Kus ma siis lõpuks ikkagi sünnitan?

Helistasin oma arstile ja homme saan saatekirja kätte, et sel nädalal ära sünnitada. Ma olin nii kindel Võrru minekus, aga otsustasin eile raske südamega viimasel hetkel siiski Tartu kasuks. Võru kasuks rääkis selle lähedus ja see, et perepalati saab suhteliselt kindlalt, aga rasedusdiabeet, kõrge vererõhk, suur laps, suure tõenäosusega keiser (või ka esilekutsumine, Põlva arst saab ainult saatekirja anda) panid mu ümber mõtlema. Arutasin samuti Hendrikuga seda ja tema pooldas ka Tartut pigem. Minu süda ütles Võru, aga mõistus Tartu – kuulasin sel korral viimast. Ma ise olen häid lugusid Võrust pigem kuulnud, aga ma googeldasin ja siis hakkasin kahtlema. Mõned Võrus  ja isegi Tartus elavad inimesed käivad Põlvas hoopiski sünnitamas (et oleks võimalik peretuba saada ja poleks liinitöö Tartu naiste jaoks ja Võru naiste jaoks see, et Põlva olevat parem), sest sellel haiglal siin on millegipärast parem maine kui Võru omal (no nüüd juba käisid, sest Põlvas ei saa hetkel sünnitada). Kui oleks tavaolukord, siis oleksin kindlasti Võru valinud. Ja ma üldse ei kahtle Võru arstide pädevuses, aga ehk minu olukorra puhul on Tartu tõesti hetkel parem variant.

Kui peretuba ei saa Tartus, siis ei saa. Hendrik ei saa haiglas öösel nagunii enne lapse sündi olla (kui just plaaniline keiser pole, mis mitu päeva aega ei võta ja peretoa kohe imekombel pärast seda saama peaks), aga mul on Tartus ka sugulased, kelle juures ta vajadusel saaks ööbida (samuti siis, kui peretuba ka hiljem ei peaks saama). Ja Tartu kasuks rääkis lõpuks ka see, et mu perekond elab seal – sest kes teab, kaua ma haiglas olema pean. Ehk ei pea üldse kaua, aga ette ju ei tea. Ma ise nii arvestasin Põlvas sünnitamise võimalusega ja see uudis, mis juuli lõpupoole tuli, et üldse ei saagi siin sünnitada, tegi mu üpris kurvaks. Ja selle tõttu tundus Võru alguses parem variant – ka väiksem, privaatsem, peretoa saab suurema tõenäosusega jne. Aga kui kõik asjad uuesti üle vaadata, siis targem variant on praeguse olukorra puhul siiski Tartu.

Et kui arst minult täna telefonis küsis, et kuhu saatekiri teha, siis ma vastasin, et Tartusse. Saan selle homme varakult kätte, aga mulle öeldi telefonis, et saame ise valida päeva, mil me Tartusse läheme (selle nädala jooksul siis ikka). Et homme me veel ei lähe, käime Perekooli loengus ära. Kolmapäeval või neljapäeval siis.

Mis tähendab seda, et nädala lõpus on mul ilmselt juba beebi käes! Viimased päevad veel kahekesi ja siis oleme juba kolmekesi 🙂 Kuidas see aeg nii kiiresti läks? 😀

P.S: Eile said mu karvad ka sealt alt puhtaks aetud – mu kallis abikaasa tegi selle töö ära, sest ma ise ei näe ju mitte midagi suure kõhu tõttu  😀 Nii sile pole ammu olnud – viimati vist aprillis 😀

Edit: Ma ise pooldan keisrit ja kavatsen sellest teada anda ka Tartu arstidele. See muidugi ei tähenda, et nii ka läheb, sest mina seda ei otsusta, aga oma arvamuse võin ikka välja öelda.

Just vastasin eelmise postituse all ühele kommentaarile ka, mille nüüd siia kopeerin:

Ei mõtlegi end teiste juttudest mõjutada lasta. Ma ise pooldan samuti keisrit ja kavatsen seda ka Tartus mainida. Just kirjutasin postituse sellest, et otsustasin viimasel hetkel siiski Tartus sünnitamise kasuks. Põlva arstilt saan homme saatekirja Tartusse, aga nemad ei saa otsustada, kas tuleb keiser või esilekutsumine, sest sünnitus toimub seal. No ma homme saan ehk mainida, et nad paneksid sinna saatekirjale lisainfo, et võimalusel keiser, aga ma ei tea, kas nad saavad seda teha. Ilmselt siiski mitte. Mainin Tartus ka seda, mida ultraheliarst Põlvas ütles, et beebi on mõõtmetelt üldiselt väga suur – pea, õlad, rindkere, käed, jalad jne, mitte lihtsalt pea pole natuke suurem nagu osadel beebidel – et viimase variandi puhul on veel kuidagi kergem ise sünnitada, aga minu lapse puhul mitte. Tartu on mulle alati keisrit maininud, kui ma seal veel arvel olin – öeldes, et kui laps tuleb üle 4500 grammi, siis ilmselt tuleks keiser. Et selles mõttes ehk kuulavad ka, aga samad arstid ilmselt sünnitust vastu ei võta, kes mul seal enne Põlvasse asjade ümbertõstmist olid.

 

 

Kui kliendi nurin paneb asjad liikuma, aga on juba liiga hilja… / Käisin Tartus ja nägin vanu sõbrannasid!

Mäletate, et ma eelmises postituses kirjutasin, et ühel beebipoel ei ole kullerteenust, mis minu meelest on üpris veider? No ma siis otsustasin, et okei, tellin sealt väiksemad asjad ära ja teisest beebipoest suuremad siis. Ning siis, kui olin arve tasunud mõlema beebipoe puhul, sain kirja esimesest beebipoest (kus siis kullerteenus puudus ja oli ainult pakiautomaadi võimalus, mille tõttu ma ei saanudki suuri asju sealt tellida):

Tere

Tänan, homme panen posti. Tarneaeg oleneb juba Omniva teenusest.
Kui te ei ole veel suuri asju tellinud, siis nüüd on ka kullerteenus
e–poe valikus. Selleks aga peaksite uue tellimuse tegema. Märgin veel,
et vannid on ainult valged jõehobu jm pildikestega, vanniiste aga ainult
roosa.

