Pidu Räpinas /Kulla “stiiliikoon” Marimell, Merka oleks sinust isegi siis seksikam, kui tal oleks seljas mõttetu kartulikott ja sinul megailus kleit, sest ta lihtsalt ongi sinust seksikam naine, lepi sellega!

Kuigi seda juhtub vahel ikka, et keegi googeldab “Kes on minumoodimaailma Jaanika”, siis ei tule seda enam ammu nii palju ette kui varem, kui ma veel  täiesti anonüümne olin  – siis küll googeldati, et kes on Printsess, sest keegi ei teadnud, kes ma olen (seda googeldades jõuavad nad jällegi minu blogisse ja selle tõttu näen ma seda otsingsõnade hulgas ka). Ilmselt on sellisel juhul tegemist mingi uue lugejaga, sest vanad lugejad peaksid küll kõik teadma, kes ma olen. Aga loodame, et sina, kes sa seda nii hoolega teada tahtsid, said ka lõpuks teada, kes ma olen 🙂 Olen enda arust täiesti tavaline 28-aastane neiu, kellele meeldib vahel lihtsalt oma mõtteid kirja panna. Vot nii 😀

Aga nädalavahetusest rääkides, siis reedel ei teinud me kallimaga suurt midagi, vaatasime niisama telekat. Laupäeval käisime saunas ja õhtul suundusime Räpinasse, sest mu kallima isa juubelit peeti seal pubis Turist. Olin seal juba käinud, sest seal oli ka kallima vanaema peielaud pärast matuseid (mis oli kuu aega tagasi). Läksime seltskonnaga ja kallima autoga, sest ta oli kaine autojuht.

Pidu ise oli vägev – kokku oli seal megapalju rahvast, kallima isa sünnipäeva seltskonnas oli kuskil 20 inimest, aga kogu pubi oli inimesi täis.  Sinu Naine esines ja kuigi ma olin suht veendunud, et kindlasti leidub mitmeid tantsijaid, siis poleks ma kunagi uskunud seda, et kui bänd peale tuleb, et siis esimese laulu ajal läheb juba nii palju inimesi tantsima, et väga palju ruumi liikumiseks ei jäägi 😀 Tartus on tavaliselt pubides ikka nii, et süldibändid koguvad enne hoogu ja siis hakkab alles möll peale 😀 Aga seal oli kohe möll peal 😀

Meie kallimaga tantsisime ka päris palju, aga kõige enam tantsis ikkagi kallima ema, kes oli täiega peohoos 😀 Minu meelest on see äge, kui keskealised inimesed endiselt lõbusalt aega veeta oskavad. Me ise hakkasime umbes kell 01.30  tagasi Põlvasse sõitma, kallima vanematel oli nagunii ööbimine Räpinas broneeritud. Ja kuigi meie algne plaan oli ka kallima vend peale võtta, kes koos meiega tuli, siis tema tahtis veel siiski edasi pidutseda ja jäi ka lõpuks Räpinasse hotelli ööbima. Seega kestis pidu ilmselt veel varajaste hommikutundideni edasi.

Täna tulime Tartusse, käisime mu isakodus, kallim nägi mu õde, kes on hetkel Inglismaalt Eestisse puhkama tulnud (ta elab muidu Inglismaal). Vot selline nädalavahetus siis 🙂

Veel kallima juures Põlvas, aga umbes 30 minuti pärast hakkasime ta isa juubelile minema 🙂

