Elangi nüüd Põlvas!

Kell on 05.37 ja Hendrik läks just tööle. Ma mõtlesin, et panen mõned read kirja ja pärast tudun edasi. See nädal veel saan, sest mul on puhkus, aga järgmisest nädalast hakkan ka kell 06.00 ärkama (järgmisel nädalal on Hendrikul õhtune vahetus, siis saab tema hommikuti magada ja läheb õhtul alles tööle). Ma olen eile ja üleeile ka kell 06.00 ärganud, sest esmaspäeval pakkisin Tartus viimased asjad kokku ja õhtul tõime need ära ka (läksin hommikul selle sama rongiga, millega hakkan igapäevaselt tööl käima). Kõik on nüüdseks juba Põlvas lahti pakitud!

Ja eile päeval andsin Tartu võtmed korteriomanikule ära – seega sellega on nüüd kõik! Muutsin kohe Facebookis ka oma elukoha ära ja panin selleks Põlva. Täna läheme pärast Hendriku tööd mööblipoodi riidekappi vaatama, sest mu riided ei mahu ära 😀 Just kleidid, mis peaksid riidepuudul rippuma. Enne oli ruumi piisavalt, aga siis tulin mina oma asjadega 😀

Kui ma eile Tartust bussiga Põlvasse tagasi tulin (tööl hakkan ma rongiga käima, sest Hendrik elab rongijaama lähedal siin, aga päevasel ajal ronge ei käi, seega eile tulin bussiga Põlvasse tagasi) ning pärast teise Põlva otsa kõndisin (kuna linnaliinini oli nii palju aega, siin nad käivadki tunnis korra), sest Hendrik elab kesklinnast kaugel – siis oli mul nii hea tunne! Vaatasin Põlvat ja mõtlesin, et see on nii armas väikelinn. Ma olin siin varem ka käinud, vähe küll, aga juba siis mulle meeldis Põlva. Ja nüüd ma elan siin 🙂 Ja südames oli/on nii hea tunne.

Eile õhtul käisime Hendriku vanavanematel külas, kellele ma ka ütlesime, et ma nüüd siin elan. Nad teadsid sellest plaanist, sest kuu aega tagasi me mainisime seda, aga siis oli kolimiseni veel neli nädalat aega. Hendriku vanavanemad on alati nii soojad inimesed, nii sõbralikud – just sellised vanavanemad, keda minagi endale tahaksin, kui mu vanavanemad elavate kirjas oleks. Kahjuks mina oma vanaisasid pole üldse näinud, üks vanaema suri siis, kui ma olin kaheksa-aastane, teine siis, kui ma olin 24. Selle viimase vanaema kohta pole mul suurt midagi head öelda, nagu ma ka sada korda kirjutanud olen.

Üldse rääkides perekonnast, siis mina ei ole oma perekonnaga eriti lähedane. Just üks päev mainisin ka Hendrikule, et nägin oma Tartus elavat õde viimati veebruaris (siis nägi Hendrik ka teda ja rohkem polegi ta mu vanemat õde näinud, aga ma ise pole ka teda vahepeal näinud), kuigi me elasime väga lähedal. Me näeme tavaliselt siis, kui mu Inglismaal elav õde Eestis on, muul ajal mitte. Tädi näen ma tihedamini ja isal käin kord kuus külas, kui ma ta arveid maksmas käin (ta ise ei oska arvutit avadagi). Tegelikult sellest kõigest on kahju, just sellest, et ma oma õega nii vähe suhtlen, aga elu on selline. Kui mu Inglismaal elav õde elaks Eestis, siis teda ma näeksin ilmselt tihedamini. Ma usun, et mu teine õde näeks ka teda rohkem, sest nemad omavahel suhtlevad rohkem. Ja mina suhtlen ka Inglismaal elava õega rohkem.

Kuid jah – meil on kuidagi nii kujunenud, et me oleme kõik nii erinevad inimesed, et kui me poleks õed, siis me ilmselt üldse ei suhtleks. Sellest kõigest on muidugi kahju, aga mis sa ära teed. Ja kui ema oleks elus, siis me näeksime rohkem, sest tema kuidagi hoidis elus seda, et perekond saaks rohkem kokku. Oli rohkem üritusi, rohkem istumisi jne. Vahel on elus niimoodi, et just need oleksid/poleksid määravad nii palju. Aga mida pole, seda pole…

Tulles nüüd teise teema juurde, milleks on minu ja Hendriku erinevused, siis üheks selliseks heaks näiteks on see, et mina ei söö külmkapis kaua seisnud toitu. Eile ma küsisingi temalt, et kaua tal see supp seal olnud on, et vanaks läinud juba, aga Hendrik ütles, et kui vahepeal uuesti üles ei soojenda, siis kärab see veel nädal aega 😀 Ja seega ta võtab seda suppi lõunaks tööle kaasa veel pikalt. Mina järgmisel päeval veel võin üles soojendada toitu, aga pärast seda enam mitte. Jah, ma tean, et külmkapis seisab toit küll (vahepeal ei tohi muidugi sama toitu mitu korda üles soojendada), aga mulle siis ei maitse, kui see on kauem seal seisnud 😀 Ma lihtsalt ei söö seda siis.

