Meespere magab hetkel ja saan mõned read kirja panna. Viimased paar päeva on olnud päris hullumeelsed – E ei taha öösel üldse uinuda, ei oma voodis, ei rinnaga, ei suures voodis – mitte kuskil seega. Lisaks veel töömeeste sagimine, kes lõpuks magamistoas ka radika ära vahetasid. Üks asi kogu selle protsessi juures on eriti häiriv – nimelt see vahemik, millal nad tulla lubavad – 08.00 -18.00-ni. Jah, ma olen lapsega kodus olev pereema, aga see ei tähenda, et ma tahaks neid oodata. Nad on küll õnneks enamasti hommikul tulnud, mis negatiivse poole pealt jällegi tähendab seda, et niigi vähe magav väikelaps saab veel vähem und, sest magamistoas ei saa magada, kui seal töömehed möllavad. Pidime lausa E voodi ära tõstma, sest see jäi ette. Igal juhul – see töömeeste tihe sagimine saja erineva asja pärast on stressitekitav. Õnneks on vähe veel jäänud – uued aknad on ees, uued radikad ka peaaegu (ainult vannitoas veel puudu). Et tuleb see hullumeelne aeg üle elada.
Vahepeal oli E unega juba enam-vähem olukord saavutatud, aga nüüd on jälle sama halb kui enne. Karma on tõesti mulle kättemaksuks nüüd halvasti magava väikelapse andnud – kuni E kuuenda elukuuni oli selle teemaga kõik hästi, aga keegi kuskil mõtles, et Jaanika elu ei saa ikka nii kerge ka olla. Ja pärast seda ongi see kõik üks rist ja viletsus olnud. Ma olen aru saanud, et lapsevanemaks olemise puhul ei maksa liialt plaane teha – kõik läheb ikka omasoodu.
Ma Instagramis olen maininud oma isiklikku projekti, mille kallal ma töötanud olen. See on mulle hästi palju jõudu andnud ja nüüdseks on projekt valmis – tuleb lihtsalt natuke kannatust varuda ja oodata. Ma kindlasti kirjutan sellest täpsemalt, aga seda juba siis, kui asjad rohkem kindlad on. Õnneks on mulle lootust antud, aga see peaks uuel nädalal täpsemalt selguma. Nii et hoidke mulle pöialt! Kui see ka ei peaks nüüd õnnestuma, siis kindlasti kirjutan sellest blogis millalgi. Ühe asja olen ma selle aja jooksul selgeks saanud – kui sa midagi väga tahad, siis sa leiad selleks võimaluse. Jätame siinkohal igasugused markantsed näited muidugi välja, aga paljud asjad on meie peas kinni. Minul küll vähemalt. See algus ongi kõige keerulisem alati, aga kui see on juba tehtud, siis olen ma selline inimene, kes ei saa enne peatuda, kui asi tehtud on. Aga see kuradi esimene samm, eksole!
Kuidas teil eluke veereb?
minumoodimaailm 