Mineviku analüüs / Tänulik, et elu mind Hendrikuga kokku viis :)

Pole ammu siia jõudnud. Mul on siin muud asjad käsil olnud, millest kuulete ehk kunagi hiljem, aga täna tahaksin hoopis sellest rääkida, et meil sai Hendrikuga 22.oktoobril kolm aastat tutvumisest! Esimesest kohtumisest siis, kui täpne olla. Andsime E Hendriku emale hoida ja ise sõitsime Tartusse – kõigepealt käisime Armastuses söömas ja siis jalutasime niisama ringi. See oli väga hea õhtu meile kahele, mida meil pole ammu olnud – viimati juulis pulmas käies.

Ma vahel ikka mõtlen, kui palju konni ma pidin suudlema, et lõpuks oma printsini jõuda – aega läks, aga asja sai! 😀 Tegelikult pole ükski abielu ega suhe puhas idüll – ka meie vahel tülitseme, oleme väsinud ja kurnatud, sest lapsevanema elu on mõnikord keeruline, kuid see kõik on kukepea võrreldes sellega, mis suhtemustreid ma minevikus olen läbi teinud. Ja nüüd ma vaatan oma abielu Hendrikuga ja E-d ning mõtlen – OMG, lõpuks olen ma seal, kus ma alati olla olen tahtnud, aga minevikus tegin selleks liiga valesid mehevalikuid. Õnneks oli mul vähemalt nii palju oidu peas, et mitte eelnevates suhetes lapsi saada, sest see oleks ilmselge katastroofiga lõppenud.

Ka mina pole mingi printsess, kuigi bloginimi just seda on. Kui ma peaks praegu selle nime valima, siis ma enam seda kasutajat ei võtaks. Küll aga on mul hea meel, et ma olen lõpuks suhtes, kus partner ei püüa mind muuta, vaid lepib minuga sellisena nagu ma olen. Armastab mind just minu endana – otsekohese Jaanikana, kes on vahel üpris laisk ja kannatamatu ning tulehark jne.

Miks ma seda kirjutan? Just sellepärast, et mul on olnud minevikus suhteid, kus taheti erinevaid asju – et ma meigiksin end rohkem, oleksin peenem (mis siis, et ma olin siis isegi mõned kilod alakaalus oma pikkuse kohta), teeksin trenni, kannaksin kontsi, oleksin malbem /naiselikum jne. Alati oli mingi häda. Ma ise tahtsin ka teisi inimesi muuta, aga niimoodi loojangusse oma partneriga ei purjeta. Sa ei saa teist inimest muuta – see on väga vale viis, kuidas suhet üles ehitada.

Ma ei ütle absoluutselt, et trenn, meik vms oleks halb – absoluutselt mitte. Trenn ei meeldi mulle endiselt, aga meikida vahepeal isegi meeldib. Kuid see teadmine ongi tulnud ise, ma olen ise tahtnud meigimaailma avastada ega pole seda teinud kellegi survel. Kui inimene tahab neid asju ise, siis ongi kõik jumala korras, aga kui seda tehakse ainult kellegi survel, siis see on nii mööda, kui üldse olla saab.