Tore, et kliendi nurin asjad liikuma paneb, aga ma tellisin mujalt juba kulleriga suured asjad koju ära (ja mõned väiksed ka lisaks)  – ehk siis ma pole enam huvitatud. Ja seal teises beebipoes  oli suurema summa puhul kullerteenus ka tasuta (summa oli 201 eurot), siin polnud isegi Omniva pakiautomaat 157-eurose tellimuse puhul tasuta. Et pole vist raske aimata, kust ma järgmised tellimused teen 😀 Aga tegelikult on see ju hea märk, et kliendi nurin paneb asjad tööle – ehk siis tänu minule on seal beebipoes ka nüüd kullerteenus olemas! Mõnikord ikka peab ära mainima, kui mõned asjad pole päris niimoodi nagu need võiksid olla. Aga hea asi on see, et mul on nüüd väga palju beebikraami tulekul! Ja miks mulle meeldib netist beebiasju tellida – sest poes ma peaksin ringi vaatama ja mõtlema, et mida mul vaja on, aga netis mul on kõik asjad silme ees ja nii saan hoopis paremini orienteeruda. Kindlasti on veel asju puudu, aga no kõike ei saagi ju kohe teada, mida vaja läheb. Puudu on veel kummut ja vanker – neid ei telli, ostame poest siis, kui Hendrik tagasi on tantsupeolt.

Ma käisin eile Tartus, nägin vanu sõbrannasid, keda ma polnud nii ammu näinud – viimati märtsis 2018 vist. Tore oli jälle kokku saada 🙂 Jäin isa juurde ööseks, sest viimane buss läheb Põlvasse kell 19.40 (jama, et nad selle 22.00 bussi ära võtsid!) – ma ei tahtnud kiirustama hakata. Nii harjumatu oli oma lapsepõlvekodu toas olla ja voodis magada (või mis lapsepõlve, me kolisime sinna korterisse, kui ma olin 18, aga no hea on niimoodi kutsuda) – nii kõva tundus kuidagi 😀 Ja mu nuudelpadi on ju kodus, seal oli ikka nii imelik ilma selleta olla. Lisaks käisin tavaarvutis internetis, aga no see oli veel veidram – ma olen nii läpakaga harjunud trükkima (või siis moblaga). Mul tööl oli ka läpakas ühildatud suure ekraaniga ja siis oli klaviatuur ka, aga need tähed polnud kuidagi nii teistsugused…

Aga uus Tartu linnaliinigraafik on veel nii arusaamatu – rongijaamast lähevad number 9 ja 3 kesklinna! Õnneks mu isa juurde käib ikka number 4, aga see on vist ainuke buss, mis marsruudilt samaks jäi (vähemalt ühelt poolt, ma ei tea, kas teiselt poolt ka jäi). Nii mitmed bussid võeti üldse ära, mis varem mu isa juurde käisid. Ma olen kuulnud ka teiste käest nurinat, et mõnes peatuses ei käi enam eriti busse või siis väga harva. Aga ma pole end täpselt asjadega kurssi viinud.

Ma lähen nüüd “Vapraid ja ilusaid” järelvaatamisest piiluma, sest kolm osa on nägemata! Õnneks nüüd hakkab see Hope kurbus natuke vaibuma pärast tema beebi surma (kuigi õnneks ta beebi pole tegelikult surnud, vaid talle valetati, aga see kamm kestab mingi viis kuud vähemalt, sest isegi USA osades ta vist veel ei tea kogu tõde – mõned teised juba teavad, aga ei ütle talle), sest neid osasid oli kohutav vaadata… Ma pillisin sama palju kui see Hope näitleja või veel rohkem, kuigi tegemist on sarjaga ja isegi seal see beebi on tegelikult elus, aga Steffy lapsendas ta ära. Aga kui varem mulle see Hope näitlemine eriti ei meeldinud, siis nüüd on ta küll tasemel, sest ta nii hästi suudab oma rolli sisse elada. Ning ma pole “Lennuõnnetuste uurimist” ka nii ammu vaadanud, kuigi paljud osad on kordused ja ma olen neid juba näinud 😦 Õnneks mõnesid siiski pole, aga see on üks mu lemmiksaade!

Armeenia restoran Naos/ Küll see beebimaailm on ikka uus asi!/ “A Star Is Born” on ülihea film!/ Rasedatele mõeldud massaaž

Täna oli suhteliselt rahulik laupäev. Tudusime Hendrikuga lõunani – nii hea oli! Ja siis läksime Tartusse, sest mul oli saapaid vaja. Need sain Lõunakeskusest. Ja siis tagasiteel suundusime Armeenia restorani Naos, kust me oleme alati teel Põlvasse või Tartusse mööda sõitnud, aga kordagi sisse ei olnud põiganud. Et vahel on ikka hea sellistes kohtades söömas käia, kus varem käinud pole!

Ma vist polegi kirjutanud, et mõned nädalad tagasi käisin ma rasedatele mõeldud massaažis Dorpat Tervises. See oli päris vinge kogemus! Nii lõõgastav ja hea oli olla pärast! Ja kuna ma sain selle jaoks SportID-d kasutada, sest meil on ettevõttes kõigil iga kuu võimalik 33 euro eest seda raha kasutada, siis ma ise ei pidanudki maksma. Massöör oli vanem naisterahvas, kes ongi spetsiaalselt õppinud seda, kuidas rasedatele massaaži teha. Nimelt on teatud punktid, mida rasedate puhul ei tohi puutuda – näiteks tallaalused, sõrmede peal kindlad kohad ja kaelal on ka üks koht. Ma hetkel nii täpselt enam ei mäleta, aga ta rääkis küll, kuidas see tavapärasest massaažist erineb. Mulle tehti hetkel ainult ülakeha, aga järgmine kord ehk lasen üle keha seda teha 🙂 Pärast olin nagu uuesti sündinud!

Neljapäeval oli mul siis südamearst rasedatele, tehti EKG. Õnneks mingeid anomaaliad ei leitud ja kõik oli niimoodi nagu peab. Arst ütles, et rasedatel võib seda vahel ette tulla, et südames torgib, ta soovitas mul siis kas viirpuu kapsleid või viirpuuõieteed osta. Et selles mõttes oli rahustav seda teada, et kõik on korras. Siinkohal ka küsimus – kuna Tartus ikka korralikult välja prinditud UH pilti teha ei saa, siis millises Tartu erakliinikus võiks seda teha lasta? Kui palju see maksta võiks? Eks ma ise hakkan ka kohe pärast selle postituse lõpetamist googeldama, aga mõtlesin, et küsin teilt – ehk kellelgi on kogemus olemas. Ma enne järgmist vastuvõttu, mis on alles 1.aprillil, käiks hea meelega kuskil mujal. Ja sellega seoses ka see teema – ma olen vist mingi veidrik, aga minu meelest peaks rasedatel vähemalt kuskil kolme nädala tagant mingi läbivaatus olema. Mul oli 14.veebruar ja järgine on alles 1.aprill. Nii pikk vahe ju, ilmselt nii ongi normaalne, aga ma vana paanitseja tahaks tihedamini arstil käia. Kuidas teie selle ootamisega raseduse ajal hakkama saite? 😀 Kõige hullemad on muidugi esimesed kolm kuud, aga üldiselt ka. Ja rääkides sellest, siis mu tavalised teksad enam jalga ei lähe. Tahtsin need pärast pesu jalga panna ja lukk ei läinud kinni. Teist paari ma pole proovinud, aga usun, et ega seal asi roosilisem pole, sest need on sama kitsad, lihtsalt erinevat värvi. Võtsin seega juba ühe sellest kahest paarist, mida ma küll lootsin natuke hiljem alles kandma hakata, aga mis seal ikka 😀 Nendega on hetkel nii hea ja mugav, ruumi on 😀

