Nädalavahetusel Peipsi järve ääres jalutamas / Saun ja leili viskamine/ Võõrad seltskonnad ja introvert Jaanika / Ei saa aru Sissi Nylia Benita fenomenist, vast ikka hääletatakse “Superstaarist” varsti välja…

Täna olin siis pärast nädalast puhkust jälle tööl tagasi. See on nii omapärane, et kui oled kas või ainult nädalake hoopis muus rütmis elanud, siis võtab sisseelamine jälle natuke aega. Pärast suvist kahenädalast puhkust võttis see harjumine vist oma nädala või rohkemgi veel. Kõiki asju teed aeglasemalt kui tavaliselt jne. Võib-olla on see ainult minu teema, aga mul on küll alati niimoodi olnud 😀

Nädalavahetusel sai saunas käidud. Meie käisime kallimaga koos kõige esimesena, aga kuna laupäeval oli saunamaja juures ka väike grill ning istumine, siis läksid teised hiljem. Minu jaoks oli see suht võõras seltskond, pigem kallima venna sõbrad, keda ma eriti ei tea. Isegi kallim ei teadnud kõiki inimesi sealt seltskonnast. Üks tüdruk nägi kõiki täiesti esimest korda, sest kallima ühel tuttaval on uus pruut (võinoh, tuttavat ta ikka teadis, aga teisi ei teadnud). Mäletan isegi seda soolaleivapidu novembris kallima uues korteris, kus ma mitte kedagi veel ei teadnud 😀 Ma ei ole eriline ekstravert, mille tõttu võõrad seltskonnad on minu jaoks alati natuke harjumatud. Ma pole ka kunagi see, kes lambist kõigiga suhtlema hakkaks. Kuigi minu puhul inimesed pigem kipuvad eeldama seda, et ma võiksin selline olla 😀 Need, kes mind pikemalt teavad, arvavad vahel, et ma olen raudselt igas seltskonnas nagu kala vees. Absoluutselt mitte.

Aga sel korral juhtus see ajalooline asi, et ma leili viskamise ajal suutsin saunas kõige ülemisel astmel istuda 😀 Veel umbes paar kuud tagasi oli see aeg, kui ma esimest korda üldse leili viskamise ajaks sauna jäin, mitte selleks ajaks ei väljunud. Ja enam see ei tundu üldse nii kuum, nagu varem tundus. Kallim ka ütles, et nii äge, et ma saunale oma elus võimaluse andsin 😀 Ja ma ei kahetse ka üldse.

Pühapäeval sõitsime kallimaga niisama ringi ja käisime korraks ka Räpinas ning Peipsi järve ääres. Õhtul tõi kallim mu Tartusse ära, vaatasime koos “Eesti otsib Superstaari” ning siis ta sõitis Põlvasse tagasi. Rääkides “Superstaarist”, siis mulle absoluutselt Dave Bentoni tütar Sissi Nylia Benita ei meeldi. Võinoh, tema laulmisstiil ei meeldi. Kohtunikud kiitsid teda muidugi taevani, aga tundub siiski, et ka rahvale tema laulmine eriti peale ei lähe (jumal tänatud!). Eelmisel korral oli ta viimase kolme seas ja nüüdki oli tagant neljas. Seega ma usun, et küll ta varsti välja hääletatakse. Ma kindlasti ei arva, et ta laulaks halvasti, seda absoluutselt mitte, aga mulle ta meeletult mehelik madal hääl lihtsalt ei istu. Ning ta ei sobi meie muusikamaastikule. Samas Anette Maria Rennit, Helis Järvepere -Luik ja Carlos Ukareda on tõelised pärlid! Kes teie lemmikud on ja mis teie Sissist arvate?

Lõpetuseks eilne pilt, mis Peipsi järve ääres tehtud on 🙂 Leidsin lõpuks oma päikseprillid üles, ilma nendeta ma küll nüüd enam hakkama ei saa!

Advertisements

Niisama nädalavahetusest ja suvakad pildid

Nädalavahetusel saigi saunas käidud üle pika aja! Muidu oli niisama chill nädalavahetus, laupäeval sai EFTA-t vaadatud. Jäin küll lõpus tuttu, mis on minu puhul tavaline, sest telekat vaadates tuleb mul alati väga kergelt uni. Kuid ma olen ülirahul, et Roaldi saade kaks auhinda sai (saade ise sai tegelikult ühe, aga teine läks Roaldile kui parimale saatejuhile)! Lisaks oli Grete Lõbu kõne “Kodutunde” saatejuhi Signe Lahteini kohta nii soe ja ilusti sõnadesse pandud! Ma pole “Kodutunde” püsivaataja ega tea Signet isiklikult, aga kuuldes saatejuhi õnnetuse kohta oli küll selline tunne, nagu lähedase inimesega oleks selline traagiline avarii juhtunud (mida vist tundsid enamik eestlasi). Lugesin “Kodutunde” Facebookis, kui paljud inimesed Signele häid soove edastasid ja nii tore oli neid siiraid mõtteid lugeda. Et kogu Eesti usub ja loodab, et temaga saab kõik korda. Mina loodan sama. Minu meelest on Signe Lahtein väga soe ja südamlik saatejuht, kes on kindlasti neist kolmest kõige paremini selle saatega hakkama saanud (kui võrrelda teda Kirsti Timmeri ja Anneli Lahega, kes “Kodutunnet” enne teda juhtisid).

