Lõunatamine sõbrannaga Tillu kohvikus

Praegu pikka juttu ei tule, aga käisime täna sõbrannaga Tillu kohvikus söömas. Ta elab ju ka üldiselt Põlvamaal, ainult suviti on Harjumaal, kus ta lapsepõlvekodu on (sest suvel ta töötab seal). Kuna ta äsja sai autojuhiloa, siis mina ei olnudki varem niimoodi temaga sõitnud, aga nüüd tuli ta mulle järele ja pärast tõi koju ära ka (kuigi ma elan Tillu kohvikule väga lähedal). Nii tore pärastlõuna oli, ma polnud teda ammu näinud ka. Sai naistejuttu rääkida, Tillu kohviku saiakesi nautida ning pärast ka lõunat süüa, mis kõik oli väga maitsev 🙂 Mu sõbranna ka mainis, et kes oleks võinud aasta tagasi seda arvata, et ma siia kolin. Tal on muidugi ka hea meel, sest siis saame rohkem koos chillida jne 🙂

Lõpetuseks siia ka tänane pildike minust Tillu kohvikus!

Veits unise ja valge näoga (nagu ma alati olen, hehe), aga nii õnnelik 🙂 Naudin veel puhkust, päikest ja niisama olemist 🙂

Advertisements

Kõigest natuke

Olen Põlvas, Hendrik läks sõbrale appi katust paigaldama. Kolin siia päriselt 10-17 septembri vahemikus, sest siis on mul puhkus. Osad asjad olen nagunii siia juba toonud ja vaikselt toon veel. Eile just Hendrik mainis, et ta peab kapis mulle veel ruumi tegema, sest kuigi üks suur osa on juba täiesti tühi ja minu valduses, siis mu kleitidele on veel ruumi vaja 😀 Mitte et mul neid nüüd nii palju oleks, aga natuke ikka. Ma küll ei kanna neid eriti tihti.

Tartu korteriomanik mainis, et tal vahet pole, millal ma välja kolin, sest ta plaanib nagunii enne uue üürilise võtmist remonti teha – ehk siis kohe uut ei võta. No et ilmselt saaks tulevikus rohkem üüri küsida. Kuna hetkel on seal vanad aknad ja puha. Praegu oli mul kahetoalise kohta vägagi okei üür, aga see oli ka tutvuste kaudu saadud. Selles mõttes mul vedas selle korteriomanikuga, et väga mõistlik inimene on.

Hendrikule kinkisin ma sünnipäevaks ühe raamatu, mis räägib erinevatest emotsioonidest ja nende mõistmisest, sest tema jaoks on sellised teemad alati olulised. Lisaks veel Apollo kinkekaarte, et ta saaks enda maitsele vastavalt siis kas raamatuid või CD-sid osta. Ta on nimelt üks neist, kes armastab originaalplaate, mida siis autos või kodus kuulata. Täna õhtul ongi siis ta sünna tähistamine ja eile just näitasin talle neid kahte kleiti, mis ma selle ürituse jaoks ostsin ja talle meeldis ka see rohkem, mis mulle endalegi 🙂

Rääkides mu kulmudest, siis kuna ma tõesti olen neis asjades võhik, siis ma pole kunagi tehnikule maininud, et neis võiks mingi kaar vms sees olla. Ja kuna kolm erinevat Dorpati tegijat pole sellest ise aru saanud, siis ehk võiks tõesti teist salongi proovida. Et igasugused soovitused nii Tartu kui Põlva omadest on oodatud 🙂 Ma olen kusjuures üks neist inimestest, kes käib Perekooli lugemas (ja mul pole seda häbi tunnistada, mulle ei saada müstiline sõbranna kogu aeg linke) ja lugesin, et blogijate teemas tuli ka mu kulmudest juttu. Et ikka mööda on need – et see on kivi tegija kapsaaeda jne. Kusjuures eelmisel korral mainiti mulle ka mu blogi kommentaariumis, et võiks mingi kaar sees olla, aga kuna see oli märtsis, siis mul läks sel korral meelest seda tegijale mainida. Kuid tõsi see on, et eks tehnik peaks ise ka sellest aru saama, mina olen lihtsalt klient, kes läheb teenust saama ja maksab selle eest. Aga jah – nagu ma ka mainisin, siis igasugused salongide või tegijate soovitused on oodatud 🙂 Ma tean, et ma võiksin ise ka googeldada, aga alati on kuidagi kindlam, kui mu lugejad on seda soovitanud 🙂

