Deitimisest üldiselt/ Miks on paljud naised alguses jääkuningannad just nende meestega, kes neile tegelikult meeldivad?

Oma üle-eelmise postituse alla jäetud kommentaar pani mind ennastki mõtlema (ja ka meenutama) veel neid aegu, kui ma agaralt deitidel käisin. Kui keegi küsiks minult, mitmel kohtingul ma oma elus käinud olen, siis mul poleks õrna aimugi, sest neid on olnud nii meeletult palju. Eriti rohkelt oli neid vanuses 18-20, kus ma enamasti kogu aeg vallaline olin (aga alati oli keegi silmapiiril, seega sellist aega, kus ma oleksin olnud vallaline niimoodi, et poleks isegi mingit silmarõõmu olnud… Viimati vist siis, kui ma 15 olin  – ja seksimisest veel midagi ei teadnud, aga just siis sain oma esimese suudlemiskogemuse ). Kogu selle deitimise ajaloo jooksul olen minagi pidanud mõistatama, et kas ma siis ikka meeldin sellele tüübile, kellega ma väljas käisin; miks ta nii veidralt käitub jne. Ja on olnud ka selliseid olukordi, kus mina olen kas lihtsalt tüübi kõikjalt ära kustutanud või teda ignoreerinud, sest ta ei meeldinud mulle nii palju, et ma oleksin tahtnud tema peale rohkem aega raisata. Samuti on ka neid olukordi olnud, kus ma olen mõne mehega väljas käinud lihtsalt igavuse peletamiseks, aga niipea, kui keegi parem on silmapiirile kerkinud, olen selle enda jaoks igava inimese lihtsalt oma elust eemaldanud. Ja eks minuga on kunagi samamoodi tehtud, seega olen seda kõike ka oma nahal tunda saanud.

Mina oma isikliku kogemuse põhjal võin väita seda, et mida vanemaks ma sain, seda keerulisemaks läks ka deitimine. 18-20-aastaselt tundus see kuidagi ülilihtne – lausa nii kerge, et mitmel rindel sebimise puhul olin ma enda peas välja mõelnud, kes on prioriteet number üks… ja kellega ma lähen siis välja, kui kõik teised on mu alt vedanud 😀 Ma küll ei maganud nende meestega, aga suudlesin ikka jne. Mäletan ühte olukorda, kus olin oma prioriteet number ühega väljas, kui helistas keegi, kes oli selles natuke mõttetumas listis. Ja siis see prioriteet number üks sai aru, et ma sebin mitmel rindel 😀 Kuigi me ei olnud paar ega midagi, siis piinlik oli ikka. Selle prioriteet number ühega ei tulnud meil midagi nagunii, vbl oligi mõjutaks see, et ta sai aru, et ma käin kogu aeg erinevate meestega deitidel. Ja kuna Tartu on ikkagi üsna väike, siis ma kartsin alati, et kui ma olen ühega väljas, siis äkki see teine juhtub samal ajal linnas olema vms.

Mäletan ju väga hästi seda, kui Kavalaga romantilise valentinipäeva veetsime, ta tõi mu koju ära, enne autost väljumist helises mu mobiil, millel nägin ühe teise tüübi numbrit, kellega ma ka samal ajal sebisin. Vajutasin siis telefoni kinni ja ütlesin, et oli sõbranna, kellele ma koju jõudes tagasi helistan. Läksin siis koju, helistasingi sellele teisele tüübile tagasi, kes mulle tunni aja pärast järele tuli – ehk siis algas romantiline valentinipäev vol 2. Ma ei maganud nende kummagagi, sest Kaval oli tol ajal veel süütu (jah, ainuke 22-aastane mees, keda ma üldse oma elus tundnud olen, kes selles vanuses veel süütu olnud on) ja selle teisega ka see asi nii kaugele ei läinud, sest ma ütlesin kogu aeg ära. Ma olen ju ka kirjutanud, et kogu selle jama sain ma hiljem tagasi, sest kuigi algselt oli Kaval minu jaoks see tüüp seal mõttetumas nimekirjas, siis mingil ajal ma armusin temasse ära. Kuid siis oli tema see, kes minust enam huvitatud polnud – ehk siis saatis mu teise pärast pikalt. Pärast minu Euroopa seiklust oli tal oma tüdrukuga asi pekki läinud(kellega ta ka veel kusjuures seksini ei jõudnudki) ja soojendasime oma suhted jälle üles – ehk siis algas vol 2, mis lõppes siis, kui ta mulle Mehhikos olles kirjutas, et tal on Eestis keegi tekkinud – järelikult ta ei jõua mind enam ära oodata. Kolm kuud jõudis, aga siis enam ei viitsinud. Ja jättis mu teist korda maha. Ja seksini me kusjuures ei jõudnudki, sest plaan oli selline, et kui ma Mehhikost tagasi tulen, siis võtan talt süütuse, aga siis olid meie eluteed juba lahus. Nii et sain topelt tagasi selle, mis ma Kavalale alguses tegin, kui tema mulle rääkis, et ta on minusse nii armunud, aga mina lihtsalt vahtisin lakke ja mõtlesin, et niisama võib ju hängida küll, kui kedagi paremat pole võtta. Ja kuidas ma kogu aeg “sõbrannadega” väljas käisin, aga tegelikult käisin teiste meestega deitimas. Kusjuures Kavala kaudu tean ma ka ühte oma väga head sõpra Ustavat, sest nad on nimelt sugulased.

