Niisama üldist juttu ja rasedusest ka paar sõna (23+4)

Täna on mul siis rasedust 23+4. Esmaspäeval on õnneks juba uus arstiaeg, ma nii ootan! Ma ei tea, miks see niimoodi on, aga mulle meeldib rasedusega arstil käia ja alati sada küsimust esitada 😀 Üldiselt ma pigem ei kurda rasedusvaevuste üle, aga see ei tähenda, et mul neid ei oleks. Kõrvetised tüütavad vahel, venitusarme on hetkel kaks suurt reitel ja üks pisike kõhul. Ja ma ei maga öösiti enam nii hästi, asendeid on keerulisem leida. Kõht on mul päris suur juba, aga samas täiesti oleneb riietusest. Kui ma selle rasedatele mõeldud musta kleidi selga panen, mida soomusrongide teises postituses näha oli, siis ei saagi nii väga aru, et ma rase oleks. Kui panen mõne muu pluusi ja püksid, siis tundub, et nii kuu pärast peaks juba sünnitama hakkama 😀

Ka ajal on väga erinev mõiste. Mõni päev tunnen, et ma olen nagu sada aastat juba rase olnud, aga pea neli kuud on veel minna, mis tundub meeletult pikk aeg. Teine päev ma mõtlen, et appi, kuhu see aeg on kadunud – alles oli ju see hetk, kui kaks rasedustesti sai tehtud (olin nimelt mitu tükki varunud ja tegin kohe teise ka ära, kui esimene positiivne oli, et kindel olla) ning ma siis unise Hendriku üles ajasin, et talle näidata 😀 See oli 16.detsember ja pühapäev. Nii et see sõltub tujust – et mõnikord, kui ma tunnen, et kingi ei saa enam nii hästi jalga kui varem, kolmandale korrusele annab tööl ikka ronida (palju treppe on ka!) jne, siis ma mõtlen, et neli kuud veel minna! Aga teine kord on jälle see tunne, et kuidas see kõik nii kiiresti on läinud, alles oli detsember ju!

Ma üldiselt pean ennast suureks vingujaks ja ma kindlasti olen seda, aga raseduse puhul mul seda nii ette ei tule. Poisikluti liigutusi tunnen ka igapäevaselt aina enam ja ma vahel ikka mõtlen, et milline ta küll on! Et kas rohkem minu või Hendriku moodi näiteks. Välimuselt siis. Ja kelle iseloomu ta saab? No selles mõttes, et kindlasti enda oma, aga kas sarnaneb iseloomult pigem mulle või Hendrikule. Niisama sellised uitmõtted. Vahel mõtlen, et milline ta lasteaias olema hakkab ja koolis näiteks. Ma tean jah, et sinna täiega kaua aega, aga huvitav on niimoodi mõelda. Et kas vajab koolitükkides rohkem abi või on isepäisem. Mina olin alati suhteliselt isepäine, algklassides ma isegi oskasin matemaatikat, aga põhikoolis lihtsalt spikerdasin täiega ja niimoodi mul gümnaasiumis raskeks läkski. Ja matas ma tõesti vajasin abi, aga seda alles gümnaasiumis, sest põhikoolis oli mul tark pinginaaber. Ja nagu näha – maksis see mulle hiljem täiega kätte. Et keegi minuga enamasti kodus koos ei istunud ega sundinud koolitükke tegema. Juba esimesest klassist alates pidin ise kõike tegema, koolikoti ise kokku panema. Hendrik oli samasugune, aga talle reaalselt meeldis õppida, seda kogu aeg. Mina õppisin põhikoolis nihverdamise ära 😀 Reaalaineid ma eriti ei osanud, aga kuidagi suutsin kolmele need teha, humanitaarainetes olin ma ise suhteliselt tugev. Mitte kõigis muidugi, aga mu vanemad olid eesti keeles kindlasti nõrgemad kui mina – seega polnud mõtet neilt abi küsida. Et jah – sellised igasugused mõtted on peas, alustades sellest, milline ema minust üldse saab ja lõpetades sellega, et milline mu poeg tulevikus on.

