Krdi külm on… / Mis on kõige hullem – kas rasedus, sünnitus või elu beebiga?

Väljas on juba nii külm, aga meil endiselt ei köeta veel… Eelmisel aastal hakati küll varem kütma, aga siis polnud ilmad septembris nii külmadki. Kortermajades on tihti see asi (siin ehk mitte), et pensionärid istuvad oma puhvaikades ja on väga õnnelikud, kui küte hiljem sisse lülitatakse, sest siis ei pea maksma. Ja neile meeldib ka see teine variant, et mida varem küte kevadel välja lülitatakse, seda parem. Mina selline ei ole! Pigem maksan rohkem, aga soe peab alati olema. Hendrik ostis elektriradika, et natukenegi soojem oleks, meil seda siiani ei olnud veel. Ise saab ehk veel hakkama, aga no beebiga on selline asi marunõme 😦 Õnneks on teised ka juba uurinud, et millal kütma hakatakse, aga siis veel vastust ei teatud, et keegi pidi täpse vastuse veel andma (meil on nüüd kortermaja oma Facebooki grupp ka). Ma rohkem pole küsinud.

Täna oli meil perepildistamine, mu seesama sõbranna tuli külla, kes meist pulmapildid tegi. Ta küll pildistab rohem loodust, aga kuna me oleme tuttavad, siis teeb perepilte ka. Fotosid ma veel pole kätte saanud, aga kui kätte saan, siis saab neid jälle ilmutada ka! Sel korral ma ei plaani nii suurt vahet ilmutamisega sisse jätta – muidu on jälle mitusada pilti vaja ilmutusse viia.

No beebidega on ju ikka see, et kunagi ei tea, kuidas see pildistamine kulgeb. Täna oli ka, et E oli viril alguses, aga siis sõi kõhu täis ning silmad tahtsid juba kinni vajuda  😀 Ainus kord elus, kui ma ei taha, et ta magama jääks 😀 Kuid pildid said siiski tehtud!

Mu sõbranna just küsis ka, et kumb lihtsam/raskem on – kas rase olla või nüüd see aeg, mil laps käes on. Sellega on tegelikult nii ja naa. Rase on selles mõttes kergem olla, et sa saad alati oma aja peremees olla, eriti alates sellest hetkest, kui dekreeti jääd, kuna siis ei pea tööl ka käima enam. Et kuni kaheksanda kuuni on ilmselt selles mõttes kindlasti kergem rase olla, aga pärast seda pigem ei ole. Viimasel kuul olid kõrvetised, kõhukinnisus ja magamisasendite vahetamine ikka suhteliselt piin. Et nii hea on nüüd niimoodi elada, et mitte kuskilt miski ei valuta, saab normaalselt elu nautida 😀

Beebiga on see ka nii ja naa. Mõni päev on nii lebo, et siis ma küll mõtlen, et need õudusjutud sellest ajast, kui laps sünnib ja sellega kaasnevast unetusest, on ülimalt liialdatud. Teine päev jälle on niimoodi, et E ei maga eriti päeval ja ma olen omadega natuke väsinud, aga selle vastu aitab see, kui Hendrik töölt koju tuleb, sest siis ma saan oma aja. Et päris sellist natuke hirmutavat asja, nagu ma teiste juttudest kuulnud olen, mis lapsega elu endast kohe alguses peale kujutab, ma (veel) kogenud ei ole. Ma ütlesin sõbrannale, et öösel ärkab E kaks korda, et siis saab rinda ja vahetan mähkme ära, millepeale ta vastas, et siis on mul küll vedanud ju, et kui tal laps nii väike oli, siis ta nii palju ei maganud üldse. Et selles mõttes on küll asi hea, sest kui ta päeval ka nii palju ei maga, siis öösel sellega muret pole. Ja samas on jälle neid päevi, kus ta magab ka päevasel ajal nagu ideaalne beebi, et siis on nagu lust ja lillepidu see eluke oos E-ga! 🙂

Nii et on päris raske vastata küsimusele, et kumb on lihtsam – kas rasedusvaevused või beebiga elu. Tegelikult ei ole kumbki minu jaoks eriliselt raske olnud, kui raseduse viimane kuu välja arvata – see oli tõesti juba selline aeg, et polnud enam väga tore selline maakera olla. Ma ütleksin, et kõige hullem oli hoopis sünnitamine ja haiglas passimine. Tähendab – see keisrilõige ise polnud ka üldse nii hull, aga just see esimene päev pärast seda, mil korralikult püstigi ei saanud… Et see oli jube. Ülejäänud asjad pole üldse hullud olnud.

Kuidas teil sellega on? Kas rasedus oli teie jaoks kergem/raskem kui elu beebiga? Näiteks mõned ütlevad, et võivad vabalt rasedad olla, aga sünnitada ei taha. Teised jälle ütlevad, et rase olla sakib sajaga, aga sünnitada võiks iga kell uuesti. Mina ütlen siinkohal, et rase olla on jumala normaalne ja beebiga elu on ka üldiselt okei (mõnede eranditega), sünnitada võiks ka iga kell keisrilõikega uuesti, kui saaks ruttu voodist püsti (mida ma tegelikult isegi sain, sest mul ei jäänud muud üle) ja sellel ajal töötav personal oleks vähegi normaalne. Nii et kokkuvõttes – tegelikult on kõik need asjad suhteliselt normaalsed olnud. Ja kuigi keisrilõikest paranemine võtab aega ja jääb pisike arm, siis ma pole mitte kordagi mõelnud, et ma oleksin tahtnud ise sünnitada. Sest ma poleks seda tahtnud! Ja ma ütlen ausalt, et kui ma tulevikus peaksin kunagi rasedaks jääma, siis ma endiselt eelistaksin keisrilõiget. Jällegi –  seda ei saa ise valida ja kui ma peaksin ise sünnitama, siis nii olekski, aga mul on hea meel, et mul see reaalne sünnitus kogemata jäi. See on midagi, mida ma ei tahaks kogeda.

Lõpetuseks üks pilt E-st, mille ma eile tegin! Ta on viimasel ajal juba rohkem naeratama hakanud, varem ta seda ei teinud. Ei saa just öelda, et kohe päris suurelt naeratab vms, aga no niimoodi kavalalt muigab 😀 Nagu sellel pildilgi 🙂

Minu armas E! 🙂

 

Kolme nädala pärast saan juba puhata!/ Vanasti ma vihkasin sauna, aga nüüd igatsen seda…

Kolme nädala pärast samal ajal põõnan ma kodus! Või kas just põõnan, aga siis on mul juba dekreet alanud ja saan kodus olla. No dekreet päris mitte, sest siis on mul just puhkus alanud, mille ma vahetult enne dekreeti välja võtan. Ehk siis 27.mai on mul viimane tööpäev pikaks ajaks, siis algab pisike puhkus ja 08.juunil algab juba dekreet. Ma nii ootan seda! Kuna ma öösiti ikka ärkan mitu korda (kas või selleks, et WC-sse minna), sest asendid on halvad või ei saa und jne. Tegelikult ongi ju ainult kaks asendit, milles soovitatakse magada – külili. Ma ikka vahel tudun selili ka, aga no ega see seljale enam hästi ei mõju, sest kipub valutama teine. Ja kuidas ma igatsen kõhuli magamist! See oli enne rasedust üks mu lemmikasenditest!

Nädalavahetus möödus suhteliselt vaikselt, käisime Hendrikuga niisama jalutamas. Tema käis laupäeva õhtul saunas ka, aga mina läksin lihtsalt kaasa. Ja täiesti uskumatu, aga ka sauna olen ma igatsema hakanud! Viimati käisin saunas suhteliselt raseduse alguses, aga nüüd ma enam ei saa minna, sest see kuumus ei mõju mulle hästi. Ja kunagi ma vihkasin sauna, aga nüüd igatsen seda.

Muidu läheb eluke suhteliselt vaikselt, poisikluti liigutused on üha tugevamad, mille üle mul on ainult hea meel. Kas just öösiti mul selle üle nii hea meel on, kui ma magada tahaksin, aga minu meelest on see ikkagi nii äge. Kui ta vahepeal on suhteliselt rahulik olnud, siis ma räägin temaga (või siis mõtlen – sest kui ma tööl olen, siis ma ilmselt ei hakka temaga kontoris rääkima :D) ja küsin, et mis ta teeb jne 😀 Ja alati pöördun ta poole tema nimega. Varsti peaks ta juba mu häält ka tajuma, sest mul on 25+3 täna. Millalgi sel ajal nad hakkavad ema häält tajuma ja mõne aja pärast seda ka isa oma. Ma räägin niisama ka temaga, mitte ainult siis, kui ta on vaiksem. Ma tegelikult täiega ootan temaga juba kohtumist, aga sünnitust ennast üldse ei oota. Selle osa tahaks kuidagi vahele jätta, aga no tuleb ära teha!

Ja mul on rinnad viimasel ajal jälle tundlikud, kas see ainult raseduse alguse asi ei peaks olema? Ma tean, et osadel tuleb juba varem ternespiima vms, aga mul seda ei tule. Veel mitte vähemalt.

Vot selline see elu hetkel on. Ja aeg võiks küll kiiremini minna, tahan mai lõppu juba! 🙂

Negatiivne ja positiivne kogemus/ Jalutuskäik Leevakul/ Avatud kalasadamate päev Räpinas

Kui ma oleksin eile päeval selle postituse kirjutanud, siis ma oleksin palju vihasem olnud, aga nüüdseks olen ma juba maha rahunenud. Eilne hommik lihtsalt sakkis kohati, aga õhtu oli jälle kõvasti parem! Seega võibki öelda, et eilse päeva esimene pool koosnes natuke negatiivsemast kogemusest ja päeva teine pool jällegi positiivsemast. Alustan negatiivsemast!

Tegelikult see negatiivsem asi algas juba neljapäeva õhtul, kui ma töölt koju jõudsin. Nimelt ma olin terve päev tööl tundnud, et jalad on kuidagi meeletult paistetunud ja õhtuks ei läinud kingad enam korralikult jalga. Kui koju jõudsin ja lõpuks jalanõud ära võtsin, pidin šoki saama – mõlema jala pahkluud olid niimoodi ära paistetunud ning tursunud ja suureks läinud, et mu jalad nägid kohutavad välja. Ma tean, et raseduse puhul võib see niimoodi olla, aga see tundus päris karm – mu arst oli kunagi maininud, et sellisel puhul aitab jalavann ning jalgade üleval hoidmine, aga kui järgmiseks päevaks asi palju parem pole, siis võiks arsti juurde pöörduda. Ma siis sel õhtul tegingi jalavanni ja hoidsin jalgu kõrgemal, aga järgmisel hommikul polnud asi sugugi parem. Ja kuna ma tean mõne tuttava näol isiklikult naist, kellel rasedusaegne preeklampsia algas samamoodi, siis ma muidugi põdesin. Lisaks lugesin juurde ka seda, et kui sõrmed paistetavad nagu mul sõrmuste puhul hiljuti oli, siis see võib ka üks tunnus olla. Ja üldse olid jalad kõvad ja krampis. Aga kuna mul ämmaemanda aeg on esmaspäeval, siis esialgu mõtlesin, et ootan ära – sinna pole ju nii palju aega enam.

