Väärtushinnangutest ja nende muutumisest aja jooksul / Õnnelik Jannu :)

Hendrik ei saagi Pihkvasse nädalavahetusel minna, sest eesti rahvatantsutrupid ei saanud viisat! Mitu erinevat truppi pidi minema, aga jah – täna said kõik uudise, et neile ei antagi viisat. Ma ei teadnudki, et niimoodi Venemaale minekuks viisast üldse keeldutakse – ma alguses mõtlesin, et vbl seotud jalka MM-ga, mis Venemaal toimub, aga ei usu, et asi selles. Igal juhul nõme lugu. Nad veel hetkel ei tea, kas nad ei lähe kuhugi või tuleb asendusreis Lätti – eks see nüüd selgub (Lätti lähevad nad nagunii nädal hiljem ka, aga vbl siis see nv lähevad lisaks). Sel aastal oli neil jah paaripäevane reis plaanis Pihkvasse, aga siin aastaid tagasi on nad rahvatantsuga nädalastel reisidel Kreekas, Montenegros jne käinud. Üldiselt ikka välismaale läinud suviti või sügisel, aga vahel ka kodumaale jäänud – üks kord käisid Kihnus näiteks. Hendrik on alati neid reise oodanud, sest lisaks rahvatantsule on see niisama põnev. Neil on hästi tore seltskond ka rahvatantsu kokku sattunud – nii palju, kui ma Hendriku käest kuulnud olen. Ma olen neid näinud ka esinemistel, aga konkreetselt ise suhelnud pole, ainult ühe naisega olen, kes vahel meie üritustel kaasa on löönud, sest ta töötab ühe naisega koos, kes Hendriku sõprade grupis on. Kuid loodame, et mingi asendus mõeldakse välja, sest Hendrik nii ootas seda reisi, ta pole varem Venemaal käinud (mina ka ei ole). Pihkva pole ju tegelikult üldse kaugel, aga siiski Venemaa 😀 Ja sellised asjad on alati elamusterohked.

Kui rääkida näiteks sellest, kui väike on Eesti, siis aastal 2013 käis Hendrik suure seltskonnaga USA-s. Ja seal seltskonnas oli üks naine, kes oli ta venna kaudu mingi tuttav, keda Hendrik varem isiklikult ei teadnud. Ja nüüd seesama naine elab Inglismaal ja on mu õe üks parimatest sõbrannadest. Kuigi neil on mu õega 10 aastat vanusevahet (mu õde on vanem siis, sest see neiu on minust ka noorem).  See tuli juhuslikult Facebooki piltide kaudu välja vms. Nii see eluke juba kord siin meil on.

Rääkides nüüd teistel teemadel, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud väärtushinnangutele. Et kuidas need aja jooksul ikka muutuda võivad. Kunagi olin ma inimene, kes arvas, et mul ei tule iial seda aega, kus ma ütlen, et issand, igal nädalavahetusel küll pidutseda ei viitsiks. See tundus kuidagi nii loomuliku elu osana. Siis mulle öeldi, et saad vanemaks, mõtted muutuvad, aga ma ei uskunud seda. Ma ei uskunud, et hakkan elu jooksul hindama toredaid ja sügavamaid vestlusi – sest ma olin minevikus alati selline chill inimene. Ja ma ei räägi siin 18-aastasest Jaanikast, vaid pigem ikka 24-25 aastasest isegi (kuigi siis ma pigem töötasin öösel, mitte ei pidutsenud, aga mentaliteet oli ikka selline).

Ma ei ütle, et ma nüüd ei oleks chill inimene, ikka olen, aga ma mõtlen asju rohkem läbi. Mu sõbranna, kes hiljuti lapse sai, ütles mulle, et eriti muutuvad asjad siis, kui lapsevanemaks saad. Mina veel lapsevanemaks ei saa, aga ju see niimoodi ongi, et siis näed asju veel hoopis kolmandat moodi. Saad veel rohkem täiskasvanuks, kui seda enne olid. Ja eks see niimoodi ongi.

Ka  mehe-naise suhtetasandil on mu väärtushinnangud täiesti kannapöörde teinud. Naljakas on isegi mõelda, et 22-aastaselt vastasin ma sellele küsimusele, millised mehed mu südame kiiremini põksuma panevad umbes midagi sellist: pikka kasvu ja pruunide silmadega. Ei kottinud mind eriti nende mõttemaailm või mingi muu asi. Kuid ehk oligi asi selles, et siis ma olingi see pooleldi pidutseja Jaanika, kelle jaoks oligi oluline, et mees ikka samasugune oleks. Sest see oli lõbus. Ja suurt midagi muud ei olnudki, sest see oligi üks asi, mida ma oma ellu tol ajal tahtsin ja vajasin. Ning arvasin, et ka tulevikus on samamoodi, sest ei tundunud loogiline, et tuleb aeg, mil ma hakkan hoopis midagi muud igatsema. Ma arvasin, et mina ei muutu.

Aja jooksul ma siiski muutusin. See on selline kestev protsess, mis jätkub aastate jooksul veel enamgi. Näiteks tean ma seda, et üks põhjus, miks näiteks minu ja Härra suhe rappa läks, oli see, et me mõlemad olime selleks ajaks teadlikud, et me tahaksime küll tulevikus lapsi saada, aga mitte teineteisega. Kui sa oled 22-23, siis pole sellest ka lugu, kui sa hetkel ei näe seda inimest oma pikema aja kaaslasena, aga kui sa oled juba 27 (siis ma olin 27), siis ei maksa tegelikult kummi edasi venitada. Sest sa ei saa neid aastaid kunagi tagasi, mida sa oled kellegi peale raisanud, kui tegelikult on ehk kuskil keegi, kes sobib sulle hoopis paremini. Ning keda sa tõesti armastad kogu südamest.

Kui me Hendrikuga Kiviõli seikluspargi kohvikus teisi ootasime, kui nad ronimas käisid, siis me rääkisime temaga tulevikust. Ta ütles, et armastab mind ja et ta näeb meid tulevikus perekonnana, et tahab minuga kõike – et ta pole kunagi oma elus milleski nii kindel olnud. Ja siis me kujutasime ette, et kui meil kunagi on laps või lapsed, kes siblivad ringi. Ning me rääkisime sellest, et ei tea, kumb meist karmim lapsevanem oleks jne 😀 Ma pole kunagi oma elus kellegagi selliseid vestluseid pidanud. Ja see on nii imeline tunne. Just see, et mõlemad tunneme tuleviku suhtes samamoodi. Sest ka mina armastan teda. Ja ka mina tahan tulevikus seda kõike koos temaga kogeda.

Ja kuigi ma jumaldan Hendriku nägu ja tema naeratust, aga kui kui tal ei oleks seda iseloomu, mis tal on, siis poleks see üldse see. Ma hindan ja armastan tema väärtushinnanguid ja seda, milline inimene ta on. Südamlik, soe ja eelkõige alati mõistev. Samuti pole absoluutselt mingit vahet, et ta silmad pole pruunid või et ta on minust kaks cm lühem. Sest kuigi ma olen oma elus minevikus armunud olnud ja arvanud, et ma olen ka ehk armastanud kedagi, siis nii sügavat tunnet pole ma kunagi varem kogenud. Seda südamega tunnet, mis teeb tõeliselt õnnelikuks. Seda tunnet, et ma tahan temaga oma tulevikku veeta ja millalgi ka perekonna luua jne 🙂

Vot sellised lood siis tänasel kolmapäeval 🙂

Õnnest ja isekusest /Mind ei huvita võõraste inimeste käekäik ega heaolu…

Ma ei ole teps mitte selline inimene, kes iga pisiasja üle rõõmu tunneks. Ei vaata ma andunult taevasse, kui seal päike sirab ega mõtle, et jess, nii ilus päev on tulekul jne. Muidugi võiks seda teha, aga mis sa ära teed, kui pole loomult selline inimene. Ja mu tutvusringkonnas ei ole ka selliseid inimesi, sest me lihtsalt ei klapiks 😀 Mul hakkab pea valutama, kui ma pean selliste inimestega pikalt koos aega veetma. Mis muidugi ei tähenda seda, et elu oleks halb või negatiivne, aga ma lihtsalt ise pole selline inimene, kes tahaks, oskaks või suudaks niimoodi iga pisasja üle joovastust tunda.