Ma täna pikka juttu ei teegi, lisan lõpetuseks mingid suvakad pildid, mis nädalavahetusel tehtud sai.

Laupäevane chill kallimaga. Ma alles harjun, et tal nüüd nii lühikesed juuksed on 😀 Mitte et need nüüd nii lühikesed ka oleksid, aga lihtsalt enne olid tal kõvasti pikemad juuksed. Aga ma arvan, et sobib väga hästi 🙂

Eile õhtul selfitasin niisama

Vol 2

Elu on ilus! 🙂 Ja mul hakkab kahe nädala pärast puhkus, mida ma täiega ootan – Vilniuse reisi pärast ka muidugi, aga saab niisama nädalaks aja maha võtta 🙂

Mulle meeldib Eestis elada, kuigi ma ei ole patrioot/ “Litsid” on hea sari/ Film “The Road Within” õpetab nägema seda, et sõprus on alati kõigist raskustest üle!/Kallima vanavanematel külas käimine on alati nii südantsoojendav :)

Vahepeal on Eesti Vabariik 100-aastaseks saanud. Kuigi jah – hea point on ka neil, kes on õhku läkitanud küsimuse, et miks me võõrvõimu all olevaid aastaid ka sisse arvestame, aga jumal sellega. Ma ei ole kunagi eriline patrioot olnud. Ärge saage valesti aru – ma jumaldan Eestit ja minu meelest on siin täiega okei elada. Ma näen kindlasti enda tulevikku Eestis, sest mulle meeldib siin.

Kuid ma olen suht patune selles mõttes, et ma ei ole mitte kunagi käinud laulu- ega tantsupeol. No esinejana poleks mul seal nagunii suurt midagi teha, sest laulda ega tantsida ma ilmselgelt ei oska, aga ka niisama külastajana pole ma sinna juhtunud. See ei ole minu jaoks kunagi olnud prioriteet. Kallim on mulle öelnud, et tema küll täiega jumaldab tantsupidudel esinemist (ta on kokku vist juba pea 10 aastat rahvatantsuga tegelenud, viimased viis aastat selles segatantsurühmas, kus ta hetkel on – seega ta on ikka mõned korrad tantsupidudel esineda saanud). Eks sellega ole vist see ka, et kui pole ise käinud isegi vaatamas, siis ei tajugi seda nii võimsana, kui see tegelikult on. (rahvatantsust rääkides, siis kallim läheb suvel hoopis teisel ajal rahvatantsurühmaga paaripäevasele reisile ja täiesti juhuslikult on meie mõlema puhkused juuli kaks viimast nädalat – mõlemal kollektiivpuhkused samal ajal. nii äge, kui elu paneb asjad niimoodi paika, et puhkused täiesti juhuslikult klapivad 😀 alguses pidi tal see rahvatantsureis juunis olema ja siis ta oleks puhkuse selleks ajaks planeerinud, aga nüüd polnudki enam vaja ja puhkab ka juuli lõpus, kui neil enamus nagunii puhkavad).

Reedel oli meil tööl ka väike istumine Vabariigi aastapäeva puhul. Saime nagunii varem töölt ära ja enne seda sõime natuke kiluvõileibu 🙂 Õhtul tuli kallim Tartusse ja me vaatasime koos “Litse.” Sellega seoses oli meil telefonis enne seda päris omapärane vestlus 😀

Kallim helistas ja ütles, et hakkab varsti Tartusse jõudma.

Mina: No kui jõuad, siis hakkame koos “Litse” vaatama.

Hakkasime mõlemad naerma selle lause peale.

Kallim: See lause kõlab jah päris imelikult, kui kontekstist välja rebida 😀

Mina: Ojaa 😀

“Litsid” on minu meelest väga hea sari! Ma alguses olin üpris skeptiline selles suhtes, sest ma ei ole just Mart Sandri suurim fänn. Jah, ta on muidugi geniaalne väga paljudes asjades, aga minule ta pole kunagi eriti imponeerinud. Näiteks “Su nägu kõlab tuttavalt” saatejuhina eelistan ma miljon korda enne Märt Avandit kui Mart Sandrit. Kui Märt Avandi teeb nalja, siis on see vähemalt naljakas, Mart Sandri puhul… no ei. Õnneks enam polegi Mart Sander “Näosaate” saatejuht, vaid on Märt Avandi juba mitmendat hooaega järjest.