Reede hommikul ei olnud asi aga sugugi parem ja kuna mul tuli hästi natuke pruunikat voolust (tavaliselt ju ikka läbipaistev raseduse ajal), siis ma otsustasin, et lähen Tartus enne tööle minekut valvetoast läbi. Ma olen seal kunagi ühe korra käinud, aga valvetoa arstid on alati nii kurjad, täpselt selline tunne on, et miks ma nende aega raiskan. Mu enda ämmaemand ja arst on jumala toredad, aga need seal enamasti pole. No mõneti arusaadav – arstidel on suur koormus jne, aga ikkagi.

Jõudsin siis kella 08.00ks kohale ja jäin elavasse järjekorda ootama. Kui kell 08.50 polnud see uks veel kordagi avanenud, siis läksin uuesti registratuuri küsima, et äkki ma ootan üldse vale ukse taga, et kuulsin valesti numbrit vms. Kõik oli õige – lihtsalt arstidel oli mingi koosolek olnud (või läks kohvipaus liiga pikaks – kes seda täpselt teab…), kuigi ajaliselt oli märgitud, et nad hakkavad reedel kell 08.00 vastu võtma. Mul pole ootamise vastu midagi, see ongi seal elava järjekorra alusel, aga kuna selle aja jooksul ei kutsutud mitte kedagi sisse, siis ma mõtlesin uurida. Et neil ei olnud seal sees ka kedagi, nad polnud lihtsalt veel tööpäeva alustanud.

Millalgi jõudis siis minu kord kätte ja rääkisin kahele günekoloogia valvearstile oma loo ära, näitasin oma jalgu ja mainisin umbes midagi sellist, et äkki te saate vaadata, et ega mul preeklampsia ohtu ei ole… Selle mainimine oli aga suur viga, sest kohe hakati vihaselt uurima, et miks ma üldse tean, mis see preeklampsia on jne. No ma ütlesin, et olen lugenud ja tuttaval ka olnud, siis nähvati, et ei peaks nii palju lugema neid asju! Ma peas mõtlesin ainult ühte asja – jää rahulikuks, Jaanika, sa ei tohi närvi minna. Ma vist kuidagi suutsin seda teha ka, sest nad teevad oma tööd, aga no krt – sisimas olin ma nad mitu korda perse saatnud. Ma saan aru jah, et ehk võiks vähem lugeda, aga kumb siis parem on – kas naine, kes tuleb lihtsalt kontrolli või naine, kes jõuab arsti juurde siis, kui on juba liiga hilja? Nad vaatasid mu üle ka, tolleks hetkeks enam mingit pruunikat voolust ei olnud ja kõik oli korras (see oli tõesti hästi korraks hommikul, pärast seda ka enam pole olnud). Igal juhul – ma teisipäeval tegelikult käisin verenalüüsi tegemas ja uriinianalüüsi andmas ning selle vastused olid korras, aga seda ma veel ei teadnud, sest esmaspäeval oleks ämmaemand mulle alles seda maininud. Alati on see teema, et peab ju nädala jooksul enne vastuvõttu need analüüsid ära viima. Ja selles mõttes ma tõesti tunnistan oma võhiklikkust, et ma ausõna ei teadnudki, et nad nendes analüüsides näevad seda, kas preeklampsia oht on olemas või mitte.

Aga kuna ma sellise sooviga sinna läksin, siis arstid ütlesid vihaselt, et tee siis uued analüüsid, andsid uriinitopsiku ja ütlesid, et läheksin pärast vereanalüüsi järjekorda. Ma siis tegin uued ja need olid ka korras, helistasin paar tundi hiljem. Et muidugi ma olen õnnelik, et mul preeklampsia ohtu pole, aga kuna mulle oli mu enda arst maininud, et kui järgmiseks päevaks on jalad ikka suured nagu tõllarattad, siis tuleb kohe valvearsti juurde pöörduda. Sama infot andis mulle ka internet. Ja kuna mul hommikul natuke ka määris, siis seda enam ma ei hakka ootama ju esmaspäeva. See pole mingi halvaks läinud jogurt, et ah pohhui, söön ja korraks kõht lahti vbl hiljem, me räägime mu lapsest. Ma võin olla ülimalt chill inimene, aga kui see puudutab mu lapse (ja ka minu enda selles mõttes, sest preeklampsia hiline avastamine võib lõppeda väga õnnetult – õnneks enamasti avastatakse see õigeaegselt ja kõik läheb hästi) heaolu, siis ma ei hakka kaks korda mõtlema, et ah, yolo, ootame esmaspäevani. No ei!

Ma saan aru jah, et nad teevad oma tööd ja minusugused võivad nende aega raisata, aga mille jaoks see valvearst siis seal üldse olemas on? Ma läksin sinna, ootasin elava järjekorra alusel nagu kõik teisedki, ma ei kutsunud endale kiirabi ega midagi. Kui ma oleksin lihtsalt oma jalgu näidanud ja uurinud, et kas see on normaalne, siis nad poleks ilmselt kurjaks saanud, aga kuna ma julgesin mainida preeklampsiat, siis tuli kohe vihane suhtumine, et miks sa üldse tead, mis see on. No krt – miks ma ei võiks teada, mis see on? Kas see pole pigem positiivne asi, et ma tean, mis see on ja tahan lihtsalt infot saada, et ega mul seda äkki pole. Ja lisaks see määrimine ka, mis õnneks küll korraks ainult oli, aga ikkagi. Ma olen muidugi õnnelik, et kõik oli korras ja ma olen ülimalt rahul, et meil on nii hea meditsiinisüsteem, sest ma ju tean, et Aafrikas sünnitavad naised muldpõrandal jne, aga ikkagi tekkis mõru maik sellest korrast sisse. Ämmemand ja arst on jumala normaalsed, aga need valvearstid pole seda teps mitte, nende suhtumine jätab küll kõvasti soovida. Kui tööle jõudsin, olin veel suht vihane, aga tasapisi hakkasin maha rahunema. Arstid soovitasidki mulle magneesiumi jalavanni ja jalgu kõrgemal hoida ning massaaž ei teeks ka paha (siis kui nad enam nii kurjad polnud, see oli päris vastuvõtu lõpus).  Millised kogemused teil arstide ja valvearstidega on? Minul üldiselt on kogemused väga okeid ja ma oma ämmaemandat ning arsti (kuna mul viimasel ajal mõlemad vastuvõtul olnud, vahepeal oli ämmaemand üksinda) ma küll kiidan, aga need valvearstid pole üldse toredad. Olen kaks korda käinud ja alati on nõme suhtumine olnud. Samas olen ka ühe korra Põlvas käinud, aga seal olid küll kõik nii sõbralikud – nende kohta pole midagi halba öelda. Just Tartu valvearstid naistenõuandlas on oma suhtumiselt nõmedad.

Ja tööpäeva lõpus tuli mul see päeva positiivne kogemus – läksingi nimelt rasedate massaaži! Ma olen muidu Dorpat Tervises käinud, aga sel korral otsustasin Füsiostudiole võimaluse anda. Ja ma olen nii rahul! Seal tegi mulle massaaži üks füsioterapeudist naine, kes alguses küsis täiega küsimusi – et mis mind vaevavad jne. No rääkisin seljavalust ja sellest hommikusest juhtumist ka, millpeale füsioterapeut mainis, et kui tema rase oli, siis füsioterapeudina teadis ta paljude asjade ladinakeelseid nimetusi, mis ajasid arstid alati nii närvi, sest neile ei meeldinud, et keegi nii palju teab või pärib. Minu meelest on see nõme suhtumine. Ja sel korral tehti massaaži nii jalgadele ja seljale, lisaks sain nõuandeid, kuidas paremini uinuda saaks (see padi jalgade vahel meetod näiteks). Ja tursunud jalgade vastu aitab ka see, kui panna üks külma vette ja teine sooja vette (kaussi näiteks), hoida 10 sekundit ning siis vahetada. Ja seda korrata nii 15-20 korda. Ma veel pole proovinud, aga kindlasti proovin lähiajal! Üldse oli see naine nii tore ja uuris enne põhjalikult, kaugel rasedus on jne. Muidu ma olen ikka Dorpat Tervises käinud, seal oli ka suhteliselt okei, ei saa üldse kurta, aga see oli palju parem! Sain oma SportID aprillikuu toetuse selle jaoks ära kulutada – vbl lähen mais jälle 🙂 Igal juhul soovitan! See kogemus tegi mu päeva kohe palju rõõmsamaks ja koju jõudes oli tuju hoopis parem! 🙂 Meil tööl on see mugav pall ka, kuhu teised ehk istuvad, aga ma kardan sealt maha sadada – seega tõstsin eile oma jalad sinna, et need kõrgemal oleksid. Nüüd on juba turse vähenenud, aga jah – suht hull oli ikka neljapäeval ja eile.

Eile õhtul käisime Hendrikuga õhtul Leevakul (küla Põlvamaal) jalutamas. Ja no näiteks selle rasedate pluusiga tundubki, et varsti peaks küll sünnitusmajja sõitma 😀

Kui päev oli hommikul nõme, aga õhtul juba täiega hea! 🙂

Täna seadsime Hendriku auto aga Räpinasse, sest seal oli Avatud kalasadamate päev! Mitte ainult seal muidugi, vaid üle Eesti toimus see erinevates sadamates, aga Räpina on meile kõige lähemal. Ostsime koju kaasa latikat ja sõime seal isetehtud saiakesi! Tundus korraks, et hakkab lausa sadama, aga siiski ei hakanud. Kohalik bänd mängis taustaks muusikat ja tore üritus oli. Mul on hea meel, et Eestis selliseid asju korraldatakse – olen ju käinud nii Avatud Talude Päeval, Kohvikutepäeval, Muuseumiööl jne. Alati on tore selliseid üritusi väisata.