Mind huvitab üldiselt väga väheste inimeste käekäik. Just selles mõttes, et kuidas neil reaalselt elus läheb, mis neil plaanis on, mida nad kardavad, mille üle rõõmu tunnevad jne. Kindlasti jääb see number alla 10. Loogiline, et sinna kuuluvad mu perekond, mu lähemad sõbrad, mu kallim, aga see on ka kõik. Kunagi kirjutasin ma siin postituse ühest ammusest keskealisest naissoost töökaaslasest, kes mulle linnaliinibussis oma elu kurtis, aga mind lihtsalt ei kottinud. Nüüd läheb ta varasema bussiga ja õnneks mulle enam kurta ei saa. Mind lihtsalt ei huvita võõraste inimeste mured. On see ülbus, on see pohhuism, on see idiootsus – ma ei oska öelda, aga nii on. Vahel ma mõtlen, et võib-olla sellepärast mul ongi alati nii lihtne inimestele (siinkohal räägin pigem tuttavatest) ära öelda, sest mind ei huvita nende käekäik. Mõned inimesed on teistsugused, nad on alati valmis teisi aitama ka sellisel juhul, kui on olemas suur tõenäosus, et neid lihtsalt ära kasutatakse.

Ma mäletan, kui mu vanem õde mulle suvel 2014 ette heitis, et ma olen täiega isekas inimene, sest ma polnud nõus ta lapsi hoidma. Point oli selles, et ma polnud kaks kuud Tartus käinud (ma elasin siis Tallinnas), mul oli viimse minutini kõik kohtumised planeeritud, sest ma polnud ammu oma sõpru näinud. Ja siis tuli ta samal päeval teatega, et ehk ma ikka hoiaksin ta lapsi, kuigi mu isa pidi algselt hoidma (aga ta siiski vist ei saanud). Ma ütlesin, et ma ei saa teda aidata ega tundnud absoluutselt süümepiinasid. Pärast seda sain isalt ja tädilt pika loengu, et minuga ei saa üldse arvestada jne. Kas mul pärast seda tekkisid ka süümepiinad? Ei. Mul olid plaanid tehtud ja ma ei tahtnud neid viimasel hetkel sassi lüüa. Muidugi ma oleksin saanud seda teha, mu sõbrad oleksid aru saanud, aga ma ei tahtnud. Ja kuigi mu õde väitis, et minu peale ei saa kunagi loota, siis aastatel 2011-2012 hoidsin ma mitmeid kordi ta lapsi (muidugi oli siis suurem etteteatamine), mis selleks hetkeks olid tal ununenud. Pärast seda suve 2014 pole mu õde enam kordagi palunud, et ma ta lapsi hoiaksin. Nüüd on nad juba piisavalt suured ka, aga ilmselt see üks kord mõjuski niimoodi, et Jaanikast nagunii kasu pole. Mis seal ikka – inimese enda vaba valik ja voli.

Samamoodi jätsin ma selle aasta veebruaris ühe peretuttava juubelile minemata, kuigi olin kutsutud. Mul ei olnud tegelikult mingeid suuri plaane ees, aga ma lihtsalt ei tundnud, et viitsiks minna. Muidugi andsin varakult teada, et ma ei lähe. Jällegi sain isalt telefonikõne pärast seda üritust, et miks sa ei tulnud, su õed olid mõlemad kohal jne (mu üks õde oli Inglismaalt siis just Eestis puhkamas). Ütlesingi, et ei viitsinud, sest ma ei oska valetada. Isa vaid ohkas. Ju nad on harjunud, et vahel ma teengi niimoodi. Mis ei tähenda sugugi, et ma oma perekonda ei armastaks või peretuttavatest ei hooliks, aga ma mõtlen sellistes olukordades alati pigem iseendale. Ja kui mul on tunne, et ma ei viitsi ega taha, siis ma lihtsalt ei lähe. Kogu lugu. Mind jätab sügavalt külmaks see, et ülejäänud perekond oli ju kohal jne teema…

Kuid ometi on ka minul helgemaid hetki 😀 Näiteks nüüd, kui kuulsin, et õde saab endale varsti uue ja suurema korteri, mida nad mehega juba ammu on tahtnud, siis olin küll siiralt õnnelik. Mulle meeldib, kui mu lähedaste unistused täituvad. Või aastal 2016, kui mu parim sõbranna oma raamatu välja andis! Nii uhke ja rõõmus tunne oli! Sest ma teadsin, kui väga ta seda tahtnud oli. Kui sa pole just tuntud kirjanik või telenägu, siis pole alati kerge oma esimest raamatut välja anda (kui sa just ise seda rahastada ei plaani), aga ta sai selle tehtud! Ja see oli üpris pikalt Apollo raamatute TOP-is esiviisikus. Nii vinge oli poes käia ja sõbranna kirjutatud raamatut näha 🙂

Ja näiteks eile olin ma nii õnnelik, kui kallim mulle ütles, et ta käis terapeudi juures ning nad leidsid koos terapeudiga, et ta ei peagi enam seal käima, sest tal on kõvasti parem (mitte et ta enne oleks ka sunniviisiliselt pidanud, aga see aitas teda väga palju). Ta nimelt tegi ühe testi, mille vastused olid hoopis positiivsemad kui esimesel korral, mil ta üldse sinna läks. Ja ta saab alati uuesti minna, kui peaks jälle vajadus tekkima. Ja vot sellistel hetkedel tunnen ka mina, kuidas ma rõõmustan teiste inimeste õnne üle. Küll oma lähedaste inimeste õnne üle, sest võõraste inimeste õnn mind ei huvita. Ja see on tegelikult ülim tunne, kui sul on teiste inimeste üle nii hea meel. Ma olen vahel mõelnud, et kui oskaks ka niisama tuttavate elust huvituda ja neile kaasa elada, siis kas see oleks veel suurem õnn? 😀 Aga vot sellist oskust mulle antud ei ole. Küüned ikka enda poole. Ja oma lähedaste inimeste poole ka 🙂 Mis teid viimati õnnelikuks tegi?

Ja näiteks lugedes vahel Malluka postitusi, kus ta suvaliselt mingitele perekondadele raha annab ja nende üüri maksab, siis ma küll mõtlen, et kuidas inimesel saab see empaatiavõime nii suur olla. Või tahtmine inimesi aidata siis. Ma annetan maksimaalselt paar korda aastas kui sedagi (enamasti nendes jõulusaadetes). Ja üks asi on annetamine ja teiste heaks raha kogumine, aga lihtsalt niimoodi, et annaks lambist kellelegi üüriraha – no ei. Ma ütlen ausalt, et minu pärast võiks seda perekonda kas või korterist ilma jäämine ees oodata, mind lihtsalt ei kotiks võõraste inimeste lood.  Igaüks vaadaku ise, kuidas siin maailmas toime tuleb.

Tegelikult on ju kurb, et minusuguse mõtlemisega inimesi on päris palju. Aga vähemalt huvitab mind lähedaste heaolu.  Enamasti.

