Pikk puhkus algab (no tegelikult kuni lapse sünnini, sest siis vist enam nii palju puhata ei saa…)

Täna oli siis see päev, mil oli mu viimane tööpäev mõneks aastaks. Kontoris oli meid küll täna vähe (paljud olid väljas), aga sõime kooki selle puhul. Suurem üritus on firmapeol neljapäeval nagunii. Kuidagi omamoodi tunne on – et mis mõttes ma ei peagi homme kell 06.00 ärkama ja rongile minema? Harjumatu lausa ju 😀 No aja saan ma maha võtta kuni augustini, sest kui beebi sünnib, siis mul ilmselt enam hingetõmbeaega pole. Ma vähemalt niimoodi sisendan endale, sest ma tean, et võib hoopis paremini minna, aga siis olen kõige hullemaks ka valmis 😀 Ja kui olukord oleks oodatust hoopis roosilisem, siis oleks endal ka kohe palju parem olla.

Täna oli mul ka oma arsti visiit. Just nimelt arsti, mitte ämmaemanda sel korral. Kuna ma olen kuus ikka rohkem kui 2.5 kg juurde võtnud, siis nad soovitasid mul igaks juhuks see rasedusdiabeeditest teha. No see, kus mõõdetakse veresuhkrut enne ja siis antakse midagi magusat – ja mõõdetakse jälle seda. See on mul viiendal juunil ja võtab ilmselt pool päeva aega? Kusjuures ma plaanisin ise selle kohta nagunii küsida – just in case. Sest ma söön täpselt samamoodi nagu enne  (jah, vahel ka rämpsu), aga varem mul mitte kunagi kaal ei tõusnud niimoodi. Eks siis näha ole. Muidu oli kõik okei, vererõhk oli natuke kõrge, aga kuna mul ongi see kõrge, siis mingeid rohte ei määratud. Öeldi, et kui pea hakkab valutama, et siis kindlasti pöörduksin arsti juurde. Hetkel seda õnneks pole. No eks näis siis jah. Kas keegi on pidanud seda testi tegema, milline see oli? Kaua see aega võtab üldse? Mulle öeldi, et kui kõik on okei, siis nad ei helista ega ütle midagi, aga kui peaks ikka midagi valesti olema, siis helistavad ja eks siis ole juba näha, mis elu edasi toob. Ilmselt peab siis täiega jälgima hakkama, mida süüa tohib jne? Kellel kogemusi on, võib neid jagada – olen üks suur kõrv.

Aga endalgi uskumatu tunne, et lõpuks see pikalt oodatud puhkus ja kohe pärast seda algav dekreet kätte jõudis. No sest öösiti ma ikka vähkren, käin pissil mitmeid kordi, asendeid on ebamugav leida jne. Et kui ei pea nii vara ärkama, siis on ehk parem – saan end välja magada.

Lõpetuseks siis täna tehtud pilt kontoris 🙂 Laual oli veel eelmisel nädalal kõvasti rohkem asju, aga nüüd tegin korda, et täna ei oleks nii palju vaja enam teha 🙂

 

Advertisements

Kolme nädala pärast saan juba puhata!/ Vanasti ma vihkasin sauna, aga nüüd igatsen seda…

Kolme nädala pärast samal ajal põõnan ma kodus! Või kas just põõnan, aga siis on mul juba dekreet alanud ja saan kodus olla. No dekreet päris mitte, sest siis on mul just puhkus alanud, mille ma vahetult enne dekreeti välja võtan. Ehk siis 27.mai on mul viimane tööpäev pikaks ajaks, siis algab pisike puhkus ja 08.juunil algab juba dekreet. Ma nii ootan seda! Kuna ma öösiti ikka ärkan mitu korda (kas või selleks, et WC-sse minna), sest asendid on halvad või ei saa und jne. Tegelikult ongi ju ainult kaks asendit, milles soovitatakse magada – külili. Ma ikka vahel tudun selili ka, aga no ega see seljale enam hästi ei mõju, sest kipub valutama teine. Ja kuidas ma igatsen kõhuli magamist! See oli enne rasedust üks mu lemmikasenditest!

Nädalavahetus möödus suhteliselt vaikselt, käisime Hendrikuga niisama jalutamas. Tema käis laupäeva õhtul saunas ka, aga mina läksin lihtsalt kaasa. Ja täiesti uskumatu, aga ka sauna olen ma igatsema hakanud! Viimati käisin saunas suhteliselt raseduse alguses, aga nüüd ma enam ei saa minna, sest see kuumus ei mõju mulle hästi. Ja kunagi ma vihkasin sauna, aga nüüd igatsen seda.

Muidu läheb eluke suhteliselt vaikselt, poisikluti liigutused on üha tugevamad, mille üle mul on ainult hea meel. Kas just öösiti mul selle üle nii hea meel on, kui ma magada tahaksin, aga minu meelest on see ikkagi nii äge. Kui ta vahepeal on suhteliselt rahulik olnud, siis ma räägin temaga (või siis mõtlen – sest kui ma tööl olen, siis ma ilmselt ei hakka temaga kontoris rääkima :D) ja küsin, et mis ta teeb jne 😀 Ja alati pöördun ta poole tema nimega. Varsti peaks ta juba mu häält ka tajuma, sest mul on 25+3 täna. Millalgi sel ajal nad hakkavad ema häält tajuma ja mõne aja pärast seda ka isa oma. Ma räägin niisama ka temaga, mitte ainult siis, kui ta on vaiksem. Ma tegelikult täiega ootan temaga juba kohtumist, aga sünnitust ennast üldse ei oota. Selle osa tahaks kuidagi vahele jätta, aga no tuleb ära teha!

Ja mul on rinnad viimasel ajal jälle tundlikud, kas see ainult raseduse alguse asi ei peaks olema? Ma tean, et osadel tuleb juba varem ternespiima vms, aga mul seda ei tule. Veel mitte vähemalt.

Vot selline see elu hetkel on. Ja aeg võiks küll kiiremini minna, tahan mai lõppu juba! 🙂

Kaks nõmedat hirmu, mis mind kimbutavad…

Täna oli suhteliselt rahulik päev – sai Himmastes jalutamas käidud, kuigi see kuum ilm võtab viimasegi mõistuse ära. Kuna me arvasime alguses, et ehk hakkab vihma sadama, siis võtsime vihmavarju kaasa, mida kasutasime hoopis päiksevarjuna 😀 Seega oli sellest natuke kasu küll.