Kui ma oma eksist lahku läksin ja esimest korda elus Tinderi maailma avastasin, siis ma olin endale üsna täpse visiooni paika pannud, millist meest ma tahan. Ma jõudsin enne Hendrikuga kohtumist veel mõnel Tinderi deidil käia ja kui ma nägin omadusi, mis mulle ei sobinud, siis ma ei hakanud enam isegi mõtlema – ütlesingi kohe pärast kohtumist, et meie visioonid tulevikust on erinevad ning meil pole mõtet enam kokku saada. Seda tegin kahel korral, kui mind uuesti deidile kutsuti, üks Rapla tüüp lasi paar korda kohtumise üle ja sai kohe kõikjalt bloki, sest ma olin selleks ajaks aru saanud, et kui juba alguses on keegi tropp, siis mida siis veel oodata, kui inimesed on suhtes ja mugavaks muutuvad? Ma ei tahtnud enam idiootidega lolli mängida. Ühe tüübiga, kellega ma kaks korda kokku sain, oli see teema, et tal oli väidetavalt väga palju tööd – seega ma olin prioriteetide hulgas viimane. Kui vana Jaanika oleks seda jama uskunud, siis uus Jaanika ei tahtnud enam kloune oma ellu. Ehk siis jällegi delete kõikjalt. Ma olen vägagi nõus selle ütlusega, et kui sa kellelegi huvi pakud, siis ta leiab selle aja, et sinuga kohtuda. Ükskõik, kui kiire elu tal hetkel on. Küsimus on prioriteetide seadmises. Ja eriti leiavad selle aja mehed, kui nad on naisest huvitatud. Kahjuks on naised vahel sellised, kes on nõus langevarjuga hüppama mehe nimel, kes nende pärast isegi teise korruse aknast välja ei piiluks. Kurb, aga tõsi.

Ma olen minevikus nii palju vabandusi toonud meestele, kellel väidetavalt oli muud tegemist. Tegelikkus? Nad lihtsalt ei olnud piisavalt huvitatud. Ja ma olen olnud ka vastupidises olukorras – olen aru saanud, et keegi on minust väga huvitatud olnud ning olen seda enda kasuks ära kasutanud, et oma tahtmist saada. Inetu käitumine, ma tean.

Ja kuigi ma tean, et Tinderil ja saatusel on väga suur roll minu ja Hendriku kohtumisel, siis adun ma ka seda, et ma olin lõpuks 27-aastaselt jõudnud vaimselt sinna punkti, mis võimaldas mul aru saada, milline mees on nõus minu pärast nii-öeldes langevarjuga hüppama. Ja millise mehe pärast mina olen nõus seda tegema.

Ma kusjuures kirjutasin lausa paberile sügisel 2017, et ei mingeid töllmokke enam! Kas kõik või mitte midagi. Ja ma sain selle kõik, mida ma tahtsin. Kus ei pidanud tundma hirmu, et äkki sa ütled midagi valesti või kardad tulevikust rääkida, sest mees ei tunne sama. Või sa ise kahtled. Ma olime Hendrikuga vast umbes kolm kuud koos olnud, kui ma teadsin, et temast saab tulevikus minu laste isa ja abikaasa. Mul ei olnud mitte kunagi varem seda teadmist kellegi teise puhul olnud ja ma ei osanud seda endalegi seletada, aga ma lihtsalt teadsin. Hendrik on mulle maininud, et tema tundis samal ajal täpselt samasugust tunnet. Kuigi me ei olnud siis teineteisele isegi armastust avaldanud – seda tegime esimest korda siis, kui olime kuus kuud koos olnud.

Isegi blogi-Jaanika teadis seda kõike ette. Miks? Ma panin minevikus alati meestele hüüdnimed blogis, aga Hendrikule ei pannud. Jah, ma kutsusin teda kallimaks umbes seitse kuud siin blogis, aga siis tuli kohe Hendrik. Ei mingit küsimustki, et kas ikka peaks ta pärisnime siia panema.

See on olnud algusest peale suhe, kus ma olen mõistnud, miks need eelmised asjad ei saanudki pikemas perspektiivis toimida. Sest alati oli mingi kahtlus sees, alati. Et kas ma ikka tahan lapsi saada või abielluda? Äkki ma ei taha üldse lapsi saada? Tegelikult tahtsin alati mõlemat, aga mitte nende inimestega minevikus. Ja nemad ei tahtnud minuga ka. Hendrikuga rääkisime lapsest – ja võtsimegi vastu otsuse, et laseme tal tulla. Mina tegin ettepaneku, aga ma ei kahelnudki kordagi, et ta ei taha sama. Ma lihtsalt tundsin ja teadsin, et ta tahab seda. Abiellumisest rääkides kirjutas Hendrik järgmisel hetkel Põlva vallavalitsusse, et millal saaks pabereid sisse tulla andma. Kihlasõrmus tuli siis, kui abiellumiseni oli kaks nädalat aega – ehk siis ametlikku sõrmusega kihlumise aega oli üpris vähe. Avalduste sisse andmisest abieluni läks 31 päeva – kuna meil suurt pulma polnud plaanis, siis võtsimegi kohe esimese võimaliku kuupäeva (avalduse sisse andmise ja pulmakuupäeva miinimum vahe peabki olema vähemalt 30 päeva, rohkem võib alati olla, aga vähem ei või. nii jah ei saa, et täna annad avalduse sisse ja homme abiellud).