Kui nüüd muudest asjadest rääkida, siis lugedes seda, kui palju kriitikat sai Merka Marmelli blogis ja Facebookis oma riietuse pärast, mida ta EMA-l kandis (ma pole seda ise veel vaadanud, peakski millalgi järele vaatama), siis minu meelest nägi ta küll väga ilus piltidel välja. Ja ma olen teda päriselus ka suht lähedalt näinud, sest ta esines Põlva ööklubis Kino, kus ma suht esireas pidu panin. Ning ta on minu meelest üldse väga ilus naine ja täiega seksikas ka. Üks asi on öelda, et jah, mingi riietus vbl ei sobinud vms (kuigi minu meelest Merkale see küll sobis, aga siinkohal võivadki olla erinevad arvamused) ja teine asi on öelda seda, et kui niigi näed juba suht niru välja, siis (mida Marimell ju ometigi ütles?) peaks eriti riietusega ette vaatama. Kulla Marimell, kas sa ise oled peeglisse vaadanud? Kas sa oma apsakaid oled kokku lugenud, mida sa teinud oled? Ma polekski nendest kõigist ehk teada saanud, aga mul on hea meel, et Marimelli lugejad tema Facebookis suutsid need talle kõik meelde tuletada. Ja isegi, kui lugupeetud “stiiliikoon” Marimell näeks supermodell välja, siis selline käitumine oleks ikkagi inetu. Ning jah – ka mina käitun praegu inetult, kui ütlen selles postituses, et Marimell ei saaks ka maailma kõige uhkemas kleidis Merkale vastu isegi sellisel juhul, kui viimasel oleks lihtlabane kartulikott seljas, sest Merka on igal juhul seksikam. Hehe, saigi ära öeldud 😀 Sõnastasin ise ka veidike koledalt, aga ei tunne absoluutselt süüd, sest inimene, kes ise kogu aeg teisi niimoodi kritseerib, peaks teadma, et millalgi lendavad kriitikanooled ka tema pihta. Ja kritiseerida nii koledal kombel endast nii palju seksikamat, ilusamat, paremini riietuvat ja kindlasti ka palju heatahtlikumat inimest – see on isegi Marimelli jaoks labane käitumine. Aga kas muidu üldiselt Marimelli labane käitumine kedagi enam üldse üllatab? Ilmselt mitte, eksole.

P.S: Kas Merka artistinimi kirjutatakse üldse keskelt K-ga või C-ga? Ma ise täpselt ei tea ja googeldades annab mõlemaid variante.

Advertisements

Milline oli aasta 2017 minu jaoks? /Nädalavahetus Põlvamaal ja matustel käik…

Ja ongi hoogsalt kätte jõudnud aasta 2018! Kuna ma läksin 2.jaanuaril juba tööle tagasi pärast nädalast puhkust, siis nüüdseks olen juba enam-vähem sisse ka uuesti elanud. Ja ongi paslik aeg teha kokkuvõte sellest, kuidas aasta 2017 minu jaoks möödus.

2017 oli minu jaoks suur muutuste aasta. Täpselt aasta aega tagasi samal ajal olin ma teises suhtes, elasin teises korteris ja olin töötu. Jaanuari lõpus 2017 kolisime me siis veel koos Härraga sellesse kahetoalisse korterisse, kus ma hetkel üksinda elan. Kõigest nädal hiljem leidsin ma töö, mida ma ka praegu teen. Kuna ma tööteemadel olen ka natuke kribanud, siis ma hetkel sellel pikemalt ei peatuks. Tol hetkel tundus, et elu saab jälle jalad alla, sest kõik tundus enam-vähem paigas olevat.

Kuid tundub, et minu elu viskab alati mingeid vimkasid. Kui töö mõttes sujus kõik väga hästi, siis isiklik elu hakkas vaikselt käest ära minema. Umbes kevadel tundsin, et ma ei ole päris õnnelik selles suhtes, kus ma olen. Kuid ma lootsin, et ehk see tunne läheb üle, sest suhtes tuleb ju ikka sellliseid asju ette.

Ma ei süvenenud sellesse tundesse eriti ja kui Härra siis mai alguses tuli jutuga, et ta leiab, et me peaks lahku minema, siis see mõjus mulle raskelt. Ma olin juba vaikselt leppimas selle asjaga, kui Härra ütles, et ta mõtles siiski järele ja ta leiab, et me võiksime veel kord proovida. Tol hetkel oli see muusika mu kõrvadele, sest ma tahtsin uskuda, et me saame hakkama. Nüüd järele mõeldes oleks me pidanud juba siis lahku minema, aga eks oma vigadest õpitaksegi.