Õhtul käisime Hendriku 12-aastase venna ja tema sõbraga Kiidjärvel ujumas. No nemad kolmekesi käisid ujumas, mina solberdasin niisama vees. Ja siinkohal tuleb ka mu tänane teema – mul on kogu elu mingi teema veega olnud, mulle on ikka minevikus mitmeid kordi üritatud ujumist õpetada, aga no ma ei võta vedu. Täna Hendrik ka ütles, et võib mulle ujumist õpetada, aga ma hakkan täiega põdema ja kui vesi juba on rindadest kõrgemal, siis ma täiega kardan juba ega liigu sammugi edasi. Ja lisaks sellele ei meeldi mulle, kui inimesed vaatavad, et näete kõik, mingi täiskasvanud naine on nii saamatu… Kiidjärvel natuke ikka rahvast oli, aga ma arvan, et asi pole isegi selles privaatsemas kohas, sest kuigi ma võiksin üritada, siis ma ikkagi ei saaks hakkama. Ma olen juba enda peas selle asja loonud, et nagunii ma ei saa hakkama, ma ei suuda jne. See on nii haige värk iseenesest. Näiteks mõned aastad tagasi, kui ma olin umbes 7 kg kergem kui praegu, ei tahtnud ma üldse eriti rannas käia, sest ma alati arvasin, et kõik vaatavad, et miks mul lame kõht pole jne. Sellest sain ma õnneks ajapikku üle, sest ma sain aru, et rannas see ei koti kedagi, milline sa välja näed. Mingi kolm aastat tagasi poleks ma ealaski niimoodi vette läinud, et seltskonnaga koos olles, vbl õhtusel ajal privaatses rannas oleksin kallimaga kahekesi, aga see oleks ka suur eneseületus olnud.

Nagu ma juba mainisin, et sellest olen ma üle saanud – kui nüüd julgeks veel vähemalt üritada uuesti ujuma õppimist, siis oleks juba pool võitu. Mõnede asjade suhtes ma olen ikka täiega argpüks. Kui ujumist olen ma vähemalt mõned korrad elus üritanud õppida ebaõnnestunult, siis autojuhiloaga on see teema, et… ma lihtsalt arvan, et ma ei saaks hakkama. Ma pole mitte iial roolis olnud, mitte kordagi elus isegi nii-öelda nuusutanud rooli, aga oma peas ma olen loonud selle nõmeda kinnisidee, et ma nagunii kukuksin läbi ega saaks hakkama jne. Kuigi ma ei tea seda, sest ma pole MITTE KUNAGI seda varem isegi proovinud. Paljud on minult küsinud selle lihtsa küsimuse – aga kuidas sa tead nii kindlalt, et sa ei saaks hakkama, kui sa pole isegi proovinud? Hea küsimus, millele vastus puudub. Ma lihtsalt olen nende teemade suhtes nii ebakindel, et endalgi nõme seda tunnistada. Okei, ujumise suhtes võib veel ehk aru saada, sest olen üritanud, aga no ei julge jne (mitte et see vabandus oleks muidugi), aga autosõitu ma pole isegi proovinud. Ja oma peas juba kinnitan endale, et Jaanika, sa nagunii kukud läbi.

See on nii naljakas, et mul on teatud teemadega selline asi. Näiteks tööasjades ma pole kunagi selline. Vahel on vaja viimasel hetkel mingi aeg kuskil maakonnas välja võluda (see tähendab, et keegi tühistab aja homseks, vahel harva lausa mitu) ja kuigi päev enne on alati raskem kohtumisi järgmiseks päevaks saada (ma tavaliselt teen kaks nädalat ette neid, sest mulle meeldib, kui müügijuhi graafik on planeeritud, no nüüd enne puhkust tegin kolm nädalat ette, et kui tööle läheme, siis vähemalt esimene nädal oleks tal kohtumistega täidetud – mitte et ma hakkan tühjalt lehelt pihta, kuu aega ette teha oleks liiga palju), siis ma peaaegu alati saan. Kui just tõesti kell 16.30 ei tühistata, siis on tööpäev juba läbi ja enamus koju ära läinud. Siis ei teki küsimustki, et ma ei saa, ma isegi ei hakka endas kahtlema, sest ma tean oma võimeid ja ma tean, et ma saan. Midagi ei juhtuks, kui ma ei saaks, aga ma olen enesekindel oma võimetes. Ja neid muid näiteid on veel, kus ma olen suhteliselt kindel, et lõpuks saan ma ikka kõik niimoodi tehtud, nagu vaja on.

Aga ujumine ja autojuhiluba sellesse nimekirja kahjuks ei kuulu. Mainisin täna seda Hendriku emale ka (viisime pärast ta noorema venna koju tagasi) ja ta ütles, et tal on sama mure, et ta ka ei julge vees kaugemale minna kui rinnuni ja siis on juba paanika lahti, et upub ära. Ehk siis ta ka ei oska ujuda. Ma seda varem ei teadnudki, et tal samamoodi on. Ma tean, et tal on näiteks autojuhiluba, aga talle ei meeldi roolis olla, on ka viimases hädas ainult, aga üldiselt on alati pigem Hendriku isa.

Mu ema ei osanud ka näiteks ujuda, teised mu perekonnaliikmed oskavad. Mu emal ja isal olid vene ajal load, aga kuna meil autot ei olnud kunagi, siis need aegusid ära ja hiljem keegi enam neid ei uuendanud. Mu Tartus elaval õel on autojuhiluba, aga ta sõidab tõesti viimase häda korras, sest talle ei meeldi roolis olla – seega on enamasti roolis ta abikaasa. Inglismaal elaval õel ei ole autojuhiluba, ta pole ka kunagi seda teinud. Ei tea, kas see autojuhiloa teema on mingi meie perekonna teema, et kellelegi väga ei meeldi autot juhtida? No Inglismaa õe kohta ma ei oska öelda, sest minu teada pole ta ka kunagi isegi proovinud roolis olla. Samas – kui nüüd võrrelda, siis kõige saamatum olen ikkagi oma perekonnas mina, sest mu ema ei osanud küll ujuda, aga autojuhiloa sai ammusel ajal tehtud. Mu mõlemad õed oskavad ujuda, ühel neist on ka autojuhiluba, ta lihtsalt ei sõida peaaegu mitte kunagi autoga. Isegi automaadiga ei sõida, sest talle ei meeldi, manuaalist rääkimata. Samas muudes asjades on mu vanem õde küll väga enesekindel ja julge, ma täiega imetlen teda sellepärast.

Kuidas oma lollidest hirmudest lahti saada? Miks on elus niimoodi, et mõne asja puhul sa tead, et sa nagunii saad hakkama, sest sa lihtsalt oled endas nii kindel, aga teiste asjade puhul võtab ebakindlus täiega võimust? Miks ei võiks seda enesekindlust kogu aeg olla? Nii palju küsimusi, millele tahaks vastust saada. Kuidas teil endal selle ebakindluse ja hirmudega teema on? Kuidas olete neid ületanud? Mõni hea nipp ehk?