Mu kogu eelneva jutu point on lihtne – me kõik ilmselt kogeme elus suhteid, mis ei ole tegelikult isegi valed, sest need õpetavad meile nagunii midagi. Kas siis annavad kogemusi juurde või siis vähemalt tuleviku tarbeks tead, millest edaspidi eemale hoida. Ka need on eluks vajalikud asjad. Küll aga on nii mitme suhte puhul üsna ruttu aru saada, et see on ainult vahepeatus. Ja ka see ei ole sugugi halb, kui see ongi see, mida sa hetkel vajad. Või siis teine variant – sa ei ole oma eelnevaid suhteid piisavalt analüüsinud ega pole mõistnud, miks need ei toiminud.

Nüüd olles targem saan ma loomulikult aru, et kahemeetrine kutt võis ju korraks kena vaadata olla, aga mida sa teed mehega, kes on põhiharidusega töötu ega plaanigi kunagi tööle minna, kui isa kingade kollektsiooni täiendamiseks nagunii kogu aeg pappi viskab? Mida teha mehega, kes kaanib päevas kaheksa õlut? Või mehega, kes tahaks, et sa oleksid malbem/naiselikum ja keda häirib su otsekohesus? Jah, olen need vead läbi teinud ja nii mõnegi veel, mille puhul 30-aastane Jaanika saab kohe aru, et need olid vaid vahepeatused. 21-25 Jaanika veel sealmaal ei olnud, aga 27-aastane juba oli. Ja just siis mu ellu tuligi Hendrik!

Minu imeline abikaasa, kes tuli mu ellu just siis, kui ma teadsin, mida ma mehes tahan. Ja ma sain selle kõik ja enamgi veel. Nii tänulik selle kõige eest, mis meil Hendrikuga on! ❤

18 kommentaari “Mineviku analüüs / Tänulik, et elu mind Hendrikuga kokku viis :)

  1. Palju õnne teile! 🙂 Kuigi oleme harjunud kirja panema rohkem negatiivseid suhtekogemusi, siis tegelikult on printsilugusid ka vaja. Neile naistele, kes parasjagu veel konnalugudega ametis. Tore, et oma loo kirjutasid!

  2. Palju õnne!

    Ja selles osas täiesti tõsi, et kõik suhted õpetavad midagi. Ja ka see, et mõnikord tuleb oodata õiget aega ja siis õigel hetkel koputab keegi uksele. Me ise oleme ka abikaasaga mõelnud, et oh kui tore, kui me oleksime kohtunud nt 4-5 aastat varem. Oleks rohkem omaette olemise aega, võimalust reisida kahekesi jne, sest praegu kuna tahame lapsi, hakkab vanus ka juba pisut peale pressima. Samas… oleksime me kohtunud too 4-5 aastat varem, ma ei usu elu sees, et me oleksime abiellunud 😀 Tol hetkel olime mõlemad siiski hoopis teised inimesed ning kahtlen, et oleksime sama hästi klappinud.

    Praegu sai aga kõik kiirelt paika, no nagu teilgi 😀 Juuni lõpus tutvusime, oktoobris kolis ta teise riiki, alates novembrist oli kaugsuhe, jaanuaris kolmeks nädalaks nägime ja siis juuni alguses abiellusime. Mis seal ikka oodata, kui tundub täpselt see õige.