Selle kleidiga ei saa jälle peaaegu üldse aru, et rase oleksin! 😀 Räpina sadamas

 

 

 

 

Kui tundus, et varsti hakkab sadama, aga siiski ei hakanud.

🙂

Valik on suur ja lai!

Kala sai suhteliselt ruttu otsa, meie veel saime – latikas vähemalt küll, ahvenat veel jäi.

Seal kohvikus ma ei olnud veel sees käinud, aga nüüd käisin. Alati olime sinna siis juhtunud, kui see kinni on olnud, aga nüüd on hooaeg algamas kohe.

Väga tore laupäevake oli!

Niisama üldist juttu ja rasedusest ka paar sõna (23+4)

Täna on mul siis rasedust 23+4. Esmaspäeval on õnneks juba uus arstiaeg, ma nii ootan! Ma ei tea, miks see niimoodi on, aga mulle meeldib rasedusega arstil käia ja alati sada küsimust esitada 😀 Üldiselt ma pigem ei kurda rasedusvaevuste üle, aga see ei tähenda, et mul neid ei oleks. Kõrvetised tüütavad vahel, venitusarme on hetkel kaks suurt reitel ja üks pisike kõhul. Ja ma ei maga öösiti enam nii hästi, asendeid on keerulisem leida. Kõht on mul päris suur juba, aga samas täiesti oleneb riietusest. Kui ma selle rasedatele mõeldud musta kleidi selga panen, mida soomusrongide teises postituses näha oli, siis ei saagi nii väga aru, et ma rase oleks. Kui panen mõne muu pluusi ja püksid, siis tundub, et nii kuu pärast peaks juba sünnitama hakkama 😀

Ka ajal on väga erinev mõiste. Mõni päev tunnen, et ma olen nagu sada aastat juba rase olnud, aga pea neli kuud on veel minna, mis tundub meeletult pikk aeg. Teine päev ma mõtlen, et appi, kuhu see aeg on kadunud – alles oli ju see hetk, kui kaks rasedustesti sai tehtud (olin nimelt mitu tükki varunud ja tegin kohe teise ka ära, kui esimene positiivne oli, et kindel olla) ning ma siis unise Hendriku üles ajasin, et talle näidata 😀 See oli 16.detsember ja pühapäev. Nii et see sõltub tujust – et mõnikord, kui ma tunnen, et kingi ei saa enam nii hästi jalga kui varem, kolmandale korrusele annab tööl ikka ronida (palju treppe on ka!) jne, siis ma mõtlen, et neli kuud veel minna! Aga teine kord on jälle see tunne, et kuidas see kõik nii kiiresti on läinud, alles oli detsember ju!

Ma üldiselt pean ennast suureks vingujaks ja ma kindlasti olen seda, aga raseduse puhul mul seda nii ette ei tule. Poisikluti liigutusi tunnen ka igapäevaselt aina enam ja ma vahel ikka mõtlen, et milline ta küll on! Et kas rohkem minu või Hendriku moodi näiteks. Välimuselt siis. Ja kelle iseloomu ta saab? No selles mõttes, et kindlasti enda oma, aga kas sarnaneb iseloomult pigem mulle või Hendrikule. Niisama sellised uitmõtted. Vahel mõtlen, et milline ta lasteaias olema hakkab ja koolis näiteks. Ma tean jah, et sinna täiega kaua aega, aga huvitav on niimoodi mõelda. Et kas vajab koolitükkides rohkem abi või on isepäisem. Mina olin alati suhteliselt isepäine, algklassides ma isegi oskasin matemaatikat, aga põhikoolis lihtsalt spikerdasin täiega ja niimoodi mul gümnaasiumis raskeks läkski. Ja matas ma tõesti vajasin abi, aga seda alles gümnaasiumis, sest põhikoolis oli mul tark pinginaaber. Ja nagu näha – maksis see mulle hiljem täiega kätte. Et keegi minuga enamasti kodus koos ei istunud ega sundinud koolitükke tegema. Juba esimesest klassist alates pidin ise kõike tegema, koolikoti ise kokku panema. Hendrik oli samasugune, aga talle reaalselt meeldis õppida, seda kogu aeg. Mina õppisin põhikoolis nihverdamise ära 😀 Reaalaineid ma eriti ei osanud, aga kuidagi suutsin kolmele need teha, humanitaarainetes olin ma ise suhteliselt tugev. Mitte kõigis muidugi, aga mu vanemad olid eesti keeles kindlasti nõrgemad kui mina – seega polnud mõtet neilt abi küsida. Et jah – sellised igasugused mõtted on peas, alustades sellest, milline ema minust üldse saab ja lõpetades sellega, et milline mu poeg tulevikus on.

Kui nüüd nädalavahetuse juurde tulla, siis pühapäeval käisime Hendrikuga Pizza Olives söömas, mis on minu meelest parim pitsakoht Põlvamaal! Mu kaks sõbrannat sõid seal ja nad kutsusid meid ka. Oli niisama tore istumine! Pühapäeva õhtul toimus Põlva keskväljakul veteranipäeva eelne pidu, kus esines Metsatöll! See oli 19.00 ajal, seega mitte eriti hilja. Me siiski seisime lavast piisavalt kaugel, aga see oli minu jaoks esimest korda Metsatölli laivis näha. Nii hea ikka! Kui ma poleks rase, siis oleksime ilmselt lava ees juukseid visanud 😀 Sõbrannaga siis, Hendrikul pole pikki juukseid, tema ei saaks 😀 Et sõbranna, mina ja Hendrik olimegi, vahepeal nägime teisi Hendriku sõpru ka. Polnudki ammu kuskil kontserdil käinud ja sellised vabaõhu omad on veel okeid, kuhugi klubisse ju rasedana ei roniks. Tore oli! 🙂

Et muidu elan ikka tavalist elu, käin üritustel nagu enne rasedust, sest see on mulle alati meeldinud. Beebiga ilmselt kohe nii ei saaks nagunii. Et saunas lihtsalt ei käi, kuigi ka see hakkas mulle juba meeldima, aga selline kuumus ei sobi mulle raseduse ajal teps mitte. Ja trepist ülesminek paneb vahel hingeldama ja noh – seks ka 😀 Need asjad võtavad tavapärasest rohkem võhma välja, aga ka ei midagi nii hullu.

Kui olete beebiootel, siis kuidas teie rasedus hetkel kulgeb? Palju veel minna on? Mis tujud, vaevused jne vaevad? Rääkige – oleks huvitav teada 🙂

Rasedad, eemaldage sõrmused juba varakult! / Nädalavahetus Tallinnas/ Miks mõned naised veel lastetuid sookaaslasi hirmutavad, et kui beebi sünnib, siis oma elu enam üldse pole?

Teate – ma olen ülimalt tänulik sellele lugejale, kes mul soovitas sõrmused juba praegu ära võtta, sest kui rasedus suuremaks läheb, siis lähevad ka sõrmed rohkem paiste. Just seda ma nädalavahetusel ka tegin – kolm sõrmust sain ise ära, kaks niisama, ühe seebi abiga, aga neljandaga oli jama majas. Ei aidanud ei seep, õli ja ka soovitatud niiditrikk oleks minu puhul asja ainult hullemaks teinud. Jätsin laupäeval enne Tallinnasse minekut asja sinnapaika ja läksin täna Hendriku töö juurde, et see sõrmus mu sõrmest ära lõigatakse. Jah, just nimelt – õnneks polnud see mulle väärtuslik sõrmus, mingi suvakas – kooli omad sain laupäeval juba ära. Nendest ei jäänud mingit soonimismärki ka, aga see konkreetne oli kõige kitsam.

Ja siin ka pilt sellest sõrmest, milline see mul pärast sõrmuse lõikamist oli. See ikka jubedalt soonis juba, ma oleksin pidanud selle varem ära võtma. Aga hea, et niigi läks, sest kui ma oleksin selle kõigega hakanud tegelema üheksandal raseduskuul, siis oleks asi hoopis hullemini lõppenud. Panin just sama pildi ka Facebooki koos selliste õpetussõnadega:

Õppetund kogu eluks ja vajalik kõigile rasedatele, kes sõrmuseid kannavad (eriti kui need on sellised mitme haruga nagu mul see üks oli) – palun võtke need juba raseduse alguses ära! Mina nädalavahetusel kolm tükki kuidagi sain eemaldatud, aga neljandat sõrmust pidin täna ära lõikamas käima. Juba niimoodi soonis. Ilmselt see punane asi jääb veel pikaks ajaks ja võib vaid õnne tänada, et ma sellele nüüd tulin, mitte üheksandal kuul. Ei aidanud õli, seep ja ka niiditrikk oleks sel juhul asja ainult hullemaks teinud. Nii et saate minu vigadest õppida ja ise targemad olla 🙂

Seega jah – sellised õpetlikud nõuanded on alati kasuks ja minu blogis loomulikult oodatud. Hoopis olulisem sellest, kuidas peaks riides käima vms. Siinkohal ka õpetus teistele rasedatele – et teie ei peaks sõrmust lõikamas käima, võtke need juba varakult ära 🙂

Aga nüüd siis Tallinna nädalavahetuse juurde! Alustasime laupäeval Tallinnasse sõitu üpris varakult, aga kuna läksime mööda Piibe maanteed ja tegime mitmeid peatusi, siis see sõit võttis omajagu aega. Näiteks Jänedal käisime Musta Täku Tallis söömas, mis on lausa Nublu lauluski sees! Ma olin sellest kohast varemgi kuulnud, sest seal toimuvad suviti väga mitmed peod, aga ise käinud polnud. Ka Hendriku jaoks oli see esimene kord sinna juhtuda. Midagi erilist see ei olnud, pubi nagu pubi ikka. Tantsuruumi aga rohkem kui rubla eest – ju sellepärast see nii tuntud peokoht ongi 😀

Kui lõpuks Tallinnasse jõudsime, siis võtsimegi suuna kõigepealt Go Hotell Shnellisse, kus me ka ööbisime. Asukoha mõttes hea valik – Balti jaamas, aga vanalinna viis minutit kõndida.

Toast ma palju pilte küll teinud, mõne üksiku. Eriti hea asi oli toa ja ka kogu hotelli puhul topeltaknad, sest Toompuiestee müra oleks kõik muidu sisse kostunud. Meie tuba asus neljandal korrusel.