Ma ei tea, kas vanuse lisandudes tuli mulle rohkem mõistust pähe või milles asi, aga nii mitmel rindel sebida ma enam ei viitsinud. Lisaks sellele, et see võttis nii palju aega ära, astusin ma alati ämbrisse oma lolli aju tõttu – nimelt ma ajasin alatihti sassi, mida mehed mulle rääkinud olid. Ja seda eriti selliste intiimsete detailide puhul, kus pidin end välja vabandama umbes sellisest olukorrast: “Jaanika, mina pole sulle küll öelnud, et ma 14-aastaselt süütuse kaotasin, see pidi küll keegi teine olema” või: “Ma ei ole anaalseksi proovinud, ma olen sulle seda ju öelnud ka, miks sa küsid, et kuidas see siis oli ka?” 😀 Kuigi ma suutsin alati end nendest olukordadest välja rääkida, siis piinlik oli ikka.

Ja deitimine läks vanuse lisanduses juba sellepärast keerulisemaks, et 18-aastaselt oli see minu jaoks nii uudne maailm – olin ju hiljuti Esimesest lahku läinud – ehk siis kõik oli veel kogemata (olin nagu laps kommipoes :D). 23-aastaselt tundus mulle, et kõik kordub, mine jälle kellegagi kohtuma, siis räägi kohustuslikel teemadel; siis pettu, kui taipad, et see tüüp päriselus ei meeldi sulle… Või siis pettu, sest sina ei meeldi talle. Või siis pettu, sest alguses isegi tundub, et sümpaatia on vastastikune, aga siis kaob mees kui tinatuhka. Või kaod sina kui tinatuhka, sest sa taipad, et sa ikka ei taha selle tüübiga midagi rohkemat.

Ja muidugi need kohustuslikud elemendid, et millal peaks mehe kõnet ootama; kas peaks äkki ise ühendust võtma; kaua peaks mehe sõnumile vastamisega viivitama. Sest kui kohe vastad, siis oled liiga saadaval. Kui liiga kaua jokutad, siis mängid raskesti kättesaadavat. Kui liiga vara oma rõõmu välja näitad, siis võid ta ära ehmatada. Kui aga jälle liiga tuim oled, siis ta võib eeldada, et äkki sa polegi temast huvitatud. Kogu see jama, mida naine peab alati taluma, kui alles deitima hakkab 😀

Härraga oli selline teema, et me nägime kaks päeva järjest, kui ma Tartus olin (esimene ja teine kohting). Siis olin ma üheksa päeva Tallinnas (elasin tol ajal veel seal) ja me suhtlesime igapäevaselt. Selle aja jooksul, mil ma Tallinnas olin, ei hakanud ma esimene nädal kordagi ise rääkima, sest ma tahtsin näha, et kas ta ise võtab vedu( ja võttis, kogu aeg). Ta lihtsalt tundus mulle tol ajal nii tagasihoidlik ja ma ei tahtnud kõike ära rikkuda – ju kartsin ka seda, et äkki mina ei meeldigi talle, seega tundus mulle parem mitte ise suhtlust alustada. Lõpuks ta siis küsiski, et kas ma üldse olen temast huvitatud, sest ma ei näita ise üldse initsatiivi üles… Et kas minu arvates me peaks suhtlema igapäevaselt või äkki ta tundub liiga pealetükkiv mu jaoks. Ja siis ma loll alles taipasin, et tegelikult oleks talle meeldinud, kui ma oleksin ise ka suhtlusega algust teinud, aga kuna ma kartsin jätta muljet, et ta mulle liiga palju meeldib, siis ma pigem ei teinud seda. Kui ma siis ütlesin, et ikka võib igapäevaselt suhelda, siis talle oligi alguses tundunud, et ma olen lihtsalt viisakas 😀 Me oleme sellest hiljem ka rääkinud ja Härra ütles, et kui ta poleks hakanud ise kogu aeg nii suhtlema, oleks keegi teine mu seal Tallinnas raudselt ära rabanud 😀 Et tal oli täiega see hirm, sest ma nii meeldisin talle, aga samas ta ei teadnud, mis ma asjast arvan, sest ma ise väga initsatiivi alguses üles ei näidanud.

Kui me juba kolmas kord kokku saime, siis läks asi kuidagi iseenesestmõistetavalt – kuigi seksini läks pärast seda veel kõvasti aega. Aga juba kolmandal korral, kui me nägime, küsis Härra, et kas me oleme nüüd suhtes, millele ma vastasin, et ma ei tea, sest see tundus kuidagi veider, et asjad nii kiiresti arenema hakkavad. Ma nägin juba siis ta sõpru ja kõik oli üliäge! 🙂 Ja hiljem tuli tema juba Tallinnasse (tal oli siis kaugõpe seal, aga ta jättis selle eriala siiski pooleli) ja nii see kõik läks 🙂

Ehk siis pärast seda kolmandat kohtumist ei olnud mul enam neid kartusi, et kas peaks ikka ise esimesena suhtlema hakkama jne, sest siis ma juba teadsin, et meil mõlemal on teineteise suhtes tõmme. Siis julgesin ise ka esimesena suhtlema hakata, kui Tallinnas näiteks olin. Enne seda kartsin ma seda, et äkki juhtub see, et mina olen huvitatud, aga Härra ei ole. Ja sellepärast tahtsingi pigem sellise külma naise muljet jätta, kuigi ma olin nii õnnelik, kui ta minuga Facebookis kogu aeg suhtlema hakkas (Härra ei ole eriline helistaja- seega seda ta alguses küll ei teinud :D).

