Reedel Valgamaal suvepäevadel (Greete Motell ja Käre talu) /Laupäev-pühapäev Ida-Virumaad avastamas

Ma siiani olen nädalavahetusest veidike väsinud, sest see oli erinevaid elamusi täis! Hääl on ka veidike ära ning kurk on valus, aga vast läheb paremaks. Reedel olid mul nimelt firma suvepäevad, mis toimusid Valgamaal Greete Motellis. Seal samas lähedal on Käre talu, mis pakub väga ägedaid elamusi ning sportlikke mänge – kindlasti soovitan kõigile! Ja laupäeval- pühapäeval läksime Hendriku sõpradega Ida-Virumaale seiklema, kus me ka ööbisime. Kuna eelmise postituse teemade jaotus meeldis mulle, teen selle postitusega samamoodi.

Suvepäevad Greete Motellis 

Reedel võttis kell 08.45 buss meid kontorist peale ning transportis Greete Motelli, kus meil algas neljatunnine koolitus. Kokku on meid nüüdseks juba 12 – seega meie ettevõte laieneb vaikselt 🙂 Praktikant, kes pidi juulis tulema, jättis siiski tulemata, seega olen ma ikkagi ainuke naine. Meie suvepäevadega liitusid ka kaks inimest, kes alustavad tööd alles augustis ehk pärast meie puhkust- seega said naid meiega vabamas õhkkonnas juba enne tuttavaks. Koolitusele ma pikka juttu ei pühenda, aga väga huvitav oli! Üldine koolituse teemaks oli Lean Thinking. Koolituse osa oligi selline ametlikum pool, aga pärast seda oli juba see mängude pool.

Käre talu ja Käre lahinguväljad

Käre talu avastasin ma tegelikult täiesti juhuslikult – nimelt kui ma Greete Motelli meile ööbimist broneerisin (meil Founderid läksid päev varem juba ja jäid ööseks ka), siis ma küsisin neilt, et äkki nad oskavad kedagi soovitada, kes seal lähedal meile mingit aktiivset tegevust pakuks. Ja nemad mulle Käre talu soovitasidki! Ma siiani olen ülitänulik, sest kuigi broneerides ma pigem eeldasin, et meestele see paik kindlasti meeldib (sest mu töökaaslased on kõik mehed), siis enda suhtes ma polnud nii kindel. Ajakava tundus väga sportlik, mida see ka oli, aga see  oli ikkagi vinge! Isegi minu jaoks, kes ma sporti vihkan. Lihtsalt see pererahvas oli nii armas ja sõbralik ning see perepoeg, kes meile tegevusi korraldas, oli lihtsalt väga hea juhendaja. Kokkuvõttes saime kolme tunni jooksul palju asju proovida – militaarülesandeid täita, köivedu, mitmemehe suusad, vibulaskmine, köiest üles ronimine, siis üks takistusrada jne! Lisaks kõigele sellele mahtus ajakavasse ka militaarauto Krassi kastis sõitmine, millele lisas vürtsi see, et just siis sadas meeletult vihma. Ja lisaks pakuti peamajas suupisteid ja tervitusnapsi. Nii et ma igal juhul soovitan seda kohta meeskondadele! Pigem küll pisematele, sest päris 50 inimest korraga kindlasti osa võtta ei saaks.

Sportlikeks ülesannateks jagati meie meeskond kaheks 6-liikmeliseks võistkonnaks ja kuigi ma olin veendunud, et nüüd on meie võistkonnal vesi ahjus, sest ma pole kindlasti eriti pädev sportlikes mängudes, kui ma pean meestega võistlema 😀 Kuid läks hoopis niimoodi, et meie võistkond võitis kõik kolm ülesannet, mida me sooritama pidime 😀 Seega vedas! Kui kanderaamil kandmine oli, siis kandis meie võistkond mind, nad pidid minuga jooksma ja ma samas ajal karjusin, et palun ärge mind maha visake ainult 😀 Õnneks ei visanud. Kuid jah – ainult kiidusõnu Käre talu kohta jagada ning mu töökaaslased jäid ka väga rahule! Kusjuures selles viimases ma ei kahelnudki, ma pigem kahtlesin selles, et äkki see minu jaoks on ikka liiga hull värk 😀 Üldse ei olnud, väga vinge oli.

Lisan mõned pildid ka siia Käre talust.

Just selle militaarauto kastis me kõik sõitsimegi! 🙂

Militaarmängu ootuses! Mina kusjuures ei pidanud nii palju varustust selga panema, kui mehed seda tegid – seega oli mul väike eelis ka 😀

🙂

Olime just Käre talusse jõudnud 🙂

Palusin töökaaslasel endast pilti teha, sest mul endal polnud moblat kaasas – ja ta tegi muidugi nimelt sellise imeliku pildi 😀 Aga õhtusel üritusel, kus mul neile kõigile oli iseloomustus välja mõeldud inglise keeles (sest meil on lätlane ka meeskonnas ja üldine suhtlus käib inglise keeles) – sain talle ja kõigile teistele huumoriga vürtsitatud killukesi nende omadustest anda (mu enda mõeldud loomulikult), mida nad siis ette lugesid. Nalja sai palju, kirjutan sellest täpsemalt hiljem.

