Eilne päev sakkis sajaga/ Käisime kinos üle pika aja

Ütleme niimoodi, et eile oli üle pika aja üks eriliselt jama päev. Tegin tööl kaks väga nõmedat ja suurt viga (mitte klientidega seotud). Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga tundsin end sellepärast kogu päeva nii halvasti. Vahel ikka juhtub, et teed vigu, aga mul juhtus kaks sellist suurt prohmakat just samale päevale ka veel. Kõige halvem selle juures oli see, et ma ise ei avastanud ka neid, kui need juba tehtud olid. Ma oleks arvanudki edasi, et tegin kõik õigesti – ja kui need oleks hiljem avastatud, oleks veel hullem variant olnud. Vahel ma ikka suudan nii ämbrisse astuda, viimane suurem viga oli siis, kui ma jõulude ajal ühe vale tellimuse plaani kinnitasin ja me saime natuke teistsugused tooted, kui me esialgu tahtsime, aga õnneks sai neid siiski veel kasutada. Ma ütlen õnneks, sest muidu oleks 800 eurot vastu pükse olnud. Nüüd läks selles mõttes halvemini, et minu vea tõttu läksid mõned asjad eeldatust hoopis kõvasti kallimaks. Areneva ja väikse ettevõtte jaoks ei ole päris niimoodi, et ah mõned sajad eurod sinna, mõned tänna….

Kuna ma võtan selliseid eksimusi hästi südamesse, siis ma läksin eile ja hingasin värsket õhku mõned tunnid kontorist eemal. Mõtlesin, et miks ma mõnedes asjades nii kuradi saamatu olen. Hendrik toetas mind smsidega (tal ei ole võimalik tööl olles alati telefoniga rääkida) ja mina haletsesin end. Lausa niimoodi haletsesin end, et mul hakkas enda haletsemisest ka juba hale. Ega mul väga tuju polnud kontorisse tagasi minna, aga läksin muidugi. Kui ma olen nutnud, siis on mul see näkku kirjutatud veel vähemalt tunniks ajaks, seega ootasin, millal see punane nägu natukenegi normaalsemaks läheks. Kui ma olin juba 1,5 tundi kassinud ja end haletsenud ning Hendrik oli täiega toetavaid sõnumeid saatnud, siis lõpuks saatis ta smsi, et ma end kokku võtaks, et küll siis asjad lahenema hakkavad, lisades, et ma pole enam 18. Tol hetkel see viimane osa sellest smsist ei mõjunud mulle kõige paremini, vastasin sarkastiliselt, et tänks, et meelde tuletasid, et ma enam 18 pole; et just seda mul praegu vaja oligi. Kui ma hiljem juba maha olin rahunenud, siis sain aru, et tal on ju tegelikult õigus. Mis tehtud, see tehtud. Sain oma õppetunni ja olen järgmisel korral targem (või küsin kelleltki nõu, kui ma ise ei oska – nagu mu ülemus mulle pärast nende jamadega tegelemist ütles, et selliseid asju enam ei juhtuks). Mõnikord võivad hooletusvead ikka nii määravaks faktoriks saada. Seega jah – ütleme kokkuvõttes niimoodi, et eilne päev sakkis sajaga.

Koju tulles olin rohkem maha rahunenud, aga et veel rohkem rahulikuks muutuda, mõtlesin, et vaatan mõne komöödia ära, mis mu tuju paremaks muudaks!

Kuna olin “Klassikokkutuleku” esimest osa näinud, aga teist mitte, siis mõtlesingi, et vaatan, mida see endast kujutab. “Klassikokkutulek 2” oli täielik pettumus võrreldes esimese osaga! Esimene oli nilbe, naljakas, huvitav – selline huumor, mis mulle peale läheb. Teine oli selle kõrval puhas saast. See on vist õige, et järjed pole tavaliselt nii head kui esimene osa. Eks näis, milline see kolmas osa siis tuleb veel.

Esmaspäeval käisime Hendrikuga üle pika aja Apollo kinos – ja muidugi  istusime paaristoolidel, sest mujale ma enam nõus pole istuma! Kulutasime minu poolt Hendrikule kingitud ühe kinkekaardi kinole ja popcornile ning teise eest ostsis ta endale kaks plaati – Muse ja Kings of Leoni omad, mida me hiljem ka natuke autos kuulasime. Käisime veel korraks mu isakodust läbi, jäime mõlemad Tartusse ööseks, mina läksin teisipäeva hommikul tööle nagu ikka, Hendrik sai veel tududa, sest tal on see nädal õhtune vahetus. Kasutame veel viimaseid võimalusi Tartus ööbimiseks 😀 No kui mul peaks tulevikus (või siis ka meil mõlemal) vajadus olema Tartus ööbida, siis mu isa elab nagunii siin – seega seda muret poleks, et pole kuskil olla. Lisaks isale elavad ka mu õde ja tädi ka siin.

