Niisama jutt/ Saade “Kontakt” – kiidan taevani/ Mõne sõnaga sellest, kuidas mulle hinge läks, et Kristallkuul ja Agnes kirjutasid, et Tinderist ilmselt pole võimalik kedagi leida…

Elu läheb oma rütmis. Ehk siis kahe nädala pärast samal ajal elan ma juba Põlvas! Mul algabki järgmisel reedel nädalane puhkus ja ülejärgmise nädala jooksul ma siis kolingi. Kusjuures samal ajal saame me tööl ruume juurde (kuna meil on aina enam rahvast) ja seal toimub ka mu laua ümbertõstmine teise ruumi. Seega saab huvitav olema – nagu öeldakse ka, siis septembrikuus kõik on uus 🙂 Ma veel pakkima ei ole hakanud, aga järgmisel nädalal hakkan. Nagu ikka – jätan ma alati kõik asjad viimasele minutile 😀

Täna käisime Hendrikuga niisama Põlva kesklinnas jalutamas, istusime uue keskväljaku platsil ja meenutasime oma kooliaega. Minu jaoks pole 1.september enam ammu koolipäev olnud, Hendrikul veel mõned aastad tagasi oli, kui ta ülikoolis magistris käis (ta lõpetas selle eelmisel suvel, tal läks sellega mõni aasta kauem, sest lõputöö venis). Minu jaoks oli viimati koolipäev 2012.aastal, kui mul kutseka viimane aasta algas. Pärast seda pole enam vahet olnud, sest tööinimesena nagunii kolme kuud puhata ei saa. No lasteaias või koolis töötades vist kuskil 2,5 kuud saab, aga mujal küll mitte.

Kuid sellised mälestused on alati head. Näiteks mu esimene koolipäev Puhjas, kus ma algklassides sain ühe tüdrukuga heaks sõbrannaks, kelle vanaema töötas mu emaga Puhja kaupluses koos. Selle puhul oli ka see huvitav, et mu ema oli selle tüdruku vanaemast kaks kuud vanem 😀 Nimelt mu ema oli 37, kui mina sündisin – seega juba natuke vanust oli (mul on kaks vanemat õde ka), tolle tüdruku ema oli kõigest 26 siis, kui tütar kooli läks. Tollel ajal oli see meie jaoks naljakas, sest laste mõttemaailm on ikka teistsugune, nüüd on see lihtsalt fakt, et elu ongi selline.

Tahtsin veel sellest kirjutada, et kuna Hendrikul on Põlvas hetkel veel ainult kolm kanalit (varsti on juba rohkem, hehe), siis siin olles olen ma rohkem ETV-d ja ETV 2-te vaadanud. Jah, ma tean, et kultuurne inimene peaks ütlema, et ta ainult ETV-d vaatabki, sest muu on puhas rämps, aga mina kahjuks nii kultuurne pole – mulle nimelt meeldivad erakanalid rohkem. Kuid see selleks. Nimelt on mul üks saade, mis mulle täiega on meeldima hakanud. Jah, meeldivad ka “Heureka” ja “Eesti mäng”, mida ma jälginud olen, aga eriti meeldib mulle “Kontakt” – see on nimelt selline saade, kus intervjueeritakse erinevaid näitlejaid. Näiteks eilses saates olid Andrus Vaarik ja Argo Aadli (kes on minu meelest ülihea näitleja!). Need saated on ehk kordused, sest kui saates oli Elisabet Reinsalu, siis lõi saate lõpus alla, et see oli tehtud 2015. Kuid kõige rohkem on mind liigutanud see saade, kus oli külaliseks Ursula Ratasepp, ta ongi pigem teatrinäitleja, filmides on vähem mänginud, aga konkreetselt seda tema esitatud monoloogi armastusest kuulates tulid mul endalgi pisarad silma! Hämmastav on selle juures see fakt, et ta pole seda ise kunagi teatris mängima pidanud, see pole tema roll olnud – lihtsalt kunagi üks noormees kinkis selle talle ja hiljem sai ta selle pulmadeks. Seega on see temaga kaasas käinud pikka aega ja see esitus oli lihtsalt võimas! Mul tulevad siiani külmavärinad peale, kui ma sellele mõtlen. Ja ma olen seda juba mitmeid kordi kordusest kuulanud ja ilmselt kuulan varsti veel 🙂 Aga jah – “Kontakt” on hea saade, ilmselt küll juba mõned aastad vanad on need saated (vähemalt mõned küll), aga hea on ikka vaadata, sest siis ma neid nägema ei juhtunud. Ma lihtsalt ise vaatan ETV-d suhteliselt harva, aga kuna siin rohkem kanaleid pole, siis olen vaadanud. Kuigi nüüd teades, et seal kanalil on ka päris head kraami, vaatan seda kanalit ilmselt nüüd rohkem, mis sellest, et saan muid kanaleid ka varsti Põlvas vaadata 🙂

Veel üks asi, millest ma rääkida tahtsin, on Kristallkuuli hävitav postitus Tinderist. Kõigepealt mainin ära, et Kristallkuul on üks mu lemmikblogijaid, seega ma väga naudin tema postitusi. Küll aga ei tähenda see seda, et ma alati kõigega nõus oleksin. Näiteks selle konkreetse postitusega mina isiklikult ei nõustu. Kirjutasin ka sinna kommentaaridesse, et minu hämming on pigem hoopis vastupidine, sest kuigi omal ajal sai ka Flirticus tutvuda, siis Tinder oli kõvasti normaalsem (ma jõudsin seal küll ainult viis nädalat olla, aga juba selle põhjal sain aru, et see normaalsem koht). No ikka kõvasti. Inimesed olid viisakad ja normaalsed, kunagise Flirticuga võrreldes ikka totaalselt erinev koht, keegi ei lennanud mingi seksijutu või nilbusega peale (ning Tinderis olid kõik hoopis rohkem altimad tutvuma). Jah, võib-olla mul lihtsalt läks hästi selles mõttes – ei või iial teada. Igal juhul ma siis kirjutasingi, et mina väga ei mõista seda asja, et kui oled kaks aastat Tinderis olnud ja selle aja jooksul käid kaks korda deitimas, et vbl siis tõesti, kui ainult kaks korda sisse logid.

Preili Agnes tundis end aga kohe puudutatuna (sest ta oli just kommenteerinud, et temal just sarnane olukord oligi) ja vastas mu kommentaarile, et ju sellepärast ma sellest aru ei saagi, et tema ja minu meestemaitse on nii erinev, vihjates sellele, et tema oma latt on kindlasti hoopis kõrgemal ja sellepärast Tinderis ta endale kedagi ei leiagi. See selleks. Võib-olla oli asi ka hoopis selles, et ma ise tundsin end puudutatuna, sest kuidas ma saaksin laita Tinderit, kui ma seal tutvusin Hendrikuga? 😀 Ma tahtsin märku anda, et tegelikult leidub seal ka väga häid mehi vms.

Teine asi, millega ma ei nõustu nii Agnese kui Kristallkuuli puhul on see, et need naised, kes Tinderis endale kiiresti elukaaslase leiavad, kindlasti oma nõudmistest taganevad ja järeleandmisi teevad. Nemad mõlemad on selle postituse kommentaarides ära toonud, et need naised, kes kiiresti sealt kellegi leiavad, on kindlasti mingi surve all – a la bioloogiline kell surub peale, lepivad kesisema kraamiga jne. See võib muidugi niimoodi olla, aga ei pruugi. Võib lihtsalt olla ka niimoodi, et lähebki hästi või lihtsalt veab jne. Ja Hendrik oli neljas inimene, kellega ma Tinderist kokku sain (suhtlesin tihedamalt tol ajal viiega, aga üks tõesti vedas kogu aeg alt, seega ma ei viitsinud enam sellist komejanti mängida, vaid kustutasin ta kõikjalt ära) ja kuigi kõik eelnevad kolm olid ka suht okeid inimesed, siis nad polnud minu jaoks. Seega ma teadsin, mida ma otsin – nendes eelnevates seda miskit ei olnud. Mis ei tähenda, et nad oleksid halvad inimesed, lihtsalt mulle ei sobinud. Kui ma Hendrikuga tuttavaks sain, siis sulgesin Tinderi suht ruttu pärast seda, sest olin leidnud selle inimese, kelle puhul ma tundsin, et temas on midagi. Siis ma veel ei teadnud, mis sellest kõigest saama hakkab, aga sisetunne ütles, et temas on midagi erilist. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma selles veendunud olen 🙂

