Ma just mingi päev avastasin, et umbes 65-70 protsenti blogidest, mida ma loen, on rasedate inimeste blogid (või siis äsja sünnitanud inimeste blogid). Või siis jälgin hoopiski rasedaid youtuberid (kes siis polnud rasedad, kui ma neid jälgima hakkasin). Kohati on nagu huvitav ka, sest ma ise pole rase ega pole seda kunagi olnudki, aga samas läheb juba maruigavaks ka, sest see jutt on kogu aeg samasugune 😀 Kuna ma olen aastast 2013 lugenud blogisid, kus tavaliselt millalgi ollakse rasedad, siis sünnitatakse ära ja siis saadakse uued lapsed – seega hakkab kogu trall jälle peale. Kui sa oled juba mingi blogi püsilugeja, siis sa ikka tahad ju kõiki teemasid lugeda (mina vähemalt tahan), aga kui kõik blogijad täpselt samal ajal rasedaks jäävad, siis muutub see igavaks.
Ärge saage valesti aru – ma avaldan hetkel arvamust kui suvaline lugeja, mitte kui inimene, kellele lapsed või rasedad blogijaid ei meeldi. Minu kui lugeja jaoks on see igav, mis ei tähenda seda, et ma arvaksin, et need inimesed, kes neid blogisid peaksid, oleksid igavad. Absoluutselt mitte. Minu jaoks on blogi nagu raamat või sari – sa loed järjest edasi või vaatad igapäevaselt uusi osasid. Ja nüüd kujutage ette, et sa loed a la 10 raamatut, millest 6-7 räägivad täpselt sama juttu, siis on ju igav, eksole? 😀 Aga kuna ma tunnen justkui moraalset kohustust neid edasi lugeda, sest ma olen nende blogide püsilugeja, siis ma ei saa ka endale öelda, et Jaanika, jäta need postitused vahele. See on sama hea, kui ma jätaksin mõnes raamatus mõned peatükid vahele või jätaksin sarjas mingid osad vahele. Nii ei saa ju teha, sest üldiselt mulle need blogid ju meeldivad, lihtsalt rasedust kirjeldavad postitused on igavad. Kusjuures kunagi sellised postitused polnud igavad, sest siis ma polnud neid varem üldse lugema juhtunud (2013 hakkasin vist esimesi tollel ajal rasedate inimeste blogisid lugema).
Nüüd kui mõni blogija tuleb välja uudisega, et ta on rase, siis see lugeja pool minus mõtleb, et issand juudas, jälle hakkab see trall peale. Tralli all pean ma siis silmas neid postitusi raseduse kulgemisest, millised söögid tekitavad oksetunnet, millised mitte jne. Inimesena on mul hea meel, et keegi jälle ühe ilmakodaniku juurde saab, aga lugejana ma ei mõista, miks alati täpselt samal ajal rasedad ollakse 😀 Ehk siis postitused lähevad jälle mingiks ajaks täpselt samasse auku. Ja järgmisel aastal ilmselt uuesti, sest siis on need blogijad rasedad, kes nüüd ei olnud 😀
Ja nagu ma juba mainisin, siis kui ma olen mingi blogi püsilugeja, siis ma ei saa niimoodi, et ma jätan mingid postitused vahele. No eks ma ikka saaksin, ma olen seda teinud ka, aga siis mingi aeg olen ikka lugema läinud 😀
Ma tean küll, et kui ma peaksin kunagi ise selles õnnistatud olukorras olema, siis ma raudselt kirjutasin iga pisidetaili üles, sest siis ma oleksin ise see, kes selle kõik läbi elab. Ehk siis ma olen oma arvamustes praegu väga kahepalgeline, aga noh – juhtub ikka.
Õnneks on siiski veel olemas blogisid, mida ma loen, aga mis selliseid teemasid hetkel ei kajasta. Merje, Rents, Kristallkuul, Kai – ärge teie sel aastal rasedaks jääge, aastal 2018 juba võib, sest siis on see praegune beebibuum blogijate hulgas läbi saanud 😀 Muidu lihtsalt peab veel rohkem samu asju lugema. Mis ei ole blogijate süü muidugi, aga minul kui lugejal on igav. See on sama hea, kui paljud blogijad kirjutavad järsku reklaampostituse mingist samast tootest, mida nad hiljuti kasutasid.