Seletage lollile paari lihtsat asja…

Vaatasime eile Hendrikuga “Sügist”, mis jällegi telekas jooksis. Mul on “Sügisega” seotud üks küsimus – ma küsisin seda oma Facebookis ka, aga mingeid pädevaid vastuseid ei saanud. Ehk oskate teie mind aidata? Ma kopeerin oma Facebooki staatuse:

Palun seletage lollile asi lahti – tunnistan häbiga, et ma pole kunagi “Kevadet”, “Suve” ega “Sügist” lugenud, ainult filme näinud. Ja kui “Sügise” filmi lõpupoole siis Oskar Luts ka välja ilmub, kes oleks nagu Teele, Tootsi, Kiire, Imeliku jne koolivend olnud, siis mismoodi see veel olla sai, kui “Kevades” ega “Suves” temast haisugi polnud? Oskar Luts lihtsalt kirjutas end lambist nendesse raamatutesse või siis just konkreetselt “Sügisesse” sisse? Kuna filmis ilmselt kõike ei kajastata, siis keegi ehk võiks mulle selle asja lahti seletada  Saaksin ka valgustatud ja targemaks 

Vot selline küsimus siis – ning jah, tunnistan ausalt, et pole kunagi neid raamatuid lugenud, sest kui ma Puhjast Tartusse kolisin, siis linnakoolis oli “Kevade” juba loetud, aga Puhjas me alles pidime sinna jõudma. Ning ise pole neid raamatuid kahjuks kätte võtnud.

Teine asi, mis minus küsimusi tekitab, on Lipsukese Facebooki staatus. Kes klikkida ei viitsi, siis kopeerin Lipsukese Facebooki staatuse ka siia:

Hüsteeria level 73838393088933417, kui avastad, et nimi mida oled plaaninud oma tütrele panna ja mida oled juba 10 nädalat hinges kandnud, on ühe Eesti kuulsaima blogija poolt “ära napsatud”. Jäta veel blogide lugemisse paus sisse!!! Nii palju siis sellest, et meie perre on iga hetk sündimas üks Marta-Mai. SOS, sel lapsel pole enam nime, seega teeme nüüd ajurünnaku ja laduge mulle siia normaalseid nimesi!

Mul küll lapsi pole ja ehk ma selles mõttes ei saagi seda olukorda mõista, aga… Mis mõttes inimene ei saa oma lapsele panna Marta nimeks, sest Mallukas paneb ju ka? Esiteks – on Marta viimasel ajal suhteliselt populaarne nimi, seega neid on nagunii tuhandeid. Ja teiseks – kui Lipsukesel nagunii oli plaanis teine nimi juurde panna, mis on Malluka tulevasest lapse teisest nimest hoopis erinev, siis ei tohiks ju veel eriti probleemi olla? Ehk oleks see arusaadav siis, kui mõlemad nimed oleksid täiesti samasugused, aga ka siis oleks suht pseudoprobleem minu meelest. Jah, kui su oma suguvõsas või sõprade hulgas oleks sama nimega inimene, siis vbl veel oleks mõistetav, et miks ei taheta sama nime panna, aga minu teada Mallukas ja Lipsuke just päris bestikad pole, et nad paar korda kuus kohvitamas käiksid. Ja Marta pole selline nimi, mis oleks tõesti haruldane, sest Martasid on üpris palju. Et kui nad mõlemad tahaksid sama nime panna, mis tõesti pole eriti levinud, siis oleks ehk veel arusaadav. Kuid ka siis loeks ju see, mida lapsevanem ise tahab oma lapsele nimeks panna. Ja kas siis selle tõttu jätame paljud nimed kasutamata, sest keegi teine on juba selle nime pannud – sest eesti tuntum blogija on selle nime oma lapsele pannud või panemas? Imelik loogika minu meelest.

Lipsuke ise seletas seda asja niimoodi, et ta ei saa panna nime, mis talle kellegi konkreetsega seostub. Jällegi – kui me hästi mõtlema hakkame, siis iga nimi võib meil kellegi konkreetsega seostuda. Kui sa just tõesti lapsele Dildomar nimeks ei pane, aga isegi see jõledus on juba võetud (ma siinkohal ei solva last, sest tema ei ole seda nime endale pannud, aga tema vanemate mõistuses ma küll natukene kahtlen…), mis siis veel normaalsetest ja ilusatest nimedest rääkida? Ehk siis jah – seletage lollile seda nimeteemat ka, sest ma mitte teps ei saa sellest aru. Aga kõigest siin maailmas ei peagi vist aru saama ka. Aga ma tahan aru saada 😀

Muidu edeneb puhkus kenasti, Hendrik on täna Lätis tantsimas, tuleb õhtul tagasi. Neljapäeval käisime mu sugulaste juures istumas siinsamas Põlvamaal, eile õhtul käisime Hatiku järves ujumas. No Hendrik käis ujumas, ma niisama vees solberdamas, sest ma ei oska ujuda. Eile õhtul oli tegelikult juba suht jahe vesi minu jaoks, aga Hendriku jaoks oli piisavalt soe 😀 Hatiku järves on hea käia, sest seal pole peaaegu mitte kunagi rahvast. Eile küll üks paarike tuli, kui me juba hakkasime ära minema, aga üldiselt on seal väga privaatne. Mulle on alati privaatsemad kohad meeldinud, sellepärast Pärnu rand ei tõmba mind suviti kohe mitte üks raas. Ja täna näen varsti oma tädi, kes on hetkel oma poja juures Põlvamaal aega veetmas (nende sugulaste juures me neljapäeval käisimegi). Esimene puhkuse nädal on üpris kiiresti tegelikult läinud.

Peipsi järve ääres Rannapungeral ja Narvas käik :) Ida-Virumaa, ma olen sind minevikus alahinnanud, sest sa oled tegelikult imeilus ja maagiline! (ehk siis lugu sellest, kuidas ma minevikus Ida-Virumaast suurt ei arvanud, aga nüüd leian, et see on üks ilusamaid Eesti maakondasid!)

Nagu te arvate võite, siis ma eriti rahul polnud sellega, et Prantsusmaa jalka MM-is 4:2 Horvaatiale pähe tegi. Kaks väravat saadi suht joppamise peale, aga selline see jalgpall juba kord on. Vaatasime sõbrannaga seda Põlvas ja Hendrik jõudis Ventspilsist teiseks poolajaks tagasi, kus ta siis kuulis, kuidas kaks naist kisavad, kui jalkas nii ei lähe, nagu meie tahame 😀 Me kisasime siis ka, kui veel läks nii, nagu meie tahtsime – ehk kui Horvaatia alguses 1:1 Prantsusmaaga seisu viigistas. Pärast seda läks Horvaatiale olukord aina kehvemaks ja saatus oli juba suht otsustatud. No mis seal ikka – kahe aasta pärast EM, nelja aasta pärast uus MM. Ma liigade omavahelisi mänge vaadata ei viitsi, ainult EM-i ja MM-i.