Mul on tunne, et selle Tinderi värgiga me kõik võtame seda liiga isiklikult. Agnes ja Kristallkuul võtavad seda isiklikult, sest nende kogemus siiani (ma rõhutan siiani, nad on sellest ise kirjutanud, ma ei mõtle seda praegu välja) pole olnud ehk see, mida nad on lootnud, minu enda puhul aga see ületas kõiki mu ootusi. Ju sellepärast on mul halb lugeda, et kõik mehed Tinderis on mõttetud jorsid, kellega nagunii midagi pole peale hakata (okei, nüüd ma lisasin selle teksti ise, nad päris niimoodi pole öelnud) 😀 Kuidas teie Tinderisse või üldse netis tutvumisse suhtute? 🙂

Ilusat nädalavahetuse jätku! 🙂

Edit: Unustasin – täna tehtud pilt minust ja Hendrikust Põlva uuel keskväljakul 🙂 No nii uus see enam pole tegelikult, sest see avati juunis. 20180901_141608.jpg

 

Advertisements

Üldine jutt/ Koduriided on maailma parimad asjad!

Olin eile Põlvas ja läksin täna hommikul sealt rongiga tööle. Ehk siis harjutasin, sest septembri keskpaigast peangi ma hommikuti kaks tundi varem ärkama kui praegu. Hommikune rong lihtsalt läheb sellisel ajal, õhtusega muret pole, see läheb suht pärast tööd. Ehk siis Põlvas elades lähen ma alati ka kaks tundi varem magama kui Tartus. Kusjuures Põlvast Tartusse tööle minnes jõuan ma esimesena, sest ma jõuan tund aega varem kontorisse. Tartust minnes ei ole ma kunagi esimene, aga siis ma jõuangi kuskil 09.10 vms. Et enda ajakulu on muidugi kõvasti suurem Põlvas elades. Kui ma autojuhiloa teeksin, saaksin Põlvas elades suht samal ajal ärgata kui praegu (ehk 20 minutit varem), sest ma elan Tartus Annelinnas, aga töötan Lõunakeskuse lähedal – seega tööle lähen hetkel kahe bussiga, mis võtab juba oma aja ära. Kuna Hendrik elab Põlvas rongijaamale ülilähedal, siis hakkan ma rongiga Tartusse käima, bussiga saaks muidugi ka (ja mõnega ehk isegi päris tasuta nüüd), aga ma eelistan rongi.

Kuid mind ei hirmuta see ajakulu, sest ma olen sellega juba harjumas. Võidan ma niigi kahes asjas, millest esimene on kõige olulisem. See on emotsionaalne pool, sest ma saan Hendrikuga igapäevaselt koos olla. Kuigi üle nädala on meil nagunii selline töögraafik, et me kohtume põhimõtteliselt ainult voodis (kui Hendrikul on tööl õhtune vahetus, tal on üks nädal hommikune ja siis õhtune), sest mina siis juba magan, kui tema töölt tuleb. Aga jah – esimest korda tuli kokku kolimine jutuks juba aprillis, aga nüüd septembris saab see siis teoks 🙂

Teine asi, milles ma võidan, on raha. Mul hakkab igakuiselt kuskil 200-300 eurot rohkem kätte jääma. Kas just kätte jääma, sest siis ma ilmselt laristan rohkem, aga jah 😀 Kolme kuu rongipilet on 130 eurot Põlva-Tartu marsuudil (kusjuures ma mõtlesin alguses, et see on palju rohkem), lisaks siis Hendrikule igakuiselt mingi summa, aga see on suht väike võrreldes sellega, mis ma siin Tartus üüri ja kommunaalide eest maksan (ja see on mul hetkel suhteliselt soodne hind Tartus kahetoalise eest). Jah, kaotan ajas, aga siis lähen ma ka varem magama. Aga võidan emotsionaalselt ja rahaliselt. See rahaline pool mind nii väga ei huvitagi, kasuks tuleb muidugi, aga just see emotsionaalne pool on kõige olulisem. See, kuidas ma saan alati Hendrikuga koos olla.

Hendrik mainis, et ta on juba natuke lugenud seda raamatut, mis ma talle sünnipäevaks kinkisin. See emotsioonidega seotud, mis ma endaga Tartusse ka kaasa võtsin, sest ta endine kursavend kinkis sama raamatu – ehk neid sai siis topelt. Ma ka plaanin seda lugeda, aga veel pole jõudnud. Hendrik ütles, et ta sai sealt päris palju nippe teada, mis vahe on emotsioonil ja tundel jne. Tema jaoks on sellised raamatud alati olulisel kohal oma elus, sest kui sa oled kord elus depressiooni põdenud, siis sind lihtsalt ka huvitavad sellised teemad rohkem. Mitte et muidu ei peaks huvitama, aga siis see kõnetab sind eriti. Hendrik alati räägib ka mulle oma avastustest ja sellest, mis ta teada saab enda kohta või üldse emotsionaalse poole kohta. Seda on alati nii huvitav kuulata. Ma muidugi olen väga uudishimulik ka ja küsin täiega küsimusi 😀

Või kui mul on halb päev olnud, siis ta alati teab, kuidas mu tuju paremaks muuta, mis sõnu öelda jne. Just see hingeline pool, mis minu jaoks nii oluline on, on temas täiega olemas. Ja ta näitab seda ka välja 🙂 Ma olen nii õnnelik, et elu mind Hendrikuga kokku viis!

Mitmed blogijad räägivad siin oma koduriietest. Et siis pigem just sel teemal, kas neil on need olemas või mitte. Minu jaoks on täiesti loogiline, et kui ma töölt või linnast koju jõuan, et siis ma vahetan riided ära. Rinnahoidjast vabanemine on maailma parim tunne! Jah, muidugi võiks ka mitte neid kanda, sest B-korvi puhul pole suurt vahet, aga nibud võivad ikka läbi näha jääda vms. Ja osad riided (kunagi oli reegel, et riided on need asjad, mida alles hakatakse õmblema ja rõivad on valmis riided, aga ma ei tea, kas see enam kehtib. mulle igal juhul meeldib sõna riided rohkem, seega kasutan siiski seda) vajavad nagunii rinnahoidjat. Lisaks on mul kodus kodukleit, kodupüksid vms, millega ma tööle just ei läheks. Mitte et ma tööl ka hullult pidulikult oleksin, suht tavaliselt (teksad ja pluus), aga teksadega ei meeldi mulle üldse kodus olla. Kuna ma klientidega otse kokku ei puutu, vaid telefonis ainult, siis saan ma suht tavaliselt ka tööl riides käia. Mul on lapsest peale alati meeldinud kooliriided kohe koduriiete vastu välja vahetada. Sest siis on palju parem olla, kodusem tunne kohe. Samas tööl või linnas olles ei ole ahistav teksade või vahel ka triiksärkidega olla (vahel harva kannan mina ka neid, kui tuju tuleb), aga kodus panen kohe oma kodukleidi selga! Mul on neid mitu, talvel külma ilmaga, kui korteris peaks jahedam olema, siis on pikad ja mugavad kodupüksid, mida kanda. Kuidas teil nende koduriietega on? Minu jaoks on need väga asendamatud asjad. Samamoodi peavad mul alati kodust väljas olles kõrvarõngad kõrvas olema, koju jõudes võtan ma need kohe ära (vanasti kusjuures olid mul kindlad kõrvarõngad, millega ma magasin ka, aga enam ma seda ei tee).

Vot sellised lood siis hetkel. Homme on juba reede! See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäev on ju ka vaba päev! Eriti hea ikka 🙂

Kõigest natuke

Olen Põlvas, Hendrik läks sõbrale appi katust paigaldama. Kolin siia päriselt 10-17 septembri vahemikus, sest siis on mul puhkus. Osad asjad olen nagunii siia juba toonud ja vaikselt toon veel. Eile just Hendrik mainis, et ta peab kapis mulle veel ruumi tegema, sest kuigi üks suur osa on juba täiesti tühi ja minu valduses, siis mu kleitidele on veel ruumi vaja 😀 Mitte et mul neid nüüd nii palju oleks, aga natuke ikka. Ma küll ei kanna neid eriti tihti.

