Nädalavahetuse eel :)

Jällegi kirjutan natuke jooksu pealt, sest olen reede õhtul pärast tööd kontoris – seda viimast juba tihti ei juhtu. Aga lihtsalt meil on täna töökaaslastega see sünnipäev ja ma ei hakanud vahepeal isa juurde minema, mind võetakse siit tunnikese pärast peale (enamusele on buss mujale tellitud, sest sinna tuleb täiega palju rahvast, mitte ainult meie ettevõte, aga kuna üks on meil kainekas, siis mõned lähevad temaga). Ehk siis võtsin pidulikumad riided tööle kaasa ja öösel lähen isa juurde, sest see pidu lõpeb ametlikult kell 01.00 – siis ma enam Põlvasse ei saaks. Homme siis lähen mingil ajal Põlvasse, aga eks näis täpsemalt, millal ma üles saan 😀

Teile ilusat nädalavahetust! 🙂 Mis teil endal plaanis on? Ma lähen just üritusele, kus ma tean ainult enda töökaaslasi, teised on võõrad, aga nagu meil on ka ütlus – õhtu lõpuks on kõik tuttavad 😀

Kontori puhkeruumis reedel kell 18.00 ainukesena 😀 Ma olen harjunud hommikuti tunnikese ainukesena olema, sest ma jõuan nii vara, aga õhtuti mitte, sest siis ma lähen alati enne viit tavaliselt ära, et rongile jõuda. Vot selline lugu siis täna 🙂

Advertisements

Hendriku juubeli tähistamine Põlva pubis Vana Vaksal/ Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen/ “Midnight Sun” – üks kurvemaid filme, mida ma elus näinud olen, ainult “The Fault in Our Stars” on olnud veel nukram…

Ja ongi Hendriku 30.aasta sünnipäev peetud! Pidasime seda Põlva pubis Vana Vaksal, mis on ainuke koht, mis nädalavahetusel kuni kella 02.00ni lahti on (kui ööklubis Kino toimub midagi, siis on Kino kauem lahti, aga eile ei toimunud seal midagi… ahjaa – mingi vesipiibubaar on ka Põlvasse vist tekkinud, mis hommikutundideni lahti on). Pidu ise algas kell 20.00 ja inimesi oli kohal vist 18 äkki? Hendriku vanemad olid ka, ta noorem vend pidi samuti tulema, aga tema jäi haigeks ega saanud tulla. Meile oli reserveeritud ühel pool pubi üks suur laud ja teisel pool võisid tavainimesed ka pidutseda. Ja kui alguses väga palju muud rahvast ei olnud, siis hiljem ikka tuldi, sest ega Põlvas suurt valikut pole, kui Kinos nädalavahetusel parasjagu pidu ei toimu.

Hendrikul vedas sellega küll, et ta sai alati oma soovidele vastavalt ka lugusid paluda – seega White Stripes, Muse olid tihti teemaks. Küll aga lasti mingil ajal nii palju hispaaniakeelset muusikat, et meil tekkis lausa kahtlus, et see teenindaja loeb mu blogi 😀 Tegelikult ilmselt oli asi lihtsalt selles, et ta pani mingi hispaaniakeelse playlisti mängima.

