Pole jälle üpris kaua kirjutanud. Ma pikalt jahuma ei hakka, et aega pole või pole viitsinud, sest noh – see on alati ju suht klassika, mida öeldakse. Ma selle jätan hetkel vahele.
Alustan hoopiski sellest, et jõudsin just koju, kallim tõi mu Põlvast Tartusse ära. Käisime jälle saunas enne seda, juba pea iga pühapäevane traditsioon. Kui ma muidu kogusin suht julgust, et kuuma sauna minna (sest mulle pole kunagi saun väga südamelähedane olnud), siis nüüd mulle isegi meeldib. Just pärast sauna on nii hea tunne, täiega energiat täis tunne. Kallim ütles ka, et varsti nõuad ise juba saunas käimist 😀
Nädalavahetus oli tore – reedel oli kõigepealt ühe kallima sõbra juures istumine. Pärast seadsime Põlva ööklubisse Kino sammud, kus esines Nancy. Ma olen seal juba ühe korra käinud, kuu aega tagasi, kui sama seltskonnaga Mercat kuulamas käisime. Kuna enne Nancyt oli täiega hea retromuusika, siis mina teisel korrusel lauas ei istunudki, kus meie seltskond oli (enamus tulid alla tantsima Nancy esinemise ajaks). Mis mulle mu kallima juures ka meeldib, on näiteks see, et ta tuleb alati tantsima, et ei vaja selleks absoluutselt alkoholi nagu paljud teised mehed ehk (kui siiski tulevad). Ja ta oli täiesti kaine kogu õhtu jooksul, sest olime autoga (ta ise tahtis niimoodi, muidu oleks võinud ka taksoga minna, aga siis sai ta teistele minnes ja ka tulles kaineks autojuhiks olla). Ja siis tihti oligi niimoodi, et tantsisime sellises seltskonnas, et naised ja mu kallim, sest ükski teine mees ei tulnud enne Nancy esinemist esimesele korrusele tantsima (ja kahekesi tantsisime ka muidugi) 😀 Vahepeal käis mu kallim ka korraks istumas, aga ma ei läinud, sest kui 90-ndad tulevad, siis mina panen kas või üksi tantsu, sest see on nii hea muusika minu jaoks. Ja seda olenemata sellest, kas ma olen purjus või kaine. Mul on sellistes olukordades lausa tunne, et ma langen mingisse oma maailma, sest ma naeratan nagu mingi laps kommipoes, kes just maailma parimat maiust osta saab 😀 Sama lugu on peaaegu igasuguse hispaaniakeelse muusikaga. Ma kartsin, et laupäevaks pole mul häält ollagi, aga sel korral läks õnneks – hääl ei läinudki ära mu meeliülendavast lauludele kaasa karjumisest 😀
Nancy iseenesest oli tore, see naine näeb oma vanuse kohta ikka täiega hea välja 🙂 Siis tuli juba enamus seltskonnast tantsima ka. Vast mingi tunnike esines, pärast seda me läksimegi ära. Enamus jäid veel edasi pidutsema.
Laupäeval magasime suht kaua ja siis suundusime Valka, kus sõitsime niisama ringi, lisaks jalutasime ka. Näitasin kallimale ka seda kortermaja, kus kunagi mu vanaema elas. Selle ühetoalise korteri me müüsime pärast vanaema surma maha (sügisel 2014), sest mitte keegi meist ei oleks tahtnud sinna elama minna. Valgaga seoses on mul alati vastakad tunded – ühtpidi meenuvad mulle need nostalgilised vaheajad vanaema juures ja tema imemaitsevad pannkoogid(ja ka kõik muud söögid, mida ta valmistas!) ning tema imeilusad tikitud vaibad ja padjad ning kootud villased sokid-kindad-kampsunid jne, teistpidi meenub mulle see autoritaarne kord, mis tema juures alati oli. Ja muidugi see, kuidas ta mu ema alati halvustas, kuigi ei taibanud üldse seda, et mu isal oli kõvasti rohkem süüd selles, et me nii vaesed tol ajal olime (sest isa jõi palju oma palgast maha, kui ma väike olin). Aga nagu öeldakse – eks veri on ikka paksem kui vesi ja oma last näedki vbl teises valguses kui oma miniat (mitte et ma üldse sellist käitumist heaks kiidaks!). Mäletan neid suvesid, kus mind saadeti mitmeks nädalaks vanemate õdedega Valka, aga vanemad tulid alles hiljem järele (siis kui neil puhkus algus, mis kestis ju paar nädalat, aga minul ja õdedel oli terve suvi koolist vaba). Ja siis alati see, kuidas ma ootasin nii suure õhinaga, millal see rong tuleb, kus mu ema lõpuks ka Valka tuleb!