Tartu korteriomanik mainis, et tal vahet pole, millal ma välja kolin, sest ta plaanib nagunii enne uue üürilise võtmist remonti teha – ehk siis kohe uut ei võta. No et ilmselt saaks tulevikus rohkem üüri küsida. Kuna hetkel on seal vanad aknad ja puha. Praegu oli mul kahetoalise kohta vägagi okei üür, aga see oli ka tutvuste kaudu saadud. Selles mõttes mul vedas selle korteriomanikuga, et väga mõistlik inimene on.

Hendrikule kinkisin ma sünnipäevaks ühe raamatu, mis räägib erinevatest emotsioonidest ja nende mõistmisest, sest tema jaoks on sellised teemad alati olulised. Lisaks veel Apollo kinkekaarte, et ta saaks enda maitsele vastavalt siis kas raamatuid või CD-sid osta. Ta on nimelt üks neist, kes armastab originaalplaate, mida siis autos või kodus kuulata. Täna õhtul ongi siis ta sünna tähistamine ja eile just näitasin talle neid kahte kleiti, mis ma selle ürituse jaoks ostsin ja talle meeldis ka see rohkem, mis mulle endalegi 🙂

Rääkides mu kulmudest, siis kuna ma tõesti olen neis asjades võhik, siis ma pole kunagi tehnikule maininud, et neis võiks mingi kaar vms sees olla. Ja kuna kolm erinevat Dorpati tegijat pole sellest ise aru saanud, siis ehk võiks tõesti teist salongi proovida. Et igasugused soovitused nii Tartu kui Põlva omadest on oodatud 🙂 Ma olen kusjuures üks neist inimestest, kes käib Perekooli lugemas (ja mul pole seda häbi tunnistada, mulle ei saada müstiline sõbranna kogu aeg linke) ja lugesin, et blogijate teemas tuli ka mu kulmudest juttu. Et ikka mööda on need – et see on kivi tegija kapsaaeda jne. Kusjuures eelmisel korral mainiti mulle ka mu blogi kommentaariumis, et võiks mingi kaar sees olla, aga kuna see oli märtsis, siis mul läks sel korral meelest seda tegijale mainida. Kuid tõsi see on, et eks tehnik peaks ise ka sellest aru saama, mina olen lihtsalt klient, kes läheb teenust saama ja maksab selle eest. Aga jah – nagu ma ka mainisin, siis igasugused salongide või tegijate soovitused on oodatud 🙂 Ma tean, et ma võiksin ise ka googeldada, aga alati on kuidagi kindlam, kui mu lugejad on seda soovitanud 🙂

Teate – mul on jalgadele mingid punased laigud tekkinud. Põlvedest ülespoole. Ma tean, et pärast uute teksade kandmist võib ehk nii juhtuda, aga ma pole neid kandnud, isegi neid, mis mulle jalga läksid (no teisi nagunii ei saaks kanda), seega ei saa asi selles olla, sest ma ainult proovisin neid. Ehk mingi allergia? No ma googeldasin ja variantideks on kas allergia, suhkruhaigus või vähk. Ausalt ka – üks kõik, mis inimesel ka viga poleks, googeldades annab ikka tulemuse, et raudselt on vähk. Seega pole mõtet googeldada selliseid asju! No nüüd on juba suht ära ka kadumas õnneks. Aga jah – ma olen sarigoogeldaja alati 😀

Aga muidu on elu nagu lill, ilmad on jahedamaks läinud lõpuks, Hendrikuga on nii hea koos olla ja varsti juba igapäevaselt koos elada! See on lihtsalt maailma parim tunne, kui ta enne uinumist mulle alati ütleb, et ta mind armastab 🙂 Ja mina teda ka nii väga! Ta kutsub mind ka tihti Jannuks, mida mu peregi teeb. Mina kutsun ka mõnikord Hendrikut Hennuks, aga mitte nii tihti. Ja Heints või Eints nagu ta sõpradele või perekonnale on – seda hüüdnime ma ei kasuta üldse 😀 Alguses mul oligi nii harjumatu, sest kõik ütlevad talle Heints ja nii kogu aeg. Samas mina olen ka Jannu oma perele ja Jaanika väga harva 😀

Vot sellised lood siis täna 🙂 Ilusat nädalavahetust kõigile! 🙂

Intsikurmu Festivali esimene päev (2018)

Teate – enne eilset olin ma Intsikurmu Festivalist ainult ühe korra kuulnud. Ja sedagi oma blogi kommentaariumis, kus üks naine mulle väitis, et kultuursed inimesed käivad sellistel üritustel ja matsid lähevad Retrobestile. No ma olen siis nüüd pooleldi kultuurne ja pooleldi mats, sest ma eile käisin esimest korda elus Intsikurmu Festivalil.

Nimelt Hendrik on sellel üritusel eelmisel aastal ja 2015. aastal käinud, ainult 2016 jäi vahele. Esimest korda toimuski see 2015 – seega sel aastal on see juba neljas kord. Tegelikult polnud meil sel aastal sinna plaanis minna, aga Hendrik sai vanematelt varase sünnipäevakingi – kaks piletit Intsikurmu Festivalile (Hendrikul on teisipäeval sünnipäev, ta saab 30. Ta peab seda järgmisel laupäeval sõpradega oma kodus).

Ja eile päeval Hendrik mainiski, et vanemad kinkisid talle kaks piletit – seega me võiksime minna. Ka Hendrik ei kuula tavaliselt sellist muusikat, aga aastas korra talle meeldib teistsuguse meluga kokku puutuda, sest sellel festivalil näeb tõesti väga erinevaid inimesi. Mina siis asusin kohe googeldama, et mis üritus see selline on. Esitajatest teadsin esialgu ainult Kadri Voorandi, kelle laulmine mulle absoluutselt ei meeldi, kui tema järele tehtud Curly Stringsi lugu “Kättemaks” välja jätta. See viimane on võimas ja just niimoodi peakski kättemaksust laulma, mitte Curly Stringsi moodi õnnelikult ja rõõmsalt. Kadri Voorandi esituses jõuab sõnum kohale, Curly Stringsi omas mitte. Aga ülejäänud Kadri Voorandi muusika jätab mind külmaks. Lisaks oli nimekirjast tuttav Chalice ja keegi veel, aga hetkel ei meenu. Õnneks mainis mulle tuttav, keda ma täna ehk seal festivalil ka näen, et Reket esineb seal samuti! OMG – me plaanisime alguses täna Hendrikuga hiljem kohale minna, aga nüüd olen küll kell 18.00 kindlasti platsis, kui Reket esinema hakkab. See on mulle õpetus igaveseks ajaks – alati tuleb esinejate nimekiri korralikult läbi vaadata, sest kuigi alguses võib tunduda, et nagunii enamusi ei tea, siis niimoodi võib keegi hea kahe silma vahele jääda. Reketit olen ma 2016 aasta novembris ööklubis Illusion laivis näinud ja see oli superäge! Üldse on Reket minu jaoks üks eesti muusikamaailma vaieldmatu lemmik! Tema lauludes on mõte sees ja sõnad on superhästi kirjutatud, lisaks see emotsioon, mida ta oma lauludesse paneb. Ei anna võrreldagi Metsakutsu, Suure Papa, Beebilõusta (õudus kuubis) vms sarnase esitajaga, kes teevad minu meelest ainult rämpsu. Reketi poolt räägib ka see, et ta ei ropenda oma lauludes. Pika jutu kokkuvõtteks – täna ootan Reketi esinemist väga.

Kui ma eile poleks päeval Intsikurmu Festivalist kuulnud, siis ma oleks õhtul Tartust Põlva rongile minnes imestanud, et miks see ometi nii puupüsti rahvast täis on. Mina küll sain istuma, aga enamus ei saanud. Tavaliselt saavad kõik istuma, vähemalt sellel marsuudil küll. Piletimüüjal oli tükk tegemist, et üldse sellest rahvamassist läbi tungida.