Need deitimise reeglid, mida ühiskond naistele peale surub, on väga nõmedad. Et jäta endast kui täiesti külmast naisest mulje, sest siis tekib mehel rohkem huvi. Mina arvan, et seal võib olla hoopis see oht, et mees arvabki, et sa pole huvitatud – ja tõmbabki lõpuks leebet. Ning siis mõtlevad naised, et näed – neil ju oligi õigus, mees oli mõttetu mölakas, kes enam ise suhtlema ei hakanud. Aga kui ta seni 10 eelmist korda seda tegi ja sina jätsidki endast kui jääkuninganna mulje, siis miks peaks mees seda igavesti taluma? Lihtsalt sellepärast, et ta on mees ja peakski ise kogu aeg esimesi samme astuma? Jah, ega see ka parem pole, kui ta ühtegi sammu ise ei tee, aga kui ta juba on paarkümmend teinud, aga naisel on kama (või ta jätab mulje, et tal on kama, sest ta kas ei taha haiget saada või ta on liiga palju naisteajakirju lugenud – minul Härraga oli pigem see esimene variant, aga no see viimane tegelikult ka :D), siis lõpmatuseni ei viitsi mees ka hakata mõtlema, et äkki ikka peaks veel üritama. Ja liigubki selle juurde, kes ei mängi kogu aeg jääkuningannat.

Flirtic versus Tinder – kumb on teie meelest parem?

Mu üks naissoost tuttav palus täna hommikul Facebookis, et äkki ma võiksin Flirticu ja Tinderi erinevustest kirjutada, et kuna mul on nende asjadega rohkem kogemusi. Ma ausõna oleksin oma abikäe osutanud, aga mul on kogemused ainult Flirticuga, Tinderit pole mul iialgi olnud. Kui ma veel vallaline olin, siis mul mul polnud nutitelefoni ja Tinderit saab ju ainult moblas kasutada? Või olen ma millestki valesti aru saanud? Või saab arvutis ka? No igal juhul mina arvasin siis ja arvan nüüd ka, et seda saab ainult moblas kasutada, sest selle jaoks see ju loodud ongi, et saaks oma matche kiiresti leida. Et vastavalt siis sellele, kui suure kilomeetrite raadiuse paned, et ta siis näitab sulle neid inimesi, kes samas piirkonnas hängivad. Ja et selleks, et üldse rääkimist alustada, peab kõigepealt match tekkima. Nii palju olen mina sellest kurikuulsast Tinderist kuulnud. Lisaks tean ka, et välismaal on see kõvasti populaarsem, tean mitut enda tuttavat, kes sellega igal pool mujal deite ja seksi skoorivad. Ja välismaal on see vist rohkem üheöösuhete otsimise jaoks loodud? Meil kasutatakse ka suhte leidmiseks. Kuna ma ise seda kasutanud pole, siis ma ei tea kaasa rääkida, seega inimesed, kes te nii Flirticut kui Tinderit kasutanud olete, siis kumb teie meelest parem on? Minu loogika ütleb, et kui Flirticust on veel lootust suhet leida, siis Tinder tundub jah selline seksipõhisem (mitte et Flirtic seda muidugi poleks). Aga samas ei pruugi niimoodi üldse olla.

Härra on Tinderit vallalisena kasutanud. Aga mehi ja naisi ei saa samasse patta panna, sest naistel on palju kergem tutvusi leida. Mehed peavad nagunii rohkem vaeva nägema ja rohkem kirjutama, et naised neile üldse reageeriksid. Tinderis on vist see ka, et mõned inimesed lihtsalt saavad neid matche kogu aeg, aga mingit suhtlemist ega kirjutamist ei jätku. Härra kommentaar oli, et Flirtic on parem ja seal on ilusamad naised (haha, muidugi, minuga tutvus ta ju Flirticus :D). Kuid ma tahaksin asja hoopis naiste vaatenurgast näha – ehk siis teada saada, kuidas seal meestega tutvumine on.

Kui Tinderi suhtes ma kaasa rääkida ei oska, siis Flirticu suhtes küll. Minu kogemus Flirticuga on see, et igal juhul on tutvused olnud paremad, kui mees on mulle ise esimesena kirjutanud. Need mõned korrad, mis ma ise olen meestele esimesena kirjutanud – kõik on päris kiiresti vastu taevast lennanud! (Võrratu, Salapärane näiteks) 😀 . Samas kaudselt sain ma Flirticu kaudu endale uue sõbranna, sest Võrratu eksiga saan ma nüüd ülihästi läbi. Kui ma poleks Võrratuga tutvunud, ei oleks ma ilmselt kunagi endale uut sõbrannat saanud. Jah, elu on ikka kummaline vahel 😀

Flirticuga on mul veel üks kiiks. Iga kord, kui mõni naistuttav mulle mainib, et ta tutvus sealt mõne mehega, siis mõtlen ma umbes sellist asja: “Jumal, palun tee niimoodi, et ma ei oleks selle tüübiga deidil käinud, suudelnud ja mis kõige olulisem –  maganud! Kui deitimine ja suudlemine on ikka liiga keeruline ülesanne, siis palun tee nii, et ma ei oleks temaga maganud vähemalt.” 😀 Kuna mõni näide on ette tulnud, kus just nii on olnud, siis kunagi ei või teada. Sest ma olen Flirticus tutvunud nii paljude meestega, et ma ei jõuaks iial neid kokku lugeda. Suudelnud olen ikka vähematega ja maganud veel vähematega, aga siiski – Eesti ja eriti Tartu on nii väike!

Aga naised, kes te olete nii Flirticut kui ka Tinderit kasutanud – kumb siis teie meelest parem on? Ja üldiselt oleks ka tore teie kogemustest Flirticus/Tinderis lugeda.