Teate – mul on jalgadele mingid punased laigud tekkinud. Põlvedest ülespoole. Ma tean, et pärast uute teksade kandmist võib ehk nii juhtuda, aga ma pole neid kandnud, isegi neid, mis mulle jalga läksid (no teisi nagunii ei saaks kanda), seega ei saa asi selles olla, sest ma ainult proovisin neid. Ehk mingi allergia? No ma googeldasin ja variantideks on kas allergia, suhkruhaigus või vähk. Ausalt ka – üks kõik, mis inimesel ka viga poleks, googeldades annab ikka tulemuse, et raudselt on vähk. Seega pole mõtet googeldada selliseid asju! No nüüd on juba suht ära ka kadumas õnneks. Aga jah – ma olen sarigoogeldaja alati 😀

Aga muidu on elu nagu lill, ilmad on jahedamaks läinud lõpuks, Hendrikuga on nii hea koos olla ja varsti juba igapäevaselt koos elada! See on lihtsalt maailma parim tunne, kui ta enne uinumist mulle alati ütleb, et ta mind armastab 🙂 Ja mina teda ka nii väga! Ta kutsub mind ka tihti Jannuks, mida mu peregi teeb. Mina kutsun ka mõnikord Hendrikut Hennuks, aga mitte nii tihti. Ja Heints või Eints nagu ta sõpradele või perekonnale on – seda hüüdnime ma ei kasuta üldse 😀 Alguses mul oligi nii harjumatu, sest kõik ütlevad talle Heints ja nii kogu aeg. Samas mina olen ka Jannu oma perele ja Jaanika väga harva 😀

Vot sellised lood siis täna 🙂 Ilusat nädalavahetust kõigile! 🙂

Mina ja saladused ei ole hea kombinatsioon… /Nädalavahetusel (endiseid) Põlvamaa ja (praeguseid)Võrumaa külasid avastamas (Koidula ja Orava)

Teate, kui raske mul saladusi hoida on? Enda omasid ei suudaks üldse vist, aga meil on sel aastal firmaüritus enne puhkust niimoodi planeeritud, et kui iga viimne kui detail on paigas, siis anname teistele teada, et mis värk on ja kuhu minek jne. No nüüd on kõik detailid paigas ja homme on selline suurem avalikustamine ilmselt, aga mu töökaaslased on minult juba vähemalt nädalake pinninud, et kuhu me läheme (sest kuupäev on juba ammu paigas olnud ja nad teavad, et midagi toimub, sest meil on kombeks enne suvist puhkust firmapidu teha – lihtsalt varasemalt on nad alati jooksvalt teadnud, et kui asjad veel päris paigas pole olnud). Et asukohta nad juba kahtlustavad, mõned ehk teavad juba kindlalt, aga nad ei tea veel, mida me seal täpselt teeme 😀 Kui nad veel nii palju pinninud ei olnud, siis üks töökaaslane küsis, et kas ma olen sellest oma blogis kirjutanud. Ütlesin talle, et ilmselgelt ei ole ega kirjuta ka detaile enne, kui kõik teavad, kuhu me täpselt läheme 😀 Või siis hiljem juba, et kus me käisime ja mis me tegime. Aga jah – siinkohal õppetund ka mulle endale – ei tohi vihjeid anda, inimesed on head googeldajad! Järgmisel korral ei ütle ma enam absoluutselt midagi, kui selline plaan jälle on. Aga nii raske on seda mitte teha, kui kõik kogu aeg uurivad ja pärivad 😀 Annad väikse vihje ja inimesed panevad kohe pildi asjast kokku!