Eile me siis kuskil kella 19.30 Intsikurmu poole suundusimegi. Läksime bussiga ja ma sõitsin esimest korda Põlva linnaliiniga. Nüüd on see ju ka tasuta siin, mitte ainult maakonnaliin. Kuna mul seda kaarti veel pole, siis tahtsin seda bussijuhilt osta, aga neil olid need otsa lõppenud ja bussijuht oli suht kuri, et pidi mulle niisama selle tasuta pileti andma. Aga see pole ju minu süü, et neid mujal ei müüda ja need otsas on! Kui ma selle kaardi saaks, siis oleks asi ok – saaksin kõik järgnevad korrad seda viibutada, aga hetkel pole seda kuskilt võtta, sest need ollagi täitsa otsas. Ilma selleta ka sõita ei saa, sest kuigi ühistransport on tasuta, siis alguses peab selle kaheeurose kaardi ostma. Teinud rohkem siis neid!

Kui nüüd festivali juurde tulla, siis mul polnud õrna aimugi, et see Intsikurmu nii suur on! Kagu-Eesti tantsupeol sai ju ainult pealava juures oldud, aga seal on kolm lava veel. Ja veel olin ma üllatunud, et see nii populaarne üritus on! Telkla selle ees oli telke täis ja kõigi lavade juurde jätkus inimesi.

Minu jaoks olid kõik eilsed esinejad tundmatud ja muusika oli selline, mida ma vabal ajal just ei kuulaks. Küll aga oli selle ürituse vibe kuidagi nii chill ja rahulik, et mulle meeldis. Uskumatu, aga nii see on. Meeldis see, et inimesed panid suvalt oma tekid maha ja nautisid muusikat, elasid selle sees lausa. Kui ma oma burksi järjekorras olin, siis keegi tahtis veganburgerit tellida, aga need olid juba otsas! Mis tundubki loogiline, sest boheemlaste ja hipide hulgas on veganeid suhteliselt palju 😀

Me istusime Hendrikuga ja vahepeal lihtsalt jälgisime erinevaid inimesi. Ta on ka selles mõttes minuga sarnane, et talle meeldib erinevaid inimesi jälgida. Ja Intsikurmu Festivalil on väga palju erinevaid inimesi – boheemlased ja hipid muidugi ülekaalus. Veits selline kanepihõng oli ka selle üritusega kaasas, sest sellises ringkonnas on see ju väga populaarne värk.

Meie Hendrikuga niisama chillisime ja käisime erinevate lavade juures. Muusika pärast ma seda üritust ilmselt ei väisaks (kui tänane Reket välja jätta), aga mulle meeldis see atmosfäär, mis selle kõigega kaasnes. Ja siinkohal ei vihja ma sellele, et paljudel vbl aitas sellele kaasa kanep, vaid üldine õhkkond. Midagi teistsugust minu tavapärasest elust. Ja noh – ma ka siis nüüd kultuursemaks saanud, et sellisele üritusele oma jala tõstsin 😀

Tagasi tulime Hendrikuga jala, linnas nägime ta venda ja tolle sõpru, tema töökaaslasi. Põlva on ikka nii väike, et alati kohtab kedagi tuttavat 😀 Eile oli ka selles mõttes hea, et õhtul sai lõpuks hingata, polnud enam nii palav. Isegi natuke jahe oli mul kleidiga olla, aga ma pole kunagi vist nii õnnelik selle üle olnud. Kui nüüd temperatuur lõpuks langeks ja vihma hakkaks sadama, siis ma läheks teeks väljas vist rõõmust ühe vihmatantsu, ausalt ka! 😀 Sest ma nii väga vihkan seda palavust ega jõua ära oodata, millel see läbi saab. Õnneks varsti vist saab! Tartus pole kaks kuud vihma sadanud näiteks!

Vot selline lugu siis. Kas teie olete Intsikurmu Festivalil käinud? Mis muljed on jäänud? Täna ma ootan Reketi esinemist küll 🙂 Lisan lõppu ka paar pilti, mis eile tehtud sai! 20180803_204438.jpg20180803_222459.jpg

 

Mulle Eesti Laulu võidulaul küll ei meeldinud… /”Words and Pictures” – kumb on olulisem, kas sõnad või pildid?/ Hingelised teemad

Arvata oli, et Eesti Laulu võidulaul mulle ei meeldi. Ei meeldinudki. Tähendab – Elina on väga vaimustav naine kindlasti ja ooperilauljana meeletult andeks, aga… see ei ole ju eurovisioonile sobiv laul! Samas – kui eelmisel aastal Portugali jama võitis, siis võib eeldada, et Elinal võib sel aastal isegi hästi minna, sest Euroopa rahvale paistab taoline muusika meeldivat. Minule see laul igal juhul ei meeldinud ega hakka meeldima ka. Kuid 70 protsenti hääletanud eestlastest laupäeval just Elina poolt hääletas… Mis seal ikka, tuleb leppida sellega, mis rahvale meeldis. Aga ma südamest loodan, et sel aastal võidab eurovisooni mõni normaalne laul – ning Eesti poolt ma kohe kindlasti ei ole. Ma olen alati laulu poolt, mitte riigi. Ja sel aastal olen ma Eesti Laulu võitjas kohutavalt pettunud.  Vajél oli selline enam-vähem laul, aga midagi meeldejäävat sel aastal minu jaoks ei olnudki.

Laupäeval vaatasin ühte head filmi – Words and Pictures, mis rääkis sõnade ja piltide võitlusest. Just otseses mõttes. Kumb siis on olulisem – kas sõnad või pildid? Kas esmapilgul kaks täiesti erinevat inimest võivad ühel eluhetkel teineteist leida? Täiesti võivad, kui mõlemad oma egotsentrilisuse kõrvale jätavad ning teineteisele võimaluse annavad. Kuigi üks on kirjanduse õps, kes armastab sõnadega oma emotsioone edasi anda ning teine annab kunstitunde, milles tema jaoks väljendub kogu maailma võimalus end just niimoodi avada. Mulle see film igal juhul meeldis. See film näitab, et vaatamata kõigele võivad inimesed ikkagi armuda ja kuigi neil on raske oma deemonitele otsa vaadata, saavad nad teineteiselt tuge.

Nädalavahetus oli tore, reedel tuli kallim Tartusse, vaatasime jälle “Litse” koos. Laupäeva õhtul pärast kallima tööd Tartus suundusime Põlvasse ja õhtul pidime ka sauna minema, aga kuna see oleks liiga hilja peale jäänud (sest kallima vend käis sõpradega enne meid ja neil läks päris kaua aega), siis ei hakanud enam minema. Vaatasime Eesti Laulu koos. Ahjaa, selle aasta Eesti Laulu vaheklipid mulle meeldisid! Need olidki ainukesed head asjad kogu selle finaali juures 😀

Pühapäeval käisid kallima vanavanemad Põlvas külas. Nad ei olnud varem kallima uues korteris käinud. Väga huvitav oli nende tutvumislugu kuulata, see oli umbes 20 aastat tagasi. Ehk siis kallima päris vanaisaga ei ole tegemist, aga ta ikkagi kutsub teda vanaisaks (päris vanaisa on surnud). Nii tore, kui inimesed veel natuke kõrgemas eas ka teineteist leiavad!

Eile tulime Tartusse tagasi, chillisime niisama, vaatasime “Eesti otsib superstaari”, kallim jäi ka ööseks minu juurde. Täna ärkasin kell 08.05 nagu ikka, kallim sai veel edasi tududa, sest tal algas töö Põlvas täna päeval alles.

Mulle meeldib kallima puhul see, et me räägime temaga hästi hingelistel teemadel. Me oleme seda kogu aeg teinud ja varem ma ei osanud selliseid asju üldse hinnata, sest mind ei huvitanud need teemad. No ei huvitanud ei ole ka päris õige väljend, sest mul lihtsalt puudus selline kogemus. Vähemalt oma eelmises suhtes ei olnud mul sellist asja kunagi. Ja kindlasti on tore ka üldistest asjadest rääkida, aga see ei täida inimeste hinge nii palju. Samas jällegi – eks see kõik sõltub inimesest. Mida vanemaks saad, seda rohkem hakkavad teised asjad/teised teemad huvi pakkuma. Või kuidas teil selle kõigega on?