Pildid minevikust! (2003-2015)

Juhtusin täna enda vanu pilte vaatama ja mõtlesin, et jagan mõnda teiega ka. Kuna vaatasin neid enda Facebooki albumites, siis salvestasin need sealt, seega kvaliteet on ilmselt halvem kui muidu. Mul lihtsalt on enamus neist piltidest isakodus arvutis ja pole neid kohe võtta. Aga las olla nii 🙂 Lisan osade piltide alla kommentaarid ka! Ja kui mul on endast nii palju pilte juba Facebookis (ja see pole isegi 10 protsenti nendest kõikidest piltidest, mis mul seal üleval on), siis mõelge, palju mul üldse endast pilte on 😀 Megalt 😀 Tahtsin enam-vähem kronoloogilises järjekorras panna, aga veits ebaõnnestus. Ja tehtud on need pildid siis aastatel 2003-2015. Ma viimastele aastatele ei keskendunud, tahtsingi just minevikku pigem kuvada.

13-aastane Jannu 😀

 

14-aastane Jannu meedialaagris 🙂

Kuna minu lugu pääses lehte, mis meedialaagris välja anti, siis taheti minust pilte ka. Nii väärakas sõrm ikka on mul sel pildil 😀

Pidin kirjutamist näitlema 🙂

Aasta oli siis 2006 – 10.klassis tehtud pilt

Minu gümnaasium mööduski suht niimoodi 😀 Kuna ma käisin kooli kõrvalt tööl ja istusin koju jõudes kohe arvutisse, siis magama sain ma alles 02.00 ajal öösel. Muidugi oleks pidanud hoopis kohe õppima hakkama (sest jõudsin koju kuskil 21.30), aga kes siis seda teha viitsis 😀 Sellepärast mul suht keskmised hinded olidki (ja mata oli täiesti pekkis). Samas ma ei õppinud ka peaaegu üldse 😀

September 2006. Mu geisõber Truu pakkus välja, et klõpsib minust niisama ühed pildid. Järgnevad pildid on samalt fotosessioonilt.

Olid ajad 😀

😀

16-aastane Jaanika!

🙂

Siin olen hiljuti 17-aastaseks saanud

Samuti 17-aastane 🙂

Märts 2007

Sügis 2006 (jah, sorri, pole päris kronoloogilises järjekorras) 😀

Järgnevad pildid tegi minust mingi tüüp Ratest, kes tahtis kätt harjutada 😀 Lihtsalt pani vist kuulutuse, et kas keegi Tartust oleks nõus pildistama tulema. Märts 2007 peaks olema.

😀

Ma vist haigeks ei jäänud pärast seda 😀

Nii kahvatu olin (no endiselt olen tegelt) 😀

Ma ei teagi, miks just Võru tänaval need pildid tehtud said, enam ei mäleta, see tüüp Ratest ise tahtis, et just seal.

😀

Tegelt oli mul räigelt külm, seda ma mäletan 😀

Siin tundun tõesti kuidagi noor 😀

Õnneks on jope tagasi seljas!

Laske mind puurist välja! Keegi? Palun! 😀

Jällegi mu geisõbra Truu tehtud pildid, aprill 2007. Mul siis endal digikat ei olnud. Ei olnud ilmselt magus musi 😀

Öös on asju!

Juuksed lehvivad, jee-jee!

Hüppame jälle veits tagasi- detsember 2006

Aprill 2007

See kaugusesse vaatamine oli siis megalt popp 😀

Sõbranna klõpsis järgnevad pildid minust 10-ndas klassis. Läksin ekstra tema juurde mitme erineva riietusega, et ta saaks minust palju pilte teha 😀

Ja lasin end meikida ka sõbrannal vahel. Alati ei kukkunud see just kõige paremini välja 😀

😀

Pipipatsidega Jannu 😀

Vol 2

🙂

Oma arust teen pervot nägu 😀

Unustasin selle pildi enne, september 2006

Suvi 2007. Mul oli vanasti komme selliseid nii-öelda pervosid pilke teha 😀

Suvi 2007

Endiselt suvi 2007

Juba täisealiseks saanud Jannu!

Ainult poosetaks 😀

Saan juba peole minna (mitte et enne poleks saanud :D)

Ei ole sama üritus eelmise pildiga, lihtsalt pluus on sama. See ongi detsember 2007 – ehk siis minu 18.sünnipäev.

Mulle väga meeldis see pluus, sest kandsin seda kogu aeg. Suvi 2008!

Korrlik ja viks 😀

🙂

Suvi 2008 – mul oleks nagu tissid täiega ära vajunud 😀

Hüppame korra suvesse 2007 tagasi, unustasin enne 😀

Aastal 2008 ma vist muud pluusi ei kandnudki 😀

Suvel 2008 Rõuge Suurjärve lähedal toimusid meil firma suvepäevad 🙂 Niisama igavusest korvi viskamas!

Juuni 2009, mil ma gümnaasiumi lõpetasin.

Suvi 2009 oma kaisuloomast Rikiga (Riki oli kõrva peale kirjutatud, sealt tuligi ta nimi :D)! Ostsin ta endale siis, kui 18 sain (maksis 300 krooni). Mulle meeldisid täiskasvanuna ka sellised mänguasjad ning ma tudusin Riki kaisus kuni 22-aastaseni 😀

Päev enne lapsehoidjaks minemist suvel 2009. Siis ma muidugi ei aimanud, et lapsehoidmine läheb mul pekki! Ja veel vähem aimasin ma seda, et pea kolm kuud Couchsurfinguga Prantsusmaal ja Hispaanias seiklema hakkan.

Hüppame korraks siiski 12-ndasse klassi tagasi. Minu selja taga on mu õe pilt koos oma megaammuse peikaga. Ärge minult küsige, miks tal see endiselt aukohal on 😀

August 2009. Olin siis just Prantsumaale lapsehoidjaks läinud ega aimanud veel, et sellest midagi välja ei tule 😀

August 2009 Korsikal

September 2009, mil mind Hispaanias pulma kutsuti. Siiani ainuke kiriklik laulatus, kus ma käinud olen!

Vol 2 – enne pulmapidu tehtud pilt siis.

Juba peol kohal!

Barcelonas septembris 2009

Endiselt september 2009 ja Barcelona

Kui Hispaania ja Eesti sügisel 2009 jalkat mängisid. Muidugi sai Eesti kotti! 😀

Üksinda ma selle mootorrattaga Barcelonas muidugi sõitma ei läinud. Megaäge kogemus oli seal tagaistmel olla ja mööda Barcelona tänavaid vuhiseda.

See pusa oli tol ajal megapopulaarne! Igal teisel oli see vist 😀

Hispaanias olles tutvustas Jalgpallifänn mind oma lemmik jalkameeskonnaga! 😀 Võinoh, selle atribuutikaga, sest tal olid kõik särgid, sallid, meened jne olemas. Tegemist oli meeskonnaga, mille nimi ongi Español (ja see pole eriti populaarne meeskond, enamus Barcelonas fännab ikka Barcat).

Õnnestus isegi ühte mängu vaatamas käia! Katalaani keeles on selle jalkameeskonna nimi Espanyol (see toimuski selle meeskonna koduväljakul).

🙂

Nagu oleks ehtne fänn 😀

Barcelona metroos

Mehhikos 2010 (see pilt on tehtud vist veebruaris 2010, umbes kuu pärast sinna jõudmist)

Seal külakese lähedal, kus ma elasin, oli mingi tantsuvõistlus, kus mind osalema sunniti 😀 Lihtsalt teati, et vabatahtlik on üritusel olemas ja öeldi, et nüüd see ukrainlane (olin kellelegi öelnud, et olen Eestist, aga neil läks meelest ära) tulgu tantsima 😀 Võitsin ära selle võistluse, aga ainult kaks osalejat oligi. Sain auhinnaks kuus õlut. Ja see tüüp seal ei suudle mind, teeb lihtsalt põsele musi 😀

Neid tortasid (meie mõistes suur hamburger, kus on megalt asju vahel) ma kogu aeg pugisingi seal! Pole siis ime, kus need 20 kg juurde tulid. Muidugi lisada siia juurde ülejäänud Mehhiko rasvane toit, mis sellele kõigele kaasa aitas.