Milliseid vigu inimesed tutvumisportaalides teevad? (Video)

Umbes kolm nädalat tagasi Pahades Poistes käies tegin ka mingi video, kus rääkisin tutvumisportaalidest (ja sealsest tutvumisest). Muidugi segasid sõbranna kallim ja tolle sõber mu jutule vahele, aga kuna ma ei oska videosid töödelda, siis ma ei saanud seda välja lõigata. Kuigi ma kunagi olen midagi Windows Movie Makeriga teinud (ühe reklaami, mida ma kutsekas tegema pidin), aga hetkel küll ei mäleta, kuidas seda kasutatakse. Taustaks on müra – nii nagu pubides ikka 😀

Milliseid vigu teevad naised tutvumisportaalides? / Viimsi rannabaar

Sellest olen ma juba kirjutanud, mis vigu teevad mehed naistega tutvumiportaalides tutvudes, aga tahaks ju ka vastupidist olukorda teada, eksole? Kuna ma olen tutvumisportaalides ja üldse internetis nii palju tutvunud, siis on mind alati huvitanud see teine pool – ehk siis missuguseid vigu teevad naised meestega tutvudes? Ja kellelt seda veel paremini teada saada, kui mitte meestelt endalt? Selle tõttu olen ma vist aastate jooksul pea igalt noormehelt, kes oma elus tutvumisportaali kasutanud on või kellega ma ise seal tutvunud olen, mingi aeg selle küsimuse küsinud, et millega naised puusse panevad… Ja mehed räägivad üldiselt suhteliselt sama juttu, nii et kokku võib selle umbes niimoodi võtta:

1) Mehed teavad, et naistele kirjutatakse nagunii. Nad teavad, et selleks, et silma paista, peavad nad rohkem vaeva nägema. Nad aga ei saa aru sellest põhimõttest, miks naised eriti ise esimesena ei kirjuta. Tihti ongi niimoodi, et mõni naine vaatab nende profiili, vbl isegi likeb nende pilti või paneb seitsme, aga ei kirjuta esimesena. Kui mees seda märkab ning talle ka see naine meeldib ja siis ta ehk kirjutabki sellele naisele, siis tuleb välja, et naisele tegelikult meeldisid mehe pildid, aga kuna ta on naine, siis ta ju ei saa esimesena kirjutada. Mis krdi loogika see selline on? Naised, mida te reaalselt kardate, kui te kirjutate meeldivale noormehele esimesena? Jah, kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et ta ei vasta teile, aga so what? Sellel hetkel on ta teie jaoks nagunii tundmatu jorss, kellega te pole veel sõnagi vahetanud. Aga ehk ta vastab ja sellest algab tore tutvus? Rohkem riskeerimist!

2) Mehed ei mõista naisi, kes tahavad enne mitu kuud internetis suhelda ja siis alles kokku saada. Eriti sellisel juhul, kui mõlemad elavad samas linnas. Nad ei viitsi pikki kirju kirjutada, sest neile meeldib lives rohkem suhelda. Internet on üks petlik maailm!

3) Meeste jaoks on arusaamatu see, kuidas naised suudavad juba internetis iga asja peale solvuda, mis siis veel päriselus saama peaks? Teil on ainult näo pilt profiilil ja kui me siis julgeme küsida, et ehk on kuskil ka tervest kehast pilte, siis saame sõimu, et meid kotib ainult välimus. Ei, meid ei koti ainult välimus, aga meil tekib kohe küsimus, et kui sa ei julge endast täispikkuses pilte panna, siis kas sul on midagi varjata?

4) Jumala eest, naised, ärge pange endast üles pilte, kus te näete püssid välja, aga vahepeal olete umbes 30 kg juurde võtnud. Pange aktuaalsed pildid. Või veel hullem – mis mõte on panna üles kellegi teise pildid, sest kui ma sinuga kokku saama lähen, siis saadad ka selle kellegi teise või? Kui te panete endast õiged pildid üles, siis on tõenäoline, et kirjutavad ka need mehed, kes reaalselt huvitatud on (jah, ka sellisel juhul, kui te kaalute 100 ja rohkem, mõnele mehele meeldivadki suuremad naised, aga kui mina ei ole üks neist, siis kas ma olen sellepärast kohe halb mees või? Kui te oleksite õiged pildid pannud, ma poleks kirjutanudki, see ei tee minust halba meest).

5) Väga paljudel meestel ei ole tegelikult üksikemade vastu mitte midagi. Neile ei meeldi aga see, kui te oma profiilis valetate ja ütlete, et teil tegelikult pole lapsi. Olgu, profiilis olete märkimata jätnud ja kui teema sinna läheb, siis endiselt ütlete, et teil pole lapsi. Saame siis kokku ja tuleb välja, et teil tegelikult on lapsed. Me laseme jalga. Ja teie väidate kõikjal, et mehed on tõprad, kes ei taha üksikemadega tutvuda. Me laseme tegelikult jalga, sest me vihkame valetamist. Ja vbl tõesti juhtus teiega kohtama minema just selline mees, kes ei taha lastega naisi. Kuidas seda vältida, et niimoodi järgmine kord ei juhtuks? Ärge valetage! Sest kui mees tuleb teiega välja ja ta juba teab, et teil on lapsed, siis teda see fakt ju ei häiri. Ja kui mees otsib lastetuid naisi, siis ta lihtsalt ei tule teiega välja, saategi sellised mehed juba eos elimineerida, lihtsalt olles aus. Lihtne ja loogiline!

6) Mõnikord tundub kõik päris hästi sujuvat, kirjutame naisega, tundub, et teemad klapivad. Ja siis otsustab mees järsku naise välja kutsuda. Lihtsalt kohvi jooma vms. Ja siis tuleb umbes selline kiri: “Kas sa ikka otsid püsisuhet? Ma niisama ei hakka kohvile tulema, sest ma otsin suhet.” Kust krt peaksin mina teadma, kas pärast seda kohvi tuleb midagi enamat või mitte? See fakt iseenesest ei häiri meid, et te otsite suhet, meid häirib see, et te kipute arvama, et see suhe saab alguse juba kuvari ees kirjutades. Ja selleks, et suhet saada, peaks ju enne üldse kokku saama? Äkki me reaalses elus ei klapigi?

7) Mehed vahel mõtlevad, kui palju Photoshopi on piltidel kasutatud.