Kui nüüd nädalavahetuse juurde tulla, siis pühapäeval käisime Hendrikuga Pizza Olives söömas, mis on minu meelest parim pitsakoht Põlvamaal! Mu kaks sõbrannat sõid seal ja nad kutsusid meid ka. Oli niisama tore istumine! Pühapäeva õhtul toimus Põlva keskväljakul veteranipäeva eelne pidu, kus esines Metsatöll! See oli 19.00 ajal, seega mitte eriti hilja. Me siiski seisime lavast piisavalt kaugel, aga see oli minu jaoks esimest korda Metsatölli laivis näha. Nii hea ikka! Kui ma poleks rase, siis oleksime ilmselt lava ees juukseid visanud 😀 Sõbrannaga siis, Hendrikul pole pikki juukseid, tema ei saaks 😀 Et sõbranna, mina ja Hendrik olimegi, vahepeal nägime teisi Hendriku sõpru ka. Polnudki ammu kuskil kontserdil käinud ja sellised vabaõhu omad on veel okeid, kuhugi klubisse ju rasedana ei roniks. Tore oli! 🙂

Et muidu elan ikka tavalist elu, käin üritustel nagu enne rasedust, sest see on mulle alati meeldinud. Beebiga ilmselt kohe nii ei saaks nagunii. Et saunas lihtsalt ei käi, kuigi ka see hakkas mulle juba meeldima, aga selline kuumus ei sobi mulle raseduse ajal teps mitte. Ja trepist ülesminek paneb vahel hingeldama ja noh – seks ka 😀 Need asjad võtavad tavapärasest rohkem võhma välja, aga ka ei midagi nii hullu.

Kui olete beebiootel, siis kuidas teie rasedus hetkel kulgeb? Palju veel minna on? Mis tujud, vaevused jne vaevad? Rääkige – oleks huvitav teada 🙂

Niisama nädalavahetusest/ Õudukas “The Autopsy of Jane Doe” on väga hea/ Meelelahutuslik ja hariv saade “Reis ümber Eesti”, mida ma kõigile soovitan :)

Kui Hendrik eile töölt tuli, siis sõitsime kõigepealt Võrru, et seal midagi süüa. Tahtsime sinna kohvikusse Taevas minna (kus me kunagi käinud olime ja mis meile väga meeldis!), aga see oli kinni, lisaks olid kinni veel paljud teised kohad (kell oli suhteliselt hiline ka juba), ühes söögikohas oli erapidu. Lõpuks suundusime siis Ränduri pubisse, kus me umbes 25 minutit ootasime, et keegi meist üldse välja teeks, mitu teenindajat möödus, aga olime nende jaoks kui tühjad kohad, meie istumiskoht oli ka kuidagi nurga taga ja natuke varjatus kohas, aga siiski… Ma ühele isegi hõikasin järele, et vabandage, aga ta kas ei kuulnud või ei tahtnud kuulda. Tõsi – neil oli sulgemiseni kuskil tund ja viisteist minutit aega ja võib-olla poleks suurt süüa enam saanudki, aga oleksime vähemalt selle eest tänulikud olnud, kui keegi oleks meist välja teinud ja seda öelnud. Lõpuks viskas meil kopa etta ja läksime lihtsalt minema. Ma üldiselt ei ole üldse pirtsakas, aga rahvast ei olnud nii palju ja see pole mingi Olde Hansa, kus pool tundi seda oodata, et keegi sind märkaks, seal vähemalt oleks see asja eest (mitte et ma Olde Hansas eriti palju söömas oleksin käinud, ainult üks kord ja sedagi 14-aastaselt :D). Et jah – ma olen kunagi ammu ühe korra kutseka ajal Võru Ränduri pubis käinud ja Tartu oma on alati suht okei mulje jätnud, siis sel korral suutis Võru oma küll natuke halba valgusesse end sättida.

Lõpuks otsustasime, et sõidame hoopis Räpinasse, kus me siis ühes pubis söömas käisime, me oleme seal varem ka käinud, aga nimi hetkel ei meenu. See on see, kus lähed nagu keldrisse vms, hästi allkorrusel. Pärast seda sõitsime koju, vaatasime kordusest Roaldi saate ära ja siis oli kell juba sealmaal, et tuttu kobida 🙂

Eelmisel nädalavahetusel vaatasime koos Hendrikuga ühe õuduka ära, mis mulle jällegi väga meeldis! Selle nimi on The Autopsy of Jane Doe, mis räägib ühest tundmatust surnust naisest, keda laibauurijad (no krt, kes need inimesed on, kes laipu lahti lõikavad, mul täiesti peast pühitud see sõna, keegi aitab äkki?) lahti hakkavad lõikama… Ja siis hakkavad juhtuma müstilised asjad, mis viitavad sellele, et selle surnud naise laibaga ei ole teps mitte kõik korras… Päris jube oli see, Hendriku jaoks eriti, minu jaoks ka, aga ma olen natuke rohkem karastunud selles maailmas, sest ma lihtsalt vaatan õudukaid  kõvasti rohkem.