Kuna meil on Hendrikuga mõlemal puhkus, siis tegime väikse väljasõidu ka! Esmaspäeval sõitsime Peipsi järve äärde ja ööbisime Rannapungerja külalistemajas. Käisime Peipsi järve ääres nii päeval kui õhtul ning see idüll oli ülimalt rahustav! Seal samas on ka Rannapungerja tuletorn, mis peaks olema ainuke Ida-Virumaa tuletorn, mis veel töötab. Ehk siis esmaspäev oligi selline looduse nautimine ja Peipsi järve kohina endasse ahmimine. Ma olen kusjuures viimasel ajal taibanud, et Ida-Virumaa on üks väga põnev maakond – ma olen sinna nüüd ka palju tihedamini juhtunud. Peipsi järve äärses piirkonnas on nagunii oma võlu, aga ka üldiselt on Ida-Virumaa väga ilus. Kunagi ma üldse ei arvanud seda, sest ma polnud sinna väga juhtunud. Panengi mõned pildid siia nüüd Rannapungerjast ja Peipsi järvest.

Imeline Peipsi järv!

Vol 2

Taustal ongi Rannapungerja tuletorn 🙂

Jee, puhkuse esimene päev ja nii hea on patareisid laadida 🙂

Oli täiega nädalavahetuse tunne, mitte esmaspäeva tunne 🙂

Järgmisel päeval otsustasime, et koju veel ei taha minna, et põrutame hoopis Narva! Me küll käisime nüüd ka Ida-Virumaa reisil korraks Narvas, aga kuna ajakava oli tihe, siis jõudsime seal ainult söömas käia. Mina olen korraks varem samuti Narvas käinud, aga siis ka põgusalt, Hendrik pole üldse. Seega oli plaan paigas – ööbisime Best Apartment Narva külalistemajas, mis asus ühe hiina restorani ülemistel korrustel. Õnneks Hendrik tsut-tsut vene keelt räägib, sest teenindaja ei osanud sõnagi eesti keelt, aga sellega peab Narvas arvestama. Mina pole kunagi vene keelt koolis õppinud, seega ei räägi ma seda sõnagi, Hendrik koolis on õppinud, aga see ongi nende teiste võõrkeeltega, et ega neid ikka eriti hästi ei oska. Ma olen saksa keelt ju näiteks õppinud, aga absoluutselt ei oska.

Narva linnuse nägemine oli Hendriku jaoks esmakordne, talle nii väga meeldis! Mulle ka, just see vaade Venemaale ning Ivangorodi piirilinnale on nii võimas, mis teisel pool Narva jõge paistab! Jalutasime Narvas päris palju ringi, seda polnud ka mina varem teinud, olin ainult linnust näinud. Ja mulle täiega meeldis Narva. No vot see ongi see inimeste ja ka minu lollus, et olin enne ainult Narva linnust näinud, mis mulle küll meeldis, siis natuke eeslinna ja arvasin, et ah, pole midagi erilist see ülejäänud Narva. Õnneks olen ma mõistnud, et esmamulje on tihtipeale petlik ja olen tänulik, et nüüd Narvaga rohkem tutvust teha sain, sest läheks kindlasti uuesti 🙂

Kui Narva kohale jõudsime, siis kohe sõime ka Chinahouses, mis asuski selle ööbimiskoha esimesel korrusel, kus me peatusime.

Teisel pool Narva jõge paistab juba Venemaa piirilinn Ivangorod, mida meil nimetatakse ka Jaanilinnaks. Ühest aastatagusest Delfi artiklist lugesin, et Narva pidi Ivangorodiga võrreldes kõvasti puhtam ja korralikum linn olema. Kuigi kahte linna lahutab vaid paarsada meetrit Narva jõge, on need kaks linna nagu siga ja kägu. Mina ei oska kaasa rääkida, sest ma pole kunagi Venemaal käinud, aga arvata võib küll, et selline märgatav erinevus võib täiesti võimalik olla.

Päris tuuline õhk oli eile Narvas 😀

😀

Naljakas, et Venemaa on nii lähedal, aga samas siiski päris niisama minna ei saa, sest pead viisa taotlema. Ja kuigi enamasti viisa peaks ju saama, siis Hendriku rahvatantsutrupile seda ei antud, kui nad tahtsid Pihkvasse esinema minna. Üksikutele taotlejatele ehk antakse seda viisat siiski rohkem.

Narva jõgi ja kaugelt paistev Ivangorod.

Narva Raekoja plats, mis oli õhtusel ajal üpriski tühi.

Kui Tartus on väga populaarne kohtumispaik Raekoja plats, siis Narvas ei saa vist sama öelda 😀

Eile õhtul Hendrik oma Vana Tallinnat nautimas 🙂

Vot selline see meie reisike oligi! Täna tulime Põlvasse tagasi, käisime päeval veel Peipsi järve ääres – sel korral Kauksis, sõime ka veel teel siia. Kuna meil veel puhkust jagub, siis eks näis, mis meil veel plaanis on, vaatame seda jooksvalt 🙂

Aga jah – mulle meeldisid mõlemad reisimise päevad, aga eriti meeldis mulle Narvas käik. Kui mööda Narva vanalinna ja kesklinna tänavaid jalutada, siis selles on mingi omamoodi võlu sees, mida ma varem polnud avastanud, sest ma polnud seda kunagi enne teinud, olin ainult linnust näinud. Ja nüüd olles rohkem Ida-Virumaad tundma õppinud, võin öelda, et minu meelest on see üks kaunimaid Eesti maakondasid. No Peispi järve-äärne piirkond nagunii (Alajõe, Kauksi, Rannapungerja, Kasepää, Mustvee jne, millest küll Kasepää ja Mustvee asuvad Jõgevamaal, aga tõin need ikkagi siinkohal ära, sest need on megailusad Peipsi-äärsed kohad!), aga ka Ida-Virumaa linnad/alevid/alevikud on ilusad. Ka Sillamäel on oma võlu, mida ma ehk aasta tagasi ei osanud märgata, aga nüüd uuesti 1,5 nädalat tagasi sinna sattudes sain ma sellest aru. Toila, Narva-Jõesuu, Jõhvi on superilusad! Ja Narva muidugi ka 🙂 Viivikonna ehk kummitusküla Ida-Virumaal ei ole kindlasti klassikaliselt ilus koht, aga see on midagi teistsugust, maagilist, mida mujal Eesti maakondades ei kohta. Kohtla-Järvelt olen ma ainult korraks läbi sõitnud, aga tahaks millalgi sinna ka rohkemaks ajaks minna. Mul on hea meel, et elu on mind rohkem Ida-Virumaaga tutvuma pannud, sest tunnistan häbiga, et olin kunagi arvamusel, et see on mõttetu paik, mida ma eriti külastada ei viitsiks. Ma olin ikka nii loll! Õnneks olen ma sellest ise ka aru saanud ja oma vigadest õppinud 🙂 Seega siit loo moraal – ära ole pealiskaudsete arvamuste küüsis ning mine tutvu enne ise mingi konkreetse kohaga, mitte ära tee järeldusi selle põhjal, mida sa kellegi käest kuulnud vms oled. Kas teil on ka mingi kohaga olnud mõni lollakas eelarvamus, aga kui olete seal ise ära käinud, siis olete mõistnud, et see eelarvamus oli täiesti mõttetu, sest tegelikult see koht on palju ilusam, kui te arvasite?