8) Mehed ei mõista, miks peaks mingit naist, kellega ta alles kirjutab, huvitama see, mitme naisega ta maganud on. Tähendab, selle küsimuse vastu neil iseenesest ei ole midagi, aga nad teavad omast kogemusest juba, et ükskõik, mis numbri nad ka ei ütleks – see on nagunii liiga suur! Ja nad tegelikult ka ei taha valetada, sest nad teavad, et kui peaks suhtlus edasi arenema, siis tuleb see vale nagunii välja. Ja kui nad siis ausalt ütlevadki, et neil tegelikult pole õrna aimugi, siis tähendab see naiste jaoks juba: “litsmees” jne. Võib-olla oli meie minevik lihtsalt tormiline? Mis see üldse siia puutub?

9) Veel vähem mõistavad mehed seda, miks peaks naist huvitama see, mitmega ma siit portaalist konkreetselt kokku olen saanud või mitmega seksinud. Võib juhtuda, et ehk tõesti pole ma seda portaali kaua kasutanud ja teie oleksitegi esimene, aga samas võib ju olla ka niimoodi, et on varemgi selle konkreetse koha kaudu tutvutud ja ka seksitud. Meil tegelikult ei olegi selle küsimise vastu midagi, aga kui te juba eos teate, et teile ei pruugi vastus meeldida, siis miks te üldse küsite?

10) Kõige haigem väljend, mida mehed naiste käest on kuulnud… on see, et nad ei lisa sellepärast rohkem pilte tutvumisportaali, sest nad ei taha, et mehed ainult nende välimust märkaks. Tõsiasi on aga see, kui mõni mees peakski riskima kokkusaamisega (jah, ka meie oleme vahel lambad), siis tuleb hoopis välja, et kokkusaamisele tuleb… tont, mis tont. Ja sellepärast me enam mitte ühegi naisega kokku ei saa, kellel pilte üleval pole!

Kui nüüd seda nimekirja vaadata, siis ma nõustun paljudes aspektides meestega, sest ka minu jaoks on enamik neist käitumismallidest imelikud, mida palju naised teevad. Aga samas, ega mehed teevad paljusid asju samamoodi, ka petavad oma piltidega (õnneks viimasel ajal pole eriti ette tulnud, aga neid vanu ja kõvasti peenemaid pilte on lisatud küll). Ja vahet ei ole, kas mees või naine, aga ilma pilti nägemata ei tohiks mitte ükski inimene kellegagi kokku saada! Ma ju kunagi tegin katset ja kui pilti pole, siis on see suht mõttetu – aga mehed vähemalt vastavad ja küsivad pilte. Mehed, kui teil pilte pole, siis naised ei vaevu teile isegi vastama, et palun lisa endast pilt! Seega on siililegi selge, et mõlemal juhul on pildid väga kohustuslikud. Ja kunagi suhtlesin ma noormehega, kellel olid ainult päikseprillides pildid. Ma siis pärast mõnda kirja kohe kribasingi, et mees, miks see niimoodi on? Siis sain kohe näha ka pilte, kus ei olnud silmad kaetud 😀

Jah, paljudel naistel on tõesti see asi, et nad ei kirjuta mehele esimesena, sest nad tahavad, et mees neile kirjutaks. Kuna naistele alati kirjutatakse, siis keegi ikka kirjutab. Kuid mina ei saa ka neist naistest aru, kes näevad enda jaoks kena noormehe pilti vms, aga siis ei kirjuta. Mõned inimesed ei vaatagi seda, kes su profiili vaadanud on või kes mis hindeid pannud, seega ei pruugi mees üldse teada saada, et sa vaatasid. Pealegi… kas sina naisena kirjutad neile meestele, kellele su pildid meeldivad vms? Ilmselgelt mitte. Seega ei pruugi mees ka seda teha. Järelikult võib meestele esimesena kirjutada küll, kaotada pole ju mitte midagi. Seal võib ka see teema muidugi olla, et naised ei näe enda jaoks nii piisavalt kena noormeest, et nad ise kirjutaksid 😀 Ega naised ju teavad ka, et mehed peavad rohkem vaeva nägema, sest õrnem sugu saab alati kirju.

Kui muudel teemadel rääkida, siis ma käisin reedel Viimsi rannabaaris. Ma polnud seal kunagi käinud, ei olnud üldse Viimsis varem käinud. Kuigi alguses oli plaan seltskonnaga piljardit mängima minna, siis seda me ei jõudnudki (aga ongi vist parem, sest ma suht koba piljardis, oleks tegu bowlinguga, siis teine asi :D). Olime kuuekesi – mina, üks naine veel ja siis neli meest. Ma uutes seltskondades olen alati selline tagasihoidlik (teadsin sealt varem ainult ühte inimest). Kui mehed omavahel autodest rääkima hakkasid, siis hakkasin selle neiuga rohkem suhtlema (keda ma ka esimest korda nägin). Mul varemgi niimoodi olnud, et kui mehed mingeid autojutte ajavad, siis hakkan selle neiuga rohkem rääkima, kes veel juhtub seltskonnas olema 😀 Kuna kaks inimest olid seltskonnas nagunii kained (sõitsime kahe autoga sinna), siis ma ka ei joonud midagi, ei tahtnud. Ma viimasel ajal joon suht harva, aga nüüd uuel nädalal on igasugused sünnipäevad tulekul, seega siis joon jälle rohkem 🙂

Järele tuldi mulle umbes 21.30 ja koju toodi mind umbes 01.30 – selle vahemiku sees sai ka Pirital mere ääres enne istutud ja siis hiljem Viimsisse mindud. Selle Viimsi rannabaari puhul keegi küsis kelnerilt, et kaua nad üldse lahti on, siis tüüp vastas, et senikaua, kuni viimane klient lahkub 😀 Päris hea ikka, mõni võib ju kella 09.00ni hommikul seal passida siis 😀

Vahepeal sai siin Tartus ka käidud, sõbranna juures istumisel, siis käis sama sõbrants hiljem ka Tallinnas. Nüüd uuel nädalal tuleb Hispaaniast sõbranna ja siis on kursaõe sünna, nii et päris tegus nädal tuleb 🙂

Lugu sellest, kuidas Printsess endast noorema mehega väljas käis… (ja enam iial seda ei tee!)