Mul on veel kirjutamata, et kaks nädalat tagasi oli meie juures Põlvas väike lauamängudeõhtu, kus mu kaks sõbrannat siis külas käisid. Mängisime seda Eesti mängu ja kuna me polnud seda keegi varem mänginud, vähemalt mitte seda uut versiooni, siis mu parim sõbranna muudkui uuris neid reegleid. Ma olen alati selline, kes tahab, et keegi teine kõigepealt reeglid selgeks teeks ja siis mulle õpetaks, sest ma ei viitsi ise lugeda 😀 Ja siis kui keegi teine mängu selgeks õpetab, siis tundub kõik nii lihtne. Ma siis naljaga ütlesin sõbrannale, et enne sünnib mu laps ka ära, kui me saame seda mängima hakata 😀 Mõlemad sõbrannad naersid, et ma saangi nüüd seda asja alati öelda, kui mind millegi aeglus närvi ajab. A la Hendrik ei vii prügi välja (mitte et ma iial näinud oleks, et prügi on välja viimata, alates septembrist, mil ma siia kolisin, pole ma ise mitte iialgi pidanud seda tegema :D), siis ütlen talle, et enne sünnib beebi ka ära, kui see lõpuks tehtud saab 😀 Naljaga muidugi.

Hendrik liitus meiega natuke hiljem, sest ta tuli saunast. Mina sain Eesti mängus vist kõige rohkem pähe ja mu sõbranna võitis kõige rohkem, sest ta on suviti Tallinnas giid – seega ta teab väga paljusid ajaloolisi fakte jne, millest ma kuulnudki pole. Ja kuigi valikvastused olid ka olemas, siis nendega ka ei läinud õnneks – nii et mu parim sõbranna tegi iga mängu puhul meile kõigile suht pika puuga pähe 😀 Siis see üks sõbranna, kes tol nädalavahetusel sai alles teada, et ma rase olen (sest ta on tegelikult rohkem mu parima sõbranna sõbrants, mina teangi teda tema kaudu), soovis siis Hendrikule ka õnne, et ta augustis isaks saab ja Hendrik vastas, et oligi juba aeg, mis seal enam oodata 😀

Beebiriideid me veel ostnud pole ega ilmselt enne aprilli ei ostagi, aga nagu ma aru olen saanud, siis suuruses 50 vist ainult mõned komplektid varuda? Et ta võib juba sündides suurem olla? Ei pruugi, aga võib. Et siis a la 54, 56 ka igaks juhuks? Et kõiki mitu komplekti? See beebiriiete maailm on ikka nagu hiina keel minu jaoks. Lisaks veel turvahäll ja vanker. Henry õnneks just kirjutas sellest, aga ta vist keskendus pigem turvatoolidele juba, mis on alates aastase lapse puhul? Ma ei ole neid videoid veel vaadanud, aga kindlasti varsti vaatan. Turvahäll ja vankri ostame kindlasti uuena, neid kasutatult ei taha. Aga mul on jäänud mulje, et neid kõige paremaid igast poest ei saa niisama lihtsalt, sest neid ei müüda kõikjal. Mis üldse on kõige paremad? Andke nõu. Cybex? See on vist ainus, mida ma kuulnud olen 😀 Brittonit ei soovitata vist? Kunagi oli uudis, et need pole ikka ohutud, sest mingi laar kutsuti lausa tagasi, sest see ei vastanud ohutusnõuetele. Ma beebiriiete suhtes jne ei ole üldse nõudlik ja võin kasutatult neid osta, aga turvahäll ja tulevikus turvatool on need, mis peavad uued olema. Ja mis beebivankrid oleksid head? Ma olen ainult Emmaljunga nime kuulnud 😀 Meie kliimas vist peavad pöörlevad rattad olema?

Vot milleks dekreediraha hea on, saab kohe nende asjade alla ära paigutada 😀 Saad 4.5 kuu palga korraga kätte ja siis saad järgmise vanemahüvituse alles siis, kui laps kolmekuune on, sest dekreet on ju kaheksas, üheksas kuu ja lisaks siis lapse esimene ja teine elukuu. Dekreediga on lihtne – see info saadetakse automaatselt ja suurt midagi tegema ei pea, aga vanemahüvituse avalduse peab siis alles siis tegema, kui laps on ära sündinud? Enne vist ei saa. Mulle raamatupidaja seletas küll, aga kõik ei jäänud meelde, küsin siit ka üle 😀 Esimest korda emaks saades on seda uut infot ikka nii palju, et lausa jube. Sellepärast ma ei liitu ka beebigruppidega, sest ma lihtsalt ei viitsi seda taluda, kuidas naised tihtipeale omavahel vaidlema hakkavad, et kelle kolmekuune laps juba klaveril Beethovenit ja Mozartit mängida oskab (nii ma olen vähemalt kuulnud, et seal tihti tekivad mingid intriigid jne) 😀 Mitte et ma arvaksin, et kõik Facebooki beebigrupid sellised oleksid, aga mõned kindlasti on. Ja kui mul mõni küsimus on, siis ma pöördun oma lugejate poole, sest te olete mind ikka alati väga hästi aidanud. Mitte et ma arvaksin, et Facebooki grupis seda ei tehta, aga seal vist võib sitaks sõimata saada. Samas – kui mõni naine seal oma kolmekuusele lapsele tahab lastevorsti süüa anda, siis pole ka ime. Aga vist tavaliste asjade küsimusel saab ka kohe vastu näppu, et googelda rsk 😀 Või mis kogemus teil nende  Facebooki beebigruppidega on? Ilmselt on ka normaalseid?

