Otsekohesusest ja kiidusõnadest, mida me ise kõige enam enda juures väärtustame

Eelmisel nädalavahetusel käisime üle pika aja Hendrikuga istumisel – viimati juhtus see juulis, kui saime niimoodi kahekesi kuskil üritusel käia (siis oli see sugulase pulm). Oli tore seltskonnas olla ja niisama juttu puhuda. Nagu eeldada võiski – E ei rahune ilma meieta ja 22.00 pidime talle järele minema. Selline see elu juba kord on E-ga – nii et ma olen juba üpris harjunud. Õnneks on adenoidi eemaldamise operatsioon natuke enam kui nädala pärast – ehk läheb elu siis lihtsamaks. Aga ei maksa muidugi liiga palju ka loota, sest tegelikult ei või iial teada, kas siis läheb kogu see tema vähene magamine paremaks või mitte. Olen kuulnud igasuguseid lugusid – mõne lapse puhul on see olnud kui taevakingitus, teise puhul pole suurt midagi muutnud. Ma tahaksin kuuluda esimesse gruppi, aga pean valmis olema ka teiseks variandiks.

Ma lugesin nädalavahetusel Mihkel Raua uut raamatut, mis oli tõsiselt hea. Mitte et ma oleksingi üldse vastupidist arvanud, olen küll temalt varem ainult ühte raamatut lugenud (“Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”), mis oli ka hea, aga see uus suhteraamat oli tõesti humoorikas ja otsekohene, aga mis kõige olulisem – see vilistab nii paljudele põhitõdedele, mis meie ühiskonnas oluliseks peetakse, aga mis on nii valed, kui üldse olla saavad. Näiteks see tahtmine kõigile meeldida ja selle puhul kas või oma arvamus avaldamata jätta. Mihkel Raual on muidugi teatav eelis tavainimeste ees – ta on nii tuntud ja avaliku elu tegelane, et sa juba tead raamatut avades, mis sealt tulema hakkab. Ja see on isegi loogiline, et tema arvamused just nii tabavad, sarkastilised ja otsekohesed on – sest see on nii temalik. Heas mõttes.

Ma tahaksin, et ka reaalses maailmas oleks rohkem selliseid inimesi. Tavainimeste hulgas siis, mitte kuulsuste. Just neid, kellel on sügavalt pohhui, mida teised temast arvavad ja kes elavadki just enda nägemuse järgi. Ma ise olen kindlasti keskmiselt otsekohesem ja mul pole iial olnud probleemi inimesi vajadusel perse saata, aga on olukordi, kus ka mina keelde hammustan, kuigi sisemus näitab ammu juba keskmist sõrme. Ja ideaalis ma saadaksin ka siis need inimesed perse, aga ma pole veel sealmaal. Ma ei ütle, et see oleks kõige täiskasvanulikum käitumisviis, aga vahel on see siiski ülimalt vajalik. Ehk ühel päeval jõuan mina ka sinnani.

Vahel ma ikka mõtlen selle 18-aastase Jaanika peale, kes oli nii naiivne, et uskus kõigi inimeste juttu. Kohati on see ilmselt isegi armas meenutus, sest seda roosamannavahulisust on minus aja jooksul palju vähemaks jäänud. See ei ole kuhugi täiesti ära kadunud, aga isegi juhul, kui ma olen ülimalt armastust täis ja õnnest lausa pakatav, siis ma pole kunagi olnud see naine, kes oskaks seda saja metafooriga kirja panna. Või isegi tahaks. Otsekohesus on minu lööklause (või siis pigem sõna) ja hiljuti saadud tagasiside julge/bravuurikas kirjutaja on just parim kompliment, mis ma kunagi saanud olen. Sest just need on omadused, mida ma enda puhul kõige enam hindan. Ja see on ülim kiitus, mida kuulda. Mõne teise inimese jaoks oleks need tema jaoks parimad kiidusõnad hoopis teistsugused, aga see taandubki sellele, mida me enda juures kõige rohkem väärtustame.

Mis on need omadused, mida teie kõige enam enda juures hindate?

16 kommentaari “Otsekohesusest ja kiidusõnadest, mida me ise kõige enam enda juures väärtustame

  1. Sõltub… empaatia peab ka olema. Raamatut pole lugenud aga ma ütleks selle kokkuvõtte peale, et Mihklil on kõvasti arenguruumi.
    Kui keegi, miski tekitab negatiivseid emotsioone,siis on jube palju meetodeid, kuidas neid vabastada, olla oma vastuses/ütlemises viisakas ja olla endaga sõber ehk end vastu hea.