Ja täna siis käisime niisama Põlva kesklinnas jalutamas, enne seda vaatasime ETV pealt saadet “Reis ümber Eesti”, mida ma kindlasti soovitan (vaatasime korduses, sest see jookseb reede õhtul tegelikult)! Saab Eesti kohta kohe palju targemaks, sest igas saates külastatakse erinevaid kodumaa maakondasid ja kutsutakse saatesse tuntud inimesed, kes on sealt pärit. Need tuntud inimesed peavad vastama 15-le küsimusele selle maakonna kohta, näiteks tänases saates oli teemaks Raplamaa ja Jüri Pootsmann pani teistele pika puuga ära! Tal oli küll palju õnne, sest valikvastustega mängus suutis ta sisetunde järgi kohe õige variandi valida, sest ta neid vastuseid küsimustele ei teadnud. Siiani on olnud saated ära Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa ja Raplamaa kohta, ülejäänud 11 maakonda on veel ees. Lisaks sellele mängule seal stuudios külastab ka püstolreporter Pille Riin neid maakondasid ja teeb väga omapäraseid ja humoorikaid intervjuusid sealsete inimeste/ettevõtjatega jne. Ma alguses mõtlesin, et miks ta natuke veider on, aga asi on selles, et see on roll, mida ta etendab, sest ta päris nimi on hoopis Liisa Pulk ning ta on näitleja. Ja saate muudab heaks ka selle saatejuht – vanameister Ivo Linna isiklikult! Seega soovitan seda telemängu – saab Eesti kohta palju rohkem teada ja huvitavad vaheklipid lisaks on ainult boonuseks. Ning muidugi ootan ma eriliselt Tartumaa ja Põlvamaa saadet, sest teiste maakondade puhul olen ma küll seal viktoriinis alati loll nagu lammas olnud 😀

Täna käisime Hendrikuga niisama Põlva kesklinnas jalutamas, lõpetuseks panengi pildid, mis sealsel keskväljakul minust tehtud on. Ilusat nädalavahetuse jätku kõigile 🙂

Tundus, et väljas on suht jahe, aga tegelikult oli selle jopega isegi palav. Ma tavaliselt kannan hommikuti juba mütsi ja kindaid, aga täna polnud neid siiski vaja.

Lauamänge täis õhtu meie juures Põlvas :)

Eile oligi siis meie juures see lauamängudeõhtu, millest ma eelmises postituses kribasin! Kõigepealt tuligi mu parim sõbranna, kes võttis kaasa Aliase, Toweri, Reaalsuskontrolli, Monopoly (mida me siiski mängida ei jõudnudki). Mul endal olid ÄSKid – nii tavaline kui ka 18+ versioon ja Reaalsuskontrolli karm versioon. Ja kuna me alguses kolmekesi olime (sõbranna elukaaslane ei saanud tulla), siis hakkasime kohe ÄSK 18+ pluss versiooni mängima. Ma olin seda kunagi kusjuures Hendrikuga mänginud – nimelt oktoobri lõpus, mil ta esimest korda minu juurde Tartusse ööbima jäi. Ma lihtsalt tahtsin temast siis rohkem teada saada 😀

Kuid ka nüüd oli huvitav! Näiteks küsimusele, et kui sa peaksid midagi tätoveerima, siis mis see oleks, vastas Hendrik endiselt, et randmele tulevikus oma tütre nime. No poja ilmselt ka, kui tuleks poeg, aga kuidagi see idee tütre nimest on tal nii südames. Ja siis mu sõbranna mainis, et no kui tütar meil kunagi tuleb, siis on Jaanikal alates 10-ndast eluaastast üks tüdrukunimi südames olnud – Hendrik kohe ütles selle nime, sest ta teab seda, aga lisas kohe juurde, et seda me veel tulevikus vaatame. Haha – talle ei meeldi see nimi nii väga. Ja need nimed, mis talle tüdrukute puhul meeldivad (või pigem üks konkreetne nimi) – see ei meeldi jälle mulle 😀 Me oleme sellest rääkinud mitmeid kordi, aga ma ütlesin sõbrannale ka, et kui küll ma Hendriku tulevikus ümber veenan! Kusjuures poisinimedega pole mul üldse ühtegi varianti nii kindlalt südames, aga tüdruku puhul on tõesti. Aga ma ei ole hetkel rase (kasutan endiselt plaastreid) – seega sinna läheb veel nagunii aega 🙂 Aga jah – seal oli veel küsimus, et kas sa usud, et oled leidnud selle õige enda jaoks, millele Hendrik vastas kohe, et ta on selles veendunud, et on 🙂 Ja mina ju ka! Nii armas. Ja küsimusele, et kas sul on olnud üheöösuhteid, sain ainult mina jaatavalt vastata, sest nii mu sõbrannal kui Hendrikul pole neid olnud (mida ma juba ka enne küsimuse ettelugemist teadsin – mina nimelt lugesin neid kogu aeg ette).