Et nüüd mitte jälle päris beebikeskseks ära minna (no pole midagi teha, see lihtsalt on mu maailm nüüd. kui aastaid tagasi oli minumoodimaailm peod ja alkohol, siis nüüd on rasedus ja beebi ning tulevikus mähkmed, lasteaia järjekorrad jne – ilmselt loomulik elukäik), siis eelmisel nädalavahetusel vaatasime Hendrikuga Telia videolaenutuses “A Star Is Born” ära! Ma eeldasin, et see on hea film, sest olin sellest palju kuulnud, aga kinno me siiski seda vaatama ei jõudnud. Ja see oligi! Lõpp oli nii kurb, et ma nutsin nagu väike laps ja Hendrik võttis mu nii kõvasti enda embusesse. Ma oleksin ilmselt ka siis nutnud, kui ma poleks rase, aga eks see võimendab neid emotsioone veel rohkem. Hendrik ütles, et ta polegi mind kunagi niimoodi nutmas näinud 😀 Ma olen kahe filmi puhul elus veel nii nutnud, ühte neist vaatasin ma enne seda, kui ma Hendrikut teadsin ja teist ma vaatasin Tartus üksinda elades (siis kui me veel koos ei elanud). Aga jah – kes seda veel näinud pole, siis kindlast soovitan vaadata! Viimasel ajal ma pillin suht iga filmi või seebika peale, olen mõne õuduka puhulgi nutma hakanud, aga eile nutsin “Vapraid ja ilusaid” vaadates jälle 😀 No nii liigutav oli lihtsalt, kuidas Bill oma tegusid kahetses ja oma lapselast süles hoida sai ja talle rääkis, kuidas ta kahetseb, et oma pojaga ehk beebi isaga niimoodi käitus (magas ta naisega) jne. Et ta tahab olla parem inimene ja tahab oma pojaga ehk siis Kelly isaga ära leppida. Tavaolukorras ma poleks mitte iial sellise asja pärast nutma hakanud, sest Bill on pesuehtne tõbras. Oh seda rasedust ikka 😀

Siis millagi vaatasin veel sellist õudukat nagu “Truth or Dare”, mis oli selline keskmine. Kohati hirmus, kohati mitte. Räägib noorte seltskonnast, kes Mehhiko reisi ajal mängivad “Tõde ja tegu”, millele järgneb see, et nad peavad reaalselt ka hiljem alati neid asju tegema, mis mäng ette näeb, sest muidu nad surevad. Ajaviiteks soovitan.

Midagi ma tahtsin vist veel kirjutada, aga no mitte ei tule enam meelde. Seega selleks korraks lõpetan! Lisan siis lõpetuseks pildi, mis täna Armeenia restoranis Naos sai tehtud.

Ahjaa – nüüd meenus! Hetkel jookseb kinodes “Tõde ja õigus”, mida väga kiidetakse – kas keegi on juba näinud? Ilmselt hetkel on veel saalid puupüsti rahvast täis, sest see alles esilinastus. Kristallkuul kirjutas sellest – tema küll väga kiitis seda filmi. Aga see on ka tema üks lemmikraamatutest, mina enda kohta kohe kindlasti seda öelda ei saa. Ma küll olen esimest osa lugenud nagu enamus eestlasi ilmselt, sest see oli kohustuslik kirjandus gümnaasiumis, aga ma pole päris kindel, kas ma seda vabatahtlikult uuesti kätte tahaks võtta. Ilmselt mitte. Küll aga võiks filmi ikka ära vaadata. Ei tea, kas nad teevad teistest osadest ka filmid? See film kestab 2 tundi ja 45 minutit, mis hõlmab ainult esimest osa. Selle filmimiseks läks üle kahe aasta, seega ka järgnevate puhul läheb ilmselt väga palju aega. See on Eesti üks kallimaid filme, mis ilmselt kuidagimoodi miinusesse ei jää, sest rahvas lihtsalt läheb seda vaatama. Ka minusugused, kes ma pole kunagi fännanud seda nii-öelda orjamentaliteeti, et “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”, mida ilmselt ka kõik need inimesed peast teavad, kes pole iial A.H. Tammsaare “Tõde ja õigust” käes hoidnud.  Raamatus nad nägid täiega vaeva, aga reaalsest armastusest polnud ikka haisugi (keegi vist ütles ka mingi sarnase lause seal? kes see oli – enam ei mäleta? vist Andrese poeg ütles Andresele midagi sellist, kui too selle kursikuulsa lausega välja tuli – et kõik on tööd teinud ja vaeva näinud, aga armastust pole Vargamäel ikka). Et ma jah ei kuule selle raamatu austajate hulka, sest kuigi eestlaste elu oli tõesti siis üks rist ja viletsus, siis ma millegipärast ei suuda seda lugeda. Võinoh – ma suutsin läbi häda ja viletsuse, sest ma pidin, aga kui ma ei oleks pidanud, siis ma poleks seda lugenud – seda nuttu ja hala oli minu jaoks liiga palju. Ja eks ma selle tõttu ehk üks mats olen, aga mis sa ära teed – kui ei meeldi, siis ei meeldi. Et raamatut ma uuesti kätte ilmselt oma elu jooksul ei võta, aga filmi vaataksin sellegipoolest ära. Omg – ma just vaatasin täpsemalt, et sellel on  IMDb-s keskmine hinne 9.2, ma pole mitte kunagi ühegi eesti filmi puhul nii kõrget keskmist hinnet näinud. Kas ma üldse mingi filmi puhul olen nii kõrget keskmist hinnet näinud? Ilmselt mitte.

Aga siin see lubatud pilt siis, mis on täna Armeenia restoranis tehtud!

Mu lemmikkampsun on endiselt see, kuigi nüüd juba kõik teavad, et ma olen rase 😀 Niimoodi istudes ei saa midagi eriti aru 😀 Juuksed oleksin võinud enne ära kammida, aga läks meelest. 

 

Näosaate üllatuslik Saara Kadaki võit/ Kas teie laseste ka 17.detsembril oma kallimal endale riideid valida?

Tõstke käsi, kes kuni eilse õhtuni arvas, et näosaate võidab Ott Lepland. Mina näiteks arvasin. Kuni selle hetkeni, mil ta Luciano Pavarottit laulma hakkas ja oli aru saada, et see on tal üks kõige ebaõnnestunum esitus üldse. Kahju muidugi, aga nagu näha, siis rahvale sellest piisas, et Saara Kadak võitjaks hääletada. Mina ei hääletanud üldse ja Saara võidu vastu polnud mul ka midagi. Ma olen üpris veendunud, et kui Sepo Seeman oleks finaali jõudnud (ta jäi napilt välja kohtunike poolt), siis oleks rahvas üldse tema võitjaks hääletanud. Aga kuna rahvas teda finaali hääletada ei saanud, siis läks sel korral niimoodi. Mulle Sepo Seeman meeldib, sest ta tõesti pakub rahvale tsirkust ja leiba – just seda tuleks ühest korralikust näosaatest ka oodata. Samamoodi nagu mulle meeldis Raivo E. Tamm viiendal hooajal, kes ka täiega rahvale nalja pakkus. Ja sellel kuldsel hooajal meeldis Ott Lepland ka, kuigi eks natuke jäi küll see mulje, et ta on hästi üles haibitud. Eks enamus vist arvas, et ta võidab, kaasa arvatud ta ise – tema näos oli näha meeletut pettumust. Küll aga tema enda esituse kohta, sest eks ta sai ise ka aru, et see läks veits võssa. Mis sa ära teed – kõigil juhtub.

