Eelmisel nädalavahetusel käisime üle pika aja Hendrikuga istumisel – viimati juhtus see juulis, kui saime niimoodi kahekesi kuskil üritusel käia (siis oli see sugulase pulm). Oli tore seltskonnas olla ja niisama juttu puhuda. Nagu eeldada võiski – E ei rahune ilma meieta ja 22.00 pidime talle järele minema. Selline see elu juba kord on E-ga – nii et ma olen juba üpris harjunud. Õnneks on adenoidi eemaldamise operatsioon natuke enam kui nädala pärast – ehk läheb elu siis lihtsamaks. Aga ei maksa muidugi liiga palju ka loota, sest tegelikult ei või iial teada, kas siis läheb kogu see tema vähene magamine paremaks või mitte. Olen kuulnud igasuguseid lugusid – mõne lapse puhul on see olnud kui taevakingitus, teise puhul pole suurt midagi muutnud. Ma tahaksin kuuluda esimesse gruppi, aga pean valmis olema ka teiseks variandiks.
Ma lugesin nädalavahetusel Mihkel Raua uut raamatut, mis oli tõsiselt hea. Mitte et ma oleksingi üldse vastupidist arvanud, olen küll temalt varem ainult ühte raamatut lugenud (“Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”), mis oli ka hea, aga see uus suhteraamat oli tõesti humoorikas ja otsekohene, aga mis kõige olulisem – see vilistab nii paljudele põhitõdedele, mis meie ühiskonnas oluliseks peetakse, aga mis on nii valed, kui üldse olla saavad. Näiteks see tahtmine kõigile meeldida ja selle puhul kas või oma arvamus avaldamata jätta. Mihkel Raual on muidugi teatav eelis tavainimeste ees – ta on nii tuntud ja avaliku elu tegelane, et sa juba tead raamatut avades, mis sealt tulema hakkab. Ja see on isegi loogiline, et tema arvamused just nii tabavad, sarkastilised ja otsekohesed on – sest see on nii temalik. Heas mõttes.
Ma tahaksin, et ka reaalses maailmas oleks rohkem selliseid inimesi. Tavainimeste hulgas siis, mitte kuulsuste. Just neid, kellel on sügavalt pohhui, mida teised temast arvavad ja kes elavadki just enda nägemuse järgi. Ma ise olen kindlasti keskmiselt otsekohesem ja mul pole iial olnud probleemi inimesi vajadusel perse saata, aga on olukordi, kus ka mina keelde hammustan, kuigi sisemus näitab ammu juba keskmist sõrme. Ja ideaalis ma saadaksin ka siis need inimesed perse, aga ma pole veel sealmaal. Ma ei ütle, et see oleks kõige täiskasvanulikum käitumisviis, aga vahel on see siiski ülimalt vajalik. Ehk ühel päeval jõuan mina ka sinnani.
Vahel ma ikka mõtlen selle 18-aastase Jaanika peale, kes oli nii naiivne, et uskus kõigi inimeste juttu. Kohati on see ilmselt isegi armas meenutus, sest seda roosamannavahulisust on minus aja jooksul palju vähemaks jäänud. See ei ole kuhugi täiesti ära kadunud, aga isegi juhul, kui ma olen ülimalt armastust täis ja õnnest lausa pakatav, siis ma pole kunagi olnud see naine, kes oskaks seda saja metafooriga kirja panna. Või isegi tahaks. Otsekohesus on minu lööklause (või siis pigem sõna) ja hiljuti saadud tagasiside julge/bravuurikas kirjutaja on just parim kompliment, mis ma kunagi saanud olen. Sest just need on omadused, mida ma enda puhul kõige enam hindan. Ja see on ülim kiitus, mida kuulda. Mõne teise inimese jaoks oleks need tema jaoks parimad kiidusõnad hoopis teistsugused, aga see taandubki sellele, mida me enda juures kõige rohkem väärtustame.
Mis on need omadused, mida teie kõige enam enda juures hindate?
minumoodimaailm 