Kinos käisime vaatamas sellist action/komöödiafilmi nagu “The Spy Who Dumped Me”, mis oli ülimalt hea! Rohkem oli see komöödia kui action – seega nalja sai kõvasti. Kellele sellised labased naljad ja huumor peale läheb, siis soovitan kindlasti. Naersime Hendrikuga ikka päris palju selle filmi ajal ning kogu saal tegi sama.

Eile vaatasin kodus lisaks “Klassikokktulek 2-le” ka ühe õuduka ära, mis Kanal 2-s jooksis. “Intruders” oli üpris tavaline õudukas, aga kellele näota koletised meeldivad, siis neile see film ehk istub. Ma viimasel ajal otsin õudukatest midagi enamat. Hendrikule ei meeldi neid siiski nii palju vaadata kui mulle, seega neid ma vaatan pigem üksinda, Hendrik on rohkem draamade ja komöödiate inimene.

Pühapäeval vaatasime telekast “Üheslaulmist”, mis oli võimas 🙂 Jõime rummi ja rääkisime niisama juttu ning laulsime kaasa 😀 Mina muidugi eriti mööda, sest lauluhäält pole mulle kohe teps mitte antud. Hendrik mainis, et ta võib-olla ühe aastakase veel tantsib rahvatantsu, aga siis ehk tuleb ära. Et järgmise aasta laulu-ja tantsupeol käib ära. Et hakkab ehk millegi muuga tegelema, sest kuidagi talle meeldib rahvatants, siis hakkab see  tema jaoks ära ammenduma. Mina ütlesin, et eks tal ole aega mõelda ka – et käitugu oma südamehääle järgi. Kusjuures ma ise pole suvel üldse tantsimas käinud, viimati juunis, sest küll olen ise puhanud jne, küll on õps eemal olnud. Lisaks tahtsingi suvel mitte käia, seega septembrist hakkan uuesti 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Täna on mul juba parem tuju, aga eile oli küll eriti halb päev. Kas teil ka vahel selliseid ebaõnnestumusi ette tuleb, kus te täiega end haletsema kukute? Ma tean jah, et ideaalses maailmas selliseid asju ei juhtu või kui ka juhtub, siis nendest ei kirjutata, aga me ei ela ideaalses maailmas. Kahjuks või õnneks. Ma usun, et pigem õnneks, sest kui inimesed üldse vigu ei teeks, siis poleks ka millestki õppida. Või mis teie arvate?

Advertisements

Tantsimisest/ Armastusest ja toetusest/ Millal ei tohiks partneri vigadega leppida (või pigem, millistest inimestest tuleks üldiselt kauge kaarega eemale hoida).

Olen hetkel Põlvas. Kallimal on tihe nädalavahetus, sest homme on tal Kagu-Eesti tantsupidu, kus ta rahvatantsuga esineb. Seega eile olid tal proovid ja täna jätkuvad. Homme on see põhiline esinemine, mis on siis rahvale ka mõeldud. Ma lähen samuti homme vaatama 🙂 Näengi teda esimest korda laivis esinemas – ta on mulle mingeid videoid näidanud. Ja paari tantsu on ta mulle põgusalt demonstreerinud, aga nüüd siis näen esimest korda teda esinemas. Nii äge! Seal on muidugi palju rahvast ja ma olen lühinägelik – seega eks näis, kas ikka täpselt näen. Ma muidu prille tänaval ei kanna igapäevaselt, sest miinus pole nii suur, aga homme võtan sinna tantsupeole vist küll need kaasa.

Rääkides tantsimisest, siis ma käisin teisipäeval isegi üle pika aja jalgu keerutamas. Nimelt vahepeal oli seal stuudios remont ja siis ma ei saanud minna jne. Aga üle pika aja sai siis salsat tantsimas käidud! Mul on endiselt eraõps, kes ehk ei mäleta. Nii palju keerutusi oli teisipäeval salsas, et pärast tundi oli mul kops tõesti koos. Nägu oli ka punane – jäi selline mulje, nagu ma oleksin täiega jooksnud 😀 Nii intensiivset trenni mul polnudki vist kunagi varem olnud. Aga väga äge oli! Viimasel ajal olimegi trennis rohkem bachatale keskendunud ning salsa oli unarusse jäänud. Aga nüüd sai salsat jälle tantsitud 🙂

Kolmapäeval oli kallim Tartus, käisime Pahades Poistes söömas, jalutasime Toomemäel. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati Toomemäele sattusin. Ammu igal juhul. Pärast seda sõitsime kutseka juurde, kus sain talle oma mälestusi sellest ajast rääkida, kui ma reisikorraldust õppisin. Tol ajal elasin ma ju oma isakodus ja kutsekasse oli viis minutit kõndida. Ehk siis sain alati jala kooli minna.