Eile käisime Hendrikuga Tartus –  kõigepealt uues turuhoones, kus ma veel käinud polnud. Kui vana turuhoone oli müüjaid täis, siis nüüd oli seal palju täiesti tühjaks jäetud müügikohti. Ilmselt pärast remonti tõusid ka rendihinnad (seal oli silt juures, et rendi endale müügiplats, üks meeter maksis kuskil 140-160 eurot kuus, olenevalt täpsemalt, kas tahad külmletti jne. tegelikult suur summa ju, sest meetri peale palju kaupa ei mahu). Et vanast turuhoonest pole suurt midagi järele jäänud. Me midagi ei ostnud ka, käisime lihtsalt vaatamas. See uus turuhoone on juba nii pikka aega olnud, aga me polnud sinna lihtsalt jõudnud.

Pärast seda käisime Pierre´s hilist lõunat söömas – ka seal polnud ma väga ammu käinud. Sealne õhkkond on mulle alati meeldinud, nii hubane lihtsalt! Ja siis sõitsime Lõunakeskusesse, kus ma plaanisin shopata, aga lõpuks ostsin endale lihtsalt kaks paari retuuse. Ja raamatuid ka ei ostnud, kuigi plaanisin. Me oleme järgmisel nädalal nagunii uuesti Tartus poodides – ehk siis leian.

Naised, kusjuures 17.detsembril on Facebookis selline üritus loodud nagu “Las mees riietab sind” päev! Ehk siis kõik naised võiksid oma mehel lasta end riietada ja niimoodi tööle, kooli, poodi jne minna. Sattusin sellele juhuslikult, kui keegi mu sõpradest end osalejaks märkis, aga päris vahva idee! 🙂 Kuigi padufeministid võivad siin jälle räuskama hakata, et appikene, naiste õiguste rikkumine jne, siis tegelikult ka – mul on nii kopp ees selles feminismi jurast kõikjal. Feminismil iseenesest pole midagi halba, aga minu jaoks on äärmuslik käitumine see, kuidas naine virutab mehele kotiga pähe, kui too peaks üritama tema eest lambipirni vahetada või ust lahti teha. Ja just selliseid näiteid olen erinevatest foorumitest lugenud küll ja küll (ja isegi isiklikult neist kuulnud). See, kuidas keegi tahab kohtingul käituda, on igaühe enda asi – makske pooleks, las maksab mees, las maksab naine, aga mõnikord mu pea lõhkeb, kui ma nende nii-öelda 100 protsenti feministide mõtteid loen/kuulen. No ei – tänapäeval ongi nagu kolm moehullust – veganlus, feminism ja hipsterlus. Nad kõik võivad olla ja enamus kindlasti ongi toredad inimesed, aga need väiksed meetõrvad potis rikuvad kõik ilusa ära.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale, aga väga äge üritus ja ilmselt osalen ka. Ehk siis Hendrik saab 17.detsembril ehk järgmisel esmaspäeval otsustada, mida ma tööl kannan! Kas te osalete ka? Rääkides tööst, siis enne jõule on ikka nii kiired ajad, et täiesti lõpp. Õnneks saab siis 1,5 nädalat puhata 🙂

Lõpetuseks eilne pilt, mis on Pierre´s tehtud 🙂

Pierre´s meeldib mulle eriti see hämar valgus, mis seal alati on 🙂

 

 

Käisime Ida-Virumaal pulmas/ Pooled asjad Tartust Põlvasse viidud juba :)

Nädalavahetusel sai Ida-Virumaal pulmas käidud! Registreerimine oli abielupaaril Toila Oru pargis, seega oli see esimene kord minu jaoks, kus ma käisin pulmas, mille registreerimine leidis aset väljas. Kõik oli nii ilus! Pruut nägi vapustav välja, ilm oli megasoe, hilisem pidu seal lähedal asuvas restoranis oli super. Ööbisime ka hostelis, mis oligi kaugematele tulijatele mõeldud. Kuna mehe sugulased ja sõbrad ongi Põlvamaalt pärit, siis neid kaugelt tulijaid oligi päris palju, pruudi sugulased elavad Ida-Virumaal.

Ja tseremoonia ise oli tõesti kaunis – paaripanija rääkis nii ilusaid ja õigeid sõnu, et mul endalgi kippus pisar silma,  kuigi ma tavaliselt selliste asjade puhul nii nutma ei hakka. Nüüd ka ei hakanud, aga palju puudu ei jäänud.

Pulma juures meeldis ka see, et pulmarongi ajal ei olnud üldse neid traditsioonilisi peatusi, see võib küll tore olla, aga kohati on tüütu. Ja pulmavana oli ka väga äge. Kusjuures minu kogemus pulmadega on see, et kui pulmavana on vanuses 30-35, siis on see pulm kohe palju huvitavam ja mängud on ka paremad. Eelmisel sügisel käisin ka ühes pulmas, kus pulmavana oli kuskil 30 – pulm oli super. Samas olen käinud pulmades, kus pulmavana on 50 – siis on kohe tajuda seda, et seda on pikemalt tehtud, mõjub natuke nagu liinitöö. Muidugi oleneb see inimesest, alati ei pea niimoodi olema.

Pulmas oli ka bänd tellitud, mis tegi igasuguseid välismaa ja eesti hitte järele. Saime Hendrikuga ka piisavalt tantsida. Hendrik sai ka ülesande – ta oli nimelt kogu õhtu “Terve mõistus” 😀 Ehk siis ta pidi jälgima, et pidu kontrolli alt ei väljuks. Sellega oli ka see naljakas lugu, et pruutpaar oli pannud igasuguseid märksõnu kirja pulmakülaliste kohta ja need, kelle kohta see käis, pidid püsti seisma. Kui öeldi, et kes on kunagi liikuvast autost välja hüpanud, olin ma suht kindel, et seda on teinud sellest seltskonnast ainult Hendrik, aga tegelikult oli kaks inimest veel, seega lausa kolm meest tõusid püsti. Hendrikul juhtus 18-aastaselt niimoodi, et ta sõitis mingi vana Žiguliga ja ühel hetkel pidurid enam ei töötanud. Et oma elu päästa, hüppas ta sõitvast autost välja. Suht hull ikka, aga õnneks lõppes kõik hästi. Kui ta autost välja hüppas, siis varsti pärast seda pani see sama auto vastu puud. Ja seal oli veel selline asi, et kes on Põlva kesklinnas sauna teinud (see oli ratastel saun ja oli ühe ürituse jaoks nende seltskonna poolt ehitatud), seda oli samuti Hendrik teinud, siis pulmavana mainis, et meil on on ikka omapärane “Terve mõistus” valitud – et päris kreisid asju on ikka minevikus teinud 😀 Siis üks seltskond esitas pulmavana loo järgi ühe mingi etenduse, mis oli nii naljakas, et mul pisarad lausa jooksid naermisest. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju naersin 😀