Kui olime küsimustega umbes poole peal, liitusid meiega ka mõned Hendriku sõbrad – mängisime siis need küsimused ära, mis veel vastamata jäid. Siis oli alguses võib-olla natuke kohmetust, aga saime ikka vastatud. Ja pärast mängisime Towerit (milles ma kaks korda pähe sain!), Aliast (jäin teiseks – me ei mänginud paarides, vaid kõik olid iseenda eest väljas ja arvata said ka kõik korraga).

Võtsime Reaalsuskontrolli ka ette, kõigepealt tavalise versiooni ja siis karmi versiooni. Mängisime seda kinniste kaartidega – ehk siis me ei näinud, kes meile millise iseloomustava kaardi pani. Kuna tavaline versioon on mu sõbranna oma, siis seda pole mul hetel käepärast võtta, aga praegu vaatan karmi versiooni kaarte, mis mulle siis pandi – kõige vabama seksuaalkäitumisega inimene, kõige suurem Facebooki sõltlane, kõige kahtlasema olekuga inimene, kõige kindlama pilguga inimene, kõige rajuma seksuaaleluga inimene, kõige seksikama pesu kandja, kõige suurem eneseimetleja, kõige parem grupiseksis (haha, pole proovinudki :D), kõige suurem klatšija, kõige sotsiaalselt imelikum inimene, kõige suurem seebikasõltlane, kõige põnevama eraeluga inimene, kõige karmimate seksuaalfantaasiatega, kõige aktiivsem netikommija, kõige edevam inimene, kõige suurem hipster. Ilmselt oli ehk midagi veel, aga praegu neid kaarte vaadates ei meenu enam. Meil oli ka see teema, et kuna me kõik nii hästi üksteist ei tea, siis keegi ei tohi jumala eest solvuda mingi kaardi pärast – õnneks seda ei juhtunud ka 🙂 Paljud kaardid olid nagunii suhteliselt suvalt pandud.

Kõige raskemas olukorras oli mu sõbranna, sest ta teab ainult mind ja Hendrikut, teisi nägi esimest korda. Aga täiega lõbus oli! Hiljem mängisime veel tavalist Äski ka, siis liitusid mõned Hendriku sõbrad veel. Hendriku kõik sõbrad läksid korraga kuskil südaöö paiku ära, mu sõbranna jäi veel tunnikeseks meie juurde, lobisesme niisama. Väga tore õhtu oli! 🙂 Kunagi peaks kindlasti veel kordama seda.

Täna on totaalne sügis käes, kuupäevaliselt algabki täna – ilm on ka vastav, täiega kallab! Täna ilmselt plaanime Hendrikuga “Roaldi nädala” korduse ära vaadata (jee, uus hooaeg algas) ja ETV pealt hakkas eile saade “Trumpi müüri radadel”, kus grupp eestlasi reisis pikalt Mehhiko-USA piiri ääres. See saade on ilmselt väga põnev, “Ringvaates” käisid need eestlased sellest pikemalt rääkimas. Täna on täpselt selline tubane pühapäev, kus teleka ees niisama olla ja eilseid snäkke süüa, mis meil järele jäi. Aga ülitore õhtu oli tõesti! Nüüd on siis niisama kodune chill ees ootamas!