Pidu ise oli väga äge! Nägin Hendriku ühte kunagist kursavenda, keda ma isiklikult polnud varem näinud, aga olin temast palju kuulnud, teisi pidulisi teadsin kõiki. Kusjuures sellega seoses üks huvitav fakt – see kursavend kinkis Hendrikule sama raamatu, mis mina! Just see emotsioonidega seotud raamat 😀 Me teame Hendrikut mõlemad nii hästi ja teame, mis raamatud talle meeldivad. Kuna nüüd on neid raamatuid kaks, siis võtsin ühe endaga Tartusse kaasa, sest mulle meeldis see ka, kui seda natuke sirvisin. Lisaks rahale, mis Hendrik sünnipäevaks sai, kingiti talle ka tolmuimeja. Sellega oli nimelt see lugu, et kui me puhkuse ajal koos Hendriku juures koristasime, siis ma küsisin, et kus tal tolmuimeja on. Ja Hendrik ütles mulle, et tal polegi, et harja ja kühvliga ajab asja. No tal pole vaipu ka eriti maas, aga ikkagi minu meelest suht ajakulu niimoodi teha (üürikorteris tal oli omaniku tolmuimeja, aga siia ostetud korterisse ta seda ikka veel hankinud ei olnud). Ja just siis küsis üks Hendriku sõber minult Facebookis, et mida Hendrikul sünnipäevaks vaja oleks. Ning ma siis ütlesingi, et üks korralik tolmuimeja kuluks talle küll ära. Kuna minul endal oli juba plaan olemas, mida ma talle kingin, siis võtsid mõned sõbrad selle minu pakutud idee ette. No eks ma mõtlesin natuke omakasupüüdlikult samuti, sest kui ma sinna kolin, siis on mul ka palju lihtsam 😀 Sest mul endal pole ka kusjuures isiklikku tolmuimejat, alati on üürikorterites need olemas olnud. Hendrik oli väga rahul sellega, et sõbrad talle selle kinkisid, sest selle oleks pidanud nagunii hankima, ma poleks ilma tahtnud 😀 Ja eks tal endal on ka nüüd lihtsam. Saime täna juba ära selle proovida ja no jumal – elu kohe palju lihtsam 🙂

Sai palju külalistega jutustatud ja ma tundsin ka end nii-öelda kambas. Mul on varem mõnikord Hendriku sõpradega natuke väljajäetu tunne tekkinud, aga eile niimoodi ei olnud. Mul võtab aega, et end inimestega vabalt tunda, kuigi need inimesed, kes mind pikalt teavad, nii ei arva. Nende jaoks olen ma alati see ekstavert Jaanika, kes iial vait ei jää 😀 Aga asi ongi selles, et nad teavad mind pikalt, kõigiga ma selline pole.

Aga eile oli selline hetk, kus ma kõigi kuuldes sõna võtsin. Nimelt küsisin ma enne Hendrikult, et kas talle meeldiks, kui kõik mingeid häid sõnu tema kohta ütleksid, sest sünnipäevalaps ja puha. Ta ütles, et see oleks ülihea idee, aga eks ma aimasin juba enne küsimist, et see talle meeldiks, sellepärast ma selle üldse välja pakkusingi. No ma siis tegin otsa lahti ja issand – ma ei ole ikka üldse avalik esineja. Hääl hakkas värisema jne. Ma ütlesin umbes midagi sellist, et kuigi ma tean Hendrikut sellest seltskonnast kõige vähem, alla aasta oleme koos olnud, aga ta on imeline inimene ja ma olen nii õnnelik, et olen temaga koos jne. Ja siis soovisin veel kord õnne ning siis me kallistasime pärast seda. Ning siis said teised sõna, kes kõik tema kohta mingeid asju rääkisid. A la kust nad teda teavad ja mis mälestused temaga seostuvad jne. Ta vend ütles hästi, et noh, mis siin pikalt rääkida, me oleme samast pudrukausist söönud 😀 (neil on aasta ja kolm kuud vahet, Hendrik on vanem).

Õhtu jooksul sai palju suheldud, rääkisin Hendriku sõprade naistega palju juttu. Kui kell sai 00.00, siis tõstsime Hendriku ja ühe tema sõbra elukaaslase ka üles, sest just siis hakkas temal ametlikult sünnipäev (Hendrikul oli tegelikult 07.augustil juubel, aga pidasime eile). Mehed tõstsid selle naise õhku 26 korda (ta sai 26) ja meie tõstsime Hendriku 30 korda üles. Jõudsime, kuigi naisi oli kõvasti vähem kui mehi, üks neist rase ka, kes nagunii tõsta ei saanud.