Neid Frida Kahlo piltidega kõrvarõngaid kandsin ma näiteks täna tööl! Mulle meeldivad need endiselt väga.

Käsitööturul aega veetmas

🙂

Jah, ma unustasin Mehhikos oma juukseid kammida 😀 Ma elasin suht hipsteri elu seal (mitte et nemad ei kammiks oma juukseid). Juba veits näha ka, et olen priskemaks muutunud.

Esimesed kaks nädalat elasin ma hostperekonnas ja siis olid mul hispaania keele tunnid ka. Kuna ma juba oskasin hispaania keelt, siis ei pidanud nullist alustama. Olin ainuke õpilane ka! 🙂

Nädalavahetused möödusid käsitööturul!

Paisunud Jannu 😀 Nii imelik on neid pilte praegu vaadata, kus ma kuskil 18-20 kg kergem olen 😀

OMG! Ma olen kunagi reaalselt kole ka olnud 😀

Juuli 2010, päev enne Mehhikost lahkumist.

🙂

Mehhikos olin ma tõesti natuke jumekam. Eestis minuga seda ei juhtu.

Veebruar 2010. Olin siis kuskil kuu aega Mehhikos olnud.

See pilt, mis Mehhikos tehti, on mul isakodus seina peal.

Hei-hei 😀

Aprill 2010, pool aega oldud, pool aega Mehhikos veel ees!

1.september 2010 – esimene kutsekapäev! Kõik mu vanaema tikitud padjad kõrval. Mu isakodus tehtud pilt siis.

2010 detsember. See kalender seal kõrval oli mu lemmik! Hoidsin seda detsembrikuu meest veel neli kuud aastal 2011 seinal, sest silmailu oli vaja 😀

See on ka Mehhikos tehtud pilt, unustasin enne lisada. Selfitasin seal oma toas.

2011 millalgi.

2011 käisime kursakaaslastega Sangaste lossis. Mingi kooliekskursioon oli.

2011 aprill peaks olema. Jälle see pluus välja otsitud 😀

Jänku Riki truult kõrval ikka!

😀

2011 käisin ühel konverentsil Mehhiko kogemusest rääkimas. Kokku tegin seda lausa seitsmel korral (selle konverentsil kolm korda järjest, sest olid erinevad töötoad ja inimesed said ise valida, mida nad kuulamas käivad). Lisaks käisin oma vanas koolis ja veel paaris kohas Mehhikost rääkimas.

😀

Suvi 2011

Need käterätikud seal taga on küll eriti “ägedad” 😀

Poosed aastast 2006-2008 vist

Pildid vahemikus 2006 -2011

2006-2011 piltides

2011 november peaks olema 🙂

2011 Tourestil Tallinnas

2011 suvel Pärnus 🙂

Septembris 2011 tegin kutsekas mingi esitluse Mehhiko kohta 🙂

Ahhaa keskuses sügisel 2011

2012 alguses. Jah, mul on kampsunis auk sees, aga mis seal ikka 😀

Hüppame korraks suvesse 2011 tagasi. Olin just Pärnust tulnud, kus ma vist pea viis nädalat järjest olin? Enam ei mäletagi, aga umbes nii vist oli.

2012 veebruar 🙂 Uskuge või mitte, aga mul on seljas pluus ja seelik, mitte kleit! Lihtsalt tundub nagu oleks kleit 😀

2012 aprill Valencias enne peole minekut. Olime seal üheksa eestlasega praktikal.

Endiselt Valencias

🙂

Hispaanias on sellised kraanid populaarsed!

🙂

Lollitamine Valencias 😀

Nautimas Valenciat katusel 🙂

Suvel 2012 Tartus 🙂

Kutseka lõpetamine juunis 2012. Selle kleidi ja kotikese õmbles mu parim sõbranna! 🙂

🙂

🙂

😀

Põhikooli lõpetamine, gümnaasiumi lõpetamine ja kutseka lõpetamine. Ma tundun kõige vanem põhikooli lõpetamisel 😀

Oktoober 2012

🙂

Juunis 2013. Olin kuskil paar kuud Tallinnas elanud.

August 2015. Ma viimase aja pilte enam eriti ei lisanud, seega see jääbki viimaseks 🙂

 

 

 

 

 

 

Milline blogi jahmatas mind oma totaalse avameelsusega? / Selline äärmusest äärmusesse elamine ja draamad ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik eluviis…

Tegin eile ja täna kodukontori päeva, et köha ravida. Ma polnudki varem tööläpakat koju kaasa võtnud. Päris omapärane oli kodus töökõnesid teha, endal hommikumantel seljas (mul on kahe SIM-kaardiga mobiil- enda isiklik number ja töönumber) 😀 Ma loodan, et see tuli kasuks, sest nii apteegikraamiga kui looduslike vahenditega sai end ravitud. Mul just mingil teatud perioodil annab köha tunda, sellepärast leidsingi, et on mõttekam veits aeg maha võtta ja end korralikult ravida. Õnneks mul palavikku ega midagi muud ei ole.

Hetkel kirjutan blogi ka tööläpakas, millel on palju väiksemad klahvid kui mu enda igivanal läpakal, mis imekombel siiani veel töötab 😀 Tööl on mul kaks ekraani (läpakas on lauaarvutiga ühendatud) ja sellega olen ma nii ära harjunud – nii mugav kuidagi.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, et Merje tutvustas oma postituses ühte minu jaoks täiesti uut blogi, mida ma varem lugema ei ole juhtunud. Mitte et see nüüd väga eriline argument oleks, sest kuigi ma loen suhteliselt palju blogisid, siis loomulikult ei saagi ma kõiki teada. Kuna tegemist on suhtelise uue blogiga, siis seda enam (kui see naine just uut blogi ei avanud vms, aga hetkel on seal ainult kahe kuu jagu postitusi). Ja kuna ma blogijate Facebooki gruppidel silma eriti peale ei hoia, siis minuni sellised blogid enamasti ei jõua.

Lugesin ühe korraga selle blogi läbi ja see tekitas päris palju vastakaid tundeid. Ma olen blogimaailmas igasugust kraami näinud ja näiteks Bämbi blogi on minu jaoks selline suhteliselt tavaline (kuigi seda peetakse ka suhteliselt avameelseks blogiks). Kuigi jah- Bämbi on anonüümne, Linda kirjutab oma nime alt.

Linda blogi puhul lõi mind see avameelsus reaalselt pahviks. Mina vist ei tea ühtegi naist, kes enda nime alt nii avameelselt kõigest kirjutaks. Ja isegi minu jaoks oli seda too much. Aga näed – lugemata ei suutnud ka jätta, sest see tundus nii ebareaalne, et keegi üldse nii avameelselt kõigest kirjutaks. Et keegi üldse sellist elu elaks. Ma ei pea siin silmas erinevate meestega magamist (see oleks veits silmakirjalik minust), vaid kogu seda kompotti -alkohol, narkootikumid, enesetapukatsed jne. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole kunagi ühtegi narkootikumi proovinud ja siis tundubki see minu jaoks väga kauge maailm. Ja ma pole mitte kunagi isegi enesetapule mõelnud, sest juba mõte sellest tundub minu jaoks nii haige. Miks ma peaksin jätma maailma ilma nii ägedast inimesest nagu mina? 😀 Ei lähe läbi 😀 Okei, ma ei ole ka kunagi depressiooni põdenud, seega ma ei tea, mida see endast kujutab.