Muidu on elu nagu lill, aga see palavus veits on liiga hull. Umbes 6-7 kraadi vähem sooja oleks palju parem. Aga saab kuidagi ikka hakkama 🙂 Ja veel on puhkuse esimene nädal, jee! 🙂

Jalka MM finaali ootuses – Horvaatia poolt pöidlaid hoidmas :) / Ma olen inimene, kes ei vaja väga palju oma ruumi/ Mõned filmitutvustused, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

Olen nüüd Põlvas ja Hendrik peaks ka kuskil 17.00 ajal jõudma. Neil siiski toimus asendusreis Ventspilsi, kus nad ise ei esinenud, aga käisid niisama oma rahvatantsurühmaga reisil. Täna on jalka finaal Prantsusmaa ja Horvaatia vahel, mida mu sõbranna tuleb ka meile vaatama (ta ise elab samuti Põlvamaal). Ta on ka Horvaatia poolt, seega saame täiega koos karjuda 😀 Eilses kolmanda koha mängus olin ma Belgia poolt ja nemad ka selle õnneks said! Kuigi kolmas koht ei ole vist kellelegi eriti oluline mäng, EM-l näiteks üldse kolmanda koha mängu ei ole.

Kuna ma pole Hendrikut juba pea nädal näinud (viimati esmaspäeva hommikul, kui tööle läksin – tal oli see nädal õhtune vahetus, siis me nädala keskel ei näe ning nüüd nädala lõpus läks ta reisile), siis ma ikka täiega igatsen. Mitte et ma muidu ei igatseks, aga nädala keskel on kuidagi muud toimetused – töö ja värki, siis võib-olla ei mõtle sellele nii väga. Ning nädalavahetustel oleme alati ju suht näinud, aga õnneks algab meil mõlemal nüüd kahenädalane puhkus! Eile ma ka just halasin Hendrikule, et ma igatsen teda täiega jne, mille kohta ta ütles, et see ongi ju normaalne ja tema igatseb ka. Ma olin nagu, et millal su reis ometi läbi saab  😀 Vahel ma olen selline emotsionaalsuse hunnik, eriti kui päevad on kohe algamas ja täna nad algavad. Ja siinkohal – kuna mõned on mu blogi kommentaariumis arvanud, et mu lisakilod on tekkinud sellest, et ma olen rase, siis kahjuks pean pettumuse valmistama – ma olen lihtsalt paksemaks läinud. Täna algavad päevad, mis plaastrite tõttu on alati väga täpsed. Ja just pikendasin oma plaastrite reptsepti kuueks kuuks ka. Ja uskuge mind – kui ma kunagi peaksin rasedaks jääma, siis ma ei plaani seda varjata, vaid mainiksin ikka blogis ka. Kas just esimese kolme kuu jooksul, aga hiljem kindlasti. Ma ei ole selline inimene, kes tahaks ja suudaks seda kauem varjata 😀 Seega see ei ole hetkel teemaks, on lihtsalt istuv kontoritöö. Ja tissid võivad mõnel pildil sellepärast ka suuremad tunduda, et ma vahel kannan push-upi. Nii hästi mul kahjuks läinud pole, et tissidesse juurde võetud kilod läheksid 😀

Mallukas just kirjutas hiljuti sel teemal, et ta on selline inimene, kes vajab suhtes oma ruumi. Ma olen just vastupidine 😀 Mulle alati meeldib, kui Hendrikuga telekat vaatame, siis oleme kuidagi ühenduses – a la kaisus, hoiame kätest kinni jne. Ja üritustel ka meeldib, kui ühe käsi on teise põlvel jne. No me oleme vähe koos ka olnud, aga ma pole üldiselt juba selline inimene, kes väga palju oma ruumi vajaks. Õnneks Hendrik on ka alati see, kes tahab mingit kontakti ja otsib ise ka seda  – selles mõttes me oleme sarnased. Kuidas teil selle oma ruumi vajamisega on? Ja kas tahate ka alati kuidagi embuses vms olla, kui kaaslasega midagi koos vaatate jne?

Ma olen siin vahepeal jälle Telia filmiriiulit ja ka videolaenatust päris agaralt kasutanud. Kunagi ma videolaenutest eriti filme ei vaadanud, aga nüüd on mul Telia arved palju suuremad, sest seal on need filmid tasulised, aga ka palju paremad. Kui ma Põlvasse kolin, siis Telia tuleb minuga kaasa, sest Hendrikul on ainult kolm vabalevi kanalit – teda lihtsalt ei huvita telekas nii palju, aga ma ei kujutaks ilma selleta oma elu ettegi 😀 Seebikatest vaatan ma täielikult ainult “Vapraid ja ilusaid”, teisi vaatan kerides. Sony Channelil on üks Ladina-Ameerika seebikas, mida ma kunagi netist olen vaadanud juba, aga nüüd niisama vaatan jälle, aga kuna kõike ei viitsi uuesti vaadata, siis keringi. Ja mulle nii meeldib, et nad seal tõlgivad alla, mitte peale, sest mulle meeldib alati hispaaniakeelseid seebikaid niimoodi vaadata, et ma ei peaks seda eestikeelset tõlget pealt kuulama. Mul poleks seda tõlget nagunii vaja, sest ma saan aru, aga kui ma ka ei saaks aru, siis see alla tõlkimine on palju mugavam nagunii. Nii hea on see järelevaatamise võimalus ikka. Kui seebikateta ma veel suudaksin elada, siis ilma filmiriiulita või videolaenutuseta kindlasti mitte. Näiteks eile vaatasin “Nullpunkti” ära, mida ma siiani veel näinud polnud. See ongi vist see film, kus Saara Kadak ja Märt Pius tutvusid ning pärast seda armusid päris elus ka? Vist peaks olema. Ma usun, et enamus on seda filmi näinud, ma ei olnud – täitsa vaadatav oli, aga midagi nii ülierilist see ka ei olnud.

