Laupäev Tõrvas ja Antslas/ Üle pika aja saunas/ Kui blogija võtab mingeid kommentaare rünnakuna, aga need ei ole tegelikult niimoodi mõeldud…

Eile oli ilus laupäev ja hommikul me mõtlesime, et mida selle päevakesega peale hakata. Mina pakkusin välja, et võiks Tõrvasse ja Antslasse sõita, kus ma viimati lapsena käisin. Mul on nimelt mõlemas linnas isapoolsed sugulased, aga me ei suhtle enam eriti, sest vanatädi ja tema mees surid ära – noorema põlvkonnaga enam kahjuks läbi ei käi. Ma kusjuures ei mäletagi, kes meil Antslas täpsemalt elas, aga Tõrvas elas vist vanatädi. Vist oli niipidi. Ja millegipärast olin ma alati arvanud, et Antsla on suurem kui Tõrva, aga tegelikult pole, sest Tõrvas elab 2800 inimest ja Antslas 1300. Olin terve elu vales elanud 😀

Kõigepealt suundusime Tõrvasse. Meil on alati Hendrikuga see asi, et kui me kuhugi sõidame ja mingist tootmisettevõttest möödume, siis ma alati mainin, et näed, sinna olen müügijuhi saatnud, aga nad ei hakanud meie kliendiks, see ettevõte on meie klient, selle saame varsti kliendiks, neil on ainult käsitöölahendused – seega meie lahendus neile ei sobiks jne 😀 Päris huvitav on niimoodi reaalselt nendest tootmisettevõtetest mööda sõita, mis on mulle nime poolest vägagi tuttavad, sest olen sinna helistanud ja meie müügijuht on seal ka kohal käinud. Ja kusjuures vahepeal niimoodi ringi sõites jääb mulle silma ka mingi tootmisettevõte, millest ma veel pole kuulnud – ehk siis saan tööl olles järele uurida selle kohta ja ehk ka müügimehe sinna saata 🙂

Kuid Tõrva oli väga ilus! Neil on vist suhteliselt uus keskväljak/peaväljak loodud, ma täpselt muidugi ei tea ka, millal see on tehtud, aga tundub uus. Kahjuks ei mäletanud ma lapsepõlvest suurt midagi sellest linnast, ilmselt ka selle tõttu, et ma pigem olingi mingis majas sugulaste juures, aga linna ennast kui sellist ei näinudki. Jalutasime Tõrvas ringi ja see oli väga kaunis linn! Ja väga viisakad lapsed on ka seal – nimelt kõndisime mingil suvalisel väiksel tänaval, kui kohalikud lapsed meile tere ütlesid. See oli nii armas 🙂 Ilmselt said nad ka aru, et päris kohalikud me pole, sest see tänav ei asunud enam kesklinnaski, olime oma jalutamisega kaugemale jõudnud. Tõrva meenutas mulle kohati natuke Elvat, selline armas ja nunnu linnake, kuhu igal ajal võiks tagasi minna.

Tõrvasse kohale jõudes kukkusime kohe pildistama 😀 Jah, ma tean, et ma olen luik, aga ma olengi Eestis selline – isegi sellise suvega nagu praegu.

Vol 2

Vol 3

Ilus väljak Tõrvas!

Ma kusjuures ei aimanudki, et Tõrva nii armsalt idülliline on! Olin seda linna kuidagi teistmoodi ette kujutanud, lapsepõlvest ka suurt ei mäletanud. Ilmselt nägi siis Tõrva teistsugune välja (ega ma siis seda nagunii eriti ei näinud).

Rahvast liikus Tõrvas kõvasti rohkem kui Antslas. Pildil küll näha pole, aga seal vanalinnas oli söögikohtades päris palju inimesi. Meie käisime söömas Antslas, Tõrvas mitte. Kuid kujutan ette, et sellisel Tõrva väljakul on väga tore raamatut lugeda või niisama aega maha võtta 🙂

🙂

Pisikesed ja armsad sillakesed keset Tõrvat!

Kleit, kleit, ära rohkem üles tõuse 😀

🙂

Selle maja välimus meeldis mulle Tõrvas nii palju, et tahtsin sellest kohe eraldi pilti teha 🙂

 

Pärast Tõrvas käiku suundusime Antslasse. Antslas oli täiega rahulik, inimesed olid ilmselt kodudes ega eriti ringi ei liikunud. Seal käisime ka Veski Pubis söömas, kus esimesel korrusel on söögikoht ja teisel korrusel on külalistemaja. Seal ikka rahvast oli, aga muidu tundus linn küll ülivaikne. Antsla meeldis mulle ka, aga Tõrva puges südamesse siiski rohkem. Et kui ma peaksin valima, kumb linn mulle isiklikult rohkem meeldis, siis oleks selleks Tõrva.