Kui mu vanaema ja ema olid ühes ruumis (jah, sellest ühest toast sai magala, kui me kogu perekonnaga seal ööbisime!), siis nad ei öelnud ühtegi halba sõna teineteise kohta, aga kui mu ema oli eemal, siis vanaema alati kritiseeris teda. Kusjuures vastupidi ma ei mäleta, et oleks olnud, sest ju mu ema mõistis paremini, et laste kuuldes ei peaks küll selliseid asju rääkima. Mu vanaema oli elav näide sellisest inimesest, kelleks mina ei taha saada. Selliseks vanaemaks ja ka emaks, nagu ta mu isale oli. Mu vanem õde oli alati ta lemmik, sest temal oli suht varakult juba elu päris paigas (16-aastaselt leidis ta endale kallima, kellega oli üheksa aastat koos, siis nad läksid lahku ja mu õde abiellus aasta hiljem teise mehega, kellega tal nüüd kaks last on ja kellega ta siiani koos on). Kuna mina olin tol ajal veel laps, siis minust oli vanaemal suht kama, aga mu keskmine õde ei kuulunud ta lemmikute hulka, sest ta meenutas välimuselt ja hääle poolest kõige enam mu ema. Pealegi ei läinud mu keskmisel õel suhtevallas nii edukalt kui mu vanemal õel. Kui inetu võib olla ühe vanaema teguviis, kes niimoodi lapselapsi eelistab ja veel hullem – seda välja ka näitab, et keegi ta suur lemmik on? Mina ei kujutaks ette, et minul on lapsed või lapselapsed ja ma eelistan üht alati teistele. Jah, ilmselt võib olla mingeid markantseid näiteid, kus üks pereliige on mingi hull kriminaal, siis jah võib sellest eelistamisest ehk aru saada, aga tavaolukorras küll mitte. Kuna mu isa oli üksiklaps, siis seal ta ei saanud kedagi eelistada (kuigi mu isal oleks ka endast kolm aastat vanem õde olnud, aga ta suri juba üheksakuuselt). Just oma vanaema tõttu on mul hea näide olemas, milliseks emaks ega vanaemaks mina saada ei tahaks.
Vot ehk selle tõttu polegi ma kunagi suur Valga fänn olnud ja ma ei ole seda linna ka muidu teab mis armsaks kohaks pidanud, aga vahel võib ikka käia. Elada ma seal ei tahaks.
Eelmisel nädalavahetusel käisime kallimaga Tartu Lõunakeskuse Apollo kinos. Teate, ma polnud seal varem kordagi käinud, aga see oli elamus omaette! Need mugavad toolid, mis on ainult kahele inimesele mõeldud! Ma avastasin enda jaoks täiesti uuesti mugava elamuse, millest ma varem küll kuulnud olin, aga ise proovinud polnud. Me käisime sellist filmi vaatamas nagu The Greatest Showman, mis oli megahea! Ma üldiselt pole suur muusikalifänn, aga no need laulud ning tantsud olid superhead! Lugu ise oli ka täiega huvitav – seega kindlasti soovitan. Pärast filmi vaatamist lugesin filmi kohta seda artiklit, mis tegi selle filmi minu jaoks veelgi paremaks 🙂 Ja teinekordki sean sammud just Apollo kinno, sest nii mugavad istmed ju 🙂