Ma üldiselt vaatan pigem õudukaid ja viimase aja parimaid leide on olnud “The Forest” – see on küll IMDb-s suht madala hinde saanud, aga mulle ikkagi meeldis. Räägib kaksiõdedest, kellest üks kaob Jaapani enesetapumetsa lähedal ära ning teine läheb teda sinna otsima. Muidugi sellises metsas on niigi jube olla, pluss veel igasugused muud asjad, mis seal juhtuma hakkavad. Mulle täitsa meeldis. Midagi olen ma veel siin vahepeal õudukatest vaadanud, aga hetkel ei meenu. Aa – see oli ka täitsa vaadatav – “Amityville: The Awakening” – kuigi neid igasuguseid haigeid poegi, kellesse mingi muu olend on sisse pugenud, olen ma juba mitmeid kordi näinud, et nii palju see mind enam ei kõneta. Kuid siiski suhtliselt normaalne oli see õudukas.

Komöödiatest vaatasin soome filmi “Kuudes kerta”, kus isegi meie endi Stig Rästa kõrvalosas mängib! Ning Elina ja Stigi laulu “Goodbye to Yesterday” võib mitmeid kordi kuulda. Iseenesest treiler tundus huvitavam, film ise nii palju ei meeldinud. Räägib mehest ja naisest, kes tutvuvad ning on pigem boonustega sõbrad, aga naine armub lõpuks ära ning hakkab hoopis midagi rohkemat sellest suhtest ootama… Mehel on aga igas Soome linnas naine olemas (ja mujal riikides ka, kus ta tööreisidel käib), keda panna, lisaks on ta veel abielus jne. Ehk siis seelikukütt, kes ei muuda mitte kunagi oma harjumusi, kuigi ta võib seda lubada. Isegi oma hea sõbra (keda mängibki Stig Rästa) tulevast naist paneb. Ajaviiteks võib vaadata, aga midagi nii erilist see polnud.

Kui veel näiteks Tele2 ja Telia erinevustest rääkida, siis Telia levi on parem ja mobiiline internet samuti. Nimelt on mul moblas kaks SIM-kaarti – isiklik number on Tele2-s ja töönumber on Telias. Ja kui eelmisel reedel Greete Motellis ja Käre talus käisime suvepäevi pidamas, siis mu Tele2 nett ega levi sinna ei levinud, Telia oma aga küll. Veel mõned korrad on sama juhtunud, näiteks Orava külas oli sama lugu. Üldiselt olen ma oma Tele2-ga ka rahul, lihtsalt mõnes kohas annab märku küll, et Telia on parem. See oli lihtsalt vahemärkuseks.

Ja ma tean, et ilma üle ei tohiks viriseda, sest Eestis on niigi vähe päikest ning puhkuse ajal ei tahaks seda vihma (nagu eelmisel aastal oli – kaks nädalat puhkuse ajal ainult sadas ja kui tööle pidi tagasi minema, siis oli kaks nädalat päikest), aga see 30-kraadine kuumus võtab viimsegi mõistuse ära 😀 Mulle sobiks nii 22-25, rohkem väga ei tahaks. Ehk siis nagu eestlastele kombeks – ma ikka virisen ilma üle 😀 Kuidas teie praeguse palavusega rahul olete – ma eeldan, et see meeldib teile, sest sellist ilma näeb Eestis üpris harva. Kuigi selle aasta terve maikuu oli ka väga soe, mis on üpriski haruldane juhus.

Vot sellised lood siis täna 🙂 Ja nii hea tunne, sest homme on esmaspäev ning puhkuse esimene päev! Ma tean, et need kaks nädalat lähevad täiega kiiresti, sest nii see kipub alati puhkusel olema, aga hea on ikkagi!

Erinevad jõulupeod / Ööklubi Kino/ Haapsalu ja Pärnu / Sain aasta vanemaks/ Aastal 2018 ootavad mind Bryan Adamsi kontsert ja Retrobest! :)

Pole nii ammu kirjutanud. Ma isegi ei tea, kust ma alustama peaksin, et omadega järje peale jõuda, aga ma usun, et algusest on päris hea variant 😀 Ühte postitusesse ka ehk päris kõike ära mahutada ei õnnestu, aga eks näis, mis elu toob 🙂 Võib-olla jaksan ikka kõik korraga ka kirja panna.

Viimane nädal tööl oli oli megakiire, aga aitas teadmine, et kohe saab nädalakese puhata! Nüüd on see nädal küll juba läbi saamas, sest teisipäeval peab uuesti tööle minema, aga vahepeal olen saanud ka korralikult aja maha võtta 🙂 Meie jõulupidu kontoris oli 21.detsembril – olin kõigile nende nimetähtedega jutukesed ette valmistanud – ehk siis, kui kellegi nimi algas M-tähega, siis oli kogu tema jutt ainult M-tähega 😀 Ega see kerge ülesanne polnud ja meie firmas töötavale lätlasele tegin inglisekeelse teksti, sest ilmselgelt läti keeles ma poleks suutnud seda teha 😀 Ta küll jõulupeost osa ei võtnud, aga kui jaanuaris tööle tuleb, siis saab selle kätte. Lisaks tegime suvaliselt loosipakke ning firma poolt saime ka Dorpat Spa kinkekaardi, mis mul veel kasutamata on. Kuid kõige ägedama kingituse sain ma töökaaslastelt sünnipäevaks – kaks 2-päeva piletit suvel toimuvale Retrobestile! Ma olen küll „We love the 90’s“ festivalil käinud, kuid Retrobestile Pühajärvel pole ma siiani kordagi jõudnud. Ning nüüd saan ma lausa kaheks päevaks minna ja retrorütmide taktis tantsida! On hea, kui inimesed teavad, millist muusikat ma armastan, sest selline kingitus on minule kui retropedele täielik rusikas silmaauku! Et see oli väga õige ja hea kingitus! 🙂

Kui kontoris sai jõulupidu läbi, siis saime kingitused koju ära viia ning Müncheni Restorani sammud seada. Seal oli meile laud broneeritud ja selline jõulusööming planeeritud. Olime seal tegelikult kauem, kui nad üldse avatud pidid olema, aga kuna rahvast oli palju, siis ilmselt nad panidki planeeritust hoopis hiljem uksed kinni. Pärast käisime veel töökaaslastega Trepis natuke shotte tegemas ja siis oli aeg taksoga koju minna. Järgmisel päeval oli kontoris üleüldine koristamine, kuhu oli päris raske hommikul kohale jõuda, sest jõudsin kell 02.30 koju 😀 Üldse oli reedel maru hõre olemine, aga shotid mõjuvad mulle alati niimoodi 😀

Reede õhtul seadsin sammud Põlvasse, kus nägin oma kallimat. Jah, ma tean, et mu eelmise postituse alla tuli palju kommentaare, et minu blogi tõttu on teil sõnast kallim oksendamiseni ning ma peaksin selle ikka mingi muu sõnaga asendama, aga ma hetkel ei taha. Seega saan vaid teile kaasa tunda, et olen sellise tunde tekitanud, aga ehk saate millalgi üle 🙂 Eks natuke palju sõnakordusi tuleb, aga mis seal ikka siis.