Ja selle tõttu ei lootnud ma sellest sarjast ka suurt midagi, aga siiani on küll väga hea olnud. Eks näis, mis edasi saama hakkab 🙂

Eelmisel nädalal vaatasin ma millalgi sellist filmi Telia filmiriiulilt nagu “The Road Within”, mis oli ülihea film! See film räägib sõprusest ja selle tugevusest isegi siis, kui inimestel on puue/haigus, millega nad hakkama peavad saama. Kribasin natuke sellest filmist enda Facebookis ka, kopin selle staatuse: “Ülihea film Tourette’i sündroomi, anoreksiat ja autismi põdevast kolmest sõbrast, kes otsustavad haiglast koos põgeneda ja väheke seigelda. Vaatamata oma haigustele ja eripäradele suudavad nad üksteisega kohaneda ja leiavad tuge oma sõprusest. Väga hea film, soovitan.” Ja soovitangi kusjuures! Seal on üks peaosalistest Dev Patel, kes on mulle juba südamelähedaseks saanud 10-aasta tagusest “Rentslimiljonärist.” Ja muidugi ei saa mainamata jätta eelmisel aastal kinodes jooksnud filmi “Lõvi”, mis mulle lausa pisarad silma tõid (ja ma ei nuta eriti tihti filme vaadates)! Minu meelest ongi niimoodi, et kui ühe näitleja mängitud rollid sulle juba nii mitmel korral meeldivad, siis sa ootadki järgmistelt ka sama head sisu. Siiani ma pole ma pidanud nendes filmides pettuma, kus Dev Patel mänginud on 🙂

Enne filmi kirjeldamist jäin ma aga nädalavahetuse juurde 🙂 Laupäeval pärast kallima tööd Tartus käisime niisama Pahades Poistes söömas, hiljem suundusime Põlvasse. Õhtul käisime saunas koos, sellest on juba suht iganädalane traditsioon saanud 🙂 Laupäeva õhtul vaatasime EV100 sünnipäeva auks peetud pidu nagu enamus eestlasi. Seda NO99 teatri vaheklippi ma ei näinud, sest sel ajal olin ma saunas, seega ei oska sel teemal midagi kommenteerida. Ja ma ausalt öeldes ei viitsi järele ka vaadata. Arvamusi olengi lugenud selliseid, et inimesed kas jumaldasid seda või vihkasid. Külmaks vist ei jätnud kedagi? Kuna ma olen selline mats, kes seda isegi ei näinud, siis mul pole selle kohta midagi kaasa rääkida. Ja ma jään edasi ka matsiks, sest ma ei viitsi seda järele vaadata 😀

Minu meelest nägid inimesed ERM-is väga ilusad välja, Kersti Kaljulaid kaasa arvatud! Ma ei ole kunagi aru saanud sellest presidendi materdamisest, sest mulle ta meeldib. Osad küll väidavad, et ta peaks ikka palju paremaid riideid kandma jne, aga mina küll ei leia, et meil mingit paabulinnuks puhvi aetud presidenti vaja oleks. Lihtsuses peitub võlu 🙂

Pühapäeval käisime kallima vanavanematel külas! See on alati nii armas, kui me seal käime 🙂 Nad alati kallistavad mind, kui seal olen. Sel nädalavahetusel tulevad nad kallima juurde külla, sest nad ei olegi seal korteris veel käinud (kallim kolis novembris sinna korterisse, kus ta hetkel elab). Kahju, et mul endal ühtegi vanavanemat elus pole. Minu parim mälestus vanaemast on just emapoolsest suguvõsast, aga tema suri juba siis, kui ma olin 8-aastane, vanaisasid mina näinud ei ole, nad mõlemad surid enne mu sündi (mu isapoolne vanaisa suri juba siis, kui isa oli alles 10-aastane). Ja sellest olen ma juba sada korda kirjutanud, miks ma oma isapoolset 2014. aastal surnud vanaema just eriti suure heldimusega taga ei igatse. Ta ei olnud see vanaema, keda ma reaalselt oleksin armastanud. Nii on kole öelda, eriti surnute kohta, aga see on puhas tõde. Vähemalt on mul hea näide olemas, milliseks emaks ja ka vanaemaks mina kunagi saada ei tahaks. Mina ei tahaks kunagi oma laste eest nende elu elada, veel vähem hakkaksin ma ühte lapselast teistele eelistama. Nii lihtsalt ei tehta!

Eelmisel nädalal õppisin tantsimises esimest korda tšatšat! Väga tore oli, polnudki ammu enam päris uut tantsu õppinud 🙂 Viimasel ajal on põhirõhk ikka salsal ja bachatal olnud.

Vot selline nädalavahetus oli siis sel korral! Lõpetuseks koos kallimaga pilt, mis on laupäeval Pahades Poistes tehtud 🙂

Kallim on jälle natuke habemel kasvada lasknud 😀