    • Seda muidugi ka jah. Raua puhul ilmselt on see fenomen veel lisaks, et ta on avalikkusele endast väga karmi kuvandi loonud. Pereelus on ta palju leebem – see tuleb ka raamatust välja. Eks arenguruumi on ilmselt kõigil inimestel 🙂

    • Segi oled end kamminud või? Või millest see küsimus tuleb? Kuna lisasin ilma meigita ja koduse pildi? Ma olen alati elu niimoodi kujutanud, nagu see parasjagu on. Vahel ongi sassis juuksed jne. Aga vahel on ka sätitud pilte ja üritusi – siin postituses on need samuti olemas. Nii et ma ei mõista su küsimust ja kui tahtsid enda meelest ära panna, siis see ei õnnestunud mitte sugugi – ma tean, mida ma väärt olen ja sellised asjad pole mind iial endast välja viinud 😊 Pead uutele jahimaadele pöörduma oma imelike kommentaaridega 😉

      • Haha, vabandust aga ma täiega naersin selle anoka kommentaari peale. Ma vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et Sa oled nii ilus naine ja siis tuleb selline kommentaar. Ma ei tea, mis selliste peas küll toimub? Ilmselt ongi provokatsioon aga õnneks ta sattus seekord valesse kohta. Muidugi me ei tea, mis see “hoolitsema” tema arvates tähendab, vb paksu meigikihti ja üüberkalleid firmariideid.. noh, ma olen siis üldse paadialune sellise standardi järgi. 😀

  2. Mina väärtustan enda juures enda kohusetundlikkust, kui midagi saab ette võetud, tuleb see lõpuni teha. Samuti väärtustan, et olen usaldusväärne. Otsekohesus on nii ja naa, on hetki kus julgen palju välja öelda ja ka hetki, kus enne mõtlen ja siis jätan pigem ütlemata. Minu arvates oled sa ilus ja hoolitsetud. Silmad on ainult pisut kurvad aga see vist sellepärast et kulmu kuju on selline sirge aga eks igaühel on nagu meeldib. Head!

    • Kusjuures kohusetundlikkus on see omadus, mida ma enda juures ka väärtustan. Kui midagi on lubatud, siis saab see alati tehtud. Tööasjades on see nagunii loogiline, aga ka isiklikus elus.

      See võib küll õige olla, et silmad on kurvad, aga ma ütleksin, et pigem väsinud ilmselt 🙂

  3. Minu kogemus on, et sageli on end otsekohesteks inimesteks nimetavad inimesed lihtsalt ebaviisakad ja teistega mitte arvestavad. Iga mõte ei pea saama välja öeldud, isegi kui õudselt kripeldab.

    • Absoluutselt. Mina ise ei hakkagi kõike kõigile ütlema, küll aga teen seda siis, kui keegi minu elu nõmedalt/solvavalt kommenteerib. Et siis võin küll otsekohene olla ja enamasti olen ka.

  4. Aga sa pole ju otsekohene. Pigem üritad alati kõikide kommentaatoritega ühist keelt leida, end põhjendada jne. Need paar solvavat sõna kommentaari alguses ei ole otsekohesus kui peale seda end endiselt õigustad. Mihkel Raud ei peaks iial seda tegema, kuna ta päriselt teab, mida väärt on. Tundub, et ajad otsekohesust segamini sellega, et oma mõtteid valjult välja kirjutad. See pole päris sama.

    • No oleneb, kellega võrrelda. Ilmselgelt Mihkel Rauaga ei maksa võrrelda, tema on tase omaette. Tal on elukogemust ka rohkem.

      Mulle tõesti meeldib asjade üle ka arutleda, aga näiteks pole mul iial hirmu millestki kirjutada või midagi öelda – ka siis, kui ma tean, et see üldsuse arvamusega kokku ei lähe. Ka minul on muidugi pikk tee veel minna – nagu ma isegi mainisin 🙂

  5. Mulle Mihkel Raud üldse väga ei sümpatiseeri, aga ehk peaks raamatu siiski kätte võtma.

    • No oleneb jah, mis raamatud sulle muidu meeldivad. Ilmselt kõigile ei meeldi ka Mihkel Raua kirjutamisstiil, mis on täiesti mõistetav, sest maitsed on erinevad.

  6. Ma tean, et Mihklil on veel teoseid, aga ma olen ainult ühe tema raamatu läbi lugenud, milleks on “Sinine on sinu taevas” mõnus teos ja see kaanepilt on üsna humoorikas taustal on justkui terminaator. lugu sellest kuidas Tallinnas toimub terrorirünnak.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s