Enamus läksid kuskil 01.30 ajal ära, meie olme päris sulgemiseni ja siis mõnede inimestega suundusime jala Põlva keskväljakule, kus me siis natuke niisama chillisime. Pärast kõndisime Hendrikuga veel jala koju ning tuttu saime umbes kella 04.00 ajal öösel. Täna äratas meid kella 13.30 ajal mu tädi telefonikõne, kes meid mu sugulaste juurde kohvikutepäevale kutsus. Ma olen ju maininud ka, et mul on seal samas külas sugulased, kust Hendrik pärit on ja kus ta vanemad hetkel elavad. Läksime täna sinna, ajasime niisama juttu, hiljem käisime veel Hendriku vanaema juures, siis võtsime mu tädi mu sugulaste juurest uuesti peale ja tõime tema ka Tartusse ära, sest olime nagunii siia tulemas. Hendrik sõitis pärast seda Põlvasse tagasi, sest ta peab homme ülivara ärkama.

Ja siin siis kaks pilti, mis minu moblaga meist peol tehtud sai. Enamus pilte tegi Hendriku isa, aga neid pilte mul veel pole. Ahjaa – eile peol näidati videoid pisikesest Hendrikust ja tema vennast ka, kus nad väiksena kiikusid. Seal oli näha seda, kuidas Hendrik ei tahtnud oma nooremat venda üldse kiigu peale lasta, ütles, et tahab ainult ise kiikuda 😀 See oli see lastekiik, aga sinna mahtusid nad alguses kahekesi ka. Lihtsalt mingi aeg Hendrik ütles vennale, et tahab üksinda kiikuda 😀 Nii nunnu oli pisikest Hendrikut niimoodi videost näha 🙂 Ta nägi hoopis teistsugune välja kui praegu. Mitte et see loogiline ei oleks, aga mõnedel on täiskasvanuna ka näha neid jooni, mis lapsena neis oli. Temas mina neid ei märganud.

Eilse peo alguses Vanas Vaksalis, kui rahvast veel ei olnud – ehk me ootasime, millal teised tulevad 🙂 See on siis see kleit, mis lõpuks valituks osutus ja millega ma Hendriku sünnal käisin. Ütleme nii, et ilma sukkpüksteta oleks see minu jaoks ilmselt ülilühike olnud, aga see meeldis mulle ikkagi kõige rohkem. Aga eile oli nagunii juba jahedam ilm 🙂

Kui pidu juba läbi sai ning me osa seltskonnaga Põlva kesklinna suundusime 🙂

Nüüd aga tahaksin ma aga kolmest filmist rääkida, mis ma sel nädalal vaatasin. Kaks neist olid õudukad ja üks oli draama.

“Annabelle “–  Seda õudukat juhtusin ma lausa telekast vaatama, sest mingil päeval sel nädalal Kanal 2 näitas seda. Film oli küllaltki õudne ja kokkuvõttes normaalne, aga see nukuteema ei paelunud nii palju, kui ma ehk lootsin. Enne seda filmi otsides juhtusin ma uuemale versioonile sellest filmist, mis tundus traileri järgi parem – ka hinne on kõrgem kui esimesel. Seda teist ma näinud pole, aga peaks millalgi selle ära vaatama.

“Get Out” –  See õudukas on väga palju kiita saanud ja seda loetakse üheks parimaks aastal 2017. Räägib ühest mustanahalisest mehest ja valgest naisest, kes on neli kuud kohtamas käinud. Nüüd sõidavad nad tüdruku vanematega kohtuma ja seal hakkab juhtuma väga imelikke asju. Nimelt käituvad naise vanemad vägagi kummaliselt ja alguses arvab noormees, et ehk see tuleb sellest, et ta on mustanahaline. Aja jooksul hakkavad aga selguma sünged saladused, mis noormehes suuri kahtlusi tekitab. Film oli tõesti teistsugune kui paljud õudukad ning lõpp oli minu jaoks vähemalt ootamatu. Ma olen viimasel ajal päris palju õudukaid vaadanud ning paljude puhul võib juba alguses aimata, mis filmis toimuma hakkab. See ei ole üks neist filmidest, vähemalt minu jaoks ei olnud. Seega kindlasti soovitan! Midagi teistsugust ja huvitavat 🙂