    • Ma ise olen ka samal arvamusel! Et mõnikord juhtuvad õiged asjad just siis, kui peavad. Ei sekunditki varem ega hiljem. Ja teie lugu on superäge – palju õnne teile ka! 🙂

  3. Nii hea lugemine taaskord. Päriselt üks parimaid kirjutisi Sinu nö sulest. Mul on niiiiii hea meel, et oled Hendrikust leidnud oma hingesugulase ja kellegi, kellega Sa nii hästi klapid. 🙂

    Ja tänu Sinu kirjapandud jutule, ehk ma võtan ka end kokku ja lõpetan suhte, mis mulle midagi ei anna enam pikka aega..
    Meil on 2-aastane laps, ma olen hetkel veel kodune, aga otsin tööd. Mees käib tööl, teenib umbes nii palju, et maksab üüri ja kommunaalid(elame Tallinnas) ning siis ülejäänud raha eest ostab suitsu/õlut. Ja nii iga faking päev. Kodus ta midagi ei tee, tema nõud pean mina ära pesema, ta riided pesumasinasse panema, isegi pean ütlema talle, et mine käi pesus/pese hambad -haised higi järgi. Tema kohustus on prügi välja viia ja enda järelt koristada, oma voodiasjad kokku panna- kuna magab diivanil, taara viimine, minu rahade eest poes käimine.. Pole vist raske? Aga seda ka ei tee. Lapsega ei tegele absoluutselt. Ainult siis, kui midagi vastu saab.. suitsu/õlut.

    Ämmaga on ka suhted niii halvad, sest kaitseb koguaeg oma poega. Ta pojal nii palju kohustusi siin kodus, mis sest et ämm pole kordagi meie kahetoalises üürikas koos meiega elanud..
    Alati teen mina kõike halvasti.. Küll ei õpeta last varakult potile, küll ei maga laps oma voodis vaid ikka kaisus, küll teen ebatervislikku toitu jne jne. Võingi loetlema jääda.

    Nüüd neljap saatsin töökuulutusele vastuse ühte kohta, muidugi saan ka miinimumi, aga see on töö, mida ma tõesti tahaksin teha! Saan järgmise kuu alguses teada, kas saan selle või ei.

    Aga siis neljapäeval helistasin ka ämmale, et kui juhtub selline asi, et saaksin selle töö ja et lasteaiast helistatakse, et lapsel jälle nohu tekkinud, et siis on kergem minna lapse isal järele lapsele. Mitte minul uues töökohas.. et kuidas ma ütlen seal paari päeva pärast , et vabandust, ma nüüd pean ära minema, laps haige lasteaias ja pean koju tooma!?

    Lapse isa töötab kohas, kus töö seisma ei jää, kui keegi ära läheb. Aga ämm hakkas ikka kaitsma oma poega, et miks just tema ja nii ja naa.. Et minu tulevane tööandja peab arvestama, et mul väike laps.

    Uhhhh!!!! Vahepeal võiksin ausalt hulluks minna.
    Anna andeks nii pika kommentaari eest, Jaanika 🙂 aga lihtsalt kopp on nii ees sellest jamast..ja hea oli kellelegi kurta, kellel on minevikus samasuguste nö jobudega tegemist olnud. 🙂

    Ja ma loodan, et ma nüüd nii katkine hing ei tundu. Noh.. Natuke olen, aga iga asi läheb mööda.

    Aga Sulle ja Hendrikule pikki aastaid! E’l on vedanud oma emme ja issiga 🙂

    • Aitäh heade soovide ja sõnade eest, Kats!

