Kaal

Täiesti jube ja abitu tunne, kui su täiesti normaalkaalus kursaõde ütleb sulle, et ta peaks vähemalt 8 kg alla võtma(varemgi nagu muuseas maininud, et tahaks peenem olla). Samas ei ole inimene nii lähedane, et oskaks kuidagi käituda, seega ei oska arvata, kas lihtsalt tegu suvaliselt mainitud lausega või on sellel mingi sügavam tähendus. Muidugi ma ütlesin, et mida ta ometi räägib, et ta on ju täiesti normaalne (vbl isegi natuke alakaalus, ma ei oska nii väga hinnata, aga kuskil seal normaalkaalu alguses vast). Nii et jah…

Kaal on üldse väga hell teema naiste jaoks. Mul on minevikus olnud alakaalus tuttavaid, kes võisid kaks tundi peegli ees enda keha sõimata a la teemal “Mu reied on liiga paksud, appi” jne. Mina selle kooriga kunagi liitunud pole. Olen ise 182 cm pikk ja kaalun kuskil 68-69 kg, seega ka täiesti normaalne (Ladina-Ameerikas olles võtsin 13 kg juurde, seega kaalusin 81 kg tollel ajal, aga suvel 2010 Eestisse tagasi jõudes hakkasid kilod iseenesest kaduma. Mul varemgi niimoodi olnud, et Eestist väljas olles olen juurde võtnud, aga Eestisse tagasi tulles võtan automaatselt alla).  Muidu ongi mu kaal kogu aeg enam-vähem stabiiline olnud. Mul pole kunagi ka sellepärast komplekse olnud.

Aga jah… Selles mõttes olen ma õnnelik inimene olnud, et mul kunagi mingeid komplekse/söömishäired ega midagi olnud pole. Kuigi arvatakse, et need võivad olla pigem ülekaalulistel inimestel, pole see sugugi tõsi – ka täiesti normaalkaalus või alakaalulised võivad selliste komplekside käes vaevelda.

Advertisements

Erinevad võimalused ning ebaõnnestumised

Ma ei ole harjunud sellega, et kui ma midagi nii väga tahan, et siis see vastu taevast lendab. Ma ei räägi siin sellest, et ma kuskilt paar miljonit vms välja kaevaks, sest seda ma pole kunagi lootnud(no lootnud vast ikka olen, aga see oleks juba liiga ebareaalne). Nüüd kandideerisin ühte heasse firmasse praktikale, kus on tegelikult suur saba taga, sest need, kes sinna juba saaksid, oleksid omal alal tegijad. Ja tavaliselt on praktikale saamine küll imelihtne: vanasti ma ei pannud isegi CV-d kaasa, kirjutasin ainult kirja ja enamasti sai ka. Aga see firma on ikka Eesis oma ala parim, seega sinna pidi CV saatma (no ma olen nüüd teistesse praktikakohtadesse ka saatnud ja ilmselgelt on see suureks abiks olnud). Kuid sain eitava vastuse. Nojah, samas pole mul CV-sse küll midagi nii väga kirjutada, sest turismivaldkonnas olengi ma ainult praktikal olnud(eelmise praktika puhul käisin kaks korda selle aja jooksul välismaal tööülesandeid täitmas, tavaliselt nii häid võimalusi praktikant kohe ei saa), tööd pole veel teinud.

Nüüd on teine võimalus: saada ühte teise firmasse praktikale kevadeks ning suvel kohe asendustööliseks ka, mis oleks super. Samas esmaspäeval on mul üks vestlus, millest oleneb see, et võib-olla saan oma praktika välismaal läbi viia(kõik kulud kantakse projekti poolt kinni). Tahtjaid on 19, saajaid 3. Jah, keele poolest peaksin ma küll eelistatud olema, sest praktika on Hispaanias ning ma räägin seda keelt hästi. Ka keskmine hinne on piisavalt hea, aga samas kandideerisid ka sellised, kellel on see kõvasti parem. Ma võiksin vabalt selle vestluse viia läbi hispaania keeles (no okei, võib-olla mitte enam nii vabalt kui 1,5 aastat tagasi, sest nüüd pole mul enam nii palju praktikat olnud, aga ikkagi) ja kui mul see võimalus on, siis seda ma ka teen. Hispaania keele oskus ei ole määrav, aga see peaks ju nii palju juurde andma, eriti veel arvestades seda, et teised kandideerijad seda üldse ei räägi. Ja olles ise Hispaanias käinud, tean ka, et keele oskus on seal veel eriti vajalik (No võib-olla mitte just nii-nii vajalik, aga kasuks tuleb ikkagi).

Ma loodan, et pärast esmaspäeva teevad nad otsuse ruttu, sest muidu jokutan ma sellele teisele kohale vastamisega ning kui peaksin Hispaania kohta eitava vastuse saama, siis see Eestis olev praktikakoht oleks juba kellelegi teisele end ära lubanud.

Eks näis, eks näis. Kui peaksin Hispaania kohta eitava vastuse saama, siis oleks küll mõru maik suus. Aga ka neid viimaseid peab elus olema, sest neist õpitakse.