“Midnight Sun” – Ma olen ainult ühe korra elus rohkem nutnud, kui selle filmi vaatamise ajal. Ja see oli siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. Ma kirjutasin sellest ka kunagi, kuidas ma viimase filmi ajal olin haige – seega ma samal ajal köhisin, nuuskasin ja nutsin. Nüüd ma olin õnneks terve, seega jäi ainult nutmine. Aga “Midnight Sun” on sellel aastal valminud draama, kus meespeaosalist mängib Patrick Schwarzenegger (jah, just nimelt, Arnold Schwarzeneggeri poeg). Film ise räägib 17-aastaset tüdrukust, kes põeb üliharuldast haigust – ta nimelt ei või päikse käes kunagi viibida, sest muidu ta lihtsalt sureks, kui ta päikesevalgust saaks. Seega on ta terve oma elu elanud niimoodi, et päeval toas kindlate akende taga passinud, kust päike sisse ei paistaks ning öösel üleval olnud ning väljas käinud. 17-aastaselt tutvub ta aga ühe noormehega, kellele ta alguses oma haigusest ei räägi, sest ta tahab olla lihtsalt üks tavaline neiu, ta ei soovi, et tema haigus teda defineeriks. Tegelikult teab neiu seda noormeest varasemast ajast, sest on teda aknast päeval piilunud, kui poiss tema majast on trenni minnes möödunud.

Film ise keskendubki sellele, kuidas noored armunud õhtusel ajal väljas käivad, sest neiu alati ütleb, et päeval on tal muud tegevused, sest ta ei taha oma haigusest rääkida. Kuni selle hetkeni, mil nad end unustavad ning päiksetõusuni välja jäävad…. Sealt saab alguse juhtumiste rada ning ka noormees saab lõpuks teada, mis haigus tüdrukul on. Tüdruku isale on juba tütre lapsepõlves öeldud, et laps ilmselt väga kaua ei ela, aga lootus jääb ikka, et ehk aastate jooksul suudetakse mingi ravi leida. Ja kuigi isa suudab tütre üpris edukalt päikesest eemal hoida, siis üks libastumine tüdruku enda poolt toob kaasa selle, et… tüdruku tervis halveneb ja ta hakkab vaikselt hääbuma…

See film näitabki, kui habras võib olla elu. Ja kui suured võivad olla tunded, kui sa tegelikult kedagi armastad; kui sa tahad, et tal oleks elus kõik hästi. Mina igal juhul väga soovitan seda filmi, aga kindlasti varuge salvrätikuid, sest pisarad on kergelt tulema. Kui see film lõppes, siis oli mu nägu nii ära nutetud, et ma ausalt ka ei mäleta, millal ma viimati nii palju pisaraid olin valanud. Ilmselt siis, kui ma “The Fault in Our Stars” vaatasin. See viimane film on olnud minu jaoks maailma kõige kurvem film. Ja “Midnight Sun” on tihedalt kannul. Näitlejad andsid ka need kurvad emotsioonid kuidagi nii ehedalt edasi, et ma oleksin nagu ise seal filmis sees olnud ning Katie (naispeategelase nimi filmis) ja ka Charlie (meespeategelase nimi filmis) valusaid hetki kogenud. Vot selline ülihea, aga samas väga kurb film. Paneb mõtlema, kui väärtuslik on elu ja kui vedanud on kõigil tavainimestel, kes selliste haruldaste haiguste käes vaevlema ei pea.

Vilnius oli superäge/ Vilniuse linnaosa Užupis (nagu Tallinna Kalamaja või Tartu Supilinn)/ Mis on leedukatele huumorivõtmes nende teine usk? :D/ Uus alkoholipoliitika Leedus alates sellest aastast/ Soovitan Vilniust täiega!