      Väga kahju, et sul selline olukord kodus on. Muidugi tahaksime me kõik uskuda, et mehed muutuvad millalgi paremaks, aga vahel see siiski ei ole kahjuks niimoodi. Eks siin tulebki sul edasi mõelda, kuidas sellise olukorra puhul käituda. Kui ikka mees on nagu teine laps, kelle eest on vaja kogu aeg hoolt kanda, siis see on vaimselt ikka väga keeruline olukord. Kahjuks kipub see jah nii olema, et emad kipuvad oma poegi alati kaitsma, olgu need ükskõik millised. Mu vanaema tegi sama mu isa puhul, kes omal ajal ka väga palju jõi, aga ema oli ikka kõiges süüdi. Ma ei saanud sellest kunagi aru ja sellepärast ei arvanud ma kunagi oma isapoolsest vanaemast midagi head. Ma saan aru, et veri ongi paksem kui vesi, aga kuskil võiks ju mingi piir joosta. Minu jaoks küll jookseks.

      Loodan, et uus töökoht pakub sulle vaheldust ja saad natuke argimuredest välja. Valiku oma tuleviku ja mehe puhul pead ise tegema, aga kui olukord ikka ei muutu, siis on ilmselt targem oma teed minna. Ma olen alati arvamusel, et pigem olgu juba lahus vanemad kui õnnetud, kelle jaoks suhe on end ära ammendanud või kus tuleb selliste muredega kogu aeg rinda pista nagu sul hetkel on. Igal juhul palju jõudu sulle edaspidiseks ja ole tubli! 😊

      • Aitäh, et süvenesid minu kirjutatud kommentaari ja vastasid pikalt ja põhjalikult! 🙂 Sinu puhul meeldib mulle just see, et alati süvened kommentaaridesse ja vastad pikemalt kui kaks sõna ja oled aus ja püüad end samastada mingilmääral kommentaatori murega. Olgu, need paar idiootset kommentaatorit jätame välja, kes siin lihtsalt trollimas käivad ilmselt, neile ei vastaks isegi ühte sõna 😀 Aga Sa iialgi ei ründa neid, pigem vastadki viisakalt 🙂

        Ma käisin töövestlusel ära kolmapäeval, ja esmaspäeval on proovipäev. Ma VÄGA loodan ,et ma saan selle koha. Vastasel juhul..ma ei tea, mis saab. Või äkki tean…Ma tean, et mulle meeldib keegi, kellele meeldin mina ja kellel pole mu lapse vastu ka midagi. Aga see jutt läheb nii pikaks siin. 🙂

        Huvitav oleks Sinuga päriselus vestelda 🙂 Ma ise käin lapsega vanemate ja vanavanemate juures Lõuna-Eestis aastas paar-kolm korda. Võru pole Põlvast just väga kaugel 😀

        Ma nüüd kiirustan Su uut postitust lugema 😀

      • Kats, hoian pöidlaid, et saaksid selle soovitud töökoha! Ja kui Põlva kanti uuesti kunagi satud, võid teada anda – täitsa tore oleks kohvitada (minu puhul kakaotada siis :)).

    • Tere, kirjutaja!

      Mulle tundub su mees ka ise eluga mitte rahul olev, ei välistaks ka depressiooni. Kõik mehed ei oska end väljendada, abi otsida jms, vaid lõpuks käituvadki halvasti, sest ei oska paremini ja “nagunii on kõik sitt”. Isegi kui sul on kindel plaan lahku minna, soovitan paariteraapiat. Saate ise lahti rääkida, analüüsida, miks teil koos ei toiminud, et edaspidistes suhetes paremini minna võiks – suhtes olemist saab õppida ainult suhtes olles, ei ole nii, et uus inimene kõik kohe imeväel lahendab. Teatud raskused tulevad alati sinust endast – st on võimalik, et kui sa näiteks ei oska enda tundeid ja soove teisele edasi anda, võib sama juhtuda ka järgmises suhtes, isegi kui teine pool pole mühakas ega jõmm, vaid on valmis kuulama. Aga ta ei saa sinust aru, sest sa ei ole osanud end õigel hetkel selgelt väljendada. See on vaid suvaline näide, ei pea teie teemadega kattuma.