Kuid Merjel oli oma postituses iva sees. Mõnedele meeldib oma elu raskeks elada. Ma ise olin kunagi veendumusel, et ilma draamadeta ei ole elu. See andis mulle mingit adrenaliini juurde, mingit haiget võimujanu. Ja seda täiesti ilma narkootikumideta, ilma alkoholita ning ilma depressioonita.  Teised kinnitasid mulle kommentaariumis, et üks õige suhe ei saa olla selline, kus on kas põrgu või paradiis; kus stabiilsust polegi (Ego näitel). Mina olin veendumusel, et teised on lollid, sest just selline üks suhe peabki olema – kogu aeg mingid draamad, armukadedus, tülitsemised jne. Sest see on ju action, just seda ma olla ellu tahangi, see on see, mida ma vajan! Ilma selleta on ju igav!

Läks mõni aeg mööda ja ma sain aru, et kõigil teistel oli õigus olnud. Just see, mida mina olin kogu aeg nii huvitavaks ja vajalikuks pidanud, polnud seda teps mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin hindama stabiilsust – mis kunagi oli minu jaoks võrdunud igavusega. Ma hakkasin hindama inimestes stabiilsust ja suhtes stabiilsust. Enam see ei võrdunud igavusega. Nüüd oli see normaalse elu osa.

Võib-olla sellepärast oligi seda Linda blogi nii jahmatav lugeda, sest tema elu on totaalselt äärmusest äärmusesse. Ja kui ise elad suhteliselt rahulikku elu, siis tundub see tema elu kuidagi väga suur rongiõnnetus (seda väljendit kasutati kunagi minu blogi ja minu elu kohta). Ja seda enam tundub, et inimene ise elabki oma elu keerulisemaks, sest see meeldib talle. Lohutuseks võib ehk öelda, et aja jooksul see muutub. Ma küll ei tea, kas depressiooni diagnoosiga inimeste puhul ka, aga ma tõesti loodan seda. Sest sellist elu elada ei saa olla tegelikult äge, see on vaid enesepettus. See ei ole jätkusuutlik eluviis. Kunagi ehk tuleb ka vastav mõistmine tema ja ka teiste inimeste ellu, kes niimoodi elavad. Loota ju võib.

Edit: Ma just klikkisin Linda blogile uuesti ja ma vist sain ka asjadest valesti aru, sest mulle tundus samuti (nagu Merjelegi), et ta hetkel elab sellist elu. Kui ta kunagi elas sellist elu ja nüüd kirjutab sellest, et oma kogemust jagada, siis on muidugi teine lugu. Siis ongi ju niimoodi, et ta on seda kõike juba mõistnud, millest ma ennist kirjutasin ning oma elu jonksu saanud. Ja see väärib respekti! 🙂

Lühike postitus

Need igaõhtused telefonikõned on ikka nii armsad. Ja juba homme näen ka teda. Ma olen tegelt sisimas alati selline ninnu-nännu olnud ja mulle hullult meeldib selline asi, aga vahepeal ma olin unustanud, et minus selline pool üldse peidus on. Nii hea on seda poolt jälle avastada 🙂

Armas nädalavahetus :) / Paar õuduka soovitust (“The Boy” ja “The New Daughter”)

Nädal jälle nii kiiresti läinud, et pole aru saanudki. Käisin korraks laupäeval ka kontoris, sest järgmisel pühapäeval osaleme töökaaslastega ühel võistlusel – seega seoses sellega oli vaja detaile paika panna. Minu teema küll see tehniline pole, sest sellest ei jaga ma mitte midagi 😀 Ma olen lihtsalt seal pigem kambavaimu pärast kaasas – saan niisama pilte klõpsida ja meie tiimile pöialt hoida ning hääle ära karjuda 😀 Kui juba häälest rääkida, siis see kurivaim on viimasel ajal tahtnud ära minema hakata ning veidike köha tuli ka, aga hakkab vist vaikselt tagasi tõmbuma. Ilma hääleta on mul väga raske oma tööd teha, võiks öelda, et lausa võimatu.

Sel nädalavahetusel oli mu kallim ka Tartus minu juures (hehe, paar tundi tagasi panime Facebooki ka, et oleme teineteisega suhtes – meil sai  kusjuures täna täpselt kuu aega esimesest kohtumisest). Uuel nädalal näeme nädala keskel ka, juba teisipäeval näiteks. Ning järgmisel nädalavahetusel suundun mina tema juurde 🙂

Selle kuu aja jooksul on meil tekkinud üks traditsioon – me vaatame peaaegu alati koos mingit õudukat. Kahte neist ma soovitaksin ka –  The Boy  ja The New Daughter – ei teagi, kas järgmised, mida me vaatame, peaksid kandma pealkirja The Girl ja The New Son? 😀 Need eelmainitud ja soovitatud õudukad ei ole omavahel kuidagi seotud, lihtsalt minu meelest väga huvitavad. Mulle sellised “Sae” moodi õudukad ei ole kunagi meeldinud, õudukatel peab ikka mingi huvitav lugu ka olema. Igal juhul, kellel on Telia filmiriiul, siis soovitan vaadata neid kahte õudukat – on piisavalt õudsed, aga samas ei kisu mõttetult igavaks või labaseks ära.

Väga tore nädalavahetus oli jälle. Just täna arutasime ka, et kuigi me teame teineteist ainult kuu aega (no esimesest kohtumisest on kuu möödas, suhtlema hakkasime varem, Facebookis oli ta mul septembri lõpus juba), siis tegelikult tundub see meile endile pikem aeg olevat. Lihtsalt kuu ajaga on nii palju juhtunud, et ju sellepärast tundubki pikem aeg. Ma olen väga õnnelik ja naudin iga hetke, mil temaga koos olen 🙂 Ja kui ka ei ole koos, siis need igapäevased telefonivestlused ja armsad sõnumid, mis me teineteisele saadame, kui tööl oleme – see kõik meeldib mulle! Lugesin just ära, et kuu aja jooksul oleme 75 smsi omavahel vahetanud  😀 Vanakooli värk, sest Facebookis me nii palju ei chati, ta ei ole seal üldse nii aktiivne kui mina 😀 Kuna ta hiljuti kolis ja moblas tal üldse andmesidet pole ning WIFI-t pole ka veel korterisse hankinud, siis seda enam (minu juures saab ta muidugi alati WIFI-s käia). Kui ta minu juurde esimest korda ööseks jäi, siis mu parim sõbranna teadis seda. Ja kuna ma olin siis üle 24 tunni Facebookist eemal olnud, siis ta saatis mulle moblale sõnumi ja küsis, kas minuga on ikka kõik okei 😀 Pärast sõbranna ütleski, et ta oligi kindel, et saab olla ainult kaks varianti – kas kõik on superhästi või ma olen tooli külge kinni seotud ning peab abiväge kutsuma 😀 Õnneks oli tegemist esimese variandiga 😀

Sellest ma olen vist juba kirjutanud, et mu teine sõbranna läks kunagi paanikasse, kui ma polnud neli päeva Facebookis midagi seinale lisanud ega vastanud ka kohe telefonile (olin kuskil eemal). Õnneks helistasin suht kohe tagasi, aga ma olen jah selline hull Facebooki inimene 😀 Samas see on ka mu ainus sotsiaalmeedia patt, sest Twitterit, Intstagrami ega Snapchati vms mul pole. Ei plaani teha ka.