Hendrik korraks hinge tõmbamas 😀

Kui hotellis käidud, võtsime suuna Männikule, et Malluka käest beebikiik ära tuua. Käisime veel vahepeatusena Kukupesas, mis kunagi oli kusjuures minu kodupood – nimelt siis, kui seal veel toidupood eksisteeris. Nimelt Tallinnas elades ma resideerusin Järve tänaval ja umbes 200 meetrit Kukupesa poest. Nii palju nostalgiat tõi selles poes olemine –  siis oli see muidugi hoopis koledam kui praegu 😀 Rääkisin paar sõna Kätliniga juttu ja siis suundusimegi juba edasi Malluka juurde. Sinna sõites näitasin autost Hendrikule ka seda viie korteriga maja, kus ma Järve tänaval elasin. Üürisin sealt ühte tuba ühe pensionäri kolmetoalisest korterist.

Jõudsime Männikule umbes kella 17.00ks, saime beebikiigu kätte, paar sõna Mallukaga juttu puhuda ja siis panime kiige pagasnikusse, et jälle hotelli tagasi sõita. Sel korral tõmbasime hotellis natuke hinge, ma vahetasin riided ära, jätsime auto parklasse ning läksime jala vanalinna jalutama!

Tallinna vanalinnal on alati mingi maagia olnud, nii tore oli seal üle pika aja jalutada. Kõigepealt tahtsin Hendriku Kompressorisse viia, et tema ka üliheadest pannkookidest osa saaks, aga nagu ikka – sinna sellisel ajal lauda saada on üpris võimatu. Seega see plaan langes sel korral ära. Siis suundusime hoopis restorani Maikrahv, kus ka mina polnud varem käinud. Sõime mõlemad megasuured pitsad, mis olid ülihead!

Toitu ootamas restoranis Maikrahv 🙂

Kui kõhud olid pilgeni täis, siis tahtsin ma Hendriku ülihead käsitööõlut nautima viia! Mina ise sain küll ainult koogi ja Coca Colaga leppida, aga mälestus heast käsitööõllest oli siiani meeles. Küll aga pidin ma pettuma – legendaarsest vanalinnas asuvast Hopnerist, mis keskenduski põhiliselt käsitööõlule, oli saanud Steakhouse Hopner. Ma usun, et toidud olid seal maitsevad, ma ise sõin väga hea laimikoogi seal ära (sest kõhud olid meil selleks ajaks liiga täis juba, et muud süüa), aga õllede valik oli kõvasti väiksem kui kunagi. Ka teenindaja mainis, et see pole enam see koht, mis aastaid tagasi. Nii kahju! Neil küll mõned valikud veel olid alles ja Hendrik sealt midagi võttis, aga kunagised a la “Tõmba mind patsist, Hiiumaa neid” ja “Naise magus suudlus” vms olid kadunud kui tina tuhka. Minu jaoks oli Tallinnas elades Hopner alati see hea koht, kuhu kvaliteetset õlut sai nautima minna. Teine selline koht oli kiriku kõrval asuv Põrgu, kus ma kursaõe sünnipäeval käisin, aga ma ei suutnud meenutada, kus see asus ja tolleks ajaks ei tahtnud Hendrik ka enam õlut juua 😀 Mina sain ainult nuusutada ja mõelda, et kunagi tuleb ka see aeg, kui ma jälle käsitööõlut juua saan 😀 Ma ei mäleta, mis õlu Hendrik võttis, aga see maitses talle küll. Ta rohkem ei tahtnud midagi proovida, sest oli ühe õlle juba Maikrahvis ära joonud, siis küll mingi suvaka, mitte käsitöö oma.

Nii hea oli Hopneris aknast inimesi jälgida! Tallinnas ongi see kõige parem, et sa võidki reaalselt kas või palja persega tänaval käia (olgu, päris nii vast ka mitte, aga no suht) – mitte kedagi ei koti, sest see ongi karvaste ja suleliste koht. Selline hea ja mõnus incognito vibe on seal. Kui ühel pool Põlvat peeretad, siis teisel pool Põlvat juba teatakse sellest 😀 Tallinn on imeline linn külastamiseks, aga kolm aastat seal elamist tõestasid mulle, et elamiseks see ei sobi mulle – minu jaoks liiga kiire ja rahutu! Ju ma olen selle ühel pool linna nuuskad ja teisel pool juba teatakse teemaga nii ära harjunud, sest nii Tartus kui ka Põlvas just nii tihti kipub olema. Eriti viimases. Aga ikkagi meeldib 🙂

Jalutasime pärast Hopneris käiku veel natuke vanalinnas ringi ja kuskil 21.15 ajal hakkasime juba hotelli poole liikuma. Rase naine kipub teadaolevalt kiiresti ära väsima ju!

Natuke veel hotellini kõmpida!

Hotelli jõudes vaatasime telekat ja ma plaanisin “Seks ja linna 2” ära vaadata, mis telekas tol hetkel tuli (ma esimese osa vaatasin ära alles nädal tagasi, pole tõesti varem neid filme näinud, sarja olen ka pigem vähe vaadanud), aga vajusin unne ära – 25 minutit ehk nägin kogu filmist. Hendrik magas juba varem, sest tal tuleb pärast alkoholi tarbimist eriti kergelt unekas.

Hommikul ärkasime kuskil 09.30 ajal, käisime all hommikust söömas, panime asjad kokku ja siis sättisime Ülemiste poole! Nimelt avati reedel ju sealne vaateratas, kuhu me kindlasti tahtsime minna! Ja läksime ka! Küll aga pidime enne pikalt järjekorras ootama, et sinna üldse pääseda – umbes 40 minutit kindlasti. Kohe saavad need, kes ostavad pileti VIP gondlisse – maksimaalselt neljale inimesele ja 100 eurot. Siis antakse veel šampus ka lisaks ja kokku saab sõita pool tundi, tavareis on 12 minutit (kolm tiiru).

Ma kusjuures eeldasin, et kuna rahvast on nii palju, siis nad need tavapiletiga gondlid topivadki kuuekesi täis (tavaboksis saab sõita maksimaalselt kuuekesi) – ehk siis me peame nelja võõra inimesega vaaterattal klaaskarbikeses olema nagu silgud pütis. Õnneks niimoodi ei läinud, sest nad küsisid, et mitmekesi me oleme ja selle järgi lasti ka gondlisse minna. Et mõni sai lausa üksinda oma klaaskarbikeses sõita! Nii tore oli just kahekesi sõita – rohkem privaatsust. Me kusjuures jõudsime veel õigel ajal ära käia, pärast meie lahkumist oli järjekord veel pikem. Kindlasti soovitan ühekordseks elamuseks – 10 eurot pilet pole kallis selle 12-minutilise sõidu jaoks. Ahjaa, see asub siis uue T1 Mall of Tallinna katusel, seal kaubanduskeskuses polnud me kumbki varem käinud. Kuna see vaateratas avati alles 11.aprillil, siis järjekorrad võivad päris pikad olla.

Ja nii meie sõit algaski!

Leia oma auto üles! 😀

Ilm oli ilus – seega oli eriti äge vaaterattal sõita. Muidugi õhtul oleks ilmselt veel maagilisem olnud – linna tuledesära ja puha!

🙂

Niimoodi tunduvad need autod nagu tikutopsid…

Vaaterattal on soe – kui isegi ilm peaks jahe olema, siis gondlites on küte olemas, suvel jälle konditsioneer. Palavuse ega külma pärast ei pea muretsema.

Ühekordseks elamuseks kindlasti tore, aga mitu korda ilmselt ei läheks. Või ilmselt kunagi aasta pärast, kui enam järjekordasid pole, sest enamus on seal juba tolleks ajaks ära käinud.

Pärast vaaterattal käiku läksime siiski Ülemistesse, kuhu Hendrik oma auto ka parkinud oli (sealsamas T1 Malli of Tallinna kõrval ju). Sõime ruttu midagi ja siis ma veits shoppasin H&M-s, et endale mõned just rasedatele mõeldud riided leida. Ma küll õe ja Malluka käest sain mõni aeg tagasi mõned, aga neist jäi väheks – kokku ostsin oma 100 euro eest kraami, aga kuna mingi soodukas oli, siis sain 75 euroga selle tavaari. Just rasedatele mõeldud mugavaid pükse, hetkel mul neid oli üks paar, mul on teksaseid ka, aga need pole ikka nii head, sest suruvad vastu kõhtu (ühed riided, mis ma ostsin, olid näha eelmises kõhupiltide postituses). Ühed ostsin veel eriti suured, et ikka kõhuvaru oleks 😀

Beebiriideid ma veel ostnud pole, sest mul on hetkel neid juba piisavalt. Nimelt mu Inglismaal elav õde tuli onu matusteks Eestisse ja tõi oma sõbranna käest nii palju just vastsündinud poisile mõeldud riideid, enamus täiesti uued (minu jaoks pole see oluline, et peaksid uued olema, võivad kasutatud olla – nii mu enda kui lapse riiete puhul). Õe sõbranna sünnitas detsembris kaksikud, kellest üks on poiss ja ta oli nii palju riideid varunud. Ma kindlasti ostan ise ka midagi, aga beebiriideid juba on päris ohtralt (Mallukalt ka saime päris palju neid, õe sõbrannalt sama palju otsa). Me siin järgmiste nädalate jooksul hakkame muid asju ka beebile ostma juba (või tegelikult alles – mõni oleks selle aja peale juba kõik ära ostnud :D). Ma ise ei küsi kelleltki midagi, aga kui inimesed mulle lahkelt oma beebiasju pakuvad, siis selle vastu pole mul kunagi midagi 🙂 Kui kunagi endal enam vaja ei läheks, siis annaksin ka ilmselt ära.

Ja pärast seda shoppamist hakkasime Põlvasse tagasi sõitma, sel korral tulime Tallinn-Tartu maanteed mööda. Käisime veel Hendriku vanemate juurest korraks läbi ja jõudsime eile õhtul koju! Väga äge reis oli – Hendrikuga on alati tore kuhugi sõita ja aega veeta! Niisama kodus diivanil ka vedeleda, aga vahel on hea argirutiinist välja saada, et kuskil käia. Kuna mitmed inimesed on mind hoiatanud, et beebiga ei pruugi see enam nii chill olla, siis just praegu ilmselt peaks seda aega eriti ära kasutama. Samas – see hirmutamine on kohati nõme, sest ilmselt beebiga elu pole unetundide mõttes just meelakkumine, aga minu meelest on kurb, et seda nii palju rõhutatakse. Et kui laps sünnib, siis enam oma elu pole, vähemalt kaks aastat ei saa enam normaalselt pesemaski käia, rääkimata sellest, et üldse kuhugi välja jõuaks jne. Eks see kindlasti ole raskem kui praegu, aga just see jutt, et no vähemalt kaks või isegi viis aastat võid iseenda üldse ära unustada (mida nii paljud emad alati rõhutavad, isasid ma pole kuulnud seda ütlemas – ilmselt selle tõttu, et enamasti on lapse ema just see, kes beebiga koju jääb?) teeb natuke nukraks. Ja mõnel inimesel võtab vbl üldse lapsesaamise isu ära. See võib kindlasti ka niimoodi minna, sest ei tea ju ette, millise iseloomuga jne laps tuleb, aga kui juba eos ära hirmutatakse, et nüüd on oma elu läbi pikaks ajaks jne, siis tekib kuidagi mõru maik selle juurde.