Erinevad jõulupeod / Ööklubi Kino/ Haapsalu ja Pärnu / Sain aasta vanemaks/ Aastal 2018 ootavad mind Bryan Adamsi kontsert ja Retrobest! :)

Pole nii ammu kirjutanud. Ma isegi ei tea, kust ma alustama peaksin, et omadega järje peale jõuda, aga ma usun, et algusest on päris hea variant 😀 Ühte postitusesse ka ehk päris kõike ära mahutada ei õnnestu, aga eks näis, mis elu toob 🙂 Võib-olla jaksan ikka kõik korraga ka kirja panna.

Viimane nädal tööl oli oli megakiire, aga aitas teadmine, et kohe saab nädalakese puhata! Nüüd on see nädal küll juba läbi saamas, sest teisipäeval peab uuesti tööle minema, aga vahepeal olen saanud ka korralikult aja maha võtta 🙂 Meie jõulupidu kontoris oli 21.detsembril – olin kõigile nende nimetähtedega jutukesed ette valmistanud – ehk siis, kui kellegi nimi algas M-tähega, siis oli kogu tema jutt ainult M-tähega 😀 Ega see kerge ülesanne polnud ja meie firmas töötavale lätlasele tegin inglisekeelse teksti, sest ilmselgelt läti keeles ma poleks suutnud seda teha 😀 Ta küll jõulupeost osa ei võtnud, aga kui jaanuaris tööle tuleb, siis saab selle kätte. Lisaks tegime suvaliselt loosipakke ning firma poolt saime ka Dorpat Spa kinkekaardi, mis mul veel kasutamata on. Kuid kõige ägedama kingituse sain ma töökaaslastelt sünnipäevaks – kaks 2-päeva piletit suvel toimuvale Retrobestile! Ma olen küll „We love the 90’s“ festivalil käinud, kuid Retrobestile Pühajärvel pole ma siiani kordagi jõudnud. Ning nüüd saan ma lausa kaheks päevaks minna ja retrorütmide taktis tantsida! On hea, kui inimesed teavad, millist muusikat ma armastan, sest selline kingitus on minule kui retropedele täielik rusikas silmaauku! Et see oli väga õige ja hea kingitus! 🙂

Kui kontoris sai jõulupidu läbi, siis saime kingitused koju ära viia ning Müncheni Restorani sammud seada. Seal oli meile laud broneeritud ja selline jõulusööming planeeritud. Olime seal tegelikult kauem, kui nad üldse avatud pidid olema, aga kuna rahvast oli palju, siis ilmselt nad panidki planeeritust hoopis hiljem uksed kinni. Pärast käisime veel töökaaslastega Trepis natuke shotte tegemas ja siis oli aeg taksoga koju minna. Järgmisel päeval oli kontoris üleüldine koristamine, kuhu oli päris raske hommikul kohale jõuda, sest jõudsin kell 02.30 koju 😀 Üldse oli reedel maru hõre olemine, aga shotid mõjuvad mulle alati niimoodi 😀

Reede õhtul seadsin sammud Põlvasse, kus nägin oma kallimat. Jah, ma tean, et mu eelmise postituse alla tuli palju kommentaare, et minu blogi tõttu on teil sõnast kallim oksendamiseni ning ma peaksin selle ikka mingi muu sõnaga asendama, aga ma hetkel ei taha. Seega saan vaid teile kaasa tunda, et olen sellise tunde tekitanud, aga ehk saate millalgi üle 🙂 Eks natuke palju sõnakordusi tuleb, aga mis seal ikka siis.

Nägin selle ka Põlvas ära, kuidas kallim jõulupuid müüs, sest jõudsin sinna reedel just siis, kui ta ametis oli. Õhtul seadsime sammud (tegelikult auto – kallim oli kaine autojuht) ühele jõulueelsele üritusele, kus toimus ka suvalises järjekorras loosipakkide jagamine. Ühele neiule langes osaks selline rõõm, et ta sai naistekalendri – ehk siis igas kuus oli mingi meela neiu pilt väga napis rõivastuses – enamasti kas bikiinides või pesus 😀 Tüüp, kes selle loosipaki tegi, lootis täiega, et see õnn langeb osaks mingile noormehele, aga läks teistmoodi 😀

Seal seltskonnas juhtusin nüüd rohkem suhtlema ka selle sünnipäevalapsega, kelle sünnipäeval ma nädal tagasi olin käinud. Ja suhtlesin üldse rohkem kui eelmisel üritusel. Rääkisime niisama maast ja ilmast, kui järsku see naine hakkas arutama, et ei teagi, kellel meie seltskonnas järgmisena sünnipäev on. Ma ei öelnud midagi alguses, aga siis ta küsis mu sünnipäeva ja ma sain öelda, et kui kell on üle südaöö, siis on mul täna sünnipäev (ja kell oli üle südaöö) 😀 Ka mu kallim polnud veel kella vaadanud (tol hetkel suhtlesin just selle neiuga ainult, kallim suhtles oma sõpradega) ja siis läks hull orgunn lahti – Jaanikal on sünnipäev, tuleb ta üles tõsta(keegi sellest seltskonnast seda peale mu kallima varem ei teadnud) 😀 Ja nii mehed mind 28 korda üles tõstsidki tooli peal, ma küll natuke kartsin, et löön pea lakke ära, sest nad tõstsid nii kõrgele, aga õnneks niimoodi ei läinud 😀 Ma hoidsin natuke all ka pead, sest hirm oli küll tegelikult 😀 Ma ei mäletagi, millal mind viimati üles tõsteti niimoodi – ehk siis, kui 25 sain ja oma sünnipäeva suuremalt pidasin? Aga mul pole hetkel meeles, kas siis tõsteti üles või pigem jääb see ikka kuhugi kooliaega.

Pärast sealset istumist oli kõigil plaanis ööklubisse Kino minna. Meil kallimaga esialgu mitte, sest ta pidi ka laupäeval suhteliselt vara ärkama, et veel viimaseid jõulukuuski müüma minna (suht enamus olid juba ära ostetud). Seega viis kallim kaine autojuhina inimesi klubisse ära, mina jäin sinna korterisse ootama, et siis kõige hiljem peale minna. Tegelikult tekkis mul endalgi isu ööklubisse minna, sest ma polnud kunagi Kinos käinud – ja mulle on alati meeldinud sellised pidutsemiskohad, kuhu ma varem oma jalga tõstnud pole. Esinejaks oli Merilyn Uusküla ehk Merca ja selline süldimuusika on mulle ka alati peale läinud 😀

Kui lõpuks viimane sats siis klubisse ära sai viidud, juhtus hoopis niimoodi, et me läksime ka! Kuna tegemist oli mu sünnipäevaga, siis kallim ütles, et loomulikult läheme, kui ma tahan. Et küll ta järgmisel päeval tööl hakkama saab. Ega me kaua olnudki – kuskil tunnike, aga nägime Merca ja tema tissid ikka ära 😀

Ööklubis sai seltskonnas tantsitud, kallimaga kahekesi tantsitud, niisama juttu räägitud ja oldud. Kusjuures ma ise eeldasin, et see ööklubi on väiksem, aga tegelikult oli isegi suhteliselt normaalse suurusega. Mingi aeg ma nägin enda jaoks väga tuttavat neiut, kuigi ma alguses ei saanudki aru, kust ma teda teada võiksin. Ja siis jõudis kohale, et ma tegelikult ju ei teagi seda naist isiklikult, aga ma olen hea spioon – tegemist oli mu kallimaga eksiga 😀 Eks me ikka olime eksidest rääkinud ja mu kallima viimane suhe, mis aprillis lõppes, kestis selle naisega kuskil kolm aastat. Kui me kallimaga teineteist Facebooki lisasime, siis ma mingite kommentaaride ja laikide peale panin asja kokku, et tegemist on tema eksiga – ja nagu näha, oli mul ka eriti hea pildimälu!