Vast kuuks ajaks läksid asjad natukene paremaks, aga tegelikult olime me mõlemad suhteliselt õnnetud. Mina olin õnnetu ka sellepärast, et ma tundsin, et ma olen jälle ämbrisse astunud, aga mul oli seda nii raske tunnistada. Eelkõige endale, aga teistele muidugi ka. Me olime iseloomult hästi erinevad ja just see tegi selle asja võimatuks. Mina tahtsin sügavamaid vestlusi, tema tahtis naist, kellega koos trennis käia. Ja nii see suhe terve suve vinduski. Me küll tegime väljasõite jne, aga vahel me läksime tülli või siis lihtsalt ignoreerisime teineteist. Härral oli tekkinud mingi komme alati mind teiste ees kritiseerida, just oma sõprade ees, aga vahel ka minu enda sõprade ees. Meil ei olnud seda harmooniat, mida ma nägin teistes paarides. Ning ei, ma ei mõtle siin seda, et mingi hull musitamine peaks olema teiste nähes, aga saate ju aru küll, mida ma silmas pean.

Ja septembris juhtuski siis see, et kui ta endale juba Tinderi tegi, siis oli teada värk, et pikka pidu sel enam pole. Ja ei olnudki, nädal aega kestis see veel edasi. See oligi minu jaoks esimene reaalsuskontroll, kus ma sain aru, et see on juba ammu hukule määratud asi, et sel ei tohi enam vinduda lasta. Teine reaalsuskontroll tuli minu jaoks siis, kui me veel koos käisime selles pulmas (Härra sõber abiellus oma kallimaga). Vot seal nägin ma seda imelist tunnet, mida kaks inimest võivad tunda… ja sain aru, et ma pean endale valetamise lõpetama. Et pigem juba üksinda kui sellises suhtes, mis mitte midagi enam ammu juba ei paku, vähemalt mitte selles mõttes, mida üks täisväärtuslik suhe peaks pakkuma.

Ja siis ma ütlesingi Härrale, et tal on kogu aeg õigus olnud, et me peame lahku minema, sest sel kõigel pole enam mõtet. Ja siis juhtuski niimoodi, et kõigepealt kolisin ma neljaks päevaks isa juurde, aga kuna Härra otsustas ise ühetoalise korteri kasuks, siis sain ma üsna pea uuesti siia korterisse sisse tagasi kolida. Ja nüüd elangi ma siin korteris üksinda( ja mu kallim käib siin tihti külas).

Härraga ma enam pärast lahkuminekut ei suhtle, ta kustutas mu Facebookist millalgi novembris ära vist (paar kuud pärast lahkuminekut). Mul on nimelt selline programm juba ammu peale pandud, et mul tuleb teade, kui keegi mu Facebookist ära kustutab – seega olen ma alati kursis sellega, kes mu FB-st elimineerib. See on väga hea asi, soovitan teile ka 😀 Sünnipäevaks ta küll soovis mulle Facebooki chatis õnne, aga ma vist isegi ei tänanud, sest neid soove tuli teisi ka, ei vastanud kõigile.

Ma vist juba ka mingis postituses kirjutasin, et ma olin alati enne lahkuminekut arvanud, et see saab raske olema, et ma täiega nutan jne. Tegelikult olin ma kõik pisarad juba mitu kuud varem ära valanud, sest seda lahkuminekut oli ette näha – seega oli see suur vabanemise tunne. Muidugi oli kahju, et nii läks, aga halvas suhtes olemine oleks nagunii hullem olnud, ma oleksin ikka täiega õnnetu olnud. Ja vallalisena olin ma üle pika aja hoopiski õnnelik!

Ja siis hakkasin ma esimest korda elus Tinderit kasutama. Sain mõnega kokku, üldiselt olid kõik üpriski toredad inimesed, mõni meeldis sisemuselt, aga välimuselt ei meeldinud, teise puhul oli lugu jälle vastupidine. Üks tundus igati okei, aga tema ajagraafik oli nii tihe, et sinna poleks ma küll mahtunud. No ma pigem küll arvan, et see oli lihtsalt ettekääne, sest kui keegi sulle huvi pakub, siis inimene leiab selle aja. Nii lihtne see ongi 🙂 Ning üks tüüp vedas mind mitu korda alt, lubas Raplast Tartusse tulla jne, aga iial ei tulnud (temaga ma suhtlesin päris pikalt telefonis, aga me ei saanud iial kokku). Ta tundus üldse hästi kahtlane ja ta Facebooki konto jättis mulle mulje, et ta võib-olla elab topeltelu. Ja ma ei viitsi selliste inimeste peale oma enerigat raisata, seega jätsin suhtlemise katki.