Olen nüüd Vilniusest tagasi. Neli päeva läksid uskumatult kiiresti! Jõudsin eile tagasi, sõbranna elukaaslane tuli meile Tartusse järele ning viis meid mõlemaid Põlvasse (mu sõbranna elab ise ka Põlvale väga lähedal). Kui Põlvasse jõudsin, siis kallim juba tudus, sest tal on see nädal hommikune vahetus – seega ärkab kell 05.00 hommikul (ma jõudsin Põlvasse kuskil 23.30). Natuke ikka rääkisime ja siis kobisime tuttu ära 😀 Tulin täna Tartusse päeval, õhtul pärast tööd tuleb kallim ka siia ning pärast läheme koos Põlvasse. Mul on kuni pühapäevani puhkus – seega saan natuke seda veel nautida 🙂

Kuid nüüd reisi juurde minnes – see oli superäge! Kiidusõnad mu parimale sõbrannale, kellega ma kusjuures siiani ei olnudki kunagi niimoodi koos reisinud. Kuna ta ise töötab suviti giidina Tallinnas, siis ta oli enne reisi juba Vilniuse kohta päris palju uurinud. Ja ta oli alati osav kaardilugeja, sest ma pole suurem asi orienteeruja, nagu te ilmselt teate 😀

Kuid alustades algusest, siis laupäeval kell 07.20 startisime kõigepealt Tartust Riiga. Mu sõbrannal oli bussikohaga selles mõttes halvasti, et turvavöö oli katki (see lihtsalt puudus). Ja kuigi enamasti ei juhtugi midagi ja õnneks nüüd ka ei juhtunud, siis hea asi see kindlasti pole. Kui see välja jätta, siis sujus bussisõit väga hästi ja olime mõlemad küll üpris unised, aga siiski üpris elevil, sest mina polnud kunagi Leedus käinud, mu sõbranna polnud kunagi Vilniuses käinud, aga mõnedes teistes Leedu linnades küll. Tol hetkel ma muidugi ei aimanud veel, et Vilnius nii ilus on! 🙂

Riias oli meil ümberistumine, sõime bussijaamas kõhud täis ning hakkasime Vilniuse poole sõitma. Sel korral olid meil mõlemal bussis turvavööd olemas ja nüüd kimas bussijuht nagu segane ning tegi ohtlikke möödasõite. Õnneks midagi ei juhtunud.

Kui lõpuks juba Leetu jõudsime, siis ma eeldasin küll, et ilmselt kuni Vilniuseni pole suurt midagi huvitavat aknast välja vaadata, aga see teekond oli veel igavam kui Eestis tavaliselt 😀 Igav liiv ja tühi väli, mitte midagi muud.

Kui juba Vilniusse jõudsime, siis läks asi hoopis paremaks! Kuna bussijaamani oli sõit üpris pikk, siis saime aknast välja vaadata (ma sain alati akna juures istuda, sest mu sõbrannal polnud vahet, aga ma eelistan alati akna pool olla – seda igas sõiduvahendis). Vilniuse äärelinn oli nagu Tallinna Lasnamäe (muidugi veel massiivsem), aga mulle on alati mingil määral getod meeldinud 😀 Olen ju isegi Tallinnas Lasnamäel elanud ja hetkel elan Annelinnas, seega minu jaoks on see nagu teine kodu 😀

Kuid juba aknast välja vaadates tundus Vilnius nii värviline ja huvitav! Hoopis teistsugune kui Tallinn või Riia. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis kõigepealt suundusimegi sinna külaliskorterisse, mille me Airnbnb kaudu endale võtnud olime. See asus bussijaamast kuskil 20 minuti kaugusel, suht kesklinnas ning vanalinnast ka ainult 15-minutilise jalutuskäigu juures. Otsustasime jala minna, mu sõbranna luges kaarti 🙂

Lisangi mõned pildid meie ööbimiskohast 🙂

Väljast nägi see maja selline välja. Meie külaliskorter asus seal, kus seda klaasist ust on näha (vasakul).

Esik

Vasakul oli välisuks (mis oligi kaasist). Kuna korter ei olnud peatänaval, siis selline lahendus sobib, aga muidu ma seda ette ei kujutaks. Kui see välja jätta (ja see, et korteris oli natuke jahe), siis oli väga ilus ja äge ööbimiskoht! 🙂 Esimesel korrusel oli üks tuba, väike esik ja WC, trepist alla minnes oli kööginurk ja vannituba (nagu keldrikorrusele minnes).