Nägin reedel ka seda naissoost blogilugejat, käisime Pahades Poistes söömas. Väga tore oli! Laenasin talle ka ÄSK-i küsimusi – nüüd saab oma kallimaga seda mängida 🙂

Tantsutundides olen vahepeal täiesti uue tantsuna merenguet õppinud ja nüüd on bachatas juba mõned keerutused juurde lisandnud. Seega edeneb 🙂 Ma olen oma tempoga (ehk üldsuse mõttes kindlasti aeglane :D), aga mis siis 🙂

Kui see pisikene köha ka nüüd täiesti ära kaoks, siis oleks elu nagu paradiisis 🙂

Miks ma varem kunagi “Selgeltnägijate tuleproovi” ei vaadanud? / Miks ma olen eriti skeptiline kogu selle ennustamise asja suhtes? / Kas Tinderis ongi paljud abielus ja hõivatud mehed – see ongi tänapäeval uus normaalsus? / Kui oled oma sarved maha jooksnud…

Ma kunagi kirjutasin postituse sellest, kuidas ma juba sellepärast ei vaata “Selgeltnägijate tuleproovi”, et ma ise kogu aeg eelmise töökoha raames selle teemaga kokku puutusin. Ja ma ei viitsinud ega tahtnud töövälisel ajal sellest asjast midagi kuulda. Pealegi olin ma kuidagi arvamusel, et see on selline marutõsine saade, kus nalja üldse ei saa.

Kuid paar nädalat tagasi juhtusin ma kanaleid klõpsima ja kuigi mu esimene reaktsioon oli kohe see jama kinni panna, siis ma jäin millegipärast vaatama. Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et seal nii palju nalja saab, ma oleks seda enne vaatama hakanud! 😀 Siis oli tegemist just selle saatega, kus “Prooviabielu” Helen välja langes. Nüüd vaatasin ka eelmist saadet, mis oli palju tõsisem – ja kus see Alisa (oli vist) oma hiilgavate võimetega teistele üks null ära tegi. Iseenesest tundub kõik ilus ja tore, aga kuna ma tean, kuidas ühe teise sarnase teemaga saate telgitagused tegelikult toimuvad, siis olen ma väga suur skeptik. Ma olin varem ka, aga pärast 3,5 aastat telgitagustega kokku puutudes tean ma ühte lihtsat tõde – see kõik on puhas äri.

Aga meelelahutusena võib neid saateid küll võtta. Paljud vinguvad, et “Selgeltnägijate tuleproovi” saatejuht Urmas Eero Liiv pakub oma kommentaaridega nii üle jne, aga mulle just meeldib. Sellepärast see ongi naljakam ja huvitavam. Vähemalt minu jaoks küll, aga mulle tihti meeldibki labane huumor ju 😀 Kuna ma arvasingi kogu aeg, et see on selline tõsine ja küllaltki igav saade nagu “Jututuba”, siis ma sellepärast seda kunagi ei vaadanudki. Nüüd ma olen rohkem valgustatud ja vaatan kindlasti seda veel, sest see on naljakas.

Ma absoluutselt ei väida, et selgelnägijatel ei oleks üldse võimeid. Kindlasti kellelgi on, aga väga paljud on lihtsalt end ise psühholoogia valdkonnas harinud – ehk siis suudavad väga loogiliselt inimtundeid lahata. Ja seda konkreetselt selgeltnägemiseks kutsuda – no ma ei tea… Mõned on lihtsalt suured demagoogid. Näiteks “Jututoas” oli üks populaarsemaid ennustajaid pensionärist mees, kes ajas sellist kelbast suust välja, et minul kui saatejuhil oli väga raske otse-eetris mitte naerma puhkeda. Samas mõlemad liinid olid kogu aeg punased ja ta tõi saatele kogu aeg meeletult tulu sisse. Ta käis küll suhteliselt harva, aga see oli hämmastav, kuidas inimesed teda uskusid. Vahet ei olnud, et ta ajas inimestele kogu aeg sama juttu ja pani aastatega nii mööda, sest astroloogia ei näitavat, millal see kõik juhtus 😀 Või kui ta ütles, et helistajal on poeg, aga oli hoopis tütar, siis astroloogia ei näita sugu ka täpselt 😀 Ja kui ta väitis, et helistajal on neli last, aga tegelikult oli üks, siis mis see väike numbritega eksimine ikka tähendab 😀 Ta oli selline härrasmees, et ta võis vabalt poole jutu pealt magama jääda ja kõiki saatejuhte oli hoiatatud, et kui ta hakkab otse-eetris rääkima, kuidas Obama tema juures kapsasuppi söömas päris tihti käib (nagu ta meile enne saadet ja produtsendile telefonis kogu aeg rääkis), siis tuleb ta eetrist maha võtta. Otse-eetris ta seda küll ei teinud, aga jah 😀 Ma nii tahtsin nendes saadetes alati naerda ja kui ma esimest korda juhtusin koos temaga saadet juhtima, siis ma hakkasingi seda tegema. Aga kuna see oli tõsine saade, siis selline asi oli ebaviisakas. Hiljem olin ma selle kõigega juba nii harjunud, et ükski vunts ei liikunud seda  juttu kuulates.

Näiteks paar nõida seal saates väidavad kõigile, et mees ja naine ei kuulu kokku, et see on saatana loodud liit – ja kõik helistajad noogutavad kaasa 😀 Ja lapsi ei tohiks üldse saada, sest ka see on saatana loodud asi, sest inimloomuses ei ole neid põngerjaid kasvatada. Aga kui juba oled saanud, siis tuleb oma risti kanda ja sellepärast ongi sellistel inimestel nii raske elu, et nad on ise nii rumalad olnud. Ja kui sauna lähed, siis vaata ette, et sa jumala eest sinna vastassoost inimesega ei lähe, sest see on kurjuse energia! Pead samast soost inimesega minema! 😀 Nojah, eks need nõiad olid ise lesbid või meestes lihtsalt ülimalt pettunud. Issand, ma võiks raamatu nende kõigi ütlemistest kirjutada 😀

Ja nendel samadel nõidadel on umbes pooleaastased järjekorrad (kui mitte aastased), et nende vastuvõtule üldse pääseda. Aga see on tegelikult hämmastav, millele saab oma äri üles ehitada. Kui nüüd küsida, et kas mul oli kahju nendest inimestest, kes saatesse helistasid ja meeletuid summasid kulutasid (sest “Jututoas” on minut 3 eurot ja tavaliselt peab 10-15 minutit tasulises ootejärjekorras passima, lisaks siis veel sama kaua räägid ise), siis vastus on ei. Ma arvan, et ehk mingit emotsionaalset tuge nad ikka said, vähemalt seda nad ju ise uskusid. Ja öösaate puhul oli mul veel vähem kahju, sest see oligi puhas meelelahutus. Päeval oligi pigem teema selles, et helistajateks olid pensionärid, kes ehk ongi lihtsameelsemad, aga samas keegi ei sunni inimest helistama. Ma vist olengi selles mõttes vähese empaatiavõimega, mida mulle on tihti ette heidetud ka seda saadet juhtides, et kuidas ma üldse suutsin seda teha, kui ma teadsin, et pensionär suure osa oma pensionist sinna helistamise alla paneb. Mina leian, et iga inimene teeb teeb oma valikuid siin elus ise.

Kusjuures mu isa üritas paar korda päevasesse saatesse helistada, aga ma ei lasknud teda kunagi eetrisse (ta juhtus just siis helistama, kui teine kõne oli eetris ja selle tõttu oli mul lihtsam see ära katkestada. kui ta oleks helistanud siis, kui eeter vaba oli, oleks juba raskem olnud :D) Aga üks kord helistas ta siis, kui ma ise polnud saatejuht ja ütles otse-eetris, et on minu isa. Pärast seda ma ütlesin talle, et kui ta tahab helistada saatesse, kui ma pole saatejuht, siis palun väga, aga ärgu mainigu, et ta mu isa on. Sest mulle ei ole kunagi meeldinud oma isiklikku elu tööga segada (või oma pereliikmete elu) – ma üritan need alati lahus hoida.