minumoodimaailm 
Mõtlesin just täna sama asja peale. See beebiblogide ja igasugune sellises “avameelselt sünnitusest” toonis zanr on lugemist väärt võibolla esimese 10-20 blogija puhul. Huvitav on lugeda intiimset pereblogi siis, kui seda kirjutavad esimesed üksikud julged. Nüüd on see kõik juba nii ettearvatav ja ühesugune. Mitte segamini ajada sellega, et nagu lapsed muutuksid igavaks. Ei, lastesaamine jne on ikka huvitav, erakordne, imeline. Aga mulle tundub, et blogimaastikul kaldub see pereblogimine nii ühte auku juba…. Kõik räägivad samadest asjadest, kõikidel on samad murepunktid ja samad must-have asjad. (See viimane on eriti tüütu, nagu milleks loetleda jällle üles haiglas vajaminevate asjade loetelu või beebiga hädavajalike asjade loetelu. Parem võiksid kirjutada siis, kui avastad midagi, mis tavaliselt sellistes nimekirjades pole veel olnud, aga peaks olema või vastupidi.) Stiil, teemad, arvamused ja tunded on juba nii ühte sulavad kõigil. Et jah natuke igav hakkab juba. Kõik on nagu Stepford wives ja nii ühtemoodi. 😀 Jah, mitte segi ajada sellega, et justkui pereelu oleks igav. See pereblogide värk on muutunud sama igavaks nagu lugeda 10st ilublogist täpselt sama toote pakendilt maha kirjutatud koostisosade loetelu. Saab ju ka teistmoodi ja omamoodi. Loodan, et varsti tuleb ka sellesse blogizanrisse värsket verd, kes teeb ja kirjutab midagi uutmoodi, mida oleks huvitav ja sisukas lugeda, ning kes julgeks näidata rohkem isiksust. (Umbes nagu Mallukas omal ajal tuli ja alustas sellise uutmoodi hüperrealistliku zanriga :D)
+1
Ma väldin ka rasedusblogisid (üldiselt ka ilublogisid). Võibolla üks teema kümnest pakub mulle isegi huvi, aga kuna endal pole see tite teema aktuaalne, siis… Ma ei viitsi 😀 Eks lastejuttu satub mul küll blogisse sattuma (kuna 2 ju on olemas!), aga ilmselt kui ise oleks rase, siis huvitaks ka teiste rasedused rohkem kui muidu 🙂
Ma olen hoopis mingi kahtlane vist, aga olen tähele pannud, et mida imelikum ja depressiivsem blogi, seda huvitavam on seda lugeda?
Mul on täpselt sama lugu – kui sai juba kord ühte blogi lugema hakatud, mis meeldib, siis jätkan lugemist, isegi kui rasedusjutud mind hetkel väga palju ei huvita. Veidi ikka, aga tõsi, et praegu on neid kuidagi palju. Parata pole sinna aga midagi, sest kui ka ise peaksin praegu lapseootele jääma, siis arvata on, et ikka muljetaks sellest 😀 Hetkel arvan, et pigem vähe, aga ette ennustada ei oska.
Mis inimene ei tohiks siis rasedaks jääda, et sul oleks huvitav blogi lugeda?
Ilmselgelt läheb aeg edasi ja üks hetk tahab inimene pere luua…
Vb peaksid isegi sellele hakkama vaikselt mõtlema, verinoor sa ju enam pole.
Muidugi tohib rasedaks jääda, aga lugejana on mul lihtsalt igav kogu aeg sama juttu lugeda. Inimesena on mul hea meel 🙂
Ja mina ise pole veel päris kindel, kas ma üldse kunagi lapsi tahan. Kui siis üks, rohkem kindlasti mitte.
Ma vähemalt enda meelest pole sellest rasedusest suurt kirjutanud. Kindlasti kordades vähem kui eelmisest. Aga see on vast see koht, et kõikidele ei saa meele järgi olla, sest ma olen seetõttu saanud päris mitu “kurba” kirja, et miks ma ei kirjuta ja see on ju selle lapse suhtes niiii diskrimineeriv, et ma iga nädal kirja ei pane oma tujusid ja isusid. Ise leian, et punnitada pole mõtet ja kuna kõik rasedused üsna väikese vahega ning see konkreetne ka valdavalt muretu, siis tee või tina, aga mul lihtsalt pole midagi öelda enam noh 😀
Eks see nii ole jah 🙂 Jah, see on õige, et kõigile ei saa nagunii meele järele olla. Ega pea ka!
Omades ühte last, siis ma saan aru, miks need inimesed oma kogemusest kirjutavad ja miks inimesed neid ka loevad. See on nii suur elumuutus ja see on nii teistmoodi kogemus.
Mina muidugi oma rasedusest ei rääkinud, aga ma istusin haiglas vahepeal rasedana ja see, mida ma läbi elasin oli kohutav. See lihtsalt jätab igaühele nii suure jälje.
Ma kunagi arvasin, et mis need rasedad vinguvad ja hädaldavad, kõigil samad probleemid, aga no proovi need 9 kuud need probleemid üle elada. Mul oli viimased 4 kuud tõesti igat päeva juba väga raske üle elada seoses teatud komplikatsioonidega (ma lugesin tunde..). Hea on võib-olla teistega jagada. See on psühholoogiliselt abiks inimesele. Kaasvõitlejatel on ka hea lugeda, et nad pole üksi.
Muidugi, kui ära sünnitad, siis läheb kõik suhteliselt kiiresti meelest.