Antsla raudteejaam. Reisirongid sõitsid seal kuni aastani 2001, nüüd kasutatakse raudteed ainult kaubaveoks.

Antsla rongijaam tundub alguses üpris kõle, aga sellistes natuke mahajäetud kohtades on alati oma võlu, millest ehk kohe aru ei saa. Kui seal natuke aega viibida, siis see võlu jõuab pärale.

 

Pärast Antslas käiku suundusime Põlvasse tagasi. Käisime veel Hatiku järves ujumas. No mina ei plaaninud üldse vette minna, mul polnud isegi ujumisriideid kaasas, aga kuna see on alati üliprivaatne koht, kus me seal käime, siis mitte kedagi teist ei olnud. Seega solberdasin vees oma roosade mummuliste trusparite ja valge rinnahoidjaga 😀 Mul mitte kunagi pesu ei sobitu omavahel – ehk siis rinnahoidja on alati erinev kui aluspüksid. Üliharva juhtub seda, kui need omavahel klapivad. Ma polnudki varem niimoodi pesus vees käinud, aga kõige jaoks on esimene kord. Iseenesest oleks võinud ka täitsa alasti minna, sest nagunii mitte kedagi teist ei olnud. Pärast seda veel pikutasime tekil kuskil pool tundi, jäime lausa tuttu 🙂

Eilne õhtu lõppes sellega, et käisime üle pika aja Hendrikuga saunas. Me polnud oma kuu aega küll käinud. Pärast tulime Hendriku maakodust tagasi Põlvasse, vaatasime koos telekat. Sealt tuli “Viimne reliikvia”, mida me mõlemad oleme nii palju näinud, aga mida võiks lõpmatuseni veel vaadata. Mu eesti lemmikfilm läbi aegade on “Vallatud kurvid”, mis ajab mind alati naerma, kui ma seda uuesti vaatan. Aga tulles tagasi “Viimse reliikvia” juurde, siis minu jaoks on Agnes küllaltki ilus naine, Hendrik aga nii ei arva 😀 Ta ütles, et tema maitse sellise välimusega naine kohe üldse pole 😀 Ma millegipärast olin arvanud, et Agnese välimusega naine meeldib kõikidele meestele, aga vot siis – ei meeldigi 😀 Seega siinkohal väike üleskutse oma lugejatele – küsige oma meestelt, kas teie meelest on “Viimse reliikvia” Agnes ilus naine või mitte. Ma tahaksin teada, mis teised mehed sellest arvavad 😀 Ja muidugi võite naistena ise ka sama asja kohta arvamust avaldada (kuna mu blogi loevad 95 protsendi ulatuses naised, siis sellepärast ongi pöördumine just selline).

Seega eile oli päris tegus laupäev, täna on pigem kodune pühapäev, sest ilm on nagunii selline vihmane, mis on üle pika aja isegi hea! Hendrik vaatab rallit ja mina blogin.

Nüüd rääkides aga sellest, kuidas blogijad võivad teatuid kommentaare rünnakuna võtta, kuigi need pole üldse sellena mõeldud. Ma nimelt kirjutasin eelmises postituses, et hakkan Põlvasse kolides Hendrikule midagi maksma, sest see on tema korter (laenuga). Ja siis mul tuli postituse alla kommentaar, kus keegi lihtsalt küsis, et kas ta sai õigesti aru, et ma hakkan Hendrikule üüri maksma. Mina oma peas mõtlesin, et see küsija vihjab sellele, et appikene, miks peaks naine midagi mehele üldse maksma, et las mees plekib kõik kinni. Nii ma siis sellele küsijale vastasingi, et loomulikult hakkan ma mingi osa üürist maksma, et see on ju loogiline, kui ma siin ka elan, et miks see nii hämmastav peaks olema. Et ma olen alati hästi iseseisev naine olnud ja plaanin seda ka edaspidi olla, pealegi ma pole selline naine, kellele meeldib, kui mees kõik kinni maksab. Kuid siis see sama inimene kommenteeris uuesti, et ta just mõtleski seda küsimust positiivse nurga alt, sest tema leiab ka, et alati peaks enam-vähem võrdselt suhtes rahaliselt panustama. Alati muidugi ei saa ka, aga see on loogiline, et neid hetki tuleb samuti ette. Ja mina ise mõtlen ka niimoodi! Vastasin ka sellele kommentaarile, et see oli minu viga, et ma seda küsimust võtsin halva alatooniga, nagu mulle oleks tahetud vihjata, et ainult loll naine maksab midagi mehele jne. Tegelikult ei mõeldud seda üldse niimoodi. See ongi vist blogijate viga, et kuna nad on harjunud kriitikat igal teemal saama, siis nad kipuvad igast küsimusest vahel halba välja lugema. Ma ise olen vist täpselt samasugune.