Nägin selle ka Põlvas ära, kuidas kallim jõulupuid müüs, sest jõudsin sinna reedel just siis, kui ta ametis oli. Õhtul seadsime sammud (tegelikult auto – kallim oli kaine autojuht) ühele jõulueelsele üritusele, kus toimus ka suvalises järjekorras loosipakkide jagamine. Ühele neiule langes osaks selline rõõm, et ta sai naistekalendri – ehk siis igas kuus oli mingi meela neiu pilt väga napis rõivastuses – enamasti kas bikiinides või pesus 😀 Tüüp, kes selle loosipaki tegi, lootis täiega, et see õnn langeb osaks mingile noormehele, aga läks teistmoodi 😀

Seal seltskonnas juhtusin nüüd rohkem suhtlema ka selle sünnipäevalapsega, kelle sünnipäeval ma nädal tagasi olin käinud. Ja suhtlesin üldse rohkem kui eelmisel üritusel. Rääkisime niisama maast ja ilmast, kui järsku see naine hakkas arutama, et ei teagi, kellel meie seltskonnas järgmisena sünnipäev on. Ma ei öelnud midagi alguses, aga siis ta küsis mu sünnipäeva ja ma sain öelda, et kui kell on üle südaöö, siis on mul täna sünnipäev (ja kell oli üle südaöö) 😀 Ka mu kallim polnud veel kella vaadanud (tol hetkel suhtlesin just selle neiuga ainult, kallim suhtles oma sõpradega) ja siis läks hull orgunn lahti – Jaanikal on sünnipäev, tuleb ta üles tõsta(keegi sellest seltskonnast seda peale mu kallima varem ei teadnud) 😀 Ja nii mehed mind 28 korda üles tõstsidki tooli peal, ma küll natuke kartsin, et löön pea lakke ära, sest nad tõstsid nii kõrgele, aga õnneks niimoodi ei läinud 😀 Ma hoidsin natuke all ka pead, sest hirm oli küll tegelikult 😀 Ma ei mäletagi, millal mind viimati üles tõsteti niimoodi – ehk siis, kui 25 sain ja oma sünnipäeva suuremalt pidasin? Aga mul pole hetkel meeles, kas siis tõsteti üles või pigem jääb see ikka kuhugi kooliaega.

Pärast sealset istumist oli kõigil plaanis ööklubisse Kino minna. Meil kallimaga esialgu mitte, sest ta pidi ka laupäeval suhteliselt vara ärkama, et veel viimaseid jõulukuuski müüma minna (suht enamus olid juba ära ostetud). Seega viis kallim kaine autojuhina inimesi klubisse ära, mina jäin sinna korterisse ootama, et siis kõige hiljem peale minna. Tegelikult tekkis mul endalgi isu ööklubisse minna, sest ma polnud kunagi Kinos käinud – ja mulle on alati meeldinud sellised pidutsemiskohad, kuhu ma varem oma jalga tõstnud pole. Esinejaks oli Merilyn Uusküla ehk Merca ja selline süldimuusika on mulle ka alati peale läinud 😀

Kui lõpuks viimane sats siis klubisse ära sai viidud, juhtus hoopis niimoodi, et me läksime ka! Kuna tegemist oli mu sünnipäevaga, siis kallim ütles, et loomulikult läheme, kui ma tahan. Et küll ta järgmisel päeval tööl hakkama saab. Ega me kaua olnudki – kuskil tunnike, aga nägime Merca ja tema tissid ikka ära 😀

Ööklubis sai seltskonnas tantsitud, kallimaga kahekesi tantsitud, niisama juttu räägitud ja oldud. Kusjuures ma ise eeldasin, et see ööklubi on väiksem, aga tegelikult oli isegi suhteliselt normaalse suurusega. Mingi aeg ma nägin enda jaoks väga tuttavat neiut, kuigi ma alguses ei saanudki aru, kust ma teda teada võiksin. Ja siis jõudis kohale, et ma tegelikult ju ei teagi seda naist isiklikult, aga ma olen hea spioon – tegemist oli mu kallimaga eksiga 😀 Eks me ikka olime eksidest rääkinud ja mu kallima viimane suhe, mis aprillis lõppes, kestis selle naisega kuskil kolm aastat. Kui me kallimaga teineteist Facebooki lisasime, siis ma mingite kommentaaride ja laikide peale panin asja kokku, et tegemist on tema eksiga – ja nagu näha, oli mul ka eriti hea pildimälu!

Kui me sellest naisest möödusime, siis nad teretasid ka. Hiljem ma ütlesin ka kallimale, et teadsin, et see tema eks oli, sest kuigi ta pole iial ta nime maininud ega pilte näidanud, siis neid asju saab kergelt välja uurida. Mu kallim ütles, et ta tegi samuti Facebookis enne uurimistööd ja on ka Härra kontot vaadanud. Aga temal oli selles mõttes kergem taustauuringut teha, et kui me teineteist Facebooki lisasime, siis ma vist olin isegi mõnel Härra sõbranna poolt lisatud pildil koos temaga tagitud, millelt ma alles hiljem tagi eemaldasin. Pluss megapalju kommentaare, millest ma nüüd mõned olen ära kustutanud, aga mingid on kindlasti alles. Kallim küll mainis, et ta pole päris kindel, et kas ta niimoodi suudaks mu eksi kohe ära tunda, kui ta teda nägema juhtuks ega teaks, et tegemist on temaga. Ma ütlesingi, et teda ilmselt Põlvas nägema ei juhtu, et pigem ikka Tartus. Aga jah, Põlva on ju nii väike, seal on ainult üks ööklubi, loogiline, et siis juhtuvad inimesed samasse kohta. Kallima eks elab nagunii Põlvas ju.