Käisin eile hommikul ka jumestuses Põlvas. Esimest korda siin siis. No mu sõbranna ütles, et ilmselgelt on see liiga tume meik, aga ma ei tea – mina jäin rahule. Kuigi ma olen nendes asjades nagunii võhik ja lasen jumestajal alati öelda, mida teha vaja. Pärast mind tuli jumestusse üks Hendriku sõbra abikaasa, kes ka sinna pulma minemas oli. Kuna mu meik oli siis peaaegu valmis, siis ta ei tundnud mind alguses kaugelt ära. Ma tervitasin teda ja ta küsis, et kes ma olen ja siis alles üllatus ning ütles, et mind ei näe ju kunagi sellise meigiga 😀 Ega ei näe jah. Viimati aasta tagasi, kui pulmas käisin.

Tulime täna tagasi, võtsime Tartust suurema osa minu tavaarist peale, ma pakkisin juba need asjad lahti ka 🙂 Homme toome viimased asjad ära. Tartu korteri võtmed annangi järgmisel nädalal ära 🙂 Päev veel selgub, aga ilmselt teisipäeval või neljapäeval. Kolmapäeval ei saa, sest siis tuleb Telia tehnik ja paigaldab mul need kanalid siin Põlvas ära (mul on puhkus ja Hendrik on päeval tööl) Ja siis saan kõik osad nendest seebikatest järele vaadata, mis nüüd vaatamata on jäänud. Jee, nii vähe on õnneks vaja 😀

Vot selline eluke on siis hetkel. Lisan siis eilsest õhtust ka mõned pildid.

Minu eilne jumestus (kodus tehtud pildid enne pulma minemist, kleiti ei ole veel seljas). Esimest korda elus pandi mulle ühekordsed kunstripsmed ka. Jah, ehk sai liiga tume, aga mulle meeldis, ma tahtsingi tumedat. Pidas terve pika päeva vastu, kuigi ma kartsin natuke, et sellise palavusega hakkab sulama, eile oli megasoe. Õnneks ei hakanud.

Vol 2

Ma tean jah, et ma ei naerata kunagi hammastega. Ma vahel ekstra üritan seda teha, aga pilt jääb suht imelik, seega ma pigem ei teegi seda.

Oru pargis Toilas pärast pruutpaari pulmatseremooniat. Seda kleiti olen ma väga palju kandnud, kunagi Kanal 2 peol jne, see on viis aastat vana. Kuna ma olen veits juurde võtnud, siis on see nüüd natuke rohkem ümber. Ja seda, miks Hendrik kaabu pähe pani, ärge minult küsige, talle vahel meeldib erineda 😀 Üliokonnainimene ta eriti pole nagunii. Õhtusel üritusel  võttis ta muidugi kaabu peast, sest siseruumides pole viisakas kaabut kanda. Hendrik on pildil ka suht tõsine, sest tal eile veits pea valutas, õhtul õnneks läks üle (pulmapeo ajal siis juba).

Üldine jutt/ Koduriided on maailma parimad asjad!

Olin eile Põlvas ja läksin täna hommikul sealt rongiga tööle. Ehk siis harjutasin, sest septembri keskpaigast peangi ma hommikuti kaks tundi varem ärkama kui praegu. Hommikune rong lihtsalt läheb sellisel ajal, õhtusega muret pole, see läheb suht pärast tööd. Ehk siis Põlvas elades lähen ma alati ka kaks tundi varem magama kui Tartus. Kusjuures Põlvast Tartusse tööle minnes jõuan ma esimesena, sest ma jõuan tund aega varem kontorisse. Tartust minnes ei ole ma kunagi esimene, aga siis ma jõuangi kuskil 09.10 vms. Et enda ajakulu on muidugi kõvasti suurem Põlvas elades. Kui ma autojuhiloa teeksin, saaksin Põlvas elades suht samal ajal ärgata kui praegu (ehk 20 minutit varem), sest ma elan Tartus Annelinnas, aga töötan Lõunakeskuse lähedal – seega tööle lähen hetkel kahe bussiga, mis võtab juba oma aja ära. Kuna Hendrik elab Põlvas rongijaamale ülilähedal, siis hakkan ma rongiga Tartusse käima, bussiga saaks muidugi ka (ja mõnega ehk isegi päris tasuta nüüd), aga ma eelistan rongi.

Kuid mind ei hirmuta see ajakulu, sest ma olen sellega juba harjumas. Võidan ma niigi kahes asjas, millest esimene on kõige olulisem. See on emotsionaalne pool, sest ma saan Hendrikuga igapäevaselt koos olla. Kuigi üle nädala on meil nagunii selline töögraafik, et me kohtume põhimõtteliselt ainult voodis (kui Hendrikul on tööl õhtune vahetus, tal on üks nädal hommikune ja siis õhtune), sest mina siis juba magan, kui tema töölt tuleb. Aga jah – esimest korda tuli kokku kolimine jutuks juba aprillis, aga nüüd septembris saab see siis teoks 🙂

Teine asi, milles ma võidan, on raha. Mul hakkab igakuiselt kuskil 200-300 eurot rohkem kätte jääma. Kas just kätte jääma, sest siis ma ilmselt laristan rohkem, aga jah 😀 Kolme kuu rongipilet on 130 eurot Põlva-Tartu marsuudil (kusjuures ma mõtlesin alguses, et see on palju rohkem), lisaks siis Hendrikule igakuiselt mingi summa, aga see on suht väike võrreldes sellega, mis ma siin Tartus üüri ja kommunaalide eest maksan (ja see on mul hetkel suhteliselt soodne hind Tartus kahetoalise eest). Jah, kaotan ajas, aga siis lähen ma ka varem magama. Aga võidan emotsionaalselt ja rahaliselt. See rahaline pool mind nii väga ei huvitagi, kasuks tuleb muidugi, aga just see emotsionaalne pool on kõige olulisem. See, kuidas ma saan alati Hendrikuga koos olla.