Nagu ma olen alati arvanud, siis kui juba esimene kord kohtamine üle lasta, siis pole ka mõtet teisel katsel proovida. Nimelt ma eelmisel laupäeval pidin endast natuke noorema mehega kokku saama (seesama, kellega ma telefonis eksamitest rääkisin), aga kuna ma olin reede õhtul Esimesega päris kaua veinitanud, siis ma lihtsalt ei viitsinud. Talle ma niimoodi ütlesingi, et vot, jaksu ei ole. Ega ei olnud ka. Ta pakkus pühapäeva, aga ka siis ma teadsin, et ma nagunii ei viitsi, seega keeldusin 😀

Nädala alguses me siis suhtlesime ja ta hellas ning saatis sõnumeid. Ma küll mitu korda ei vastanud telefonile, sest ma magasin (ja kuna mul on kaootiline unerežiim, siis ma võin väga kummalisel ajal magada :D). Kuigi mul on telefon alati hääle peal ja oluliste inimeste jaoks olen ma ka olemas, aga teiste jaoks mitte.

No lõpuks ma siis mõtlesin, et fain, peaks ikka omavanuste noormeestega ka tegemist tegema ning olin kohtumisega nõus (sest telefonivestlused olid väga okeid – ja mulle meeldivad mehed, kes oskavad väga hästi kirjutada, tema oskas – seda ma teadsin juba Flirticu ajast). Nii et eile me siis nägimegi.

Noormees ise oli… noor 😀 Ja nägi välja nagu 20, ausalt ka 😀 Ma olin küll pilte vaadanud, aga seal ta ei tundunud nii noor. Tõi mulle martsipani, mis iseenesest on ju armas žest. Ja suhteliselt jutukas ka, kuigi minul millegipärast hakkas päris ruttu igav. Ju ma olen harjunud lihtsalt teistsugustel teemadel rääkima kui mingid eksamid ja muud värgid.

Läksime siis sööma. Ja enne, kui me üldse jõudsime midagi tellida, mainis noormees: “Maksame siis eraldi.” Hmm… Ma olen mitu korda küll kirjutanud, et mind ilmselt ei häiriks noormehed, kelle puhul ma esimesel kohtumisel peaksin ise maksma, kuid asja iva on ju selles, et ma pole seda mitte kunagi pidanud tegema (olgu, valetan, kogu mu deitide pagasi juures vast paar korda on elu jooksul ette tulnud, aga seda ka siis, kui ma ise olen tungival nõudmisel peale käinud). Et isegi, kui ma hakkan oma rahakotti välja otsima, siis ei ole noormehed mul lasknud ise maksta. Ja ma ütlen ausalt, et ega ma väga vaidlema ka ei hakka, sest ma ei ole see feminist, kes arvab, et kõik peab täpselt sendi pealt pooleks tegema. Asi pole selles, et ma ei suudaks seda kinni maksta, vaid džentelmenlikus käitumises.

Ja eriti veider selle asja juures oli ju see, et ta mainis seda enne toitude tellimist 😀 Ei, ma ei läinud välja ei õpilase ega ka töötu üliõpilasega, vaid täiesti töötava noormehega.

“Ma olen küll harjunud natuke teistmoodi,” ütlesin ma kõva häälega. Ja päris sellise ülbe tooniga ka. Noormees mainis, et tal on niimoodi kombeks, et esimesel kohtumisel maksavad kõik enda eest. Ja mina oma peas mõtlesin, et mul on kombeks käia väljas noormeestega, kes ei lase mul enda eest maksta. Ja siis ma mõtlesin, et miks see mind nii kohutavalt häirib… Ei, mul ei olnud kahju sellest rahast, sest see polnud nagunii suur summa, aga ma sain aru, et see suhtumine ei meeldi mulle.

No igal juhul… Kuna me juba seal olime, siis ma mõtlesin, et ehk olen liiga pealiskaudne. Et siiani ei osanud ma ju temast suurt midagi arvata.

Kuid edasine ei läinud ka paremaks. Ju kuigi ma peas mõtlesin, et ma ei tohiks ju sellise asja pärast mehest arvamust kujundada, siis tegelikult sain aru, et no kammoon – ma olen ju harjunud teistmoodi 😀 Ja nii ongi. See ei tee minust bitchi, kui ma eeldan, et esimesel kohtumisel maksab noormees minu eest (ka sellisel juhul, kui ma pakun välja, et ma võin seda ise teha). Kusjuures kunagi ma arvasin vist isegi teistmoodi, aga vahepeal on aeg mind muutnud. Või ehk oli pigem asi selles, et ma polnud selliste meestega kokku puutunud, kes niimoodi reaalselt käituksid 😀

Mingil hetkel tüüp mainis, et ma näen väga hea välja. No rääkisime veel veidike ja siis hakkasime ära minema, sest ma pidin nagunii saatesse edasi minema. Ja saate aru – siis ta eeldas, et ma peaksin teda veits saatma. Nagu tegelt? Ma ütlesin, et ei, jääb ära ning tõmbasin nii kiiresti leebet, kui jalad võtsid – samal ajal kõrvus kostumas temapoolne ütlus, et näeme veel. Võite vist kolm korda arvata, et ega ikka ei näe küll 😀

Ma ei lähe enam iial endast nooremate meestega välja, ausõna 😀

Lugu sellest, kuidas Printsess jälle ühe deidi üle lasi/ Lugu noormehest, kes ei taha Printsessiga kokku saada, sest kardab teda (ja arvab, et enne nägemist peaks sada aastat kirjutama)

Lasin täna jälle ühe noormehe üle. Nimelt lugu oli selline, et mulle kirjutas Flirticus üks 37-aastane mees. Suhtlesime siis natuke ja nädalavahetusel ta helistas mulle. Juttu jätkus kauemaks kuni lõpuks ta mainis, et ta on tegelikult 40. Kuna me olime selleks hetkeks juba 1,5 tundi telefonis rääkinud, siis ma mõtlesin, et no vahet pole, mis need kolm aastat siia-sinna ka on (kuigi mulle ei meeldi valetamine). Ja jutt jooksis väga hästi, mis mulle inimeste puhul alati meeldib. Kokku rääkisimegi 2,5 tundi telefonis.