Ütlen ausalt, et kui ma kunagi Lipsukese blogi lugesin, mis mulle üldiselt väga meeldis (enam mitte nii väga, sest nüüd on seal ainult riidest mähkmed ja muu reklaam), siis mõned postitused tekitasid küll sellise tunde, et omg, üks laps on maksimum, rohkem mina küll neid ei taha. Lihtsalt see tohuvabohu tundus nii suur kogu selle asja juures. Ükski teine blogi pole minus seda tunnet tekitanud, ka Malluka oma mitte, kes ometi väga ausalt kirjeldab, kuidas ta oma ihuviljad vahel närvidele käivad. Samas – mul ei ole veel lapsi. Raudselt olen ise aasta pärast siin hädaldamas, et appi, oma elu ei ole jne 😀 Ahjaa, tegelikult üks blogi minevikus tekitas sama tunde nagu Lipsuke mõne postitusega – Lilli blogi. Need on just konkreetselt paar postitust olnud, mis on pannud mõtlema, et üks laps ja kogu lugu – muidu on kellad 😀 Tegelikult kaks last oleks päris hea arv, kolm oleks juba liiga palju. Eks näis, milline see poisiklutt üldse iseloomult tuleb.

Eestis ongi tegelikult kaks varianti, kui tahad normaalset vanemahüvitist säilitada – kas kaks last ühtejutti või siis vahepeal lähed tööle, teenid jälle normaalse summa ja siis teed järgmise lapse alles, kui esimene hakkab kooli minema (nüüd ju eriti, kui arvestatakse raseduseelset aega – pead natuke enne tööl käima, kohe ei saaks pätsi ahju panna, muidu saad ikka miinimumi). Saab ka vahepeal muidugi lapsi saada, aga mõte miinimumpalga suurusest vanemahüvitisest ei ole kuidagi see, mida ma tahaksin emapuhkusel olles saada. Kui muud varianti poleks, siis käraks ka, aga kuna on, siis ilmselt see variant käiku ei lähe. Ehk siis kas kaks last kohe ühtejärge või niipea järgmist ei tuleks 😀 Me oleme seda Hendrikuga ka arutanud, et sellised variandid on laual (kuna me mõlemad tahaksime ideaalis kahte last saada). Ega enne ei teagi, kui poisiklutt ära sünnib ja siis temaga koos kasvada saab. Jah, just nimelt koos temaga, sest ma usun, et emaks kasvamine on üks olulisemaid õppetunde, mida elu võib anda. Mitte ainult emaks, vaid ka isaks loomulikult, just lapsevanemaks kasvamine üldiselt.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂

Nõuni kohalik kauplus/ Hellenurme/Niisama jutt/ Kas ma kardan sünnitust?

Reedel ostis Hendrik Lõuna-Eesti Postimehe, kus oli kirjas, et kaks poodi suutsid enda ukse pärast seda avatuks jätta, kui Coop need sulges. Nimelt nii Nõuni kui Hellenurme poed juba suleti, aga kohalik külarahvas võttis vastu asja enda kätte – ehk siis hakkasid ise poodi pidama! Ja minule on alati sellised asjad südamelähedased olnud, kui kohalikud külapoed suudavad ja tahavad oma uksed avatuks jätta. Ehk siis meie teekond just nendesse poodidesse täna viis! No peaaegu – Nõuni kaupluses saime ilusti käidud, aga jõudsime Hellenurme poe juurde kell 15.15 – kahjuks sulgeb pood pühapäeviti kell 15.00 uksed. Ehk siis Hellenurme pood jääb teiseks korraks.

Kes tahab rohkem Nõuni kaupluse pererahvaga tutvuda, siis võib seda videot vaadata (TV3 just hiljuti käis neil külas).

Nõuni kauplus asub Valgamaal ja on selline pisike poeke, kus saab lisaks tavalisele toidukraamile ka osta poerahva enda tehtud saiakesi ja salateid. Kuna me jõudsime üpris hilja, siis saiakesi enam ei olnud, küll aga saime osta nende tehtud kartulisalatit! Ja lisaks saime seda süüa seal poes sees, sest neil oli kaks tooli ka. Nagu kodukohviku tunne tekkis 🙂 Ja poe peremees ja perenaine olid nii sõbralikud ja armsad inimesed, et kohe on näha, et poodi peetakse südamega ja see on ka kohalikele väga oluliseks kohaks (selle aja jooksul, mis seal olime, käis seal üpris palju rahvast). Ostsime kaasa nende endi kasvatatud küüslauku, nende talus tehtud mett ja muid asju, mis päris nende enda tehtud polnud, aga siiski nostalgia tuli peale – nimelt lahtiseid Komeedi komme ja kama. Hinnad olid suhteliselt soodsad ja kui toetada kellegi nii armsalt loodud perepoodi, siis poleks isegi vahet, kui need natuke kallimad oleksid.

Väike kohvikunurgake Nõuni poes 🙂 Selleks hetkeks oli kartulisalat juba söödud!

Kodus tegin pilti kogu sellest kraamist, mis sealt kaasa ostsime. Kilekottides on küüslauk ja Komeedi kommid. Kusjuures – võtsin alguses selle meepoti nende poeriiulist, aga perenaine tõi mulle tagaruumist hoopis ilusama kujundusega purgi (see on siis pildil näha) – ta ise mainis, et headele külastajatele on alati üllatus varuks! Kusjuures oli ka – lisaks kartulisalatile, mis me ostsime seal söömiseks, pani ta meile taldrikutele ka natke oasalatit, aga raha sellest eest ei küsinud. Vot sellised poed väärivad alati külastamist, sest need on nii ägedad! 🙂

Siin saate selle poe kohta rohkem informatsiooni, et ise külastama minna 🙂

Nagu ma juba mainisin, siis Nõuni kauplusest 20 minuti kaugusel asuvasse Hellenurme poodi (mis kuulub juba Tartumaa alla) jäime me natuke hiljaks – ehk siis me ei uurinud täpselt, mis kellani see pood pühapäeviti lahti on. Mis seal ikka – käisime Hellenurmes niisama ringi ja tegime paar pilti 🙂

 

Hellenurme Veskimuusuem paistab vasakult 🙂 See oli muidugi suletud, seega käisime niisama ringi.

Hellenurme tammi juures 🙂

Tore pühapäevake oli!

Vot selline see tänane päevake oligi. Hendrik on hetkel rahvatantsutrennis – nad harjutavad päris hoolega, sest teine ülevaatus on mais, kus selgub, kas nad pääsevad tantsupeole. Üks oli juba ära, aga nad hetkel siiski veel tulemusi ei tea. Mina usun, et nad kindlasti pääsevad, aga tuleb veel natuke oodata! 🙂

Reedel tuli meile mu Inglismaal elav õde külla. Sõitsime õhtul Räpinasse, et seal süüa, aga kõik kohad olid kinni – nii see keldrisse minev pubi kui ka Puuriida Pubi. Seega tulime Põlvasse tagasi ja käisime hoopis La Storias pitsat söömas. See on meie kodule üpris lähedal – seega saab seal vahel ikka käidud, sest pitsad on seal  ülihead. Õhtul vaatasime niisama telekat ja ajasime juttu, mu õde jäi meile ööseks ka. Laupäeval viisime ta bussijaama ära, kus ta siis Tartusse tagasi sõitis, et täna juba lennukiga Inglismaale tagasi sõita, sest ta puhkus sai läbi.

Eile õhtul käisime Hendrikuga niisama jalutamas, rääkisime sellest, et augustis meie elu muutub päris kõvasti, sest me pole enam kahekesi. Tundub kuidagi nii uskumatu, aga samas nii loogiline, et varsti oleme me juba perekond 🙂 Mu sugulane kusjuures eelmisel nädalal, kui ta meil külas käis, küsis Hendrikult, et kas ma olen raseduse ajal kuidagi tujukam või emotsionaalsem, millepeale Hendrik ütles, et absoluutselt mitte, et nagu Jaanika ikka 😀 Ma olen juba niisama ka üpris emotsionaalne! Ja rääkides nimest, mis me plaanime lapsele panna, siis võib nüüdseks öelda, et see on juba päris kindel. Kui ta just 20.nädala ultrahelis sugu ei vaheta, aga seda ma ei usu 😀 Elites oli arst päris veendunud, et tegemist on poisiga. Aga kui ta ka peaks vahetama, siis on tüdrukunimi ka kindel. Et igal juhul on nimi kindel! 🙂

Minult on hakatud küsima, et kas ma kardan sünnitust. Muidugi kardan! Mu enda suguvõsas on väga raskeid sünnitusi olnud, mis õnneks lõppesid õnnelikult, aga see taastumine oli ülimalt raske. Lausa nii raske, et sünnitaja pidi kolm nädalat pärast sünnitust haiglas olema, sest ta platsenta ei irdunud pärast sünnitust õigesti ja arstid pidid palju operatsioone tegema – ja doktor isegi mainis, et ta pole oma 20-aastase karjääri jooksul kunagi sellist asja näinud. Mu sugulane lausa küsis, et kas ta üldse ellu jääb, millepeale arst ütles, et 100 protsenti ei saa lubada, aga teeme kõik, mis meie võimuses. Lapsega oli kõik korras, aga jah – just naisel endal tuli pikalt haiglas olla ja talle tehti mitmeid operatsioone. Nüüdseks on sellest möödas neli aastat ja just seesama sugulane mul eelmisel nädalal oma nelja-aastase tütrega külas käis. Et jah – teades selliseid lugusid tulevad hirmujudinad veel rohkem peale, aga õnneks on need siiski üpris haruldased.