Eile tulin rongiga Põlvasse ja kui olin kohale jõudnud, siis saatis kallim sõnumi (ta ise oli rahvatantsu proovides ja neil oli parasjagu õhtusöök, aga pärast seda läksid proovid edasi), et kas ma jõudsin ilusti koju. Koju! Nii väike detail, aga samas nii armas 🙂 Kuigi ma veel Põlvas ei ela, siis on tore teada, et seda ka minu koduks peetakse. Ma vist mingis postituses juba mainisin ka, et ma olen siin end alati rohkem kodus tundnud kui Tartus enda üürikorteris. Nii ongi 🙂

Muudest teemadest rääkides, siis ma juhtusin mingit artiklit Superstaari osaleja Uudo Sepa kohta lugema. Minu lemmik ta Superstaaris pole ja ma siiani imestan, kuidas ta nii kaugele jõudis. Kuid see pole hetkel oluline. Uudo nimelt ütles seal artiklis, et et ta pidi oma tüdruksõbrast lahku minema, kui otsustas saatesse kandideerida, sest neiule ei meeldinud see. Tüdruk kartis teda kaotada, sest oli ise selline tagasihoidlik ega tahtnud, et Uudo saatesse läheks. Nad on küll ka väga noored, aga kui on armastus, siis toetad teist inimest, kui ta oma unistuste poole püüdleb. Jah, siis muidugi mitte, kui teine kriminaalsete asjadega tegeleda tahab, aga muudel juhtudel ju ikka. Uudo kusjuures alguses olekski minemata jätnud, aga siis sai aru, et tulevikus ta kahetseks seda. Selles mõttes tegi Uudo küll õigesti, sest kui ta tüdruk ei mõista ta unistusi, siis kas peakski üldse koos olema? Ja nüüd on ta viimase kolme hulka jõudnud ja ilmselt küll ei võida (aga kes teab samas), aga saab tuule ikkagi oma lauljakarjäärile alla. Et jah – kunagi oli ju modellisaates keegi Keiu, kelle suureks unistuseks oli saada modelliks. Aga kuna ta peika seda ei tahtnud, siis ta loobus sellest ning läks saatest lõpuks ikkagi ära. Temas oli nii palju potentsiaali ja see oli ta unistus, mille ta jättis 16-aastaselt realiseerimata lihtsalt oma peika pärast. Jumal teab, kas nad enam koos on või kas Keiust hiljem modell sai, aga ma usun, et ta võis seda ikka kahetseda. Ehk siis – kui inimesele miski meeldib ja ta tahab sellega tegeleda ning see pole seadusega vastuolus või mingi moraalitu tegu a la prostituudiks hakkamine vms, siis ei tohiks teine pool seda takistada. Sest kui on armastus, siis toetatakse. Ja kui keegi nüüd väidab, et tõeline armastus on selline, kus toetatakse isegi siis, kui teine pool on mõrvar või vägistab, siis see on pullikaka. Selliste asjadega ei lepiks mitte ükski normaalne inimene, kui ta saaks järsku teada, et ta kallim selline on.

Mäletate ju seda inimsööja teemat Eestis 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses? See mees on nüüd surnud, kes inimesi tappis ja need siis ära sõi, aga naine on vanglast väljas. Ja kunagi oli sellest naisest saade (Kuuuurija vist? Katrin Lust intervjueeris teda igal juhul), kus ta tunnistaski üles, et ta teadis, millega mees tegeleb, aga vaatas läbi sõrmede, sest ta armastas teda. Ja kartis ka, sest mees oli vägivaldne. See pole mingi vabandus. Mis mõttes saab keegi sellise haige asjaga leppida? Naisel oli mitmeid võimalusi teistele tõtt rääkida, aga ta ei kasutanud neid, sest armastas meest. Vot see küll pole armastus, see on mingi haige sõltuvus inimesest, kes tuleks üles puua. Kuidas see inimsööja üldse suri? Seda ma ei tea, aga tol ajal oli ju surmanuhtlus veel olemas? Võib-olla siis saigi surmanuhtluse või suri kuidagi teisiti. Igal juhul mina täiega pooldan selliste värdjate surmanuhtlust. Et kui kunagi tuleks küsitlus, kas surmanuhtlus Eestisse tagasi tuua, siis mina vastaksin jah. Aga seda küll ei juhtu, sest see ei lähe Euroopa Liidu direktiividega kokku. Kahjuks.