Kusjuures ma tõesti arvan, et rahaliselt panustamine suhtes on oluline siis, kui mõlemad tööl käivad. Kui naine jääb lapsega koju näiteks kolmeks aastaks, aga emapalk jookseb ju ainult 1,5 aastat, siis ilmselgelt ei saa rahaliselt võrdselt panustada (kui just enne pole raha kogutud), aga see on ju ka loogiline. Ja sellisel juhul panustabki naine (või tänapäeval ka mees võib ju lapsega koju jääda) sellesse, et lapsega aega veeta – ja see on nagunii kokkuvõttes olulisem (ehk siis see panustamine suhtesse ei pea võrduma ainult rahalise poolega). Ja ka siis ei saa päris võrdselt rahaliselt suhtesse panustada, kui üks teenib 2000, teine 500 eurot, aga mingi osa ikka saab. Ma pole kunagi aru saanud sellistest naistest, kelle jaoks mehe raha on mõlemale laristamiseks (või siis pigem naisele endale rohkem), aga naise enda raha kulub ainult ilusalongides istumiseks ja poodides shoppamiseks. See on juba teine teema, kui on lapsed, mees käib tööl, aga naine mitte – siis panustabki naine laste kasvatamisse. Aga kui sellist olukorda pole, vaid ongi ainult see, et naine tahab, et mees kõik kinni maksaks… Mina näiteks läheksin hulluks, kui ma peaksin mehe käest enda isiklikeks asjadeks kogu aeg  raha küsima. Eriti siis, kui lapsi pole ja mõlemad käivad tööl. Vot sellist olukorda ma ette ei kujutaks väga. Või kui mõlemad käivad tööl, aga kuna mees on mees, siis las maksab kõik asjad kinni. Idiootsus kuubis!

Vot sellised lood siis hetkel. Ilusat pühapäeva kõigile! Ja nautige seda, sest homme on ka veel vaba päev – jee 🙂

Advertisements

Üldine jutt/ Koduriided on maailma parimad asjad!

Olin eile Põlvas ja läksin täna hommikul sealt rongiga tööle. Ehk siis harjutasin, sest septembri keskpaigast peangi ma hommikuti kaks tundi varem ärkama kui praegu. Hommikune rong lihtsalt läheb sellisel ajal, õhtusega muret pole, see läheb suht pärast tööd. Ehk siis Põlvas elades lähen ma alati ka kaks tundi varem magama kui Tartus. Kusjuures Põlvast Tartusse tööle minnes jõuan ma esimesena, sest ma jõuan tund aega varem kontorisse. Tartust minnes ei ole ma kunagi esimene, aga siis ma jõuangi kuskil 09.10 vms. Et enda ajakulu on muidugi kõvasti suurem Põlvas elades. Kui ma autojuhiloa teeksin, saaksin Põlvas elades suht samal ajal ärgata kui praegu (ehk 20 minutit varem), sest ma elan Tartus Annelinnas, aga töötan Lõunakeskuse lähedal – seega tööle lähen hetkel kahe bussiga, mis võtab juba oma aja ära. Kuna Hendrik elab Põlvas rongijaamale ülilähedal, siis hakkan ma rongiga Tartusse käima, bussiga saaks muidugi ka (ja mõnega ehk isegi päris tasuta nüüd), aga ma eelistan rongi.

Kuid mind ei hirmuta see ajakulu, sest ma olen sellega juba harjumas. Võidan ma niigi kahes asjas, millest esimene on kõige olulisem. See on emotsionaalne pool, sest ma saan Hendrikuga igapäevaselt koos olla. Kuigi üle nädala on meil nagunii selline töögraafik, et me kohtume põhimõtteliselt ainult voodis (kui Hendrikul on tööl õhtune vahetus, tal on üks nädal hommikune ja siis õhtune), sest mina siis juba magan, kui tema töölt tuleb. Aga jah – esimest korda tuli kokku kolimine jutuks juba aprillis, aga nüüd septembris saab see siis teoks 🙂