Kui me sellest naisest möödusime, siis nad teretasid ka. Hiljem ma ütlesin ka kallimale, et teadsin, et see tema eks oli, sest kuigi ta pole iial ta nime maininud ega pilte näidanud, siis neid asju saab kergelt välja uurida. Mu kallim ütles, et ta tegi samuti Facebookis enne uurimistööd ja on ka Härra kontot vaadanud. Aga temal oli selles mõttes kergem taustauuringut teha, et kui me teineteist Facebooki lisasime, siis ma vist olin isegi mõnel Härra sõbranna poolt lisatud pildil koos temaga tagitud, millelt ma alles hiljem tagi eemaldasin. Pluss megapalju kommentaare, millest ma nüüd mõned olen ära kustutanud, aga mingid on kindlasti alles. Kallim küll mainis, et ta pole päris kindel, et kas ta niimoodi suudaks mu eksi kohe ära tunda, kui ta teda nägema juhtuks ega teaks, et tegemist on temaga. Ma ütlesingi, et teda ilmselt Põlvas nägema ei juhtu, et pigem ikka Tartus. Aga jah, Põlva on ju nii väike, seal on ainult üks ööklubi, loogiline, et siis juhtuvad inimesed samasse kohta. Kallima eks elab nagunii Põlvas ju.

Kuskil kella 02.15 ajaks sai pidu meie jaoks läbi, teised jäid küll veel möllu panema. Hommikul sain mina kaua tududa ja päev ise oli imeline! Nägin sõbrannat, kellega käisime Jäägri pubis ja Vanas Vaksalis istumas. Kallim kinkis mulle sünnipäevaks Bryan Adamsi kontserdipileti 🙂 Ta endale ostis selle pileti juba enne meie kohtumist ja kui ma siis mainisin, et oh, nii vinge, et mulle ka täiega meeldiks sinna minna, aga ma nagu ise selle pileti ostmiseni ei jõudnud, siis ta kinkis mulle selle. Seega aasta 2018 tuleb elamusterohke – mais ootab meid Bryan Adamsi kontsert ning juuni lõpus Retrobest! 🙂 Ma polegi kunagi varem Saku Suurhallis käinud ju 😀

Minu sünnipäeva õhtul käisime veel kallima vanemate juurest korraks läbi, kes mind ka lilledega õnnitlesid. Enne seda olime kallimaga saunas käinud ja ma võin öelda, et ma nii väga ei vihkagi seda enam 😀 Ma küll vaevalt kunagi oma elus jõuan sauna armastamiseni, aga vähemalt ei vihka seda enam. Progress missugune 😀

24.detsembril oli istumine kallima vanaema juures, kus toimus selline traditsiooniline jõulusööming. 25.detsembril sõitsime Tartusse, kus ma kodust mõned asjad võtsin, lisaks käisime mu isa juurest läbi, keda kallim esimest korda nägi. Mu õdesid ta pole veel näinud, sest üks elab Inglismaal (aga tuleb nüüd jaanuari lõpus) ja teine on ka tihti nädalavahetustel maal (nüüd jõuludel oli ka). Kuid millalgi ikka 🙂

Pärast Tartut oli meil plaan paigas – me suundusime Haapsallu! Ma polnudki kunagi talvises Haapsalus käinud, kallima jaoks oli see esimene kord üldse Haapsallu minna. Kui Lõuna-Eestis oli siis veel täielik lumeparadiis, siis Lääne-Eestis oli pigem täielik sügis. Pakkisime oma asjad Liisu Külalistemajas lahti (mis oli täiega äge koht! nad on suht hiljuti avanud ka, aga mulle väga meeldis) ja käisime natuke Haapsalu peal ringi. Kuigi ilm oli kole ja lõpuks hakkas vihma täiega sadama, siis meil oli ikkagi lõbus. Jama oli muidugi see, et kuna tegemist oli 25.detsembriga, siis olid paljud söögikohad kinni, aga mõned olid siiski õnneks lahti. Näiteks restoran Soffa oli lahti, kus olid väga maitsvad toidud! Pärast seda söömingut me hakkasime veel rohkem Haapsalus ringi kondama (Haapsalu linnuses ja promenaadil, kus kallim varem kunagi käinud polnud) ja lõpuks olimegi läbimärjad, sest vihma täiega kallas, aga saime ennast üles soojendada Talumehe kõrtsis 🙂 Sealt suundusime juba taksoga külalistemajja, sest ei tahtnud enam märjana ringi hulkuda.

Teisipäeval jätsime armsa Haapsaluga hüvasti ning suundusime Pärnusse. Seal ööbisime Muuli Hostelis, mis polnud küll nii hubane kui Liisu Külalistemaja, aga seal oli vannituba ka megasoe (Liisu Külalistemajas oli vannituba suht jahe) 😀 Ja mulle on alati meeldinud soojad vannitoad. Seal sai toatemperatuuri veel eriti soojaks panna ja ka see meeldib mulle 😀 Meil oli seal selline katuseaknaga tuba, mis oli ka väga okei 🙂

Pärnus oli ka kohutav ilm, täielik vihmasadu. Käisime niisama vanalinnas ringi ning Peetri Pizzas söömas. Kolmapäeval läks meil check-out veits üle, sest me olime aeglased – nii et koristaja tuli juba jalaga uksest sisse 😀 Siis läks küll kiireks 😀

Pärast Pärnut tegime Tartu Mäkis korra peatuse, ma polnudki varem Lõunakeskuse mäkis käinud. Seal olid meeletud järjekorrad! Ma ei teadnudki, et seal selline numbriga süsteem on, et tellid oma asjad ära ning siis teisest kohas saad numbri alusel asjad kätte. Pidime vähemalt 45 minutit ootama. Ja ma pole selliste järjekordade puhul eriti kannatlik inimene 😀

Üleeile käisime Otepääl söömas, eile käisime Tartus, kus kallim nägi mu ühte parimat sõbrannat ja tema elukaaslast, keda ta veel näinud polnud. Homme päeval oleme ka jälle Tartus, sest saame blogilugeja ja tema kallimaga kokku. Uue aasta võtame ilmselt Põlvas vastu, aga 1.jaanuaril lähen ma Tartusse tagasi, sest 2.jaanuaril tuleb juba tööle minna. Kuna mu kallimal on jõulupuhkus 8.jaanuarini, siis ta tuleb Tartusse selleks ajaks, kui mina pean juba tööl olema, aga tema veel ei pea. Tahaks ka 8-ndani puhata 😀

Et väga tore ja tegus nädal on olnud. Ja me polnudki ju varem saanud niimoodi nädal aega järjest koos olla, mis on kõik väga ilus aeg olnud! 🙂 Hetkel olengi Põlvas ja leidsin lõpuks selle aja, et mõned read ka kirja panna, sest kogu aeg on midagi toimunud – pole lihtsalt aega olnud 🙂 Eile olime ka natuke aega kallima vanematekodus, mängisime ta 11-aastase vennaga kaarte (kallimal on kaks venda: üks on 28-aastane nagu minagi, teine on 11-aastane alles. Kallim ise on 29, saab augustis 30, aga näeb välja noorem – ma arvasin alguses ta pilte vaadates, et ta on maksimaalselt 25 :D).

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Ahjaa, vaatasin uuesti selle eesti filmi „Teesklejad“ ära. Ma kunagi kirjutasin ka sellest. Kui veel 1,5 aastat tagasi olin ma sellest suht vaimustuses, siis nüüd tekitas see minus pigem sellise imeliku reaktsiooni. Et enam ei tundunud see üldse nii hea film olevat. Või ongi asi pigem selles, et ma olin seda juba varem näinud? Vot ei teagi. Mis teie sellest filmist üldse arvate?

Praegu enam pikemalt kirjutada ei jaksa, aga millalgi teen ehk mingi kokkuvõtva postituse 2017.aasta kohta. Mul on alati kombeks olnud selliseid kokkuvõtvaid postitusi teha. 2017 on minu jaoks kokkuvõttes väga hea aasta olnud – palju parem kui 2016! 🙂 Seda nii isiklikus elus kui ka töö mõttes.