Ja siis juhtus see, et ma sain kokku ühe Põlva noormehega, kes mu Facebooki sõbralistis oli vist juba pea kuu aega olnud ja me olime alguses põgusalt suhelnud, aga ma ei osanud temast esialgu suurt midagi arvata. Ta ikka vahel kirjutas ja ma märkasin, et ta laikis mu pilte, aga kuna ma esimene kord ütlesin ära, kui ta mu välja kutsus (ta tegi seda veel Tinderis ja ma alati tahan inimestega enne Facebookis suhelda, kui ma nendega kokku saan), siis ta hiljem mind Facebookis enam mõnda aega välja ei kutsunud. Ja siis hakkas ta uuesti minuga suhtlema (mingi paus oli sisse jäänud) ja ma sain teada, et ta töötab ühes tootmisettevõttes, kuhu ma augustis meie müügimehe saatsin, aga nad ei olnud meie lahendusest huvitatud. Kuna ma tol hetkel otsisin just Põlvamaa tootmisettevõtteid, kuhu meie müügimeest saata (sinna ettevõttesse poleks enam mõtet olnud, kus ta töötab, sest hiljuti käidi seal), siis palusin tal mõned soovitada, mis veel Põlvamaal olemas on. Ta soovitaski, aga need olid meie kliendid juba 😀 Ja vot sellest suhtlusest juhtus see asi, et hakkasime rohkem kribama ja saime lõpuks ka kokku.

Ta tegelikult võlus mind esimesel kohtumisel natuke juba sellega, et ta tõi mulle lille. Ma tean, et kindlasti on naisi, kellele tuuakse esimestel kohtumistel lilli jne, aga minu internetideitide ajaloos on neid pigem vähe olnud. Ja juba järgmisel nädalavahetusel jäi ta minu juurde ööseks (seksini läks veel omajagu aega) ja nii see suhe meil arenema hakkas 🙂 Ma olen nüüdseks ta perekonda lugematul arv kordi näinud, tema minu isa küll ainult ühe korra, aga mina ei ole kahjuks ka oma perekonnaga nii lähedane. Mu tädi on ta kolm korda näinud küll, sest teda näen ma ise ka tihedamini.

Nüüdseks oleme koos olnud 2,5 kuud.Ülilühike aeg, ma tean, aga väga õnnelik aeg on olnud. Mulle meeldib temaga koos olla ja igapäevaselt aina uusi asju tema kohta avastada. 🙂 Selles mõttes oli vbl natuke nukker ka lugeda neid kommentaare mu mõne eelmise postituse all, kus mulle öeldi, et armumine on mu ajule jälle 1:0 teinud, et küll ma varsti oma pilve pealt alla kukun, sest selline on elu – karm reaalsus tuleb varsti nagunii mulle külla. Jah, vbl, ma ei tea iial, mis tulevik toob, aga kas keegi seda üldse reaalselt teab? Et siis kui ma kirjutan, et kõik on pekkis, et siis ma olen see täiskasvanulik Jaanika, aga kui ma kirjutan, et ma olen õnnelik, siis ma olen lapsik teismeline, kes ei tohiks oma rõõmu välja näidata? Kahju, et mõned nii arvavad.

Nüüd laupäeval oli mu kallima jaoks väga raske hetk, sest ta vanaema matused olid. Mina ei näinud ta seda vanaema kunagi, sest ta oli juba viimane aasta hooldekodus olnud (olen ta teist vanaema ja vanaisa mitmeid kordi näinud, kes elus on). Igal juhul ei eeldanud ma üldse, et ma sinna matustele lähen – ja et minuga üldse hiljem peielauas arvestatakse, sest ma olen kallimaga väga vähe koos olnud. Pealegi ma ei näinud tema vanaema kunagi isiklikult. Eelmisel nädalal, kui ma olin Tartus ja kallim oli Põlvas, siis ta helistas mulle ja ütles, et ta isa on ikkagi mind ka peielaua nimekirja arvestanud. Ma olin suht šokis, sest see tundus üliperekondlik asi jne. No ma siis küsisin kallimalt, et kas tema tahab, et ma ka läheksin ja ta ütles, et ta kindlasti sooviks, et ma matustele ning peielauda läheksin. Siis otsustasingi minna.