Teisipäeval kasutasin ära ka oma Dorpat Spa (nüüd vist juba Dorpat Tervis, sest nad vahepeal kolisid ja muutsid nime ka – mina käisin juba uues kohas) kinkekaardi, mille ma töölt jõuludeks sain. Lasin endale kaks asja teha – näohoolduse nimega Roosiõie värskus ning uskuge või mitte – ma lasin esimest korda elus kulme ning ripsmeid keemiliselt värvida (ning kulme korrigeerida ka)! Mina, kes ma meigin end üliharva, jäin selle tulemusega vägagi rahule, sest nüüd on mul tumedamad kulmud, mis jätavad kogu aeg mulje, et mingi õhkõrn meik on näos. Ripsmetest ehk nii suurt aru ei saa, sest nad on mul nagunii suht nirud, aga natuke tihedamad tunduvad nad küll (pikemaks see neid ju ei tee). Kuid jah – hakkan vist nüüd iga kuu käima, sest mulle meeldis tulemus 🙂 Ja pole üldse kallis lõbu ka, mida kord kuus välja käia – 19 eurot kulmude ja ripsmete eest kokku. Nüüd pidin ma ainult 8 eurot kolme asja eest juurde maksma, sest kinkekaart hõlmas muu summa, aga igakuiselt ma vist näohooldusi tegema ei hakka 😀 Aga ripsmeid ja kulme ehk küll 🙂 Lisan postituse lõppu mõned pildid ka, kuigi nendest vist nii palju aru ei saa. Ma olen vist maamunal ainuke 28-aastane naine, kes polnud iial kulme ega ripsmeid keemiliselt värvida lasknud ega kulme korrigeerida? Või on mõni veel sama maalt ja hobusega nagu mina? Andke märku palun, kui on 😀
Tantsimas olen siin ikka käinud, kaks nädalat tagasi oli õpetajaks üks naine, kes näitas, kuidas salsas ja bachatas peaks kätehoid olema jne. Ma olen selles mõttes ikka suht vedel sült 😀 Nüüd kolmapäeval oli üle pika aja salsa, mida ma viimati tantsisin megaammu (sest vahepeal olid siin pühad ja enne seda jäi mitu korda trenn ära ka, sest küll pidi õpetaja mingeid jõulupeo asju ajama, küll pidin mina kontori jõulupeo asju ajama jne). Ja kui ma pikalt pole tantsinud, siis alguses on suht keeruline jälle hoogu sisse saada. Aga noh, vaikselt ikka tuleb 🙂
Täna just kallim mainis, et meil on väike tähtpäev – sest kolm kuud tagasi saime esimest korda kokku. Tegelikult kuupäeva mõttes küll alles homme (22.oktoober saime esimest korda kokku), aga just 12. nädalat tagasi pühapäeval nägime esimest korda. Mulle tundub vahel, et nagu pool aastat oleks sellest kõigest juba möödas.
Ahjaa, seda tahtsin ka veel lisada, et kui näohooldust saamas käisin, siis kosmeetik küsis, et ega ma ilmselt üle 22 pole 😀 Ma ütlesin, et võiksin muidugi mitte olla, aga tegelikult olen juba 28. Ta siis ütleski, et ei paistnud, et oleksin, aga kui olen, siis võib mingit silmaümbruskreemi vms ka panna, mida alla 22-aastastele ei lisata. Mida vanemaks naine saab, seda rohkem ta soovib ju, et teda nooremaks peetakse 😀
Vot sellised lood siis hetkel. Lõpetuseks lisan mingeid pilte – ja esimest korda panen siia blogisse fotosid ka koos kallimaga 🙂
Novembris 2017 Provintsi kohvikus Räpinas 🙂
Novembris kallima soolaleivapeol Põlvas 🙂
25.detsember 2017 Haapsalu restoranis nimega Villa & Restoran Soffa
Eelmisel nädalavahetusel, veits habetunud kallim. Nüüd ajas jälle habeme ära 🙂
Teisipäeval pärast ripsmeid ja kulme tehtud pilt kodus. Küll mustvalge, aga peaks aru saama küll, et veits teistmoodi on kulmud 🙂 Eriti võrreldes eelmise pildiga, kus ma veel kulme korrigeerimas ei olnud käinud.
Üleeile Valgas söömas. Siit ehk saab paremini aru, et kulmud tumedamad 🙂 Ripsmeid nii palju pildilt näha pole, aga muidu reaalses elus natuke märkab ikka erinevust.
Laupäeva õhtul Valgas.
minumoodimaailm 