Käre talu oli tõesti väga äge elamus! Ja just nimelt pererahva tõttu – nad oskasid selle eriliseks teha. Kordagi ei tekkinud tunnet, et neil kogu aeg käib rahvast, kuigi suviti see kindlasti niimoodi on. Väga eriline tunne oli alati.

Käre talus vanatehnikat juba jagub!

Õhtune üritus Greete Motellis 

Kui Käre talu seiklused läbi said, jätkus tegevus Greete Motellis. Seal saime grillida, saunas käia (mina ei käinud) ning siis tuli see osa, mille mina olin töökaaslastele ette valmistanud. Lasin neil eelmisel nädalal vastata kümnele küsimusele enda kohta ning ülejäänud töökaaslased pidid kusjuures ära arvama, kes mida vastas. Et asja mitte kõige lihtsamaks teha, andsin ma kõigile erinevad lehed – ehk siis olin kõigile need lehed niimoodi komplekteerinud, et ühelt inimeselt võis olla mitu vastust, teiselt mitte ühtegi jne (ja kõigil olid natuke erinevad lehed). Et mingit loogikat ei olnud sealt mõtet otsida. Ja neli inimest said kõige rohkem punkte ehk võitsid – nemad said minu mõeldud inglisekeelsed luuletused sellest. Kusjuures kaks uut panid pead kokku ning suutsid ka võita – seega au ja kiitus neile, sest nemad veel meid iseloomult ei tea ju. Kuigi minu vastused olid suht aimatavad – lemmikjoogiks (alkohol oli just mõeldud) valge vein ning kui ma saaksin riik olla, siis ma oleksin Mehhiko 😀 Kaotajad said ka luuletused 😀 Ka seal tekkis mitu inimest, kes kõige vähem punkte said. Ma ise muidugi küsimustele vastasin, aga mängus ei osalenud, sest mina ju teadsin, kes mida vastas, sest olin nende vastuseid sorteerinud. Lisaks jagasin kõigile inglisekeelsed 8-realised luuletused nende iseloomu kohta – seda muidugi huumoriga ainult. Uued said samasugused luuletused, kus ma kirjutasingi, et kui hetkel te arvate, et me oleme imelikud, siis varsti olete samasugused, kui meie tiimiga liitute jne 😀

Vot selline see päev siis oli, kell 00.00 tuli meile bussijuht järele, kes meid Tartusse viis. Jõudsin koju kuskil 01.30, Hendrik oli juba Tartus ning põõnas, sest startisime laupäeval kell 10.00 Ida-Virumaa poole. Kuna Hendriku auto on hetkel katki, siis tema sõber ning ta elukaaslane võtsid meid Tartust peale. Kokku oli meid 15 inimest – seega nelja autoga läksime. Ning ka nüüd jagan teemad peatükkide kaupa ära 🙂

Ida-Virumaa kohad, mida me külastasime

Kahe päeva jooksul sai külastatud Kiviõli seiklusparki (mina ei käinud, sest olin nii läbi omadega reedest, Hendrik ka ei läinud, me istusime seal kohvikus samal ajal), lähedalasuvat Tuhamäge, Sillamäed, Narvat, Narva-Jõesuud, Viivikonda, Saka vaatetorni jne. Enamus inimesi ootas Viivikonna külastust, mis on kummitusküla, sest pool külast laguneb (seal ainult kaks tänavat ongi, millest üks täiesti laguneb). Mina olen seal eelmisel suvel käinud, aga elamus oli see ikkagi. Minevikus oli Viivikonnas väga vilgas elu, kunagine tööstuspiirkond oma põlevkivikaevandustega. Nüüdseks elab seal alaliselt 90 inimest, kellest 24 peaksid eestlased olema. Kui eelmisel aastal seal käies nägin ma tänaval kahte inimest, siis nüüd ei õnnestunud kedagi näha – seega tõesti oli selline kummituslik õhkkond 🙂

Ööbisime seltskonnaga Pühajõe puhkemajas, mis oli vägagi viisakas koht. Meil oli seal peamaja üüritud ning meil Hendrikuga vedas, sest saime suht esimestena ka toa valida – seega saime lausa kahese toa 🙂