No igal juhul täna me ka korraks nägime ja pidime õhtul veel nägema, aga umbes tund aega enne kohtumist saatsin ma sõnumi, et hakkasin sellele vanusevahele mõtlema ning see siiski häirib mind, vabandasin ka. Välimuselt nägi ta ka täpselt nagu 40 välja või isegi paar aastat vanemgi. Naljakas… Kui mees oleks 37 olnud, siis mind polekski ehk isegi häirinud, aga jah. Ja ta oli pikk mees, üle 190 cm.

Kolmas mees, kelle me kahe kuu jooksul üle lasen. Lisaks pidin Seksikat ka nägema, aga lõpuks kadus ta Flirticust üldse minema, nii et võib öelda, et tema lasi minu üle. Ega ma ei hakanud huvi ka tundma, et mis juhtus.

Ühe noormehega, kellega ma suhtlen (aga näinud veel ei ole) on see teema, et talle ei meeldi, et ma mitte kunagi ise temaga rääkima ei hakka. Oleme ühe korra telefonis rääkinud ja enamasti Facebookis ikka, aga ta just mingi aeg mainis mulle, et miks ta peaks aktiivsem pool olema, kui ma mitte kunagi ise esimesena rääkima ei hakka. No ma siis ütlesin, et no ma olengi selline, et ma hakkan harva niimoodi ise suhtlema, kui ma meest näinud pole. Ja ta pole väga netiteel naistega kohtunud ja tahab sada aastat enne kribada vms, aga ma olen selline inimene, kes pigem saaks rutem kokku, sest ma ei viitsi romaani kokku kirjutada. Haha, blogisse võin küll romaani kirjutada, aga niimoodi ei viitsi. On ainult mõned mehed, kellega ma viitsin ja tahan Facebookis pikalt chattida ja need on sellised, keda ma tean kauem või kes mulle tõsiselt sümpatiseerivad. Et see noormees on arvamusel, et pigem mitu aastat kirjutada ja siis kokku saada 😀 Kuna ma olen nii palju netis tutvunud, siis minu jaoks pole selle jaoks vaja enne nii pikalt kribada. Aga nojah, eks inimesed ole erinevad 😀 Pealegi, tean ma seda tüüpi juba peaaegu kaks aastat, mil me Flirticus suhtlema hakkasime, siis me vahepeal ei suhelnud, sest ma olin hõivatud ja mingid muud asjad, nii et minu meelest on see piisav aeg küll juba, et kokku saada. Aga lisaks kõigele tundub, et ta üldse kardab mind (samas loogika puudub, sest ta tahaks, et ma hakkaks ise rohkem rääkima) ja ta on seda tunnistanud ka. Üks kord viskas nalja, et ta peab mu ikka ära sebima, millepeale ma ütlesin, et kui ta mind kardab, siis on see suhteliselt raske 😀 Ja kui ma ütlesin, et ega ta ka aktiivne pole olnud, siis ta ütles, et tema mulle helistanud on ning alustab ise alati vestlust, aga mina talle pole ning alustan megaharva ise rääkimist ka Facebookis. Talle olen ka maininud, et ma viimasel ajal ei käi enam eriti deitimas, siis ta ikka viskab nalja, et ootan teda, aga kuna ta mind kardab, siis mis seal ikka 😀 Ütlesingi, et ehk 2017 näeme, ta ütles, et 2020 ikka, sest selleks ajaks oleme netis piisavalt suhelnud – ja ehk ma alustan ise ka vestlust 😀 Nii et võib öelda, et tema laseb mind kogu aeg üle 😀

“Tahad mu blogis endale ise nime valida?”

Ma olen elus ikka igasuguseid vestlusi meestega maha pidanud, aga jällegi on mind üllatada suudetud 😀 Nimelt olen ma üle kuu aja ühe noormehega suhelnud, kes elab Tartus (Flirticu kaudu tutvusime loomulikult). Pidime lausa siis nägema, kui eelmisel korral Tartus käisin, aga mul läks marukiireks, seega jäi see ära (ja tal endal oli ka mingi muu üritus ees sellel ajal täpselt). Pealegi olime me siis väga vähe suhelnud, praegu oleme teineteise Facebookis ka.

Nüüd oleme ikka vahel chattinud, ta on mulle öösaate teemasid välja pakkunud (kuigi ma ei ole mitte ühtegi tema ideed kuulda võtnud, aga noh… selline ma ju vahel olen, mis teha :D). Ja siis eile rääkisin talle mingist asjast, millepeale noormees ütles, et näed, nüüd saadki sellest oma blogis kirjutada. Ma siis kohe vastasin, et sellistest asjadest ma blogis ei kirjuta (nagu näete… on teemasid, millest ma ei kirjuta) ja siis mulle meenus – wait a minute, ma ei ole ju temaga üldse oma blogist rääkinud 😀 Kuna blogi on minu jaoks juba nii loomulik asi, siis ma tihtipeale unustan, et tegelikult ma pole sellest ju kõigiga siiski rääkinud. Noormees siis mainis, et pole tõesti, aga ta googeldas ja on nüüd viimaseid postitusi lugenud. Ma siis ütlesin, et naljakas, et kohe delete ei tulnud, ta ütles, et teda sellised asjad ei häiri.