Matused toimusid Räpina kirikus, sest ta vanaema oli sealt lähedalt pärit. Võtsime hommikul Põlva lähedalt kallima teise vanaema-vanaisa ja ta venna ka peale ning läksimegi. Ma ise istusin tagaistmel, sest muidu oleks neil seal kolmekesi kitsaks läinud – lasin kallima vanaemal ees istuda.

Minu jaoks oli tegemist küll täiesti võõra inimese matusega, aga kuna ma nägin kirikus, kuidas mu kallimal on väga raske hetk, siis mul tulid endal ka peaaegu pisarad silma. Eks nad kõik olid ka arvestanud, et millalgi see juhtub, sest vanaema oli juba hooldekodus väga nõrk, aga ikkagi on selline asi alati raske. Kallim oli mulle ikka rääkinud, et tema ühed õnnelikumad suvevaheajad olid lapsena just Räpinas oma vanaema juures.

Hiljem oli peielaud ka, kus kallima ema rääkis mälestusi oma ema kohta. Kusjuures Räpinasse sõites tuli kallima vanavanematega ja vennaga jutuks ka minu ema matus, mis ilmselgelt on olnud mu elu kõige raskem hetk. Nüüd ma suudan sellest küll juba ilma pisarateta rääkida, aga see võttis omajagu aastaid aega, kui ma suutsin sellest kõigest üldse niimoodi vestelda, et ma nutma ei hakkaks. Mitte siis ainult matustest, vaid oma ema surmast üldse.

Et laupäev oli selline väga nukker päev. Pühapäeval käisime seal külas rohkem jalutamas, kus kallim ise oma lapsepõlves elas (kus ta vanemad hetkel elavad koos ta kõige noorema 11-aastase vennaga ja seal samas kohas, aga mõned kortermajad edasi elab ta teine vend ka, kes on 28-aastane). Ma olen seal külas lapsena aega veetnud, sest mu tädipoeg elab seal, aga kuna nii tihedalt ei suhtle, siis nüüd pole täiskasvanuna sinna väga palju juhtunud. Ja pigem selle küla teises otsas olen väiksena olnud, mitte seal, kus kallima lapsepõlv möödus. Et tal jah ülejäänud perekond elab selles külas, ta ise elab Põlvas. Ja ta vanavanemad elavad ühes teises külas Põlvamaal.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, käisin eile juba kolmandat korda saunas ja polnudki enam nii palav 😀

P.S: Ma just avastasin, et ma kasutasin postituses väga palju kordi ja siis juhtus see ja siis läksin sinna ja siis oli niimoodi jne, aga kuna armumine tegi ju mu ajuga väidetavalt 1:0, siis las olla 😀

Lollakas köha/ Kui kaks korda keeratakse midagi pekki… / Mulle meeldib, et ta näitab oma emotsioone ning tundeid välja :)

Täna ei ole kohe mitte teps minu päev. Esiteks kiusab mind endiselt köha, mis vahepeal tundus juba paremaks minevat. Apteeker ütles, et kui alles nädalake on olnud, siis on ju köha algusjärgus 😀 Milline lohutus! Nüüdseks on juba pea kaks nädalat. Vahepeal saab isegi normaalselt elatud, aga siis annab see sunnik endast jälle märku – eriti just öösiti. Igal juhul november ongi vist see kuu, mil mul kipub köha olema – aastal 2013 oli ka just siis see. Olen kaks korda tantsimise ka sellepärast ära jätnud, sest ei taha end higiseks ajada.

Teine ebameeldiv asi nõuab pikemat kirjeldust. Nimelt tellisin ma tööle juba kaua aega tagasi ühed esemed ja arvestatud sai ajavaruga, et nad jõuaksid need enne valmis teha ning siis jääb meile jagamiseks ka aega. Esimene kord keerasid nad meie tellimuse pekki ja ütlesid, et saavad meile alustuseks saata 30 (nii palju oli lattu neid jäänud nind juurde tellimine võttis aega) ning hiljem siis ülejäänud 70. See polnud mitte meeldiv üllatus, aga kuna meil neid kõiki kohe vaja ei läinud ning see naine oli ise ka parajalt häiritud, et kirjastus selle niimoodi vussi keeras (nemad ostsid kirjastuselt seda teenust sisse), siis saime aru. Ikka tuleb vahel ette ja kuna saame ju esimesed 30 tükki varsti kätte, siis pole hullu.