Voodi oli mugav ja superpehme! 🙂

Aknad olid madalad, mis mulle tavaliselt ei meeldi, aga seal oli väga okei 🙂

Trepp, mis viis kööginurka ja vannituppa.

Trepp, mis viis magamistoast esikusse.

Vaade välisuksest

Mina vahetult enne esimest väljaminekut külaliskorteris poosetamas 😀

Kui esimene korteriga tutvumine läbi sai, siis hakkasime Vilniusega tutvust tegema! Mu sõbranna luges väga osavalt kaarti ning me ei eksinud kordagi ära. Kui veel Leedust üldiselt rääkida, siis Leedu lipuvärvid on kollane-roheline-punane. Kollane tähendab tõusvat päikest, roheline metsa ning punane vabaduse eest valatud verd. Leedul on tegelikult ka vanast ajast veel teine lipp säilinud, mida tihti ka heisatakse (Leedu vürstiriigi ajast) ja seal peal on ratsanik. Seda võib ka Leedu euromüntide taga näha ning tihti ka pühade ajal koos praeguse ametliku lipuga (kõik need ja järgnevad ajaloolised faktid on pärit Vilniuse tasuta ekskursioonilt, mis me esmaspäeval ette võtsime! ma kirjutan sellest ka lähemalt, aga mu sõbranna idee sinna minna oli superäge!).

Leedu loodi 13.sajandil tegelikult üldse selleks, et seista vastu ristiusustamisele. Siis oli Leedu pindala muidugi kõvasti suurem (Ukraina ja Valgevene osa kuulus ka Leedule). Nagu meiegi, iseseisvusid nad 1918.aastal.

Gediminase torn on  14.sajandil loodud (see on Vilniuse üks olulisemaid vaatamisväärsusi). Kahjuks on see hetkel suletud, sest see on varinguohtlik, seega me ei saanud seda Vilniuse pärli külastada. Sellega seoses oli mingi hundilegend, mida ma täpselt ei mäleta, aga midagi sellist, et tollel ajal elanud Vürst Gediminas lõi selle torni, sest käis kuskil Vilniuse lähedal metsas jahti pidamas. Seal jäi ta aga tuttu ning nägi unes, et üks hunt olla talle soovitanud selle torni ehitanud, millest pidi Leedu pealinna üks uhkemaid torne saama. Seal oli kindlalt muid nüansse, aga rohkem ma ei mäleta:D

Nõukaajal loodi Vilniusesse väga laiad tänavad, et tankid saaksid liikuda. Kuskil 40% vanalinnast purustati II maailmasõja ajal. Kirikud muudeti ladudeks ja spordisaalideks ning algas ka armastus korvapalli vastu, mida leedukad naljatavalt huumorivõtmes oma teiseks usuks peavad 😀 Esimene on muidugi katolik usk, sest leedukad on katoliiklased. Ka meie nägime Vilnius mitmeid kirikuid, mis olid puupüsti inimesi täis, aga mu sõbranna leedulasest tuttavad ütlevad, et kuigi leedukad peaksid olema paberil katoliiklased, siis tegelikult seda usku nii palju ei propageerita. Kuid siiki – Vilniuses on 80 kirikut! (Tallinnas kuskil 20).

Nagu ma juba enne mainisin, siis kuigi Leedu loodi algselt selleks, et ristisusustamisele vastu seista, siis lõpuks hakkas seal siiski see pihta, sest vürst abiellus Poola printsessiga ning järjest enam hakkas ristiusk levima. Et inimesed ei oleks enam paganad ning hakkaksid ristiusku aktsepteerima, jagati neile tasuta valgeid särke! 😀 Nagu näha, siis tol ajal oli see luksuskaup, mida enamus endale võimaldada ei saanud. Kuid olenemata kõigest sellest elas paganlus siiski veel edasi.