      Paariteraapia on ka selles osas kasulik, et lapse pärast jääte ju igaveseks suhtlema, mistõttu on igati parem, kui omavahel edukalt suhelda suudate. Jah, see ei ole odav, aga kui kuidagigi hakkama saate, siis soovitan kas või üks kord, aga võimalusel pikemalt, näiteks kord kuus see ikkagi ette võtta, kui mees vähegi nõus võib olla (kuna esimesel korral jõuab vaid tutvuda, lugu kuulata, otseselt kõigega tegeleda veel mitte). Isiklikult tean mitmeid paare, kes on nii suhtes olles kui ka suhte lõpetanuna käinud, üks paar neist astus tagasi suhtesse ja tundub, et neil läheb lausa väga hästi. See ei pea olema eesmärk, aga rahumeelne suhtlus võiks kindlasti olla üks eesmärk.

      Ise olen paariteraapias käinud, st oma maailma parimas suhtes, mis ikkagi meie oskamatusest vahepeal täitsa metsa jooksis. Olen päris kindel, et praeguses kohas oleme ainult tänu sellele, et teraapia ette võtsime. Terapeute on erinevaid, kõigiga ei pruugi klappida – minul vedas ja leidsime kohe sellise, kellega hästi sobisime.

  4. Tõesti väga hea postitus ja kuidagi süstis usku ja positiivsust.

    Kahjuks endal pole nii vedanud. Siiani pole seda Õiget veel tulnud, ehkki olen juba 32. Mõned suhted olnud ja kõigia on olnud see pidev näriv kahtluse tunne, “agad” ja igasugu möödarääkimised ja erimeelsused. Ning mis seal salata, kohe alguses ka märganud nende meeste juures häirivaid jooni. Alkolembesed ega töötud pole keegi olnud, küll aga raske ja egoistliku, allasuruva iseloomuga. Pole üheski suhtes end armastatu ja hoituna tundnud kahjuks. Ka sellist muutmise soovi on palju tulnud. Sama nagu sinu kohtagi, et oleks ikka malbem/naiselikum ja väliselt siis samamoodi – kannaks kontsi, kleiti, ehteid, sukki jne.
    Kahjuks ei ole veel kohanud kedagi, kellele ma tõesti meeldiks päriselt sellisena nagu ma olen ja kes must päriselt hooliks ning tundeid omaks. Kurb, aga tundub juba ammu, et ei leiagi 😦
    Ma ei ole kunagi tundnud seda tunnet, et “vot sellest mehest saab mu abikaasa ja laste isa”. Pole kellegagi lapsi soovinud, ükski mees pole äratanud seda soovi.

    • Siisi, vahel läheb küll kauem aega, aga ma usun, et lõpuks ikka see õige su teele jõuab. Edu valikute tegemisel! Aga jah – see teise muutmine on väga nõme asi. Et kui keegi ikka kogu aeg peale käib, et meigi end rohkem, kanna kontsi jne, siis lõpuks võib iseenda selle alla täiesti ära kaotada. Ja see on juba väga kurvaks tegev nähtus. Pikas perspektiivis see kasu ei too.

    • Hea Siisi!

      30 võib tunduda selline vanus, et viimane taks käes, aga ei ole seal midagi! See ongi vanus, kus lõpuks saad ise rohkem aru, mida elult tahad, kes ise oled, ja suudad teha veel parema valiku. Eks see õige kaaslase leidmine olegi täielik juhuse asi. Mul endal vedas nt Tinderiga – suhtlesin seal kümnete kui mitte sadade meestega ja vot, üks oligi see päris õige! Halvas suhtes ei ole tõesti mõtet pikalt olla ja elu raisata. Kui on selge, et ikka kohe üldse sama rada ei lähe, siis parem lõpetada. Nüüdseks tead seda vist isegi 🙂 Soovin sulle kõike head ja edu!