Paar sõna peost

Kuna ma olin reedesest suvepäevadest veits väsinud, siis juhtus natuke piinlik lugu – kui me nimelt Pühajõe puhkemajja jõudsime laupäeval kella 18.30 ajal, siis ma keerasin tuttu ära ning ärkasin alles kell 00.45, kui rahvas täiega veel pidutses. Hendrik oli paar tundi alguses üleval, aga siis kobis ka minu kaissu tuttu. Öösel pidi Hendrik ühe oma sõbra EMO-sse viima (ta oli ainuke kaine tol hetkel), sest too kõrvetas sõrmed vastu kerist ära (vist oli nii?). Ja ma siis läksin trepist alla ning liitusin ülejäänud seltskonnaga. Ilma Hendrikuta ma küll tundsin end natuke väljajäetuna, sest ma veel ei tunne end nii vabalt selles seltskonnas. Vot sellistel hetkedel tuleb minus see meeletult introvert välja, kes väga inimestega suhtlema ei kipu. EMO-s läks neil tegelikult suht ruttu ja siis pärast seda saime Hendrikuga ka veits tantsida. Tuttu saime mingi enne 04.00 hommikul.

Üldiselt oli väga äge reis ning pidu ka, lihtsalt veits jama, et ma enamuse peost maha magasin. Mingi jama oli küll hommikul maja perenaisega, sest meie seltskond oli öösel liiga palju tünnisaunas lärmanud (mitte mina, ma ei käinud tünnisaunas) ning seda poleks tohtinud olla, aga õnneks saime siiski vabandust palutud. Kuna kõrval olid kämpingud ja muud majad, kus ööbisid ka lapsed peredega, siis pidi perenaine hommikul nende ees vabandama. Meil kõigil oli suht piinlik, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud.

Lisan siia mõned pildid ka Ida-Virumaa reisist.

Kiviõli seikluspargis aega parajas tegemas, sest teised käisid seal ronimas. Ma ei tunne ennast just eriti hästi, sest olen reedesest väga väsinud 😀

Saka Mõisa vaatetorn. Ilmselgelt on mu näost näha, et ma olen täiega läbi 😀

Pühapäeval läksime Sillamäele 🙂

Käisime ka Ida-Viruma settetiike külastamas, millesse ei maksa ronida, sest need on ohtlikud.

Slängis kutsutakse seda kohta Miami Beachiks, aga asi on muidugi sellest kaugel 😀

Lagunev Viivikonna

Lagunev Viivikonna vol 2

 

Reis iseenesest oli tore ning ma jäin rahule. Lihtsalt suvepäevad ja kohe selline reis otsa – ma ei jaksa niimoodi 😀 Õnneks algab reedel puhkus, siis tuleb suhteliselt rahulik nädalavahetus, sest Hendrik on nagunii Pihkvas tantsimas.

Kuid tulles teiste teemade juurde, siis ma täna ütlesin korteriomanikule, et kolin septembrist välja. Tal oli kahju, sest ta ütles, et ma olen hea üürnik – iial minuga muresid pole, kõik on alati makstud jne. No ma nüüd rääkisingi, et tegelikult tutvusin kuu aega pärast Härrast lahkuminekut (ta teab teda, sest ta on Härra töökaaslase väimees, tema kaudu me selle korteri üldse omal ajal saime, aga kui me lahku läksime, siis Härra kolis välja ning mina jäin siia edasi elama) ühe inimesega, aga kohe kokku ei kolinud, aga nüüd siis kolime. Ehk siis jah – septembris kolin Põlvasse 🙂 Just andsin Hendrikule ka teada, millepeale ta ütles, et see on täiega hea uudis (ta teadis, et mul see plaanis on, sest olime seda juba ammu arutanud, aga ei teadnud täpsemalt millal, ta on alati maininud, et mida varem, seda parem). Ma andsingi varakult omanikule teada ja suvel veel siiski elan siin, aga siis juba kolin. Alguses hakkan tööle käima Põlvast Tartusse rongiga ja kui ma kunagi peaks natuke julgemaks hakkama ning autojuhiloa ära tegema, siis oleks juba palju parem lugu 😀 Kusjuures olime Ida-Virumaa reisil selle paari autos, kes nüüd septembris abielluma hakkab ning neiu on Ida-Virumaalt pärit, kes paar aastat tagasi Põlvasse kolis (ta on täiesti eestlane, lihtsalt Kohtla-Järvelt pärit). See naine ütles, et alati Põlva mehed toovad naised just Põlvasse elama 😀 Selle sama mehe vend on ka ühe Ida-Virumaa naisega koos, kes lõpuks Põlvasse kolis (too naine on venelane, aga räägib eesti keelt väga hästi).

Aga jah – ma olen õnnelik, varsti on puhkus algamas, selleks ajaks on Hendrikul auto ka korras ning kuhugi me ikka sõidame – aga eks seda ole jooksvalt näha 🙂 Kuidas teie suvi siiani möödunud on? 🙂