Nüüd lisangi natuke esimese õhtu pilte, mis siis laupäeval tehtud sai 🙂

Minu taga olev õunakujuke asub Vilniuses samal tänaval, kus meie peatumiskoht oli. See kuju on pühendatud headusele, lahkusele ja abivalmidusele. Sellele õunale on graveeritud 80 leedu perekonnanime, kes olid minevikus või on praegu pühendunud sotsiaaltööle ja heategevusele.

Presidendipalee 🙂

Vilniuse katedraal

Nerise jõel 🙂 Vilniusest voolab läbi kaks jõge -üks ongi seesama Neris, teine on Vilnia, mille järgi Vilnius oma nime on saanud.

Kartulipannkoogid on Leedus väga populaarne toit, mis mulle eriti ei maitse, mu sõbrannale aga küll. Leedu üheks rahvustoiduks on muidu suitsutatud seakõrvad ja tinginys, mis on üks magus kook (võib olla nii šokolaadi kui kohupiima oma). Šokolaadi oma meenutab nagu meie kirjut koera (hiljem panen pildid ka).

Esimesel õhtul käisime siis niisama linnaga tutvumas ning õhtul otsustasime erinevates pubides käia. Vilniuse üks üpriski populaarne pubikett on Šnekutis, mida on Vilniuses kolm tükki. Laupäeva õhtul käisime me ühes vanalinna omas, mille teenindus jättis kõvasti soovida. Kuna see on pigem kohalikele mõeldud koht, siis ju neile ei meeldi turistid 😀 Pühapäeval käisime veel ühes ja kesklinnast kaugemal, mis oli hoopiski parem koht. Laupäeval vanalinna Šnekutises jõime Leedu kohalikku õlut ja sõimegi neid kartulipannkooke.

Hiljem tutvusime Vilniuse kohaliku ööeluga, mis oli üpriski vilgas ja põnev. Käisime veel mitmes pubis – Republic,  Uncle Sam American Pub näiteks. Nendes pubides veetsime rohkem aega, aga astusime sisse nii mitmeski teise, kuhu me ei jäänud. Need kaks olid täitsa toredad ja rahvast oli suhteliselt palju. Me olime sõbrannaga Republicus ainukesed, kes tantsisid ja Uncle Sam American Pubis peaaegu ainukesed 😀 Kohalik Leedu õlu oli väga hea maitsega. Ahjaa, muide rääkides Leedu alkoholipoliitikast, siis alates sellest aastast on see hoopis karmim. Nimelt esmaspäevast laupäevani saab poest osta alkoholi 10.00-20.00ni (meil on 10.00-22.00ni), pühapäeval lausa 10.00- 15.00ni. Ja samuti muudeti ka vanusepiirangut alkoholi ostmiseks – alates sellest aastast on see 20 (varasema 18 asemele nagu meil endiselt on). Seda tehti selleks, et vähendada alkoholitarbimist, sest leedukatel on sellega tõsised probleemid. Eks meil endil on ka, aga meil veel selliseid mõõtmeid pole kasutusele võetud.

Esimesel õhtul kasutasime ainsat korda taksot Vilniuses. Taksojuht pidas meid algselt norrakateks 😀 Mu sõbranna oskas temaga natuke vene keeles rääkida (nagu te teate, siis ma ei räägi sõnagi vene keelt), sest ta on seda põhikoolis siiski õppinud (mina ei ole, olen saksa keelt õppinud). Kusjuures Leedus pole vene keel üldse nii levinud kui Eestis või Lätis, sest 80 protsenti on seal täiesti leedukad (meil ainult 60 protsenti eestlasi). Ja teine levinum rahvus Leedus olid poolakad hoopiski, mitte venelased. Lätis on kõige rohkem venelasi ja vene keele oskajaid, Leedus kõige vähem. Ja mina olin siiani arvanud, et Vilniuses elab rohkem inimesi kui Riias, aga see pole sugugi niimoodi (Riias 600 000, Vilniuses 500 000 ja Tallinnas 400 000). Kuigi kogu Leedu on rahvarvult suurem kui Läti, siis pealinnas elab siiski vähem rahvast kui Riias.