Täna siis selgus, et kirjastus oli teist korda ka meie tellimuse pekki keeranud! Ja et saame kõik 100 tükki alles kahe nädala pärast, sest laos seda enam pole – ehk nad peavad juurde tellima ja kõik võtab aega. Kuna tegemist on üpris spetsiifilise asjaga, siis pole võimalik neid igalt poolt niimoodi vastavalt enda soovile tellida. Olin sellest kõigest nii häiritud, kui selle naisega telefonis rääkisin… Nad siis saatsid sellest esimesest valesti läinud tellimusest pildi, et ehk ikka mingil juhul saame neid kasutada (me ise palusime seda). Ei saa. Teise satsi peale juhtus neile üldse mingi muu firma logo, mis tähendas, et nendega sai veel vähem midagi teha (kuidas see küll saab üldse võimalik olla??? aga näete, täitsa saab).

Ja sai suheldud ka kõigi teiste firmadega, aga mitte keegi ei suudaks kiiremini seda tarnet teha (kui ma oleksin seda kadalippu siis teadnud, kui me nendega asju ajama hakkasime, siis ma oleksin muidugi mujale pöördunud) – seega pidime ikkagi selle sama firmaga edasi asju ajama. Jah, saame küll mingi soodustuse sellepärast ja jõuame ka ajaliselt nibin-nabin ehk ära, aga ei ole normaalne, et niimoodi kaks korda suudetakse asjad pekki keerata. Meil kõigil juhtub, mina suhtlen ka pidevalt klientidega, aga siis juhtubki üks kord. Teist korda iga normaalne inimene teeb kõik selleks, et enam ei juhtuks. Ja veel vähem sama kliendi puhul, kes niigi juba pidi selle ühe korra üle elama.

Panin kirja lõppu caps lockiga teksti, et palun mitte sel korral tellimust jälle pekki keerata. Üks on kindel – enam iial ei tee ma koostööd selle firmaga ning selle kirjastusega ka ei taha enam tegemist teha, kellelt nad teenust sisse ostavad. Minu närvid maksavad ka midagi. See naine küll vabandas ette ja taha ning ütles, et varem pole neil kunagi sellist asja selle kirjastusega olnud, aga mind see ei huvita. Kui nad peaksid selle kolmandat korda ka pekki keerama, siis… panen ma selle ettevõte nime oma blogisse suurelt ja punasega üles ning lisan juurde ka selle kirjastuse, kellega nad koostööd teevad. Ma olin täna terve päev nii kettas sellepärast. Ja oleks see siis minu süü, et näed, saan ise oma vigadest õppida, aga närvi ajab, kui niimoodi lihtsalt asjad minust sõltumata pekki keeratakse. Kuna siiani on mul olnud ainult meeldivad kogemused erinevate firmadega, siis pole ma harjunud sellega, et nii mitu korda asjad nii halvasti sujuvad.

Vot sellised ebameeldivad lood siis. Aga nüüd hoopis meeldivate asjadeni 🙂 Nimelt nädalavahetus oli mul väga meeldiv! Läksin reedel Põlvasse (mu kallim elab seal, ta vanematekodu on Põlvale väga lähedal, aga ta ise elab nüüd päris linnas sees). Otsustasime reedel hoopis Räpinasse sõita, mis on mu kallimale väga südamelähedane linn, sest ta vanaema elas seal kunagi – seega ta tunneb seda väga hästi. Ütlesin tallegi, et olen ainult Räpinast läbi sõitnud, aga siis ei jätnud mulle see väga head muljet. Kuid nüüd tundus juba palju normaalsem koht 🙂 Ütlesin kallimale ka, et üks blogija (ehk siis Lipsuke :D) elab Räpinas. Mitte et see talle nii vajalik info oleks, sest ta ei loe ühtegi blogi, aga mis siis 😀

Käisime reedel Räpinas Provintsi kohvikus, kus mu kallim ka varem käinud polnud. Täitsa normaalne koht oli, olime seal tagumises saalis ainukestena – seega suhteliselt privaatne olemine oli 🙂

Laupäeval magasime poole päevani ja käisime enne Tartusse suundumist Võrus. Mu kallim tunneb Võru linna ka päris normaalselt, kuigi Räpinat teab ta muidugi rohkem (No Põlvast muidugi rääkimata, mis ta kodulinn on). Võrus käisime ühes väga hubases kohvikus nimega Taevas, mis oli väga ägeda atmosfääriga! 🙂

Tulime laupäeval sellepärast Tartusse tagasi, et tal oli ühele sünnipäevale minek ning mina pidin ülivara tuttu minema, sest pidin pühapäeval kell 06.00 ärkama. Andsin talle oma korteri varuvõtmed ja ta siis öösel tuli minu juurde.

