Pole vist väga suur uudis, et ma olen teatud aspektides suhteliselt avatud raamat. Selles mõttes on mul hea meel, et ma ei pea enam kapis olema, sest kui ma Printsessi blogi kuus aastat tagasi alustasin, siis ma täiega kartsin, et ühel päeval saab keegi teada, kes ma olen. Tol ajal olin ma veendunud, et panen kohe pillid kotti ka, kui midagi sellist peaks juhtuma, sest tundus ilmvõimatu enam edasi kirjutada, just arvestades sellega, mida kõike ma siin blogis avaldanud olen. Kuigi jah – blogi on oma sisult küll muutunud, aga nüüd järele mõeldes, siis mida kuradit ma nii väga kartsin? Et inimesed vaatavad mind imelikult? Ma olen alati natukene omamoodi olnud, seega imelikult on juba varemgi vaadatud. Need, kes seda teevad, jäävad seda nagunii tegema – vahet pole, milline sa oled või milline sa pole. Seega sellistest asjadest olen ma üle saanud.
Samamoodi olin ma kunagi arvamusel, et ma ei hakka kunagi endast blogisse pilte lisama – see põhimõte kehtis mul veel pikalt isegi siis, kui kõik juba teadsid, kes ma olen. Kuid mingi hetk ma tundsin, et ma tahan seda teha – ja läks seegi põhimõte oma olemuselt kaduma. Lisaks olen ma Härrast siia pilte lisanud, sest ma tean, et see ei häiri teda. Kuid mingid teatud põhitõed on mul endiselt alles jäänud, mida ma blogis kunagi ei avalda. Mõned neist võibki siinkohal ära tuua:
a) Ma ei lisa oma perekonnast kunagi siia pilte. Ma tean, et ühele mu õele kindlasti ei meeldiks, kui ma temast siia pilte lisaks, seega igasugused koos pildid jäävad ära. Teine õde ilmselt poleks selle vastu, aga kuidagi on jäänud niimoodi, et ma lihtsalt ei pane neid pilte blogisse üles. Mu isa ei jaga internetist ega arvutimaailmast midagi – seega ta ei saaks ilmselt teadagi, et temast kuskil pilt üleval on, aga ma lihtsalt ei lisa temast pilte siia. Sama lugu on kogu mu ülejäänud perekonnaga.
b) Mu kaks parimat sõbrannat on sotsiaalmeedia mõistes kõvasti tagasihoidlikumad kui mina. Nad jagavad Facebookis endast heal juhul aastas korra ühe pildi, seega ka koos nendega pilti ei paneks ma kunagi blogisse. Ma lihtsalt tean, et neile ei meeldiks see – ja ma austan seda põhimõtet, sest inimesed on erinevad. Samas – Facebooki võib koos vahel pilte panna, sest selle vastu neil pole midagi, aga ühe sõbranna puhul peab enne vaatama, kas see pilt sobib talle jne, päris kõik avalikustamiseks ei kõlba.
c) Igasugused pildid tööüritustest või väljasõitudest vms jäävad blogis jagamata (kui ma just tõesti täiesti üksinda seal pildil poleks – siis võiks jagada küll). Samamoodi ei kirjuta ma kunagi täpselt oma tööülesannatest või klientidest jne, aga see on juba väga loogiline ka.
d) Ma ei jaga mitte kunagi enda Facebookis oma blogipostitusi. Ma pole pärast enda isiku avalikustamist oma blogist saladust teinud, olen pannud näiteks mingi staatuse, et blogis öeldi mulle seda vms. Või et eile tutvusin blogilugejaga, aga otsest viidet mu blogile ei ole mitte kunagi. Seega ma ei varja seda, aga ka ei promo seda otseselt.
e) Ma üldiselt ei maini kunagi kellelegi lambist, et tead, ma pean blogi. Kui see peaks kuidagi jutuks tulema, siis jah, aga niisama ma seda ei maini. Ja ma ei eelda mitte kunagi, et keegi peaks üldse kursis olema, et ma blogin, sest paljudel inimestel pole õrna aimugi, mis see blogimaailm üldse endast kujutab.
f) 97 protsenti juhtudest ma ei kasuta mitte kunagi kellegi nime (peale iseenda), kui ma kellestki kirjutan. Jah, ma olen seda teinud näiteks siis, kui a la kommentaariumis keegi küsis, kes mu tantsuõps on – siis ma jah ütlesin seda, aga see oli selline soovitus pigem, et taheti teada, et ehk võiks ise ka tunde võtma hakata. Ja kui ma kunagi ammu kopisin vanast blogist mingeid minevikupostitusi, kus ma lihtsalt ei viitsinud nimesid muuta – seal jätsin ka alles. Ja muidugi siis ma kasutan, kui jutt käib kellestki tuntust inimesest või blogijast, keda nagunii teatakse, aga just enda tutvusringkonna nimesid ma välja ei kirjuta. Ma võin neid videos mainida, kui ma üliharva mingi üles peaks lisama, aga üldiselt ma neid kunagi oma postitustes välja ei kirjuta.