Mu sõbrannal oli kerge sünnitus, mu õel raske (räägin just esimestest sünnitusest siinkohal) – seega on mul lähikonnas igasuguseid näiteid tuua. Ülirasketest sünnitustest ja taastumistest kuni väga kerge sünnituseni. Võib-olla on mul selles mõttes kergem seda mitte nii väga karta, sest ma ju ei tea, mis mind reaalselt ees ootab. Eks esimese lapsega võib see ju raskem olla, nagu tihtipeale räägitakse, et päris beebit just niisama välja ei nuuska 😀 Et võite mulle oma sünnituskogemusi kirja panna. Just eriti huvitav oleks esimese sünnituse kohta lugeda, aga kui te olete mitu korda sünnitanud, siis neid võrdlusi oleks ka väga hea lugeda! 🙂 Ka mu sugulane on nüüdseks juba sünnitushirmust üle saanud ja on valmis seda ehk uuesti kunagi kogema, aga selleks läks aastaid aega ka. Sest kui see on ikkagi nii raske kogemus, siis on see arusaadav, et see nii kergelt ära ei unune.

Keegi kunagi küsis minult kommentaariumis, et ma võiksin rääkida neist emotsioonidest, mis meid siis valdasid Hendrikuga, kui me teada saime, et ma rase olen. Kuna laps oli planeeritud, siis see üllatusena selles mõttes ei tulnud. Ja see juhtus kiiresti, sest oktoobris jätsin ma plaastrid ära ja novembris jäin rasedaks.

Me olime siis väga õnnelikud, aga loomulikult algas see esialgne raske periood, kus nagu ei tihka kellelegi öelda, sest tahaks, et need esimesed kolm kuud juba mööduksid. Minu kaks parimat sõbrannat said kohe teada, Hendrik rääkis oma vanematele pärast esimest arstivisiiti, mis oli 2.jaanuaril (teada saime 16.detsembril). Minu õed said ka siis teada. Töökaaslased said teada neli päeva enne Oscari testi, ülemus natuke enne seda. Blogis tulin vist samal päeval avalikuks, kui ülemusele ütlesin – ehk siis nädal enne Oscari testi. Ja Facebookis teatasin pildi all pärast Oscari testi natuke. Nüüdseks ei ole vist enam kedagi, kes ei teaks ja kui ma ka tahaksin seda varjata, siis enam ei õnnestuks, sest kõht on juba piisavalt suur. Lausa nii suur, et tööl koristaja õnnitles mind ja küsis, et kas ma kuu-kahe pärast hakkan sünnitama 😀 Ütlesin, et alles augustis. Nimelt ma ei näe seda koristajat tihti, sest ta koristab teist korrust (meie kontor on kolmandal) ja läksin parasjagu WC-sse, kus ta mind siis üle pika aja nägi. Kui ütlesin, et sünnitan augustis, siis ta ütles, et oi, oi, nii suur kõht juba. Mul oli parasjagu siis seljas üks pluus, mis ongi rasedatele mõeldud ja toob kõhu eriti välja. Mõne teise riietusega see ehk nii suur ei tunduks.

Nüüdseks on väsimust veidike vähem, sest II trimestril pidigi väsimus väiksemaks jääma ja siis III trimestril jälle natuke see tagasi tulema. Eks näis jah 🙂 Üldiselt on enesetunne ikka kõvasti parem kui esimesel kolmel kuul ja kuigi ma siis oksendasin ka ainult kolm korda, siis seda iiveldustunnet oli küll piisavalt. Ja see väsimus oli meeeeeletu siis!!!! Aga noh – WC-s peab praegu juba marutihti käima ja ma ausalt ka ei kujuta ette, mis veel edaspidi saama hakkab, selles mõttes on küll väga tüütu see rasedus 😀

Aga ma olen nii õnnelik ja rahul 🙂 Ja Hendrik on. Ta ka ikka paitab kõhtu ja ootab juba, millal liigutusi tundma hakkab 🙂 Ma ise ka veel ei tunne, aga eks natuke lähebki veel aega. Ma olen väga tänulik elule ja saatusele ning Tinderile (haha :D), et ta on andnud mulle Hendriku ja selle augustis sündiva poisikluti! Minu kõige kallimad, keda ma nii väga armastan 🙂

Vot selline see postitus siis saigi! Ilusat nädalavahetuse lõppu teile!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Raseduse plussid ja miinused/ Kui Printsess varsti Paksukese domeeni endale võtab, sest temaga seostub see rohkem kui Paksukese endaga, kes pole iial paks olnud (aga mina raseduse ajal paisun nagu õhupall!)

Elu võib ikka oluliselt muutuda. Nimelt umbes kolm aastat tagasi olin ma selline naine, keda ajas natuke närvi, kui mõni blogija rasedaks jäi, sest see tähendas alati seda, et muid postitusi hakkas palju vähem tulema – ehk siis kõik oli rasedusega seotud. Nüüd olen ise samasugune! Enda kaitseks võin öelda, et viimase aasta jooksul olen ma küll kõigi blogijate rasedus-ja beebipostitusi lugenud (tähendab kõigi nende, keda ma enne ka lugesin). Peaaegu – sest Lipsukese riidest mähkmete omasid ma ei suutnud lugeda. Ma nimelt olen 99 protsenti kindel, et mina ei hakka neid oma lapse puhul kasutama. Mul on hea meel, et vähemalt kolm blogijat on neid promonud ja nii mõnigi lugeja ehk neid proovib sellepärast, aga minu jaoks tundub see liiga palju jamamist. Jah, kindlasti on see kokkuvõttes odavam, keskkonnasäästlikum, need mähkmed näevad paremad välja jne, aga ma võtan siis kohe halva ema tiitli vastu – ehk siis ütlen, et mina ei hakka riidest mähkmeid kasutama. Mitte et ma veel üldse ema oleksin, aga noh – ette ära siis juba 😀

Täna tahaksin ma hoopis kirjutada raseduse plussidest ja miinustest. No alustame miinustest, sest siis saab selle negatiivse asja enne kaelast ära 🙂

Raseduse miinused

1)  Kaalutõus

Saate aru – eks ma aimasin küll, et ma olen juba juurde võtnud, aga ma olen raseduse algusest 10 kg juurde võtnud! Ma kaalusin enne rasedust 77 kg, mis on  kõige suurem number, mida ma Eestis elades kaalunumbril olen näinud. Enamasti olen kuskil 70-71 kg olnud, mis minu pikkust arvestades ongi selline enam-vähem okei number. Nimelt meestel on ka selles mõttes paremad väljavaated – nemad võivad oma pikkusest võtta maha meetri ja saavadki selle kaalu, mis neile väga hästi sobib. No näiteks 182 cm pikkune mees võib kaaluda 82 kg. Naiste puhul nii leebe see asi pole. Nimelt pikkusest arvestatakse maha 110cm ehk siis kui ma olen 182 cm, siis minu pikkuse puhul selline hea kaal olekski kuskil 72 kg. Kui naine on 160 cm pikk, siis tema puhul selline hea kaalunumber oleks 50 kg jne.

Ehk siis jah – ma kaalusin ennast üle pika aja arstil ja ma kaalun 87 kg!!! Ma olen ainult ühe korra elus rohkem kaalunud ja see oli siis, kui Mehhikost tagasi tulin. Astusin oma viimasel Mehhiko päeval kaalule ja see näitas 89 kg. Päris 90 ma ei jõudnudki, aga jah. Kui nüüd arvestada, et ma olen kolme kuuga võtnud juurde 10 kg ja mul on kuus kuud veel minna, siis samas tempos edasi minnes kaalun ma sünnitama minnes 107 kg! Ämmaemand ütles, et minu puhul pole see kaalutõus veel kõige hullem, aga ma ütlesin talle, et olen juba 10 kg juurde võtnud. Tegelikult ideaalne kaalutõus kogu raseduse vältel oleks 10-15 kg maksimum. Ilmselgelt lähen mina sellest piirist väga välja 😀 Ämmaemand ütleski, et hetkel mind natuke päästab mu pikkus, sest kui ma oleksin 160 cm ja kaalusin sama palju, siis oleks kuri väga karjas. Ja ma ei söö kahe eest, aga noh – eks ma rämspu söön vahel ikka, sõin enne ka. Kui naistele kehtiks sama reegel, mis meestele, et võta meeter maha, siis ma oleksin ainult 5 kg ülekaalus 😀 Aga olen 15. Kuni 20.nädalani ei tohiks kaal eriti palju tõusta ja alles siis võib, sest siis hakkab laps ise rohkem kasvama. Aga jah – nii mu ema kui õde võtsid esimese lapsega 30 kg juurde ja mind ootab vist sama saatus.

Kui Mehhiko kilod ma põhimõtteliselt nuuskasin maha – ehk siis ei teinud mitte essugi Eestis tagasi olles selleks, sõin rämpsu edasi, käisin pidudel, jõin alkoholi, trenni ei teinud, aga ometi kõigest üheksa kuud hiljem kaalusin ma juba 67 kg, siis beebikilodega kindlasti nii kergelt ei lähe. Esiteks juba sellepärast, et ma olen nüüd pea 10 aastat vanem ehk siis rasv ladestub palju kergemalt ega tule enam niimoodi maha. Mäletan veel seda aega, kui ma polnud mõnesid tuttavaid pikalt näinud – ehk siis nägingi pärast Mehhikost tulekut ja siis üheksa kuud hiljem, siis nad kõik tahtsid neid imenippe teada, et mis ometi tegin, et 22 kg maha küllaltki ruttu sain, siis ma sain vaid öelda – mul vedas 😀 Keegi ei tahtnud seda eriti uskuda, aga niimoodi oligi. Ma usun, et elu kaks korda mulle ometi niimoodi ei naerata, eriti arvestades seda, et nüüd olin ma juba enne rasedust raskem, kui ma tavaliselt olen olnud.

Nii et jah ma pean varsti ilmselt Paksukese domeeni endale saama, sest tema vist pole iialgi eriti paks tegelikult olnud, aga ainult valetab, et on! Mina tulevikus ei valeta, vaid siis reaalselt olengi. Kui ma võrdlen end Mehhiko lõppfaasi piltidega, siis ma ausalt ka ei tunne, et ma seal ainult 2kg rohkem kaalun, sest ma tundun endale seal hiigelsuur, hetkel ma saan muidugi aru, et ma olen juurde võtnud, aga kuna teksad veel lähevad jalga jne, siis tundub see kõht ainult meeletu. Mehhikos ma pidin meesteosakonnast teksaseid ostma, sest kuigi mehhiko naised on kõik väga suured, siis nad ei ole nii pikad. Ehk siis selliseid pikki teksaseid pea 90 kg naisele ei olnud olemas, oli ainult 160 cm naistele 😀 Või kui ka oli pikematele naistele, siis oli ainult imepeenikestele naistele.