Teine asi, milles ma võidan, on raha. Mul hakkab igakuiselt kuskil 200-300 eurot rohkem kätte jääma. Kas just kätte jääma, sest siis ma ilmselt laristan rohkem, aga jah 😀 Kolme kuu rongipilet on 130 eurot Põlva-Tartu marsuudil (kusjuures ma mõtlesin alguses, et see on palju rohkem), lisaks siis Hendrikule igakuiselt mingi summa, aga see on suht väike võrreldes sellega, mis ma siin Tartus üüri ja kommunaalide eest maksan (ja see on mul hetkel suhteliselt soodne hind Tartus kahetoalise eest). Jah, kaotan ajas, aga siis lähen ma ka varem magama. Aga võidan emotsionaalselt ja rahaliselt. See rahaline pool mind nii väga ei huvitagi, kasuks tuleb muidugi, aga just see emotsionaalne pool on kõige olulisem. See, kuidas ma saan alati Hendrikuga koos olla.

Hendrik mainis, et ta on juba natuke lugenud seda raamatut, mis ma talle sünnipäevaks kinkisin. See emotsioonidega seotud, mis ma endaga Tartusse ka kaasa võtsin, sest ta endine kursavend kinkis sama raamatu – ehk neid sai siis topelt. Ma ka plaanin seda lugeda, aga veel pole jõudnud. Hendrik ütles, et ta sai sealt päris palju nippe teada, mis vahe on emotsioonil ja tundel jne. Tema jaoks on sellised raamatud alati olulisel kohal oma elus, sest kui sa oled kord elus depressiooni põdenud, siis sind lihtsalt ka huvitavad sellised teemad rohkem. Mitte et muidu ei peaks huvitama, aga siis see kõnetab sind eriti. Hendrik alati räägib ka mulle oma avastustest ja sellest, mis ta teada saab enda kohta või üldse emotsionaalse poole kohta. Seda on alati nii huvitav kuulata. Ma muidugi olen väga uudishimulik ka ja küsin täiega küsimusi 😀

Või kui mul on halb päev olnud, siis ta alati teab, kuidas mu tuju paremaks muuta, mis sõnu öelda jne. Just see hingeline pool, mis minu jaoks nii oluline on, on temas täiega olemas. Ja ta näitab seda ka välja 🙂 Ma olen nii õnnelik, et elu mind Hendrikuga kokku viis!

Mitmed blogijad räägivad siin oma koduriietest. Et siis pigem just sel teemal, kas neil on need olemas või mitte. Minu jaoks on täiesti loogiline, et kui ma töölt või linnast koju jõuan, et siis ma vahetan riided ära. Rinnahoidjast vabanemine on maailma parim tunne! Jah, muidugi võiks ka mitte neid kanda, sest B-korvi puhul pole suurt vahet, aga nibud võivad ikka läbi näha jääda vms. Ja osad riided (kunagi oli reegel, et riided on need asjad, mida alles hakatakse õmblema ja rõivad on valmis riided, aga ma ei tea, kas see enam kehtib. mulle igal juhul meeldib sõna riided rohkem, seega kasutan siiski seda) vajavad nagunii rinnahoidjat. Lisaks on mul kodus kodukleit, kodupüksid vms, millega ma tööle just ei läheks. Mitte et ma tööl ka hullult pidulikult oleksin, suht tavaliselt (teksad ja pluus), aga teksadega ei meeldi mulle üldse kodus olla. Kuna ma klientidega otse kokku ei puutu, vaid telefonis ainult, siis saan ma suht tavaliselt ka tööl riides käia. Mul on lapsest peale alati meeldinud kooliriided kohe koduriiete vastu välja vahetada. Sest siis on palju parem olla, kodusem tunne kohe. Samas tööl või linnas olles ei ole ahistav teksade või vahel ka triiksärkidega olla (vahel harva kannan mina ka neid, kui tuju tuleb), aga kodus panen kohe oma kodukleidi selga! Mul on neid mitu, talvel külma ilmaga, kui korteris peaks jahedam olema, siis on pikad ja mugavad kodupüksid, mida kanda. Kuidas teil nende koduriietega on? Minu jaoks on need väga asendamatud asjad. Samamoodi peavad mul alati kodust väljas olles kõrvarõngad kõrvas olema, koju jõudes võtan ma need kohe ära (vanasti kusjuures olid mul kindlad kõrvarõngad, millega ma magasin ka, aga enam ma seda ei tee).

Vot sellised lood siis hetkel. Homme on juba reede! See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäev on ju ka vaba päev! Eriti hea ikka 🙂