Hendrik mainis, et ta on juba natuke lugenud seda raamatut, mis ma talle sünnipäevaks kinkisin. See emotsioonidega seotud, mis ma endaga Tartusse ka kaasa võtsin, sest ta endine kursavend kinkis sama raamatu – ehk neid sai siis topelt. Ma ka plaanin seda lugeda, aga veel pole jõudnud. Hendrik ütles, et ta sai sealt päris palju nippe teada, mis vahe on emotsioonil ja tundel jne. Tema jaoks on sellised raamatud alati olulisel kohal oma elus, sest kui sa oled kord elus depressiooni põdenud, siis sind lihtsalt ka huvitavad sellised teemad rohkem. Mitte et muidu ei peaks huvitama, aga siis see kõnetab sind eriti. Hendrik alati räägib ka mulle oma avastustest ja sellest, mis ta teada saab enda kohta või üldse emotsionaalse poole kohta. Seda on alati nii huvitav kuulata. Ma muidugi olen väga uudishimulik ka ja küsin täiega küsimusi 😀

Või kui mul on halb päev olnud, siis ta alati teab, kuidas mu tuju paremaks muuta, mis sõnu öelda jne. Just see hingeline pool, mis minu jaoks nii oluline on, on temas täiega olemas. Ja ta näitab seda ka välja 🙂 Ma olen nii õnnelik, et elu mind Hendrikuga kokku viis!

Mitmed blogijad räägivad siin oma koduriietest. Et siis pigem just sel teemal, kas neil on need olemas või mitte. Minu jaoks on täiesti loogiline, et kui ma töölt või linnast koju jõuan, et siis ma vahetan riided ära. Rinnahoidjast vabanemine on maailma parim tunne! Jah, muidugi võiks ka mitte neid kanda, sest B-korvi puhul pole suurt vahet, aga nibud võivad ikka läbi näha jääda vms. Ja osad riided (kunagi oli reegel, et riided on need asjad, mida alles hakatakse õmblema ja rõivad on valmis riided, aga ma ei tea, kas see enam kehtib. mulle igal juhul meeldib sõna riided rohkem, seega kasutan siiski seda) vajavad nagunii rinnahoidjat. Lisaks on mul kodus kodukleit, kodupüksid vms, millega ma tööle just ei läheks. Mitte et ma tööl ka hullult pidulikult oleksin, suht tavaliselt (teksad ja pluus), aga teksadega ei meeldi mulle üldse kodus olla. Kuna ma klientidega otse kokku ei puutu, vaid telefonis ainult, siis saan ma suht tavaliselt ka tööl riides käia. Mul on lapsest peale alati meeldinud kooliriided kohe koduriiete vastu välja vahetada. Sest siis on palju parem olla, kodusem tunne kohe. Samas tööl või linnas olles ei ole ahistav teksade või vahel ka triiksärkidega olla (vahel harva kannan mina ka neid, kui tuju tuleb), aga kodus panen kohe oma kodukleidi selga! Mul on neid mitu, talvel külma ilmaga, kui korteris peaks jahedam olema, siis on pikad ja mugavad kodupüksid, mida kanda. Kuidas teil nende koduriietega on? Minu jaoks on need väga asendamatud asjad. Samamoodi peavad mul alati kodust väljas olles kõrvarõngad kõrvas olema, koju jõudes võtan ma need kohe ära (vanasti kusjuures olid mul kindlad kõrvarõngad, millega ma magasin ka, aga enam ma seda ei tee).

Vot sellised lood siis hetkel. Homme on juba reede! See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäev on ju ka vaba päev! Eriti hea ikka 🙂

Kõigest natuke

Olen Põlvas, Hendrik läks sõbrale appi katust paigaldama. Kolin siia päriselt 10-17 septembri vahemikus, sest siis on mul puhkus. Osad asjad olen nagunii siia juba toonud ja vaikselt toon veel. Eile just Hendrik mainis, et ta peab kapis mulle veel ruumi tegema, sest kuigi üks suur osa on juba täiesti tühi ja minu valduses, siis mu kleitidele on veel ruumi vaja 😀 Mitte et mul neid nüüd nii palju oleks, aga natuke ikka. Ma küll ei kanna neid eriti tihti.

Tartu korteriomanik mainis, et tal vahet pole, millal ma välja kolin, sest ta plaanib nagunii enne uue üürilise võtmist remonti teha – ehk siis kohe uut ei võta. No et ilmselt saaks tulevikus rohkem üüri küsida. Kuna hetkel on seal vanad aknad ja puha. Praegu oli mul kahetoalise kohta vägagi okei üür, aga see oli ka tutvuste kaudu saadud. Selles mõttes mul vedas selle korteriomanikuga, et väga mõistlik inimene on.

Hendrikule kinkisin ma sünnipäevaks ühe raamatu, mis räägib erinevatest emotsioonidest ja nende mõistmisest, sest tema jaoks on sellised teemad alati olulised. Lisaks veel Apollo kinkekaarte, et ta saaks enda maitsele vastavalt siis kas raamatuid või CD-sid osta. Ta on nimelt üks neist, kes armastab originaalplaate, mida siis autos või kodus kuulata. Täna õhtul ongi siis ta sünna tähistamine ja eile just näitasin talle neid kahte kleiti, mis ma selle ürituse jaoks ostsin ja talle meeldis ka see rohkem, mis mulle endalegi 🙂

Rääkides mu kulmudest, siis kuna ma tõesti olen neis asjades võhik, siis ma pole kunagi tehnikule maininud, et neis võiks mingi kaar vms sees olla. Ja kuna kolm erinevat Dorpati tegijat pole sellest ise aru saanud, siis ehk võiks tõesti teist salongi proovida. Et igasugused soovitused nii Tartu kui Põlva omadest on oodatud 🙂 Ma olen kusjuures üks neist inimestest, kes käib Perekooli lugemas (ja mul pole seda häbi tunnistada, mulle ei saada müstiline sõbranna kogu aeg linke) ja lugesin, et blogijate teemas tuli ka mu kulmudest juttu. Et ikka mööda on need – et see on kivi tegija kapsaaeda jne. Kusjuures eelmisel korral mainiti mulle ka mu blogi kommentaariumis, et võiks mingi kaar sees olla, aga kuna see oli märtsis, siis mul läks sel korral meelest seda tegijale mainida. Kuid tõsi see on, et eks tehnik peaks ise ka sellest aru saama, mina olen lihtsalt klient, kes läheb teenust saama ja maksab selle eest. Aga jah – nagu ma ka mainisin, siis igasugused salongide või tegijate soovitused on oodatud 🙂 Ma tean, et ma võiksin ise ka googeldada, aga alati on kuidagi kindlam, kui mu lugejad on seda soovitanud 🙂

Teate – mul on jalgadele mingid punased laigud tekkinud. Põlvedest ülespoole. Ma tean, et pärast uute teksade kandmist võib ehk nii juhtuda, aga ma pole neid kandnud, isegi neid, mis mulle jalga läksid (no teisi nagunii ei saaks kanda), seega ei saa asi selles olla, sest ma ainult proovisin neid. Ehk mingi allergia? No ma googeldasin ja variantideks on kas allergia, suhkruhaigus või vähk. Ausalt ka – üks kõik, mis inimesel ka viga poleks, googeldades annab ikka tulemuse, et raudselt on vähk. Seega pole mõtet googeldada selliseid asju! No nüüd on juba suht ära ka kadumas õnneks. Aga jah – ma olen sarigoogeldaja alati 😀