Nädalavahetus oli tore – laupäeval käisime kallimaga tema lapsepõlve kodukoha külapeol. Seal me eriti pikalt ei olnud, õhtul läksime sauna. Enne seda käisime ta vanemate juurest läbi, kus mängisime Arturiga. Artur oli tegelikult kunagi kallima kass, aga üürikodust välja kolides elas kallim neli kuud vanemate juures ning siis ostis endale laenuga korteri (vanemate juurde võttis ta kassi muidugi kaasa). Selle aja jooksul kiindus ta 12-aastane vend Arturisse niimoodi ära, et tahtis, et kass sinna elama jääks. Seega kallim jättiski Arturi sinna, sest seal on nagunii suht alati keegi kodus ja Artur saab rohkem tähelepanu. Artur on väga armas isane kiisu, kes ei ole kunagi kuri. Mäletan oma lapsepõlvest emast kassi Kikit, kes oli väga kuri (ta oli meil siis, kui Puhjas elasime). Tema isane poeg Muku ei olnud enam üldse kuri, vaid väga sõbralik.

Pühapäeval sõitsime niisama Põlvamaal ringi – käisime ka Koidulas, kus mina varem kordagi ei olnud käinud. Kallim ühe korra pimedas oli sinna sõitnud, aga ka suurt ei näinud. Igal juhul me arvasime, et Koidula on veits suurem küla, aga seal ainult piiripunkt ja rongijaam paistiski olevat, aga vbl jäi küla kuidagi peateest üldse rohkem kõrvale. Oraval käisime ka – see oli minu meelest natuke kõle ja kummituslik küla. Vähemalt tundus niimoodi. P.S: Nii Koidula kui Orava asuvad nüüd pärast haldusreformi juba Võrumaal, aga enne asusid Põlvamaal. Ning jah – Koidulas ei elagi alalisi inimesi (vähemalt 2011.andmetel ei elanud, uuemaid andmeid ma ei tea). Oraval elas 2011. seisuga 240 inimest.

Eile õhtul tulime Tartusse, vaatasime “Beethoveni kutsikad”, mida on sada korda nähtud, aga tore oli ikka. Hommikul ärkasin kell 08.05, kallim sai veel natuke põõnata, sest tal on see nädal õhtune vahetus. Muide, ostsin nädalavahetusel poest õlut ja minult küsiti dokumenti! Minu enda kodupoes kusjuures. Ma olin varem mitmeid kordi selle müüja käest ostnud, aga alkoholi vist mitte. Kui oled üle 25, siis on see küll kompliment, kui keegi sind alla 18-aastaseks peab 😀 Lausa üle 10 aasta nooremaks tehti. Ei mäletagi, millal viimati keegi poest alkoholi ostes dokumenti küsis, see oli ammu. Ilmselt niipea seda enam ei juhtu ka, seega sai natuke nautida seda, et keegi mind nii nooreks peab 😀

Lisangi siia kaks pilti, mis on nädalavahetusel tehtud.

Kass Arturiga kallima vanemate juures. Tema ongi see kiisu, kes siis varem oli kallima kass, aga kui kallim mõned kuud lapsepõlvekodus elas, siis ta 12-aastane vend kiindus kassi nii ära, et palus vanemalt vennalt, et ehk võiks ta sinna jäädagi. Ja nüüd ta siis elabki kallima vanemate juures 🙂 Aga sel hetkel, kui pilti tegime, ei tahtnud Artur väga pildile jääda 😀

Oraval. Selline natuke kummitusliku atmosfääriga küla oli minu meelest.