Kui ma eile poodi hakkasin minema, siis hakkas Hendrik mulle riidest kotti andma, millega tema tavaliselt poes käib. Ma tean jah, et oleks parem riidest kotti eelistada, aga ma armastan kilekotte (mida hiljem saab siis prügikotina kasutada). Ja ma siis mainisingi, et ma ostan poest kilekoti. Mul oli Tartus megasuur hunnik neid kilekotte, mida ma alati prügikotina kasutasin, aga kolimise ajal kulusid need mul kõik ära ka, mis veel alles olid 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Ma tudun vist edasi ja täna päeval tuleb lõpuks Telia tehnik ka! Jee, saan oma kanalid tagasi, millega ma harjunud olen 🙂 Kell on 06.01 ja 772-sõnaline postitus kirjutatud 😀

Millisel juhul ei ole YOLO-suhtumine mõeldav?

Mõnikord loed kellegi postitust ja saad kohe aru, kui õigesti on keegi mõned asjad ikka kirja pannud. Hetkel räägin siis sellest Rentsi postitusest, kus on väga hästi lahti seletatud, miks ei peaks lastele sellist rämpsu söögiks andma, nagu mõned blogijad seda teevad.

Mina leian ka, et kaheaastasele lapsele ei ole päris õige sellist jama sisse sööta. Jah, ma tean, et ma ise söön küll vahel krõpsu ja muud rämpstoitu, aga siinkohal ongi üks suur ja oluline erinevus – ma olen täiskasvanud. See muidugi ei tähenda seda, et see nüüd tervislikum oleks, aga ma teen oma otsused ise. Laps ei tee neid ise, tema eest otsustab keegi teine – ehk siis lapsevanem. Ma ei arva seda, et lapsi peaks klaaskarbis kasvatatama ja kogu aeg kõike keelama või varjama, aga no kammoon – üks asi on see, kui 10-aastane vahel harva krõpsu sööb, teine ja hoopis erinev on see, kui seda kaheaastasele lahkelt pakutakse. Eriti juhul, kui on teada, et pere naispool on kolmveerand oma elust või isegi veel rohkem võidelnud ülekaaluga, siis on ju suht tõenäoline, et last võib sama saatus ees oodata. Kas juba sellepärast ei peaks vähemalt mõtlema, et ehk ei peaks sellele ise nii agaralt kaasa aitama?

Mina enda varajasest lapsepõlvest ei mäleta, et oleksin üldse krõpsu saanud. Kuid siinkohal oligi pigem asi selles, et me olime nii vaesed, et isegi söögiraha nappis – seega muudest asjadest polnud mõtet unistadagi. Mis ei ole muidugi absoluutselt täisväärtuslikum elumudel, sest äärmused on alati halvad. Hiljem, kui ehk mingi taskuraha tekkis, siis sai muidugi nänni ostetud, vahel ka krõpsu, aga sellisel juhul käisin ma juba kolmandas või neljandas klassis. See ei ole ka siis tervislik (ei ole kunagi), aga kaheaastane ei teaks midagi krõpsude olemasolust, kui lapsevanemad seda ise ei tutvustaks. Kunagi see tutvumine toimub nagunii, sest ühiskond lihtsalt on selline – kõike ei saagi keelata, sest sünnipäevadel või muudel üritustel juhtuks see nagunii. Kuid kaheaastase lapse puhul saavad vanemad ise otsustada, saavad vähemalt natukenegi mõjutada seda, mida laps sööb. Ja sellisel juhul on minu meelest väga kohatu pakkuda lapsele kogu aeg krõpse ja muid jama, liiati veel siis, kui on teada, et ülekaalulisus on peres soodumuseks. Kui inimene teab, et ta on kogu elu pidanud võitlema ülekaalulisusega, siis miks tahta sama saatust oma lapsele? Minu meelest ei ole YOLO-suhtumine igas aspektis mõeldav.