Kuskil kella 02.15 ajaks sai pidu meie jaoks läbi, teised jäid küll veel möllu panema. Hommikul sain mina kaua tududa ja päev ise oli imeline! Nägin sõbrannat, kellega käisime Jäägri pubis ja Vanas Vaksalis istumas. Kallim kinkis mulle sünnipäevaks Bryan Adamsi kontserdipileti 🙂 Ta endale ostis selle pileti juba enne meie kohtumist ja kui ma siis mainisin, et oh, nii vinge, et mulle ka täiega meeldiks sinna minna, aga ma nagu ise selle pileti ostmiseni ei jõudnud, siis ta kinkis mulle selle. Seega aasta 2018 tuleb elamusterohke – mais ootab meid Bryan Adamsi kontsert ning juuni lõpus Retrobest! 🙂 Ma polegi kunagi varem Saku Suurhallis käinud ju 😀

Minu sünnipäeva õhtul käisime veel kallima vanemate juurest korraks läbi, kes mind ka lilledega õnnitlesid. Enne seda olime kallimaga saunas käinud ja ma võin öelda, et ma nii väga ei vihkagi seda enam 😀 Ma küll vaevalt kunagi oma elus jõuan sauna armastamiseni, aga vähemalt ei vihka seda enam. Progress missugune 😀

24.detsembril oli istumine kallima vanaema juures, kus toimus selline traditsiooniline jõulusööming. 25.detsembril sõitsime Tartusse, kus ma kodust mõned asjad võtsin, lisaks käisime mu isa juurest läbi, keda kallim esimest korda nägi. Mu õdesid ta pole veel näinud, sest üks elab Inglismaal (aga tuleb nüüd jaanuari lõpus) ja teine on ka tihti nädalavahetustel maal (nüüd jõuludel oli ka). Kuid millalgi ikka 🙂

Pärast Tartut oli meil plaan paigas – me suundusime Haapsallu! Ma polnudki kunagi talvises Haapsalus käinud, kallima jaoks oli see esimene kord üldse Haapsallu minna. Kui Lõuna-Eestis oli siis veel täielik lumeparadiis, siis Lääne-Eestis oli pigem täielik sügis. Pakkisime oma asjad Liisu Külalistemajas lahti (mis oli täiega äge koht! nad on suht hiljuti avanud ka, aga mulle väga meeldis) ja käisime natuke Haapsalu peal ringi. Kuigi ilm oli kole ja lõpuks hakkas vihma täiega sadama, siis meil oli ikkagi lõbus. Jama oli muidugi see, et kuna tegemist oli 25.detsembriga, siis olid paljud söögikohad kinni, aga mõned olid siiski õnneks lahti. Näiteks restoran Soffa oli lahti, kus olid väga maitsvad toidud! Pärast seda söömingut me hakkasime veel rohkem Haapsalus ringi kondama (Haapsalu linnuses ja promenaadil, kus kallim varem kunagi käinud polnud) ja lõpuks olimegi läbimärjad, sest vihma täiega kallas, aga saime ennast üles soojendada Talumehe kõrtsis 🙂 Sealt suundusime juba taksoga külalistemajja, sest ei tahtnud enam märjana ringi hulkuda.

Teisipäeval jätsime armsa Haapsaluga hüvasti ning suundusime Pärnusse. Seal ööbisime Muuli Hostelis, mis polnud küll nii hubane kui Liisu Külalistemaja, aga seal oli vannituba ka megasoe (Liisu Külalistemajas oli vannituba suht jahe) 😀 Ja mulle on alati meeldinud soojad vannitoad. Seal sai toatemperatuuri veel eriti soojaks panna ja ka see meeldib mulle 😀 Meil oli seal selline katuseaknaga tuba, mis oli ka väga okei 🙂

Pärnus oli ka kohutav ilm, täielik vihmasadu. Käisime niisama vanalinnas ringi ning Peetri Pizzas söömas. Kolmapäeval läks meil check-out veits üle, sest me olime aeglased – nii et koristaja tuli juba jalaga uksest sisse 😀 Siis läks küll kiireks 😀

Pärast Pärnut tegime Tartu Mäkis korra peatuse, ma polnudki varem Lõunakeskuse mäkis käinud. Seal olid meeletud järjekorrad! Ma ei teadnudki, et seal selline numbriga süsteem on, et tellid oma asjad ära ning siis teisest kohas saad numbri alusel asjad kätte. Pidime vähemalt 45 minutit ootama. Ja ma pole selliste järjekordade puhul eriti kannatlik inimene 😀

Üleeile käisime Otepääl söömas, eile käisime Tartus, kus kallim nägi mu ühte parimat sõbrannat ja tema elukaaslast, keda ta veel näinud polnud. Homme päeval oleme ka jälle Tartus, sest saame blogilugeja ja tema kallimaga kokku. Uue aasta võtame ilmselt Põlvas vastu, aga 1.jaanuaril lähen ma Tartusse tagasi, sest 2.jaanuaril tuleb juba tööle minna. Kuna mu kallimal on jõulupuhkus 8.jaanuarini, siis ta tuleb Tartusse selleks ajaks, kui mina pean juba tööl olema, aga tema veel ei pea. Tahaks ka 8-ndani puhata 😀

Et väga tore ja tegus nädal on olnud. Ja me polnudki ju varem saanud niimoodi nädal aega järjest koos olla, mis on kõik väga ilus aeg olnud! 🙂 Hetkel olengi Põlvas ja leidsin lõpuks selle aja, et mõned read ka kirja panna, sest kogu aeg on midagi toimunud – pole lihtsalt aega olnud 🙂 Eile olime ka natuke aega kallima vanematekodus, mängisime ta 11-aastase vennaga kaarte (kallimal on kaks venda: üks on 28-aastane nagu minagi, teine on 11-aastane alles. Kallim ise on 29, saab augustis 30, aga näeb välja noorem – ma arvasin alguses ta pilte vaadates, et ta on maksimaalselt 25 :D).

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, vaatasin uuesti selle eesti filmi „Teesklejad“ ära. Ma kunagi kirjutasin ka sellest. Kui veel 1,5 aastat tagasi olin ma sellest suht vaimustuses, siis nüüd tekitas see minus pigem sellise imeliku reaktsiooni. Et enam ei tundunud see üldse nii hea film olevat. Või ongi asi pigem selles, et ma olin seda juba varem näinud? Vot ei teagi. Mis teie sellest filmist üldse arvate?

Praegu enam pikemalt kirjutada ei jaksa, aga millalgi teen ehk mingi kokkuvõtva postituse 2017.aasta kohta. Mul on alati kombeks olnud selliseid kokkuvõtvaid postitusi teha. 2017 on minu jaoks kokkuvõttes väga hea aasta olnud – palju parem kui 2016! 🙂 Seda nii isiklikus elus kui ka töö mõttes.

Head vana-aasta lõppu ja kohtume uuesti juba aastal 2018! 🙂