Mõned pildid ka eilsest – minust ja Hendrikust siis 🙂

Jah, just sellepärast ma hammastega ei naeratagi, sest ma näen välja nagu krõll siis 😀

😀

See oligi juba siis, kui kõik teised olid ära läinud ja mu sõbranna oli meil veel külas 🙂

Kui tahad midagi pildistamise ajal öelda 😀

Kusjuures selle pildi ajal ütles mu sõbranna, et aja selg täiesti sirgu, mida ma ka tegin (mul on omane suht küürus olla). Naljakas on see, et Hendrik tundub pikem ka siin, kuigi ta tegelikult ei peaks olema, sest ta on 180cm, ma 182. Aga ma olen võib-olla kängu jäänud 😀

🙂

Minu imeline Hendrik! 🙂

Jaanika, sa ei oska piltidel naeratada hammastega 😀 Ära enam ürita 😀

🙂

Väga tore õhtu oli! 🙂

Oma blogisse panin nüüd miljon pilti, aga Facebooki lisasin meist selle 🙂

Nädalavahetust nautides

Ja ongi esimene töönädal Põlvas elades läbi! Mu organism veel harjub selle varajase ärkamisega – seega hommikud on kohati rasked. Kui ma Tartus elades läksin vahel kell 01.00 magama ja ärkasin kell 08.00, siis oli enam-vähem olla, aga kahjuks ei kehti see siis, kui ma lähen kell 23.00 magama ja ärkan kell 06.00, kuigi unetunde teeb see ju arvuliselt sama välja. Katsetasin see nädal ka sellist asja, aga taipasin, et pean kindlasti kell 22.00 magama minema ehk siis vähemalt kaheksa tundi tuduma. No rongis ma põõnan nagunii – pärast seda, kui klienditeenindajale kuupilet näidatud, panen ma silmad kinni ja ärkan Tartus üles. Õnneks seda ohtu ei ole, et ma mööda sõidaksin, sest Tartu on viimane peatus (tagasi Põlvasse tulles küll oleks, sest siis on Koidula viimane peatus, aga õhtul mul pole und ka enam). Ja õnneks pole mul iial unega probleeme olnud, jään alati suhteliselt kohe tuttu – seega 40 minutit rongisõitu mõjub mulle väga hästi 🙂

Esimene nädal reaalselt koos elades on möödunud nii, et me pole Hendrikuga eriti näinudki, sest ta jõuab siis, kui ma juba magan. Järgmisel nädalal on tal hommikune vahetus, siis näeme õhtuti ka. Ja homme on meil Põlvas meie juures juba lauamängudeõhtu, kuhu ma viimasel hetkel (kuna algselt oli hoopis teine plaan selle õhtuga, aga mu Tartus elav sõbranna jäi haigeks) kutsusin küll enda sõpru ja tuttavaid, aga kuna kõik on kas ära, haiged või plaanid juba tehtud, siis tuleb ainult mu Põlvamaal elav sõbranna. Võib-olla tulevad ka mingid Hendriku sõbrad, eks näis. Ja kui ei tulegi rohkem, siis kolmekesi saab ka lauamänge mängida, me oleme seda varemgi teinud 🙂

Kusjuures mul endal pole eriti lauamänge, aga mu sõbranna võtab kõik oma varud kaasa – tal neid juba jagub! Seega tuleb selline tore istumine. Hendriku sõpradel on Facebookis selline grupp, kuhu ma panin ka üles, et kõik on siia oodatud (ma kuulan ka sinna, seal ongi siis Hendriku sõbrad ja nende abikaasad/elukaaslased). Sinna tihti pannakse üles, et tulge külla sel nädalavahetusel jne või kui keegi sünnat peab vms.

Aga muidu on tore nädal olnud, väga kiiresti on see möödunud ka, Hendrik jõuab varsti töölt koju ja eks siis näha ole, mis me teeme – kas oleme kodus või läheme sõidame kuhugi, nagu meil vahel ikka kombeks on, eriti just reede õhtuti (ja laupäeviti ka muidugi, aga homme ilmselt mitte).

Vot sellised lood siis. Mis teil nädalavahetuseks plaanis on?

Lõunatamine sõbrannaga Tillu kohvikus

Praegu pikka juttu ei tule, aga käisime täna sõbrannaga Tillu kohvikus söömas. Ta elab ju ka üldiselt Põlvamaal, ainult suviti on Harjumaal, kus ta lapsepõlvekodu on (sest suvel ta töötab seal). Kuna ta äsja sai autojuhiloa, siis mina ei olnudki varem niimoodi temaga sõitnud, aga nüüd tuli ta mulle järele ja pärast tõi koju ära ka (kuigi ma elan Tillu kohvikule väga lähedal). Nii tore pärastlõuna oli, ma polnud teda ammu näinud ka. Sai naistejuttu rääkida, Tillu kohviku saiakesi nautida ning pärast ka lõunat süüa, mis kõik oli väga maitsev 🙂 Mu sõbranna ka mainis, et kes oleks võinud aasta tagasi seda arvata, et ma siia kolin. Tal on muidugi ka hea meel, sest siis saame rohkem koos chillida jne 🙂

Lõpetuseks siia ka tänane pildike minust Tillu kohvikus!