Aga muidu on elu nagu lill, ilmad on jahedamaks läinud lõpuks, Hendrikuga on nii hea koos olla ja varsti juba igapäevaselt koos elada! See on lihtsalt maailma parim tunne, kui ta enne uinumist mulle alati ütleb, et ta mind armastab 🙂 Ja mina teda ka nii väga! Ta kutsub mind ka tihti Jannuks, mida mu peregi teeb. Mina kutsun ka mõnikord Hendrikut Hennuks, aga mitte nii tihti. Ja Heints või Eints nagu ta sõpradele või perekonnale on – seda hüüdnime ma ei kasuta üldse 😀 Alguses mul oligi nii harjumatu, sest kõik ütlevad talle Heints ja nii kogu aeg. Samas mina olen ka Jannu oma perele ja Jaanika väga harva 😀

Vot sellised lood siis täna 🙂 Ilusat nädalavahetust kõigile! 🙂

Millises suunas olen mina viimase paari aasta jooksul muutunud?/ Tore nädalavahetus :)

Ma olen ju suht harjunud, et vahel jõutakse mu blogisse googeldades midagi seksiga seonduvat. Viimasel ajal küll enam mitte eriti, sest ma olen paljud oma mineviku postitused nagunii privaatseks teinud. Kuid eile tundis keegi huvi selliste märksõnade vastu: Jaanika paljad tissid, Jaanika alasti ja seks Jaanikaga 😀 Vbl otsiti hoopis “Polaarpoisis” mänginud Jaanika Arumit või hoopis mingit kolmandat Jaanikat, aga siis pidi küll suur pettumus olema, kui minu blogisse jõuti 😀 Kui mind otsiti, siis see inimene ilmselt oleks pidanud mu blogist juba teadlik olema, sest vaevalt, et niisama lambist Jaanikat googeldama hakati.

Kuigi päris alasti minust ilmselt netis kuskil pilte pole (no loodame, eksole :D), siis peaaegu poolalasti võib hea otsimise korral leida küll. Oh seda mineviku edevat Jaanikat, kes mõne taolise pildi omal ajal isegi Facebooki profiilipildiks pani (ja isegi vist siia blogisse päiseks) ning lausa kolm kuud teleris taustaks joosta lasi. Mu parim sõbranna ei suhelnud sellepärast minuga mitu kuud (seal oli muid põhjuseid ka, aga see oli üks neist), sest tema jaoks olin ma igasuguse normaalsuse piiri ületanud. Tol ajal ajasin ma muidugi oma joru, et sa elad ainult üks kord ja nooruses tulebki selliseid asju teha. Absoluutselt võib, aga need oleksidki võinud sellised natuke ägedamad pildid olla, sellised buduaari omad rohkem, aga kindlasti vähem paljastavad. Kui ma nüüd peaksin selliseid pilte üldse teha endast laskma, siis jääksid need pigem ainult minu ja mu kallima näha. Tegelikult on üldse kahtlane, et ma selliseid pilte endast teha laseksin.

Mida vanemaks ma saan, seda konservatiivsemaks ma muutun. Kui ma ei oleks hetkel suhtes, siis kindlasti ei oleks mu elus oleks sellist mõttetut suvalist seksi, mida mul aastaid tagasi ikka vahel vallalisena ette tuli. Ma olen vist ehe näide sellest inimesest, kes tõesti jooksiski oma sarved maha. Niisama ilma tunneteta seks ei köida mind enam. Minu jaoks ei ole seks enam nii oluline kui kunagi. Ärge saage valesti aru – ma leian, et see on suhte üks oluline komponent ja platoonilist suhet ma küll ette ei kujutaks, aga ma tahangi suhet ja seksi mõlemat. Sama inimesega loomulikult. Ehk siis – kui mul ei oleks suhet, siis ma ei tahaks ka lihtsalt mingit seksi, et seksida. Ma ei tahaks ka boonustega sõprust, sest ka see ei täidaks mu hinge sellisel määral. Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, sest vanasti ma lihtsalt ei mõelnud sellistele asjadele. Mind ei kottinud see nii palju. Aga viimased 2,5 aastat on mind selleni viinud. Nii palju on möödas ka sellest ajast, kui ma nii-öelda rahulikuks muutusin. Millises suunas teie oma elus muutunud olete?

Nädalavahetus oli tore, vaatasime kallimaga “Sügise” koos ära, siis veel mingeid komöödiafilme. Ta ei olnudki varem “Arukat blondiini” näinud 😀 Käisime jalutamas Tartus. Kusjuures mina, vana kuupäevade meelespidaja, hakkasin kahtlema, et kas me nägime esimest korda 21. või 22.oktoobril. Aga kallimal oli väga kindlalt meeles, et ikka 22.oktoober oli 😀 Ja oli ka! Tegelikult oli ka mul see meeles, et just see pühapäev oli, aga millegipärast korraks hakkasin kuupäevas kahtlema. Õnneks temal oli see ülihästi meeles! Mitte et see nii oluline nüüd ka oleks, aga ma üldiselt olen kuupäevade mäletamises suhteliselt hea 😀

Kuna kallimal on mingi aeg Tartus üks lisatöö ots laupäeva päeval, siis päris tervet laupäeva me nüüd koos ei saa olla, aga kuna see konkreetne töö nädalavahetusel on nagunii siin, siis saab ta reedel siia tulla ja laupäeval peab lihtsalt vara ärkama. Mina saan õnneks edasi tududa 😀 Täna ärkasin 08.05 nagu ma tööpäevadel ikka ärkan, kallim sai veel natuke edasi tududa ja minu juurde jääda ning suundus hiljem Põlvasse tagasi.

Ahjaa, lõpetuseks veel üks fakt, mida ma kunagi teinud pole (järg eelmisele postitusele) – ma pole kunagi solaariumis käinud! Ja isegi, kui ma saaksin eluaegse tasuta solaariumi külastuse, siis ma ei läheks. Kunagi kutsekas käies ma kusjuures oleksin saanud tasuta sollis käia, aga mitte ükski väga ei suudaks mind sinna vedada. Oleksingi vist pidanud sel ajal elama, kui valge nahk oli populaarne ja pruun mitte. Siis ma oleks ikka täiega tegija olnud 😀 Mitte et mind see  huvitaks, aga jah 😀 Mulle meenus see fakt lihtsalt praegu, sest me just eile arutasime seda kallimaga – ka tema pole kunagi elus solaariumis käinud. Ta küll läheb palju kergemini pruuniks kui mina (aga enamus lähevad) ja seda juba loomulikult.

Aga ilusat uue nädala algust teile kõigile! 🙂