Head vana-aasta lõppu ja kohtume uuesti juba aastal 2018! 🙂

 

Nädalavahetus Põlvas ja Põlvamaal (pidu ühes Põlvamaa külakeses- tume rumm ei olegi kangem kui hele rumm? :D) / Kaardimängud ja muud mängud/ Üle pika aja saunas käimine/ Soe inimene :) / Keerasin ise ühe asja pekki… / Õudukas “Jessabelle”

Viimased paar nädalat on olnud päris kiire aeg – seega pole mahti olnud blogida. Rahulikuks läheb reedel, sest siis saab nädal aega puhata! Jee 🙂

Eelmisel reedel käisin sõbranna ja tema elukaaslasega üle pika aja väljas. Väga tore õhtu oli! 🙂 Laupäeval suundusin Põlvasse ja veetsime ülejäänud nädalavahetuse kallimaga koos, käisime näiteks Jäägri pubis söömas. Seal käisin ma suvel ka korraks, kui sõbranna ja tema elukaaslasega Põlvamaal reisisime. Õhtul mängisime kaarte ning seda mängu, mida tavaliselt suure seltskonnaga mängitakse, et pead mõtlema ühele tuntud inimesele ja teine siis peab kas-küsimustega jõudma selleni, et keda mõeldakse. Näiteks saad küsida, et kas see on naine, et kas eestlane, kas elab veel jne. Mu kallim pusis natuke Shakiraga ja Jeesus Kristusega ning mina Martin Luther Kingiga 😀 Mängisin seda sama mängu sel nädalavahetusel ka sõbrannaga ja tema pusis Brigitte Susanne Hundiga ja Martin Lawrenciga (ta teadis seda komöödianäitlejat küll, aga nime ei teadnud) ning mina ühe hispaaniakeelse näitlejaga, kelle nime ma tegelikult ei teadnudki 😀 Lisaks oli minu jaoks suht raske Bellanova 😀 Eile mängisime kallimaga uuesti seda ja tal läks natuke aega Diego Maradonaga ja minul Black Sabbathiga. Lõpuks bändini  läbi häda jõudsin, aga vaja oli teada pealaulja nime ning mina tunnistan siinkohal, et mul polnud aimugi, et Ozzy Osbourne seal figureeris. No ma ei kuula seda ka, aga jah 😀 Sain targemaks 🙂 Nelson Mandelaga läks mu kallimal ka aega, ta teadis küll, kes ta oli, aga nime ei mäletanud. Lõpuks meenus nimi ka. Väga äge mäng minu meelest! Eile meenutasime sõbrannaga ka, kuidas “Küüned persse” reeglid olid ning seda sai ka palju mängitud, päeval siis temaga ja õhtul juba kallimaga 🙂 Mu kallim oli päeval lihtsalt tööl, sest nüüd nädalake enne jõule teeb ta põhitöö kõrvalt ka ühte teist tööd – nimelt müüb jõulupuid (seda siis kuni 24-detsembrini) 🙂 Kuna mu sõbranna elab Põlva lähedal, siis ta tuli mu kallima korterisse, kus me krõpse sõime ja niisama lobisesime ning mänge mängisime 🙂

Aga reedel sõitsin ma üle pika aja rongiga! Ma viimati sõitsin rongiga aastal 2014 – see oli ka ainus kord, mil ma üldse Elroniga sõitnud olen. Või tegelikult kaks korda sõitsin siis. Kuna rongiajad üldiselt ei klapi minu ajagraafikuga, siis olen nüüd Põlvasse bussiga ikka läinud. Kuid sel korral läksin otse pärast tööd ja siis klappis ideaalselt! Ma olen Eesti mastaabis pigem alati busse eelistanud, aga kuna mu kallim elab Põlvas rongijaama lähedal, siis oleks rongiga palju mugavam. Kuigi tavaliselt tuleb ta mulle nagunii bussijaama järele, aga näiteks sellisel juhul, kui peaksin ise tema juurde minema vms. Aga rongid on tegelikult väga mugavad ja sõidavad palju kiiremini kui bussid! Tulin täna tagasi ka rongiga 🙂 Kuna rongid käivad siiski suhteliselt harva, siis kogu aeg seda varianti kasutama ei saa hakata, aga kui ajalist piirangut pole, siis saab küll.

Reedel oli meil üpris kiire, sest kell 20.00 algas üks sünnipäev, kuhu me mõlemad kutsutud olime. See oli tegelikult stiilipidu teemal punane versus valge, aga õnneks ei olnud see piiratud, sest mul oli seljas ainult punane kleit, valget mul midagi lisada polnud 😀 Ja ka teistel oli muid värve rõivaid ikka seljas – seega polnud hullu 🙂 Sünnipäev toimus ühes Põlvamaa küla peomajas ja sünnipäevalapseks oli mu kallima sõbra elukaaslane, kes sai 35-aastaseks. See oli mu elus esmakordne juhus käia sünnipäeval, kus ma ei tundnud sünnipäevalast, seega nägin teda sünnipäeval esimest korda (ta ei käinud mu kallima soolaleivapeol, kus ma mõned ta sõbrad ära nägin) 😀 Olin sinna kutsutud kui oma kallima kaaslane.

Meile tuldi enne 20.00 järele, kallima vend ja tema sõber tulid mingi autojuhiga, kes peole ei jäänud, ta tõi meid lihtsalt ära, sest kõik sünnipäeval osalejad plaanisid juua ega saanud sellepärast oma autoga tulla. Jõudsime peokohta juba siis, kui enamus olid kohal ja kohe algas õnnitlemine ning pildistamine! Päris omamoodi oli soovida sünnipäevalapsele õnne ja öelda, et tere, meeldiv tutvuda, mina olen Jaanika 😀 Kohe pärast seda tehti meist pilti ka.

Peol oli ka õhtujuht – seega oli igasuguseid mänge. Näiteks pidi ütlema midagi, mida sa kunagi teinud pole. Need, kes seda tegevust olid teinud, said püsta tõusta. Ma sain öelda, et ma pole mitte kunagi elus autoroolis olnud 😀 Ja ma polegi, isegi mitte sekundiks. Ma olin ka ainuke 😀

Ma olen üldiselt võõrastes seltskondades suht tagasihoidlik. Ma osasid juba teadsin, sest olin neid soolaleivapeol näinud, aga enamus olid ikkagi võõrad. Ma sain ka rummi osas targemaks – ma olin raudpolt kindel, et tume rumm on kangem kui hele, sellepärast jõin ma heledat. Mu kallima sõber ütles, et nii see küll pole, et need peaksid ikka sama kangusega olema. Mina väitsin, et gümnaasiumi lõpuläbul jõin ma tumedat rummi ainult ja täiega kammis ära ikka, et nüüd ma pigem eelistan heledat 😀 Aga kui pudelilt infot otsima hakkasin, siis olid tõesti mõlemad sama kangusega 😀 Ütlesingi siis, et ma olen kogu oma elu vales elanud 😀 Kui võileivatorti jagati, mida ma suure õhinaga võtsin (mulle täiega maitseb!), siis sain ma teada, et mu kallim ei söögi seda üldse. Ütlesingi talle, et näed, nüüd õpimegi teineteist rohkem tundma, et mis toidud maitsevad ja mis mitte 😀

Pidu oli täies hoos, kui kallim näitas mulle selle peomaja ülemist korrust, kus olid ka mingid voodid ja diivanid (ta üks sõber oli seal juba sünnipäeva pidanud, seega ta teadis seda kohta). Nii et kaugemalt tulijad said ilmselt ööseks ka jääda. Jäime ühele diivanile pikutama ning uni võttis meid mõlemat võimust 😀 Ärkasime vast mingi 1,5 tundi hiljem üles, kui all juba muusika kõvasti mängis – ehk siis tantsimine oli pihta alanud! Seda ma täiega ootasin 😀

Mu kallimal hakkas veits paha, kuigi ta jõi ainult viina, et segamini ei joonud (ma jõin ainult rummi ja minul paha ei hakanud). Kui ta oksendama läks üleval korrusel, siis just sel hetkel tulid kallima sõbrad vaatama, et kas me ikka elus oleme 😀 Muidugi küsiti kohe, et kas me proovisime diivanid ja voodid ära, aga selleni me tõesti ei jõudnud, isegi mõttes polnud 😀 Jäime niisama tuttu sinna.