Kui nüüd teiste teemade juurde tulla, siis Tinder viskas mulle selle hõivatud tüübi pildi ette, keda ma eelmisel nädalavahetusel Maasikas kohtasin. Ei pannud laiki. Ja mulle on nii mõnegi teise mehe pildi ette visanud, kelle puhul ma tean, et ta on hõivatud või lausa abielus (ja Facebooki järgi tundub, et vägagi idüllilises abielus). Jah, on kindlasti suhteid, kus selline asi ongi normaalne, aga ma olen üsna kindel, et enamus nende naisi ei teagi, et nende mees Tinderis chillib. Kas see ongi uus normaalsus? Et isegi suhtes olles omatakse Tinderi kontot? Olgu, ma ise ei ole ka päris patuta, nädal aega enne lahkuminekut läksin Tinderisse, aga seal on vist inimesi, kellel päris selline olukord ei ole?

Kui mõned siin muutuvad aastatega aina vabameelseks, siis minuga on lugu just vastupidine – ma muutun aina konservatiivsemaks. Kui vanasti tundus kuskil klubis vallalisena kellegagi suudlemine suhteliselt tavaline asi ja ka meeldivuse korral voodisse hüppamine polnud midagi nii eriskummalist, siis nüüd ma enam asju niimoodi ei näe (hõivatuna ei ole mulle kunagi sellised asjad normaalsed tundunud). Võib-olla ongi asi selles, et ma olen oma sarved lõplikult maha jooksnud? Vanasti olin ma üldse selliste asjade suhtes palju chillim. Kas tõesti see Jaanika, kes ma 18-aastaselt olin, hakkab vaikselt tagasi tulema? Eks aeg näitab 🙂 Kuidas teil selle teemaga on?

Kell on juba nii palju, aga õnneks on homme (ajaliselt juba täna) laupäev.

Kui palju võib elu ühe aastaga muutuda?

Olete te mõelnud, kui palju võib ühe aastaga elu muutuda? Minu ema ütles alati, et tema jaoks oli kõige pöördelisem see aasta, kui ta mu isaga tutvus, abiellus ja veel lapse ka sai (minu kõige vanema õe siis). Kõik ühe aasta jooksul. Ahjaa, samal aastal lõpetas ta tehnikumi ka veel 😀

Minul nii murrangulist aastat ette pole näidata, aga ühe aasta jooksul vahetasin töökohta ja endisest saatejuhist sai nüüd Office Manager, kolisin ühetoalisest korterist kahetoalisse ja olin suhtes, nüüd elan selles samas kahetoalises korteris üksinda ja olen vallaline. Tegelikult ega need ehk nii suured elumuutused polegi, aga minu jaoks küll, sest tavaliselt mu elu ühe aasta jooksul nii palju ei muutu. Ahjaa, selle aasta jooksul olin pea kolm kuud töötu ka.

Kuidas teie elu viimase aasta jooksul muutunud on?

“Minu näoga onu” on väga hea film / Lugu sellest, kuidas minust tahetakse must lammas teha / Mina olen see ihnuskoi, kes mitte kunagi jootraha ei jäta!

Nädal on nii kiiresti möödunud, et pole aru saanudki! Eelmisel pühapäeval oli mu sõbrannal sünnipäev ja me käisime kinos – vaatasime uut kodumaiset filmi “Minu näoga onu”, mis oli superäge! Ma vaatan eesti filme alati pigem olematute ootustega, sest enamasti on need minu maitse jaoks liiga igavad. Alati on ka erandeid muidugi – ja see konkreetne film on üks neist! Seal võib lausa näha Evelin Võigemasti peaaegu alasti (paljaid tisse näeb tal küll)  ja ühte teist naisnäitlejat lausa täiesti porgandpaljalt. Minu meelest on Evelin Võigemast üks ilusamaid eesti naisi (ja ta on ka väga hea näitleja). Temas on mingi selline seletamatu seksapiil, mis mõnel inimesel lihtsalt on olemas. See on tegelikult omaette fenomen, kuidas mõnedel see miski on olemas ja teistel see puudub. Mõni pingutab kõigest väest, aga ikkagi on tulemus null, teised ei pea midagi tegemagi, aga neis lihtsalt on see miski, mis inimesi nagu magnet tõmbab. Sama asi kehtib ju ka meeste puhul.

Film ise räägib keerulistest inimsuhetest, eelkõige aga isa ja poja suhetest, mis põimuvad muude elumuredega. Lisaks on teemaks üldine eesti meeste suutmatus tähtsaid otsuseid teha ja pigem eeldada, et kõik asjad nende eest ära tehakse. Eesti meeste emotsioonitus, mis naisi närvi ajab. Ma usun, et paljud mehed (ja ka naised) võivad end selle filmi tegelastega samastuda, sest äratundmisrõõmu on piisavalt. Seega, kes veel seda filmi näinud pole, siis ma kindlasti soovitan seda teha! 🙂 Paneb mõtlema ja nalja saab ka piisavalt 🙂

Sel nädalal jäi mul tantsimine hoopiski ära, sest õpsil oli mingi muu asi ees, ta küll ütles, et ma võiksin tund aega hilisemasse naiste stilistika tundi minna (kus on naisõpetaja, kes rühmas just naiste kehahoiakut ja käte õigesti liikumist õpetab), aga ma olen selline mugav inimene, et ma tahan kohe pärast tööd tantsima minna. Kui ma pean veel kuskil linnas tund aega passima, siis ma väga ei viitsi enam. Pealegi ei meeldi mulle eriti rühmatrennid. Aga eelmisel nädalal sai salsas megapalju pöördeid õpitud ja tehtud, et lausa pea hakkas ringi käima 😀 Mul oli vahepeal päris pikk paus salsas sees (sai rohkem bachatale ja kizombale keskendutud) ja siis kui uuesti sai salsa juurde tagasi mindud, siis ma oleks nagu nullist alustanud 😀 Vot sellise halva mäluga olen. Aga mis seal ikka – nüüd on asjad juba palju paremad 🙂

Neljapäeval käis mul blogilugeja külas. Kes ei mäleta, siis eelmise aasta novembris tutvusin ma Reketi kontserdil ühe naissoost blogilugejaga, kellega me suhtlema hakkasime. Tol ajal sebis ta natuke ka Härra sõbraga, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nüüd on tal teine kallim ja nad elavad juba mõnda aega koos. Ta siin korteris ei olnudki käinud, sest meil mingi aeg tekkis suhtlusesse paus, aga väga tore oli teda üle pika aja jälle näha 🙂 Ta mainis, et oli korraks Härra sõbraga Facebookis meie lahkuminekust rääkinud ja isegi sellele sõbrale oli Härra sellest teemast oma versiooni edasi andnud (kus mina olin ilmselgelt see paha, kes teise tüübi leidis :D). Nojah, mulle piisab sellest, et minu sõbrad ja tuttavad teavad, et niimoodi see kohe mitte teps ei olnud. See, mida teised minust nüüd nende juttude põhjal arvavad, ei ole enam minu probleem. Kuigi veits pinda käib küll, et minust selline petja kuvand loodi, aga unustatakse mainida, et ise kobiti enne Tinderisse ja tegelikult taheti varem juba lahku minna. Aga mis seal ikka teha – elu läheb edasi 🙂