Ehk siis jah – armastuse puhul peab teist inimest toetama, aga need markantsed juhtumid jätame välja, kus see teine inimene on värdjas ning vääriks surmanuhtlust. Sellisel juhul tuleb sellisest tõprast kauge kaarega eemale hoida.

Ja ma ei pea silmas siin ainult paadunuid mõrvareid või vägistajaid. Just oli artikkel, et 80 protsenti Eesti vangidest sooritavad uue kuriteo esimesel aastal pärast vabadusse pääsemist. Sellepärast mina ei suhtlekski mitte kunagi vangidega. Kui just enesekaitse polnud ja ma seda kindlalt teaks, sest ka nemad pannakse kahjuks kinni.

Minu Inglismaal elav õde suhtles kunagi eksvangiga, kuskil 8-9 aastat tagasi (siis ta elas veel Eestis). Juba siis ma ütlesin talle, et see lõpeb halvasti. Tüüp väitis, et oli mingi pisikelmuse eest kinni olnud, tegelt oli kedagi pussitanud. Too jäi õnneks ellu küll, keda pussitati. Aga esimese aasta jooksul pärast vabadusse pääsemist tappis see mees kellegi ära. Ma ise olin siis Mehhikos, kui see tapmislugu juhtus (aga nad suhtlesid juba enne seda, kui ma Mehhikosse läksin). Politsei võttis mu õega ühendust, sest moblas olid mitmed kõned talle. Kõik kirjad, mis mu õde pärast seda sai temalt vanglast, pidi kohe politseile andma. Õnneks mu õde õppis sellest kogemusest ja enam eksvangidega ei suhtle. Neid ei maksa usaldada. Ja kui ka on mõni, kes reaalselt muutub, siis neid on ülivähe ja miks riskida sellega, et sa enda elu tuksi keerad?

Mu isale kusjuures ei mainitud kunagi, et see tüüp endine vang oli (ja tulevane ka, nagu me teame). Ta ei saanudki teada, mis juhtus, sest mu ema ja õde teadsid, et mu isa ei lepiks sellega kunagi. Ka mina nägin seda vangi paar korda meie juures, aga kui ma teadsin, et ta tuleb, siis ma pigem läksin kodust minema, sest ma ei tolereeri vangidega suhtlemist. Ma kogu aeg ütlesin õele, et raudselt istus millegi muu eest kinni, et sellised inimesed ei muutu, aga kes mind kuulas. Ju ta siis pidi selle vea ikka ise läbi tegema. Peab vaid õnne tänama, et too tüüp meist kedagi maha ei löönud.

Kui ma olin 13 ning Heast Lapsest kirjasõpru otsisin, siis kirjutas mulle üks 16-aastane poiss, kes oli Puiatu erikoolis. Ma kirjutasin vaid ühe kirja vastu, sest tahtsin teada, miks ta seal on. Kui ta siis vastas, et autode ärandamised ja põlema panemised, siis rohkem ta minust midagi ei kuulnud. Aastaid hiljem lugesin lehest, et tüüp sattus vanglasse, sest oli juba mitmendat korda seadusega pahuksis. Nimi tuli tuttav ette ja oligi seesama poiss – siis juba küll täisealine. Seega tänasin õnne, et mul juba 13-aastaselt mõistus kodus oli, et ma temaga suhtlema ei hakanud. Jah, inimesed võivad muutuda, aga mina ei ole küll see katsejänes, kes peaks proovima hakkama, kas nii ikka on. Pigem juba eos eemale hoida. Sest enamus halvale teele läinud inimesi ei muutu, vaid lähevad veel hullemaks. Kui minu perekonnas oleks mingi paadunud kriminaal, siis ma lihtsalt ei suhtleks temaga. Ja kui mul peaks kunagi sündima laps, kes tulevikus läheks ikka totaalselt halvale teele, siis ta võib ära unustada, et ma ta ema olen. Minu jaoks sellises olukorras veresidemed ei loe. Just nii radikaalne olengi.

Vot sellised lood hetkel. Lõpetuseks paar suvalist pilti, mis ma eile Põlvas tegin. 20180525_202139.jpg20180525_203018.jpg20180525_204101.jpg