Veits unise ja valge näoga (nagu ma alati olen, hehe), aga nii õnnelik 🙂 Naudin veel puhkust, päikest ja niisama olemist 🙂

Elangi nüüd Põlvas!

Kell on 05.37 ja Hendrik läks just tööle. Ma mõtlesin, et panen mõned read kirja ja pärast tudun edasi. See nädal veel saan, sest mul on puhkus, aga järgmisest nädalast hakkan ka kell 06.00 ärkama (järgmisel nädalal on Hendrikul õhtune vahetus, siis saab tema hommikuti magada ja läheb õhtul alles tööle). Ma olen eile ja üleeile ka kell 06.00 ärganud, sest esmaspäeval pakkisin Tartus viimased asjad kokku ja õhtul tõime need ära ka (läksin hommikul selle sama rongiga, millega hakkan igapäevaselt tööl käima). Kõik on nüüdseks juba Põlvas lahti pakitud!

Ja eile päeval andsin Tartu võtmed korteriomanikule ära – seega sellega on nüüd kõik! Muutsin kohe Facebookis ka oma elukoha ära ja panin selleks Põlva. Täna läheme pärast Hendriku tööd mööblipoodi riidekappi vaatama, sest mu riided ei mahu ära 😀 Just kleidid, mis peaksid riidepuudul rippuma. Enne oli ruumi piisavalt, aga siis tulin mina oma asjadega 😀

Kui ma eile Tartust bussiga Põlvasse tagasi tulin (tööl hakkan ma rongiga käima, sest Hendrik elab rongijaama lähedal siin, aga päevasel ajal ronge ei käi, seega eile tulin bussiga Põlvasse tagasi) ning pärast teise Põlva otsa kõndisin (kuna linnaliinini oli nii palju aega, siin nad käivadki tunnis korra), sest Hendrik elab kesklinnast kaugel – siis oli mul nii hea tunne! Vaatasin Põlvat ja mõtlesin, et see on nii armas väikelinn. Ma olin siin varem ka käinud, vähe küll, aga juba siis mulle meeldis Põlva. Ja nüüd ma elan siin 🙂 Ja südames oli/on nii hea tunne.

Eile õhtul käisime Hendriku vanavanematel külas, kellele ma ka ütlesime, et ma nüüd siin elan. Nad teadsid sellest plaanist, sest kuu aega tagasi me mainisime seda, aga siis oli kolimiseni veel neli nädalat aega. Hendriku vanavanemad on alati nii soojad inimesed, nii sõbralikud – just sellised vanavanemad, keda minagi endale tahaksin, kui mu vanavanemad elavate kirjas oleks. Kahjuks mina oma vanaisasid pole üldse näinud, üks vanaema suri siis, kui ma olin kaheksa-aastane, teine siis, kui ma olin 24. Selle viimase vanaema kohta pole mul suurt midagi head öelda, nagu ma ka sada korda kirjutanud olen.

Üldse rääkides perekonnast, siis mina ei ole oma perekonnaga eriti lähedane. Just üks päev mainisin ka Hendrikule, et nägin oma Tartus elavat õde viimati veebruaris (siis nägi Hendrik ka teda ja rohkem polegi ta mu vanemat õde näinud, aga ma ise pole ka teda vahepeal näinud), kuigi me elasime väga lähedal. Me näeme tavaliselt siis, kui mu Inglismaal elav õde Eestis on, muul ajal mitte. Tädi näen ma tihedamini ja isal käin kord kuus külas, kui ma ta arveid maksmas käin (ta ise ei oska arvutit avadagi). Tegelikult sellest kõigest on kahju, just sellest, et ma oma õega nii vähe suhtlen, aga elu on selline. Kui mu Inglismaal elav õde elaks Eestis, siis teda ma näeksin ilmselt tihedamini. Ma usun, et mu teine õde näeks ka teda rohkem, sest nemad omavahel suhtlevad rohkem. Ja mina suhtlen ka Inglismaal elava õega rohkem.