g) Mul ei ole vist Facebookis mitte ühtegi pilti endast ja oma õe lastest koos. Kunagi Orkutis vist isegi üks oli, kui õepoeg veel väga pisike oli, aga Facebookis ei tohiks olla. Meist nagunii ei tehta eriti koos pilte, aga kuna mu õde on selline inimene, kes valib alati hoolikalt välja, mis pildid ta oma lastest Facebooki paneb (kui üldse paneb), siis teda ajaks meeletult närvi, kui keegi mingid suvalised pildid tema lastest üles paneks. Mu teine õde üks kord eksis selle reegli vastu ja sai kohe kurja kõne, kus paluti pilt koos lapsega maha võtta. Ja ma täitsa mõistan, sest iga lapsevanem teeb oma laste eest ise need otsused. Kuna mina pigem tean, et mu õele ei meeldi, kui tema lastest keegi teine pilte postitab, siis ma seda ei teegi. Neid nagunii ei ole eriti, aga kui ka oleks, siis ma ei lisaks neid isegi Facebooki, blogist rääkimata.
h) Kui mingi inimene on minult murelikult küsinud, et ega see jutt oma blogisse ei jõua, siis 95 protsenti juhtudest see ei jõuagi. Minult küsitakse seda üldiselt üliharva, aga mõned korrad on siiski elus ette tulnud. Ülejäänud 5 protsenti on need juhtumid, kus keegi on mind enne täiega närvi ajanud ja eeldab, et ma siis heast tahtest seda oma blogis ei kajasta. Sellisel juhul ei saa kahjuks aidata, sest kui sa mul enne sita keema ajad oma suhtumisega, siis mul on jumala kama, et sa ei taha, et see jutt blogisse ei jõuaks. Ehk siis jah – sellisel juhul ma vilistan inimeste palvete peale. Kui tegemist on normaalse inimesega, kes pole mind närvi ajanud ega idootlikult enne käitunud, siis ma üldiselt arvestan selle palvega. Alati võib mingeid erandeid olla, aga see juba tõesti sõltub olukorrast siis.
Kui nüüd juba üldiselt blogimise juurde tulla, siis olles ise blogija, siis ma vahel ikka mõtlen, millised on teised blogijad tegelikult. Jah, ma olen mõnesid isiklikult kohanud (kuid siiski pigem põgusalt), teistest olen ma loonud mingi arvamuse ainult nende blogi põhjal. Mõnikord on need aja jooksul kardinaalselt muutunud (kas siis halvemuse või paremuse poole), mõnedest olen kohe ülihästi arvanud ja arvan siiani jne. Ja mõnedest blogijatest ei arva ma suurt midagi head, aga ma olen üsna veendunud, et see tunne on vastastikune (ning ei, ma ei räägi hetkel neist, kellest ma siin viimase aasta jooksul mõne natuke negatiivse postituse olen kirjutanud, vaid hoopis teistest). Ja see sugugi ei tähenda seda, et need blogijad või mina oleksime halvad inimesed – me oleme lihtsalt väga erineva ellusuhtumisega. Ja kuigi ma olen mitu korda üritanud sellistele blogijatele uue võimaluse anda, sest pealtnäha nad tunduvadki ülitoredad inimesed (ja paljud arvavadki, et nad on toredad), aga miski minus ütleb, et see pole päris see iseloom, mis neil tegelikult on (ja kuna mitmed jutud ka levivad juba aastaid tegeliku iseloomu kohta, siis… kuskilt peab see ju alguse saama). Kui oledki ropu suuga inimene või tegelikult ikka palju suurem bitch, siis näita seda blogis ka välja, mitte ära ole selline maolenmaailmakõigenunnumjatargeminimene, võtke minust ainult eeskuju! Kui ma selliste inimeste blogisid loen ja tegelikult tean, et see pole üldse niimoodi, siis ma leiangi, et see on lugejatele valetamine. Ja just sellepärast mulle sellised blogid ei meeldigi. Need blogid saaksid hoopis teise iva, kui kogu see näitemäng ära jäetakse, aga jah – kuidas sa seda teha saad, kui oled endast kogu blogimaailmale nii õilsa pildi maalinud… Lugejad saaksid ju šoki (ja ilmselt blogija ise ka), kui kogu see maailm kokku variseks. Aga selline enda eeskujuks toppimine ja õilsa mängimine, kui tegelikult asi on natuke mäda – no ma ei tea, pole minu teema lihtsalt. Ja ometi ma olen üritanud anda uusi võimalusi ja mõelda, et ehk ma ise eksin… Kuid alati tuleb kuskilt mingi uus kinnitus, et ma ei eksi. Kurb muidugi. Pigem olegi see bitch, kes sa vahel nagunii oled (me kõik oleme seda mingil määral), aga ära mängi, et sa oled nii õilis ja hea. Valetad nii endale kui oma lugejatele, kahju on muidugi ainult sellest, et viimased sellest aru ei saa.
minumoodimaailm 