Kui nüüd teise teema juurde minna, siis mina olen see ihnuskoi, kes väljas söömas käies peaaegu mitte kunagi jootraha ei jäta. Aga samas, eks ma vist käingi pigem sellistes pubides söömas, päris kallitesse restoranidesse juhtun harva. Kuid eelmisel pühapäeval tegin ma jootraha suhtes erandi! Käisime sõbrannaga pärast kinoskäiku Tasku teisel korrusel söömas ja seal oli ülitore teenindaja! Nimelt tegi mu sõbranna sinna kliendikaardi ja nad  märkasid, et tal on sünnipäev ning ta sai kohe 15-protsendilist soodustust. Mitte et see mingi suur asi oleks, aga üldiselt oli see teenidaja ka üliäge ja tähelepanelik. Üldiselt ei jäta ma kunagi jootraha, sest ma leian, et teenindaja töö ongi mulle asjad lauale tuua ja see, kas jootraha mängib tema palgas suurt rolli, ei koti mind absoluutselt. Näiteks Big Benis käin ma nädalas mitu korda söömas, aga ma ei jäta kunagi jootraha, mis ei tähenda sugugi seda, et ma nende teenindusega rahul poleks, aga samas pole see nüüd midagi nii erilist ka. Kui ma augustis õdedega söömas käisin Suudlevates Tudengites, siis pani mu vanem õde minu eest ka jootraha, sest ta ütles, et tal on piinlik niimoodi, kui tipp andmata jäetakse 😀 Ma ütlesin, et lasku aga käia, sest mul küll piinlik pole. Mu mõlemad õed on teisest puust, nemad jätavad ka alati jootraha, sest neil on piinlik andmata jätta. Aga noh, mu vanem õde ei käi isegi poes ilma meigita, sest äkki keegi tuttav võib näha, seega jah – me oleme üpris erinevad 😀 Kuidas teil selle jootraha andmisega on?

Vot sellised lood siis hetkel. Ma vist lähengi kuhugi kesklinna hommikust (või siis juba lõunat) sööma. Vallalisena ma olen õppinud iseenda seltskonda nautima. Vanasti tähendas minu jaoks üksinda väljas söömas käimine noliferi tunnet, nüüd on see minu jaoks iseenda seltskonna nautimine. Vaata aga, kuidas vaatenurgad võivad aastatega muutuda! 🙂

Sisemine rahu, mida ma tegelikult üldse ei oodanud…

Täna saab nädal üksinda elamisest (täpselt nädal tagasi kolisin uuesti siia sisse üksinda, enne seda elasin neli päeva isa juures).  Ja ma olen täiesti harjunud ja kuidagi nii hea tunne on, sest ma teen, mida hing ihaldab. Mitte et suhtes olles ei saaks seda teha, aga laupäeva öösel käisin näiteks üksinda kodu lähedal burksi ostmas 😀 Mingi traditsioon sellest kujunemas pole, aga vahel on hea selliseid asju teha.

Tegelikult juba mitu kuud enne lahkuminekut, kui asjad korras polnud, olin ma veendunud, et kui see lõpuks juhtub (sest sisimas ma teadsin, et see juhtub, see oli vaid ajaküsimus), siis ma nutan kogu aeg ega suuda üldse midagi muud teha, kui ainult masetseda. Ma olen selline, kes tavaliselt selliseid asju väga üle elab. Reaalsus oli aga hoopis teine – ma valasin ilmselt kõik oma pisarad juba suvel ära, kui meil need rasked ajad olid. Lõpuks oli kogu sellest vindumisest nii kopp ees, et ma tunnen end üle pika aja õnnelikuna. Vabana ja õnnelikuna. Tihti öeldakse, et kõike siin elus ei saagi. Jah, miljonit eurot ma oma elus ilmselt ei võida, aga pigem tõesti olla üksinda, kui kogu aeg tunda, et mingid vajadused on rahuldamata. Hetkel räägime siis emotsionaalsetest vajadustest, mille olemasolust mul vist siiani eriti aimugi ei olnud. Ju sellepärast ma seda tunnet kogu aeg maha surusingi, sest arvasin, et see läheb mööda.

Kuid need tühjad ja igavad vestlused hakkasid vaikselt mu hinge kriipima juba umbes aasta tagasi. Kuna ma ei olnud varem selle olukorraga kokku puutunud, siis ma ei osanud ka käituda. Minu jaoks oli elu siiani olnudki pigem selline chill, kus ehk sügavaid vestlusi eriti polnudki. Järsku hakkasin ma hoopis teisi väärtusi hindama, ma tahtsin erinevatel teemadel rääkida, aga seda polnud võimalik teha, kui teine inimene su käsimustele ainult jah või ei vastab. Ma tahtsin inimest, kes rohkem ise küsimusi küsiks, kas või lollakaid, aga küsiks. Ja see tegelikult tähendaski juba, et ma tahtsin tema iseloomu muuta. Ning selline asi on suhtes alati suur ohumärk. Tema tahtis minu iseloomu ka muuta. Ta tahtis alati, et ma oleksin malbem naine ja et mulle meeldiksid sportlikud asjad. Ma olen päris otsekohene naine ja sport ei ole mu kirg (kui tantsimine välja jätta, seal mulle meeldib käia).

Ma olin oma mõttes juba selle olukorra läbi mänginud, kuidas ma sarnast postitust kirjutan (kuskil suvel). Kuid mitte kunagi poleks ma osanud arvata, et seda postitust kirjutades ma naeratan, sest mul on hea meel, et ma uuesti vallaline olen. Ma olin veendunud, et ma nutan end ogaraks, sest tol hetkel tundus see kõik kuidagi nii masendav, et jälle kõik nässus on. Ja nüüd, kui see olukord reaalselt käes on, olen ma ülimalt rahul. Rahul sellega, et see edasi ei vindunud; et me mõlemad andsime lõpuks teineteisele võimaluse minna oma teed ja olla reaalselt avatud ka sellele inimesele, kes toidaks meie hingemaailma. Jah, võib-olla seda inimest ei tulegi niipea (kas üldse?), aga vähemalt see tunne, et sa oled mõistnud, mida sa inimeses reaalselt otsid, annab sulle võimaluse vaadata maailma hoopis teise pilguga. Õnnelike silmadega, et sa pole oma elust veel rohkem aastaid raisanud kellegi peale, kellega pikemas perspektiivis see asi nagunii ei toimiks. Ma ei ütle, et suhtes olemine oleks ajaraiskamine, aga kui sa kogu aeg sisimas tunned, et midagi on valesti, siis ongi valesti. Ka siis, kui sellele tõele otsa ei taha vaadata.

Oma postitusega ma julgustan inimesi lõpetama need suhted, mille puhul on tunda, et kogu aeg jääb midagi puudu. Et sa ei ole õnnelik. Jah, suhtes võib selliseid perioode ette tulla, aga kui need kestavad kaua, siis tulemus on nagunii teada… Ja kui armastust ka enam pole, on vaid tülpimus või harjumus, mis kestab kuid, mõnedel lausa aastaid või aastakümneid, siis tuleks sellest nõiaringist välja tulla. Ma tean, et seda on palju lihtsam öelda, kui seda reaalselt teha, eriti veel neil, keda seob abielu, lapsed jne, aga mingil hetkel tuleb reaalsusele otsa vaadata. See on vaid ajaküsimus.

Vot sellised mõtted siis hetkel. Lõpetuseks lisan mingid viimasel ajal tehtud pildid.

Pulmas käisin niimoodi 🙂 Ja jumal tänatud, et saapad panin, sest hullult kallama hakkas ja ma oleks porilompidesse uppunud (palju vahepeatusi oli) 😀

Eelmisel nädalavahetusel sai sõbrannaga Emajõe ääres istutud ja niisama juttu puhutud 🙂

Natuke ametlikumat mind ka 🙂