Ja siis me rääkisime sel teemal pikemalt ning noormees mainis, et kui me Tartus nägema juhtume, et siis ma ju ilmselt kirjutaksin temast oma blogis. Ma ütlesin, et no vbl ka ja ta ütles, et mis ta nimeks siis saaks ning ma naljaga küsisin, et oletame, et ma kirjutan temast blogis, et mida ta siis tahaks oma nimeks, et kas ta tahaks ise valida. Ja ta ütles, et tahaks jaa, sest insener sobiks hästi, sest just seda ta ametilt ongi. Ma siis mainisin, et ma tavaliselt ei pane mitte kunagi kellelegi tema ameti järgi oma blogis nime, pigem ikka iseloomujoone või välimuse järgi, pealegi hoian ma selles suhtes noormeeste pärast ka madalat profiili 😀 Tema aga mainis, et talle just see nimi meeldiks, sest ta on uhke oma ameti üle. Ma siis mainisin, et olgu, et kui me näeme ja ma temast kunagi pikemalt kirjutama peaksin, siis ta võib insener olla, kuigi ma ise poleks never seda nime talle pannud, sest ma ei sega teiste inimeste elukutseid oma blogisse, aga kui inimesel endal selle vastu midagi pole, siis mulle sobib 😀 Noormees ütles, et vbl siis tahan talle mingi iseloomujoone järgi vms mõne teise nime panna 😀 Millalgi me rääkisime sellest, et ma pole ikka õige tartlane, sest ma pole kunagi üle Kaarsilla kõndinud ning viskasime nalja, et kevadel peaks ikka koos sealt üle kõndima. Kuigi seda ilmselt ei juhtuks, sest ma usun, et sellist nalja juba ei juhtuks, et ma üle Kaarsilla julgeksin kõndida 😀

Nojah, noormees on pikk, üle 190 cm. Ta mainis, et tema vaatab alati pikkadele naistele järele (tavaliselt olen ma kuulnud selliseid lauseid nii umbes 170 cm meestelt, sest tihtipeale tundub, et pikkadele meestele meeldivad lühikesed naised ning lühikestele meestele meeldivad pikad naised :D).

Aga ma hakkasin mõtlema, et kui olukord oleks vastupidine – kui mina oleksin see naine, kes avastab, et mees peab sellist blogi ning siis ma saaks vbl oma nime tema blogis valida… Siis oleks päris omapärane situatsioon, isegi hetkel ju tegelikult on, sest mitte ükski mees pole mitte iial mu blogis endale nime saanud valida 😀

Kui nüüd teistel teemadel rääkida, siis ma lasin ühe deidi jälle üle (kuskil kuu aega tagasi tegin seda ühe teise tallinna noormehega ja siis pidin talle teada andma, et millal mulle uuesti sobib, aga siiani annan- ehk siis enam ei anna ka). Juba eelmisel nädalal leppisin mingi noormehega kokku, et näeme täna õhtul, aga päeval ma andsin teada, et ma siiski ei saa, tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud. Ta siis kribas Flirticus, et tal vabakava, võin öelda, millal mulle uuesti sobib, aga ma olen kindel, et seda kirja ta ilmselt minult enam ei saa, sest ma olen aru saanud, et sellisel juhul ma enam ümber ei mõtle. Naljakas on see, et just pealinna noormeestega ma käitun niimoodi 😀 Ma olen tähele pannud, et on teatud noormehed, kelle puhul ma lihtsalt teen seda ja ma ei oska seletada, miks see nii on. Tegelikult selle noormehega oli ka see teema, et ta teietas mind kogu aeg. Kui ma talle ütlesin, et mind võib sinatada, ta ikka teietas, sest ta ütles, et ta pole harjunud sinatama (mulle ei meeldi, kui mind teietatakse). Jah, ma tean, et tegelikult see näitab ülimat viisakust, aga mina teietan inimesi ainult poodides, pankades vms (ja päevasaates ka, sest seal on formaat selline, öösaates ka alati sinatan, isegi siis kui keegi mind teietab, siis ma ütlen kohe, et mind ei pea teietama). Mulle ei istu nii ametlik suhtlemine vabal ajal. Eks ma üks veidrik ole, mis seal muud 😀

See on täpselt nagu siis, kui üks noormees kunagi minuga esimesel kohtumisel pani ülikonna selga ja kui ma küsisin, et miks nii pidulikult, siis ta ütles, et noh… sest selliseid sündmusi juhtub üliharva, et ta üldse naistega välja läheb… Kõige suurem turn off üldse, mida mees öelda võib, eriti esimesel deidil. Või kui mees end maha hakkab tegema (ja seda esimesel kohtumisel), siis mul on ka alati tunne, et miks sa ometi teed seda??? Miks? Nüüd ma ilmselt ütleks otse välja ka, mida ma asjast arvan, paar aastat tagasi ma veel nii julge ei olnud.

Minul on tihtipeale esimeste kohtumistega see teema, et kõik läheb enne seda juba valesti, küll pritsib auto saapad poriga kokku, küll jookseb sukk, küll läheb jopelukk enne katki vms. Aga just sellistel puhkudel on tulnud kõige toredamad tutvused üldse 🙂 Või teine variant, et lähed peole kampsuniga ja üldse mitte meigitult ning tutvud nii toredate inimestega –  ja üldse on parim pidu maailmas. See on nagu Murphy seadus.

Üks meessoost tuttav ka kribas Facebookis, et oli mu blogi lugenud ning talle meeldis, et ma nii avameelselt kirjutan. Küsisin siis, et kuidas ta selle avastas, oli googeldanud väljendit “räägib aiaaugust” ja tõesti- proovisin järele, esimene vaste on tõesti minu blogi, hehe 😀