Võrdluseks tooksingi siin mõned pildid. Nimelt 2016 suvi ja sügis kaalusin ma 64-65 kg – piltidelt on seda ka näha. Juurde hakkasin ma võtma siis, kui ma läksin kontoritööle. Mehhikos kaalusin ma 89 kg ja seda on ka pildilt näha. Ja ma pole hetkel endast väga palju pilte teinud, olen need kaks juba blogisse lisanud, aga lisan siis hetkel veel kord.

Kõigepealt siis pildid aastast 2016.

2016 suvi, kus ma kuskil 64-65 kg kaalusin. Hetkel olen siis 22 kg raskem, kui ma siis olin.

2016 november – 64 kg. Kui ma selle pildi Facebooki tol ajal panin, siis hakkasid paljud naised mu pildi all kommenteerima, et kas ma ikka toitun normaalselt ega end ei näljuta. Ma olen alati samamoodi toitunud – söönud rämpsu ja söönud kõike, ma ei keela endale midagi. Tol hetkel oli mul elus see periood, kus ma olin just saatest ära tulnud ja olin töötu – ilmselt selle tõttu vbl ka natuke stressis. Kui ma veebruaris 2017 sinna firmasse tööle sain, kus ma praegu töötan, siis hakkasin ma palju regulaarsemalt ja rohkem sooja toitu sööma, mis tähendas ka kaalutõusu, mida ehk mu kehal tol hetkel tõesti vaja oli. Et selline 70-72 kg on hea kaalunumber minu puhul, enne rasedaks jäämist olin ma 77 kg ehk siis kaalusin juba viis kg rohkem. Ma olen vist korraks Tallinnas elades ka 75 kg kaalunud, aga Eestis elades polnud ma varem üle selle läinud, kui nüüd see aeg vahetult enne rasedust välja jätta (kui lisaks see aeg ka välja jätta, kui ma Mehhikost just tagasi olin jõudnud).

Viimane päev Mehhikos – 89 kg! Ja kui ma mõtlen sellele ajale, siis ma ise ei tundnud absoluutselt, et ma suur oleksin, ma olin jumala rahul. Ka Eestisse jõudes ütlesin ma endale, et ehk veab ja kilod lähevad iseenesest ära. Läksid ka tol korral. Oleks raseduskilodega ka niimoodi, küll siis oleks hea! 😀 Aga kaks korda ilmselt samamoodi ei vea!

Selle pildi ma juba lisasin üle-eelmises postituses, aga 87 kg olen ma siin! Ma ise olin kindel, et 80-82 kg on kindlasti täis, aga 87 oli minu jaoks natuke ootamatu, sest Mehhiko pilti vaadates ma tundun endale palju suurem, aga olen seal ainult kaks kilogrami raskem. Vbl on asi selles, et ma olen rase ja rasedad peavadki end ilusamana nägema, sest nad kannavad uut elu 😀

See on kuu aega vana pilt ja siin ma ehk olen 83-84 kg. See oli siis, kui me töökaaslastega tõukekelgumatkal käisime ja ma üldse ei tahtnud mäest laskuda, sest ma olin juba rase, aga siis veel keegi ei teadnud 😀 Kui ma poleks rase olnud, siis ma kindlasti oleksin julgemini laskumistel laskunud, aga ma ei tahtnud pikali lennata.

 

Sellega seoses ka üks olukord. Nimelt nüüd tööl teavad kõik, et ma olen rase, sest ma ütlesin seda eelmise esmaspäeva stand-upil. Stand-up on meil iga esmaspäevane selline ringis seismine, kus kõik räägivad, mida nad nädala jooksul tegid, arendajad seal ei osale, aga teised küll. Ja ma siis tulin kapist välja ja sellepeale ütlesid umbes kolm töökaaslast, et nad said sellest ammu aru, aga ei hakanud ütlema  (siis kui mulle õnne soovisid) 😀 Ühega arendaja oli see lugu, et sõime lõunat ja kuna ma maksa ei võtnud, kuigi see on mu lemmiksöök, siis ta küsis, et miks ma maksa ei söö nagu tavaliselt. Ma siis ütlesin, et ma olen rase ja rasedatel ei soovitata seda süüa (tema ei osalenud seal stand-upil, sest arendajad ei pea seal osalema, kus ma nii-öelda kapist välja tulin ja ta ei teadnud, et ma rase olen), siis ta ütles ka, et seda oli juba kuu aega tagasi vähemalt näha 😀 Aga keegi lihtsalt ei hakka enne ise ütlema, sest saadakse aru, et ilmselt inimene ei taha veel kapist välja tulla. Vot selline lugu siis.

Et jah – see kaalutõus on üks negatiivne pool selle raseduse juures.

2) Meeletu väsimus

Kui ma juba enne rasedust olin meeletu magaja, siis nüüd seda enam! Ma võin lambist tuttu jääda ja ma olen kogu aeg nii väsinud. Nagu eilegi – jäin juba kell 21.00 tuttu ja magasin elutoa diivanil rahulikult, Hendrik läks umbes südaöösel magamistuppa ära ning ma ütlesin talle, et ma tulen ka kohe. Ma jäin aga tuttu ja Hendrik tuli kutsus mu mõni aeg hiljem voodisse, muidu ma oleksingi diivanil hommikuni põõnanud. Ja tööl tuleb vahel selline uni pärast lõunasööki, et ma füüsiliselt tunnen, et mul kohe vajuvad silmad kinni. Mitte kunagi varem pole sellist tunnet olnud!

3) Sage WC-s käimine

Ma olen kuulnud, et raseduse lõpus võivad naised tualetis eladagi, aga ma olen kõigest 13 nädalat rase ja käin öösel juba kolm-neli korda tualetis, varem ei käinudki kordagi. Ma ausalt ka arvasin, et mul veresuhkur on vist laes ja mul võib diabeet olla, aga ei ole -kõik analüüsid on ideaalsed, pole mul õnneks ei rasedusdiabeeti ega niisama diabeeti. Ja kui kuhugi minek, siis pean kindlalt enne vetsus käima ja kui olen kuskil kaua ära, siis pean kindlalt käima jne. Ma täna ütlesin Hendrikule, et ma mõtlesin, et kui mai lõpus dekreeti jään (ma saan jah juba mai lõpus seda teha, sest võtan vahetult enne kõik puhkused välja – seega isegi nädal enne mai lõppu saan ehk juba koju jääda), et siis saan natuke puhata, aga ma pean selleks ajaks ilmselt WC-sse kolima, sest kogu aeg on pissihäda.

4) Iiveldus ja oksendamine

Oksendamisega on mul suhteliselt hästi läinud, olen ainult kolm korda oksendanud raseduse ajal, need on suht hiljuti olnud. Ma uurisin seda ka ämmaemandalt ja eks mu viga oli selles, et ma võtsin oma vitamiinid enne sööki. Ma nimelt kodus ei söö, vaid söön kontorisse jõudes hommikul kell 08.00. Kell 06.00 oleks minu jaoks lihtsalt liiga vara, aga ma kodus võtsin juba vitamiinid ära ja siis tühja kõhuga läksin tööle. Ehk siis teel rongijaama olen ma kolm korda oksendanud. Varem see kusjuures nii ei olnud, aga nüüd lõi välja. Nüüdseks olen ma foolhappe nagunii ära jätnud, sest kolm kuud on täis.

Ja kuigi oksendanud olen ma vähe, siis seda iiveldust on olnud kordi rohkem. Lihtsalt tunned, kuidas iiveldab, aga oksele ka ei aja samas. Väga rõve tunne!

5) Seksiisu vähenemine

Olete kuulnud neist naistest, kes raseduse ajal tahavad meeletult seksida ja seksiisu on laes? Ma olen ka kuulnud, aga mina üks neist küll pole 😀 Ma olen lihtsalt nii laip kogu aeg nädala keskel, et seks on üks viimastest asjadest, millele ma mõtlen. Et on tulnud palju kordi ette, kus ma olen Hendrikule öelnud, et mitte täna, musi 😀 Ta pole kordagi küll kurtnud selle üle, aga arvestades sellega, et ma enne rasedust olin suhteliselt kõrge seksiisuga, siis see vahe on meeletu. Ilmselt keha ja vaim valmistub ette selleks perioodiks, kui laps on sündinud, sest siis nagunii paar kuud seksi pole.

Et kuigi üldiselt on mul ikkagi meeletu seksiisu vähenemine toimunud ja ka orgasmi saamine võtab oluliselt kauem aega, siis raseduse ajal on umbes 3-4 korda juhtunud ka midagi hoopis vastupidist. Nimelt ma olen nädalavahetuse hommikul ärganud üles nii kiimas, et no karju appi! 😀 Sellist tunnet ma enne rasedust ei mäleta. Ja vot siis on orgasm ka nii kiiresti tulnud, et pole vaja suurt midagi teha ega öelda 😀 Et Hendrik on ka maninud, et sellisena pole ta mind kunagi varem näinud, mina ennast ka mitte 😀 Aga kuna neid viimaseid olukordi on kokku 3-4 korda olnud ja pigem on ikkagi seksiisu vähenemine, siis jah – mina olen üks nendest paljudest, kellel seksiisu on rasedusega kõvasti väiksemaks jäänud. Ehk on asi ka selles, et ma tunnen, et ma vajan raseduse ajal rohkem und, aga nädala keskel ma üle kaheksa tunni magada ei saa. No saaksin, kui ma kell 20.00 tuttu läheks, aga ma tahaks nagu midagi muud ka teha peale tööl käimise ja tudumise. Ma nimelt ärkan nädala keskel kell 06.00 ja kobin siis umbes 22.00 ajal voodisse, vahel ka veits hiljem, mis muudab mu veel väsinumaks. Kuna nädalavahetusel magan ma ikka mõnuga 10-11 tundi ja need sellised kirglikud ärkamised on just siis toiminud, siis ilmselgelt pean ma olema eriti välja puhanud. Aga ka see pole kriteerium, sest seda siiski eriti tihti ei juhtu. Et jah – selline lugu siis raseduse ja seksiga 🙂

Rohkem nagu negatiivseid asju eriti meelde ei tule, räägime positiivsematest asjadest.

1)  Päevi pole!