Kuid jah – meil on kuidagi nii kujunenud, et me oleme kõik nii erinevad inimesed, et kui me poleks õed, siis me ilmselt üldse ei suhtleks. Sellest kõigest on muidugi kahju, aga mis sa ära teed. Ja kui ema oleks elus, siis me näeksime rohkem, sest tema kuidagi hoidis elus seda, et perekond saaks rohkem kokku. Oli rohkem üritusi, rohkem istumisi jne. Vahel on elus niimoodi, et just need oleksid/poleksid määravad nii palju. Aga mida pole, seda pole…

Tulles nüüd teise teema juurde, milleks on minu ja Hendriku erinevused, siis üheks selliseks heaks näiteks on see, et mina ei söö külmkapis kaua seisnud toitu. Eile ma küsisingi temalt, et kaua tal see supp seal olnud on, et vanaks läinud juba, aga Hendrik ütles, et kui vahepeal uuesti üles ei soojenda, siis kärab see veel nädal aega 😀 Ja seega ta võtab seda suppi lõunaks tööle kaasa veel pikalt. Mina järgmisel päeval veel võin üles soojendada toitu, aga pärast seda enam mitte. Jah, ma tean, et külmkapis seisab toit küll (vahepeal ei tohi muidugi sama toitu mitu korda üles soojendada), aga mulle siis ei maitse, kui see on kauem seal seisnud 😀 Ma lihtsalt ei söö seda siis.

Kui ma eile poodi hakkasin minema, siis hakkas Hendrik mulle riidest kotti andma, millega tema tavaliselt poes käib. Ma tean jah, et oleks parem riidest kotti eelistada, aga ma armastan kilekotte (mida hiljem saab siis prügikotina kasutada). Ja ma siis mainisingi, et ma ostan poest kilekoti. Mul oli Tartus megasuur hunnik neid kilekotte, mida ma alati prügikotina kasutasin, aga kolimise ajal kulusid need mul kõik ära ka, mis veel alles olid 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Ma tudun vist edasi ja täna päeval tuleb lõpuks Telia tehnik ka! Jee, saan oma kanalid tagasi, millega ma harjunud olen 🙂 Kell on 06.01 ja 772-sõnaline postitus kirjutatud 😀

Käisime Ida-Virumaal pulmas/ Pooled asjad Tartust Põlvasse viidud juba :)

Nädalavahetusel sai Ida-Virumaal pulmas käidud! Registreerimine oli abielupaaril Toila Oru pargis, seega oli see esimene kord minu jaoks, kus ma käisin pulmas, mille registreerimine leidis aset väljas. Kõik oli nii ilus! Pruut nägi vapustav välja, ilm oli megasoe, hilisem pidu seal lähedal asuvas restoranis oli super. Ööbisime ka hostelis, mis oligi kaugematele tulijatele mõeldud. Kuna mehe sugulased ja sõbrad ongi Põlvamaalt pärit, siis neid kaugelt tulijaid oligi päris palju, pruudi sugulased elavad Ida-Virumaal.

Ja tseremoonia ise oli tõesti kaunis – paaripanija rääkis nii ilusaid ja õigeid sõnu, et mul endalgi kippus pisar silma,  kuigi ma tavaliselt selliste asjade puhul nii nutma ei hakka. Nüüd ka ei hakanud, aga palju puudu ei jäänud.

Pulma juures meeldis ka see, et pulmarongi ajal ei olnud üldse neid traditsioonilisi peatusi, see võib küll tore olla, aga kohati on tüütu. Ja pulmavana oli ka väga äge. Kusjuures minu kogemus pulmadega on see, et kui pulmavana on vanuses 30-35, siis on see pulm kohe palju huvitavam ja mängud on ka paremad. Eelmisel sügisel käisin ka ühes pulmas, kus pulmavana oli kuskil 30 – pulm oli super. Samas olen käinud pulmades, kus pulmavana on 50 – siis on kohe tajuda seda, et seda on pikemalt tehtud, mõjub natuke nagu liinitöö. Muidugi oleneb see inimesest, alati ei pea niimoodi olema.