  5. Tead, Jaanika, nii tore oli seda postitust lugeda ja samastuda sellega 100%! Kusjuures olin mina see, kes kirjutas sulle mõni aasta tagasi kommentaari, millele sa postitusega vastasid, otsisin isegi üles ja lugesin veel läbigi.. huhh 🙂 https://minumoodimaailm.wordpress.com/2018/10/06/ulipikk-vastus-lugeja-kommentaarile-sekka-natuke-ka-niisama-heietamist/

    Ma võtan seda sama kommentaari kui enda unistust/soovi tol hetkel, mida ma tahtsin, aga tundus kättesaamatu. Panin selle kirja, st edastasin soovi universumisse ja vot, 5 kuud hiljem märtsis 2019 tutvusin oma tänase kaasaga, kellega tunnen täpselt seda imelist tunnet, mida sa siin postituses Hendrikuga kirjeldad 🙂 Kui tol ajal kommentaari kirjutades ei olnudki ma kindel, kas tahan lapsi, siis tänaseks on meil kaaslasega 3 kuu pärast esimene beebipoiss sündimas, kes on niii oodatud! 🙂 Tuli tõesti välja, et oma eksi ma isana ei näinud ja kohe, kui õige mehe enda kõrvale sain, tekkis suur beebisoov. Eelmisel aastal võtsime aga veel aega omaette olemiseks, reisimiseks jms. Nüüd aga koroona hakul otsustasime, et maailm on niikuinii mõnda aega reisimiseks ebastabiilne ja esimese lapse tahtsimegi varakult ära teha, seega oli õige aeg 🙂

    Seega suur aitäh sulle! Kirjutasin selle kõhkleva kommentaari oma suhte osas enne, kui isegi oma vanematele ja sõbrannadele midagi avaldanud olin, seega tõesti tunnen, et kuidagi ütlesin kõva häälega esimest korda välja, et ma pole rahul, kahtlen, ja unistan paremast, siis saingi! Olen nii õnnelik! 🙂

    • Nii tore kuulda, et sul selle südamesooviga hästi läks ja sa endale õige kaaslase leidsid, kellega juba varsti beebi sünnib. Palju õnne teile! 😊 Mina usun ka, et kui me juba teadvustame endale, et midagi on valesti, siis sealt edasi saavad asjad ainult ülesmäge minna. Kui oled juba endale kas kirja pannud või peas visualiseerinud/soovinud, et midagi muutuks, siis tuleb ainult esimesed sammud teha – pärast seda on juba palju kergem jõuda oma sihtpunktini. Olgu selleks uus töö või uus/parem kaaslane – nagu sinu puhul siis.

      Mul on hea meel, et sellest ammusest postitusest abi oli! Edu teile ja ilusat beebiootuse viimast trimestrit! 🙂

  6. Sellel teemal on mul kaasa rääkida vähe ja elus mul pole vedanud kaaslase otsingutel.Mul küll on mõned naissõbrad , kuid kooselud on jäänud lühikeseks kõige pikem on mul suhe olnud Saksamaal elava väliseestlasega ja sellel ajal elasin lõuna Saksamaa pool aastat.Seal elades pidin purssima Saksa ja Inglise segakeelt .D
    Viimati sain käia Küprose reisil , mis läks hästi ja koroonasse pole ma siiani haigestunud ja isegi ma ei oska seda kartagi.
    Ma soovin , et sa kirjutaks mulle sobival teemal blogi. Mida sa arvad saadetest Maskiga lauljast ja H rühmast ja paljudest uutest saadetest?

    • Ma kirjutan ainult endale sobivatel teemadel blogipostitusi! Kui ma oleksin ajakirjanik ja kirjutaksin artikleid, siis peaksin rahva soovi austama, aga hetkel küll ei pea, tegu on minu isikliku blogiga – seega kirjutan sellest, mida hing ihkab.

      “Maskis lauljat” ma vaatan – meeldib väga ja on alati meeldinud. “H-rühma” pole vaadanud – seega ei oska kommenteerida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s