Kuigi mul on alati suhteliselt regulaarne mentsruatsioon olnud ja ma tean kogu aeg, millal mu päevad algavad, on see ikkagi üsna tüütu. Plaastrite ajal olid päevad eriti paigas, aga ka ilma plaastriteta on mu tsükkel alati regulaarne olnud. Et niimoodi pole kunagi olnud, et absoluutselt ei teaks, millal tulevad jne. Aga ma ausalt ka vist mõistan nüüd neid naisi, kes nagu sünnitusmasinad on, sest nii hea on olla, kui päevi pole! Nagu reaalselt. Mul olid viimati punased novembris ja kui hästi läheb, siis imetamise ajal ka kohe veel päevad tagasi ei tule (kõigepealt tuleb muidugi loota, et rinnas ikka piima on jne, aga loodame, et ikka on). Kuigi mõnedel vist tulevad? See vist sõltub. Aga nii hea on alati alasti magada ja mitte mõelda, et varsti algavad päevad jne. Mu viimati täiesti päevadevaba elu oli siis, kui ma 12 olin – ehk siis 17 aastat tagasi! (siis nad polnud veel alanud lihtsalt). Et nagu tõeline idüll on hetkel!

2) C-korv

Kuni 12.klassini olid mul rinnad väga väiksed, mul oli A-korv. Pärast seda on mul stabiilselt olnud B-korv ja ma olen rahul olnud. Kui ma Mehhikos paksuks läksin, siis korv oli ikkagi B, aga nüüd on mul C-korv! Mis mulle eriti meeldib, et rinnad pole niimoodi venides suureks läinud, vaid ühtlaselt ja täidlaselt – ja see on imeline! Eks näis, mis aja jooksul juhtub – vast pärast sünnitust nii hull olukord pole, et saan tissid üle pea visata nagu jahukotid 😀 Ma seda viimast ei usu ka, et mul niimoodi juhtuks. Kuigi ma olen kuulnud ka seda, et pärast imetamist lähevad mõnede naiste rinnad isegi korv väiksemaks tagasi, kui nad enne  rasedust olid. Päris A-korvi küll enam ei tahaks, B-korviga olen ka rahul, sest sellega olen ma enamus täiskasvanuelu elanud, aga C-korv on ikkagi ka väga kaunis 🙂 Eriti arvestades seda, et ma pole kunagi sellist dekolteed varem omanud!

3) Emotsionaalsus ja ajade parem mõistmine

Kuigi liigsel emotsionaalsusel võib ka negatiivseid pooli olla, siis minul see niimoodi väljendunud pole. Jah, ma nutan telekat vaadates rohkem jne, aga ma ei pea seda halvaks asjaks. Ma tunnen just rohkem indu näidata tervele maailmale välja oma tundeid ja kuigi ma enne olin juba suhteliselt avameelne inimene, siis nüüd olen ma seda veel enam. Ja kui varem ajasid mind närvi beebid, kes ühistranspordis nutsid, sest ma mõtlesin, et mis krdi ema see on, kes ei suuda oma last maha rahustada, siis nüüd ma niimoodi enam ei mõtle. Eile just Tartust Põlvasse rongiga tulles, oli seal üks naine, kelle beebi täiega nuttis ja mul hakkas sellest naisest kahju ning ma mõtlesin, et mul endal võib kunagi samasugune olukord olla ju. Kui ülejäänud rong vaatas vihaselt seda naist, siis mina vaatasin teda kaasatundlikult ja mõtlesin, et mul võib tulevikus samamoodi olla. Kuna ma olen ise ka mõelnud minevikus, et krt, tee ometi midagi, et su beebi ei kisaks niimoodi, siis ma saan aru, et suhteliselt ebameeldiv võib olla, kui sa niigi täiega üritad, aga laps ikkagi nutab. Ilmselt on see ka üks neid märke, mis näitab, et ma olen nüüd küpsem ja olen emaduseks rohkem valmis, kui ma veel aastaid tagasi oleksin olnud 🙂

4) Ideest teostuseni läks ainult kuu aega!

Ma olen ülimalt tänulik universumile, et see rasestumine nii kiiresti käis. Eriti just tänapäeva maailmas, kus tihti loed neid lugusid, kus paarid on aastaid üritanud, aga ikkagi ei õnnestu rasedaks jääda. See tundub iseenesest väike asi, aga tegelikult tuleb selliste asjade eest tänulik olla, sest ka minu enda tutvusringkonnas on mitmeid paare, kes on juba pikalt üritanud, aga oodatud rasedust ei tule. Ja enamasti on nad täiesti meditsiiniselt terveks tunnistatud – ehk siis pole asi selles, et kumbki pool ei saaks vms. Ja muidugi lisada siia juurde need paarid, kellest üks ei saagi vms… Ma olen tänulik, et meie sellise murega rinda ei pidanud pistma.

5) Augustis sünnib beebi!

Jaa, augustis sünnib minu ja Hendriku beebi! 🙂 Ja kuigi mul on miljon hirmu seoses sellega, et kuidas ma lapsega hakkama saan, eriti arvestades seda, et ma pole iial hoidnud ühtegi last süles, kes veel pead ei kanna jne… Ja lisada siis juurde muidugi see, et unetuid öid hakkab liiga palju olema – et kuidas ma selle kõigega harjun. Ma tean, et võib ka niimoodi minna, et laps on väga rahulik, aga ei pruugi ju. Kui laps on Hendrikusse, kes tema ema sõnul oli vana rahu ise ning tema beebiiga oli lausa lust-ja lillepidu, siis meil veab, aga kui laps on minusse, kes ma olin suht rahutu, siis läheb meil raskeks 😀 Ehk tuleb siis midagi vahepealset? Mitte et ma usuksin, et laps peab just vanematesse minema, aga kui nii võrrelda. Et kuigi jah mul on palju hirme, aga eks esimese lapse puhul visataksegi kõik lapsevanemad pea ees vette ja sul ei jää muud üle, kui välja ujuda (mis on tegelikult halb näide, sest ma ei oska ujuda, aga võtame seda metafooriliselt siis), siis ma olen nii õnnelik! 🙂 Ja just see ongi raseduse juures kõige suurem pluss, et kui oled üheksa kuu jooksul teda kandnud, siis lõpuks on võimalik temaga reaalselt kohtuda. Ja siis algab juba kõige olulisem töö maailmas – lapse kasvatamine 🙂

Milliseid negatiivseid/positiivseid jooni teil endal veel raseduse kohta välja oleks tuua? Minul on hetkel just need 🙂

Mida arvab üks suvaline lugeja sellest, et enamus blogijaid samal ajal rasedad on?

Ma just mingi päev avastasin, et umbes 65-70 protsenti blogidest, mida ma loen, on rasedate inimeste blogid (või siis äsja sünnitanud inimeste blogid). Või siis jälgin hoopiski rasedaid youtuberid (kes siis polnud rasedad, kui ma neid jälgima hakkasin). Kohati on nagu huvitav ka, sest ma ise pole rase ega pole seda kunagi olnudki, aga samas läheb juba maruigavaks ka, sest see jutt on kogu aeg samasugune 😀 Kuna ma olen aastast 2013 lugenud blogisid, kus tavaliselt millalgi ollakse rasedad, siis sünnitatakse ära ja siis saadakse uued lapsed – seega hakkab kogu trall jälle peale. Kui sa oled juba mingi blogi püsilugeja, siis sa ikka tahad ju kõiki teemasid lugeda (mina vähemalt tahan), aga kui kõik blogijad täpselt samal ajal rasedaks jäävad, siis muutub see igavaks.

Ärge saage valesti aru – ma avaldan hetkel arvamust kui suvaline lugeja, mitte kui inimene, kellele lapsed või rasedad blogijaid ei meeldi. Minu kui lugeja jaoks on see igav, mis ei tähenda seda, et ma arvaksin, et need inimesed, kes neid blogisid peaksid, oleksid igavad. Absoluutselt mitte. Minu jaoks on blogi nagu raamat või sari – sa loed järjest edasi või vaatad igapäevaselt uusi osasid. Ja nüüd kujutage ette, et sa loed a la 10 raamatut, millest 6-7 räägivad täpselt sama juttu, siis on ju igav, eksole? 😀 Aga kuna ma tunnen justkui moraalset kohustust neid edasi lugeda, sest ma olen nende blogide püsilugeja, siis ma ei saa ka endale öelda, et Jaanika, jäta need postitused vahele. See on sama hea, kui ma jätaksin mõnes raamatus mõned peatükid vahele või jätaksin sarjas mingid osad vahele. Nii ei saa ju teha, sest üldiselt mulle need blogid ju meeldivad, lihtsalt rasedust kirjeldavad postitused on igavad. Kusjuures kunagi sellised postitused polnud igavad, sest siis ma polnud neid varem üldse lugema juhtunud (2013 hakkasin vist esimesi tollel ajal rasedate inimeste blogisid lugema).

Nüüd kui mõni blogija tuleb välja uudisega, et ta on rase, siis see lugeja pool minus mõtleb, et issand juudas, jälle hakkab see trall peale. Tralli all pean ma siis silmas neid postitusi raseduse kulgemisest, millised söögid tekitavad oksetunnet, millised mitte jne. Inimesena on mul hea meel, et keegi jälle ühe ilmakodaniku juurde saab, aga lugejana ma ei mõista, miks alati täpselt samal ajal rasedad ollakse 😀 Ehk siis postitused lähevad jälle mingiks ajaks täpselt samasse auku. Ja järgmisel aastal ilmselt uuesti, sest siis on need blogijad rasedad, kes nüüd ei olnud 😀

Ja nagu ma juba mainisin, siis kui ma olen mingi blogi püsilugeja, siis ma ei saa niimoodi, et ma jätan mingid postitused vahele. No eks ma ikka saaksin, ma olen seda teinud ka, aga siis mingi aeg olen ikka lugema läinud 😀

Ma tean küll, et kui ma peaksin kunagi ise selles õnnistatud olukorras olema, siis ma raudselt kirjutasin iga pisidetaili üles, sest siis ma oleksin ise see, kes selle kõik läbi elab. Ehk siis ma olen oma arvamustes praegu väga kahepalgeline, aga noh – juhtub ikka.

Õnneks on siiski veel olemas blogisid, mida ma loen, aga mis selliseid teemasid hetkel ei kajasta. Merje, Rents, Kristallkuul, Kai  – ärge teie sel aastal rasedaks jääge, aastal 2018 juba võib, sest siis on see praegune beebibuum blogijate hulgas läbi saanud 😀 Muidu lihtsalt peab veel rohkem samu asju lugema. Mis ei ole blogijate süü muidugi, aga minul kui lugejal on igav. See on sama hea, kui paljud blogijad kirjutavad järsku reklaampostituse mingist samast tootest, mida nad hiljuti kasutasid.