Pühapäeval kell 06.00 ärgata oli minu jaoks piin, aga kuna suundusime töökaaslastega Robotexile, siis oli start kell 07.30 kontorist. Jätsin oma kallima enda juurde tuttu ja jäi diil, et ta jääbki minu juurde ning pühapäeva öö saame ka veel koos olla (kuna tal on sel nädalal õhtune vahetus tööl, siis ta ei pidanud ülivara esmaspäeval ärkama).

Robotex oli vinge kogemus ja kuigi meie meeskond edasi ei saanud, siis tegid nad suure töö ära! Mina tehnilisest poolest nagunii midagi ei jaga, aga nad olid väga tublid – eriti kaks, kes lausa terveks laupäeva ööseks Messikeskusesse jäid, et meie robotile elu sisse puhuda. Ehk oli asi selles, et sel aastal jäi see asi viimasele minutile  – järgmisel aastal saab varem asju ajama hakata 🙂

Jõudsime Tartusse tagasi kella 16.30ks juba, sest kuna me peavõistlusele ei kvalifitseerunud, siis lõppeski meie jaoks see kahjuks varem ära. Mu kallim võttis mind kontori juurest peale ning käisime veel kord Mäkis burksi söömas.

Õhtul minu juures olles vaatasime “Roaldi nädala” korduse ära, kus sel korral räägiti Elmari tutvumissaatest. Nojah, seal olid päris omapärased inimesed, aga nagu öeldakse – tänapäeval leiab iga pott oma kaane. Hiljem sai ka telekast “Sangarid” ära vaadatud, mille kohta mu sõbranna ütles, et suhteliselt keskpärane film on. Oli tõesti suhteliselt keskpärane, ei midagi erilist.

Mind ajas esmaspäeval jälle äratuskell üles (sel korral õnneks kell 08.05, mitte kell 06.00 :D) ja mu kallim sai minu juurde tuttu jääda, kuna tema töö algas Põlvas alles kell 14.30. Seega jätsime hommikul hüvasti ja nii ma tööle suundusingi. Kui ma õhtul koju tulin, siis ta oli nii armsalt prügikasti välja viinud ja diivani kokku pannud ning kõik ilusti oma kohale pannud (ma pole siiani veel magamistuppa voodit ega madratsit muretsenud, seega elangi hetkel elutoas, aga seal on nagunii telekas, mida mulle vaadata meeldib :D). Ilma et ma oleksin midagi pidanud paluma 🙂 Sellised väiksed žestid on minu meelest nii armsad 🙂

Üldse oli kogu nädalavahetus jälle nii super, aga temaga koos olles see ongi niimoodi. Nüüd näeme teineteist jälle ülehomme, aga suhtleme igapäevaselt telefonis ning sõnumite teel. Mulle meeldib mu kallima puhul see, et ta näitab oma emotsioone välja, ta ütleb mulle, et ta igatseb mind, et olen talle kallis, et ta on minusse armunud (sest ma ise tunnen tema puhul ju täpselt samamoodi). Me teame küll teineteist suhteliselt vähe aega, aga mis siis – ikkagi on hea selliseid asju kuulda. Kuna ma ise olen selline inimene, kes näitab oma emotsioone välja, siis nüüdseks olen ma taibanud, et sarnase mõttemaailmaga mehed meeldivad mulle väga 🙂

Minult on küsitud, et mis ma oma kallima hüüdnimeks siin blogis panen. Ja teate – ei pane mitte midagi. Ei mingit iseloomustavat sõna, ei mingit muud sõna. Kutsungi teda oma kallimaks 🙂 Ma olen nendest igasugustest muudest sõnadest vist vaikselt välja kasvanud.

Vot sellised lood siis hetkel 🙂