Pulmas oli ka bänd tellitud, mis tegi igasuguseid välismaa ja eesti hitte järele. Saime Hendrikuga ka piisavalt tantsida. Hendrik sai ka ülesande – ta oli nimelt kogu õhtu “Terve mõistus” 😀 Ehk siis ta pidi jälgima, et pidu kontrolli alt ei väljuks. Sellega oli ka see naljakas lugu, et pruutpaar oli pannud igasuguseid märksõnu kirja pulmakülaliste kohta ja need, kelle kohta see käis, pidid püsti seisma. Kui öeldi, et kes on kunagi liikuvast autost välja hüpanud, olin ma suht kindel, et seda on teinud sellest seltskonnast ainult Hendrik, aga tegelikult oli kaks inimest veel, seega lausa kolm meest tõusid püsti. Hendrikul juhtus 18-aastaselt niimoodi, et ta sõitis mingi vana Žiguliga ja ühel hetkel pidurid enam ei töötanud. Et oma elu päästa, hüppas ta sõitvast autost välja. Suht hull ikka, aga õnneks lõppes kõik hästi. Kui ta autost välja hüppas, siis varsti pärast seda pani see sama auto vastu puud. Ja seal oli veel selline asi, et kes on Põlva kesklinnas sauna teinud (see oli ratastel saun ja oli ühe ürituse jaoks nende seltskonna poolt ehitatud), seda oli samuti Hendrik teinud, siis pulmavana mainis, et meil on on ikka omapärane “Terve mõistus” valitud – et päris kreisid asju on ikka minevikus teinud 😀 Siis üks seltskond esitas pulmavana loo järgi ühe mingi etenduse, mis oli nii naljakas, et mul pisarad lausa jooksid naermisest. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju naersin 😀

Käisin eile hommikul ka jumestuses Põlvas. Esimest korda siin siis. No mu sõbranna ütles, et ilmselgelt on see liiga tume meik, aga ma ei tea – mina jäin rahule. Kuigi ma olen nendes asjades nagunii võhik ja lasen jumestajal alati öelda, mida teha vaja. Pärast mind tuli jumestusse üks Hendriku sõbra abikaasa, kes ka sinna pulma minemas oli. Kuna mu meik oli siis peaaegu valmis, siis ta ei tundnud mind alguses kaugelt ära. Ma tervitasin teda ja ta küsis, et kes ma olen ja siis alles üllatus ning ütles, et mind ei näe ju kunagi sellise meigiga 😀 Ega ei näe jah. Viimati aasta tagasi, kui pulmas käisin.

Tulime täna tagasi, võtsime Tartust suurema osa minu tavaarist peale, ma pakkisin juba need asjad lahti ka 🙂 Homme toome viimased asjad ära. Tartu korteri võtmed annangi järgmisel nädalal ära 🙂 Päev veel selgub, aga ilmselt teisipäeval või neljapäeval. Kolmapäeval ei saa, sest siis tuleb Telia tehnik ja paigaldab mul need kanalid siin Põlvas ära (mul on puhkus ja Hendrik on päeval tööl) Ja siis saan kõik osad nendest seebikatest järele vaadata, mis nüüd vaatamata on jäänud. Jee, nii vähe on õnneks vaja 😀

Vot selline eluke on siis hetkel. Lisan siis eilsest õhtust ka mõned pildid.

Minu eilne jumestus (kodus tehtud pildid enne pulma minemist, kleiti ei ole veel seljas). Esimest korda elus pandi mulle ühekordsed kunstripsmed ka. Jah, ehk sai liiga tume, aga mulle meeldis, ma tahtsingi tumedat. Pidas terve pika päeva vastu, kuigi ma kartsin natuke, et sellise palavusega hakkab sulama, eile oli megasoe. Õnneks ei hakanud.

Vol 2

Ma tean jah, et ma ei naerata kunagi hammastega. Ma vahel ekstra üritan seda teha, aga pilt jääb suht imelik, seega ma pigem ei teegi seda.

Oru pargis Toilas pärast pruutpaari pulmatseremooniat. Seda kleiti olen ma väga palju kandnud, kunagi Kanal 2 peol jne, see on viis aastat vana. Kuna ma olen veits juurde võtnud, siis on see nüüd natuke rohkem ümber. Ja seda, miks Hendrik kaabu pähe pani, ärge minult küsige, talle vahel meeldib erineda 😀 Üliokonnainimene ta eriti pole nagunii. Õhtusel üritusel  võttis ta muidugi kaabu peast, sest siseruumides pole viisakas kaabut kanda. Hendrik on pildil ka suht tõsine, sest tal eile veits pea valutas, õhtul õnneks läks üle (pulmapeo ajal siis juba).