Õnneks pärast seda oksendamist hakkas mu kallimal kõvasti parem ning me otsustasime uuesti peoseltskonnaga allkorrusel liituda. Eks veidi omapäraseid pilke saime, kui 1,5 tundi hiljem koos ülevalt korruselt alla tulime – et noh noored ja äsja armunud jne 😀 Me olime peol ka need, kes kõige rohkem nunnutasid, aga me olemegi ainult kaks kuud koos olnud – et ju siis ilmselt loogiline värk 😀 Kusjuures mu kallimal on üks kindel hüüdnimi, kuidas ta sõbrad teda kutsuvad, tema pärisnimega ei kutsu teda mitte keegi. Mina kutsun teda hoopis hellitavama hüüdnimega (mis on siiski tuletatud tema nimest), mille kohta ta üks sõber ütleski, et ainult mina võingi teda niimoodi kutsuda 😀 Minule ütleb mu kallim Jannu, aga enamus ütlevad mulle niimoodi. Oma perekonnale olen ma alati Jannu olnud, sõpradele samuti (vahel ka Jansa). Ainult tööl olen ma Jaanika. Ning perekonnale olen siis Jaanika, kui olen millegagi hakkama saanud 😀

Saime all tantsida, nii seltskonnas kui ka kahekesi, lõpuks sain ka sünnipäevalapsega mõned sõnad vahetatud 😀 Tänasin ka teda, et ta kutsus mind sünnipäevale, kuigi me pole varem kordagi näinud. Siis üks kallima sõber, keda ma sellel peol ka esimest korda nägin (ta ei käinud soolaleivapeol), tuli  ja ütles mu kallimale (kui me parasjagu kallimaga koos tantsisime): “Sul on nii ilus naine, hoia teda.” Mu kallim lubas seda teha 😀

Kuskil kella 02.00 ajal hakkas kogu ülejäänud seltskond ööklubi Kino poole sättima. Me oleksime kallimaga ka ilmselt liitunud, aga kuna ta pidi laupäeval kella 10.00-ks jõulupuid müüma minema (siis oligi esimene päev, viimane on 24-detsembril, ta on seda juba viimased viis aastat teinud enne jõule), siis me ei läinud. Kallima vend tellis takso, mis meid kallima kodu juures maha pani, ülejäänud seltskond suundus klubisse edasi.

Laupäeval pidin ka mina vara ärkama, sest sain sõbrannaga Tillu kohvikus kell 10.30 kokku, kuhu mu kallim mind hommikul ära viis (just enne seda, kui ta ise tööle läks). Ma polnudki selles kohvikus varem käinud, aga väga hubane oli! Olime seal paar tunnikest, pärast seda läksime mu kallima juurde. Ma oleksin küll peaaegu ära eksinud, sest ma olen Põlvas rohkem auto kõrvalistmel liigelnud, aga õnneks mu sõbranna tunneb Põlvat väga hästi 😀 Õnneks on see Tillu kohvik suhteliselt lähedal sellele, kus mu kallim elab (see kohvik asubki raudteejaama vastas).

Õhtul kella 19.00 ajal läks sõbranna koju ja kell 20.00 jõudis mu kallim tagasi. Idee oli minna tema perekonna lähedal asuvasse maakoju sauna. Tegelikult see ongi pigem saunamaja, sest selle suure maja lammutasid nad ammu maha. Ma tunnistan ausalt, et ma pole eriline saunafänn. Käisin viimati vist 2012-ndal aastal saunas ja oleksin peaaegu pildi taskusse pannud. Minu jaoks on seal isegi 60-kraadiga megapalav ja vihtlemisest ega leili viskamisest ei taha ma midagi kuulda. Sel korral siiski läksin, kuigi kogusin palju julgust enne 😀 Päris sinna kõige kõrgemale ma ei istunud, ainult kaheks sekundiks, aga see oli liiga kuum mu jaoks. Kallim muidugi viskas leili ja puha, aga minu jaoks oli juba eneseületus see, et ma üldse läksin 😀 Aga ülitore kogemus oli, sest saime seal nagunii kahekesi olla – neil ongi tavaliselt niimoodi, et terve pere käib samal päeval, aga eri aegadel, et vanemad käisid enne, siis läksime meie ning mu kallim andis vennale teada, kui me hakkasime ära minema, et nüüd võib tema sõitma hakata.

Ja sellest ma juba kirjutasin, et pärast Põlvasse kallima juurde tagasi jõudes mängisime kaarte ning chillisime niisama. Täna hommikul pidi tema vara ärkama, et tööle minna, mina sain põõnata – tulingi õhtuse rongiga Tartusse tagasi (sain ta korteri varuvõtmed, tal on minu omad ka).

Ülitore nädalavahetus oli! Saime esimest korda koos peol käia, tantsida, suuremas seltskonnas olla. Ja täna saigi kaks kuud meie esimesest kohtumisest 🙂 See on olnud väga imeline aeg 🙂 Ma olen väga õnnelik koos temaga, ta on selline inimene, kes on mind ära võlunud kogu oma olemusega. Mulle meeldivad ta väärtushinnangud elule ja üldse maailmale. Ma ei oskagi seda väga hästi kirjeldada, aga mulle meeldib, et ta suudab ennast avada ka sellisel moel, mida mina isiklikult vist ei ole meeste puhul väga varem kohanud (vähemalt mitte eesti meeste puhul). Mulle meeldib, et mina saan end sellisel moel avada, mida ma varem ei ole kunagi teinud. Sest mul on alati olnud mingi tunne, et sellest ei saadaks aru. Temaga ei ole mul seda tunnet olnud. Ma olen olnud suht arvamusel, et ma olen siin elus juba igasuguseid inimesi kohanud, aga temas on midagi, mis teeb teda minu jaoks nii teistsuguseks. Heas mõttes teistsuguseks. Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ta on iseloomult nii soe inimene, nii hooliv (mitte ainult minuga, vaid juba üldiselt) et ma tunnen, et selle tõttu ma isegi muutun selliseks soojaks inimeseks, sest see hea energia kandub edasi. Ja ma üldiselt ei pea ennast ülisoojaks ega üldse selliseks inimeseks. Aga lihtsalt temaga see avaldab kuidagi rohkem, ka teiste inimestega suheldes. Isegi mu sõbrannad on seda öelnud, et varem ma ei ole nagu sellist soojust endas kandnud. Et ma jah ei oska seda kirjeldada väga. Aga põhiline ongi see, et ma olen õnnelik 🙂 Ja see teadmine, et tema on ka õnnelik koos minuga olles – see on väga hea 🙂

Reedel varjutas mu päeva küll hoopis teine asi. Mäletate, et ma kirjutasin teile ühest tellimusest, mis kaks korda peeti keerati? No kolmas kord tegid nad selle õigesti, aga… sel korral astusin mina ämbrisse. Ma kinnitasin pinnalaotuse, mis ei olnud päris see, mida me tegelikult tahtsime. Neid saab küll kasutada, aga algne idee läks ikka veits kaduma. Ja mina nagu loll vaidlesin, et teate, te tegite kolmas kord kõik valesti. Lõpuks tuli meilides välja, et ma ise kinnitasin selle. Eks näis, mis nüüd üldse edasi saab, homme otsustame. Et isegi minu feiliga me saaksime neid asju kasutada, sest mõte on üldiselt õige, aga pole lihtsalt päris see. Kuid üldine kvaliteet oli neil ka kuidagi kehvem, kui me lootsime – see viimane ei sõltu nüüd enam minust, see on juba nende teema. Nõme tunne oli muidugi ikkagi ise asjad veits valesti teha – aga ju mul oli juba kogu sellest kammajaast selline kopp ees, et ma lihtsalt ei süvenenud enam. Kuid siiski – ma tunnistan oma viga, aga jah…

Kolmapäeval jäi mul tantsimine ära, sest õpetaja pidi jõulupeoks valmistuma. Nüüd kolmapäeval ei saa mina minna ja siis on juba pühad. Ehk siis tantsima lähen alles uuel aastal! 🙂

Ma vahepeal olen siin üksi ka õudukaid vaadanud, ühte neist soovitaksin samuti. Selleks on Jessabelle. Päris jube oli seda üksinda vaadata 😀 Minu meelest on see naispeategelane seal nii ilus naine! Nii loomulikult ilus. Mulle on alati sellise välimusega naised meeldinud. Mitte et ma nüüd naisi sellise pilguga vaataks, aga no saate ju küll aru  🙂

Vot sellised lood siis hetkel 🙂 Lõpetuseks üks pilt eelmisesest nädalavahetusest, kui Jäägri pubis sai käidud 🙂