ma olen alati üpris kangekaelne naine olnud ja mu ema teadis seda suurepäraselt. Ta oli selline inimene, kes vihastas suhteliselt harva, aga kui see juhtus, siis ikka täiega. Nagu Skorpioni-tähtkujus inimestele vist kohane on 😀 Mu ema oli väga jutukas naine, kes võis tunde rääkida, kindlasti jutukam kui mina (kuigi paljud arvavad, et see pole eriti võimalik)! Kui mu isa välja arvata, siis ma olen oma perekonnas üks vaiksemaid. Hendrik näiteks ei uskunud seda, aga kui ta mu perekonnaga esimest korda kohtus, siis ta sai aru, et jah, nad räägivad veel rohkem kui mina 😀
21.oktoober on aastas alati see päev, kus oma ema meenutada. Mitte et ma seda muudel päevadel ei teeks, nagunii teen, aga surma-aastapäeval just eriti. Ma olen tänulik, et ta sai mu elus need 21 aastat olla! Muidugi annaksin ma kõik, et ta elus oleks, aga seda kahjuks ei saa… Ma usun, et mu ema oleks õnnelik, kui ta teaks, et ta pesamuna, kes veel 21-aastaselt suht kreisi oli, on nüüd maha rahunenud. No mingil määral kreisi olen ikka 😀 Ja kuigi Hendrik ega E ei kohtunud kunagi mu emaga, siis abikaasale olen ma temast nii palju rääkinud ja E-le räägin tulevikus ka 🙂
Mu ema oli ka üpris tugeva natuuriga inimene. Ta ei kartnud teiste arvamust ja ta tegi kõike niimoodi, nagu ta ise heaks arvas. Mitte küll päris alati, aga enamasti küll. Ka mina olen selles mõttes tema sarnane. Mõnikord on see väga hea omadus, teine kord võib jamasid ka kaasa tuua. Vähemalt teiste meelest 😀
Välimuselt olime üpris erinevad, ma olen rohkem isasse. Mu ema leidis esimese halli juuksekarva endalt juba 28-aastaselt, aga eks näha ole, millal mul see juhtub 😀 Siiani pole veel juhtunud, aga iial ei või teada. Mu ema abiellus ja sai esimese lapse 28-aastaselt ehk siis aasta nooremana kui mina. Ka tema abiellus rasedana, täpselt nagu mu õde ja minagi 😀 Perekondlik traditsioon vist 😀
Mul on hea meel, et sain 21 eluaastat oma elust emaga veeta! Ja ma olen üsna kindel, et kus iganes ta ka ei oleks, siis ta on päris rahul sellega, kes minust saanud on. Isegi selle kangekaelsuse ja kohati jonnakusega, mis minus olemas on, sest ta ise oli ka selline 🙂 Aitäh, et olid just selline ema, nagu sa olid – paremat ei oleks osanud tahtagi, sest sa olid niigi parim! ❤