Koju jõudsime laupäeval kell 01.00 ajal öösel ning kobisime tuttu ära! Pühapäeval oli meil plaanis külastada Vilniuse linnaosa Užupis, mille kohta mu sõbranna oli juba varem uurinud, et see on nagu Tallinna Kalamaja või Tartu Supilinn. Kunagisest halva mainega linnaosast, kus elasid töölised ja sõdurid ning kust võiks vabalt prostituute leida (kui sul oli kontakte) on nüüdseks saanud üks Vilniuse kõige hinnatum linnaosa. Seda ka just kinnisvara hindade poolest. Nüüdseks elavad seal paljud kunstinikud ja kirjanikud. 1990-ndatel algas seal skvottimine ja nüüdseks on seal lubatud elada. 1997 loodi lausa Užupise Vabariik, millel on ka oma põhiseadus ja parlament. Muidugi on see nii-öelda põhiseadus ja parlament, sest tegelikult peavad nad ikkagi Leedu üldistest seadustest kinni pidama, aga neile meeldib end pidada paremaks ja teistsuguseks kui üldised Leedu riigiesindajad. Näiteks nende parlament saab sealses kohvikus kokku ja nad tõesti arutavad Užupise jaoks olulisi teemasid 😀 Ja suht suvalised inimesed pääsevad sinna parlamenti, seega kui Leedu üldine parlament jääb kättesaamatuks, siis sinna saab küll igaüks. Et saab end natuke eriliselt tunda, kui vähemalt sinnagi kuulud 😀

Užupise linnaosas on väga palju ägedaid elemente. Näiteks on neil selline eriline raamatupood, kus magab Užupise linnaosa kass, kes on väga tuntud 😀 Neil on lausa selline kraan seal, kust muidu ei tule mitte midagi joodavat, aga 1.aprillil, mil on Užupise päev, tuleb sealt terve päev tasuta õlut 🙂 Kahju, et meie sinna natuke hiljem jõudsime, mitte esimesel aprillil 😀 Seal linnaosas on energiapost, mida puudutades saad energiat, saatuse kiik (ripub Vilna jõe peal ja ühendatud sillaga), kuhu inimesed suviti istuma lähevad, sest vesi on seal suht madal. Lisaks on neil seal klaver Vilna jõe ääres seismas. Seal on veel Tiibeti väljak Tiibeti vabaduse toetuseks, kus isegi Dalai Lama on käinud. Kuna Užupise linnaosas elavad tihtipeale kunstnikuhinged, kes ei suuda õigeaegselt töid valmis teha, siis ühe kuju ehitamine läks neil nii pikalt, et sinna pandi vahepeal üks hiigelsuur lihavõttemuna. Hiljem sai see kuju küll valmis, aga rahvale nii meeldis see lihavõttemuna, et nad tõstsid selle ühte teise linnaosasse ümber (sest sinna nad seda jätta ei tahtnud, aga ära ka visata ei soovinud).

Nüüd siis mõned pildid ka Užupise linnaosast.

Užupise põhiseadus on tõlgitud 28 keelde, ka meie emakeelde 🙂 Päris naljakad on need nii-öelda seadused 😀

Užupise põhiväljak ja see kraan seal ees, kust igal aastal esimesel aprillil õlut tuleb 😀 Kusjuures see konkreetne tänav meenutab mulle Mehhiko tüüpilisi tänavaid, sellised natuke kitsad ja maagilised…

Užupise linnaosa algus

Käisimegi ka sealses Šnekutises söömas, mis oli väga meeldiv kogemus! Minu ees on suitsutatud seakõrvad, mis on üks Leedu rahvustoite (neid serveeriti koos kikerhernestega). Olid päris head, aga igapäevaselt just ei sööks, sest need olid väga rasvased. Ilmaga meil küll vedas, Vilniuses oli kogu aeg nii soe! Ma kuulsin, et tegelikult oli Eestis ka, aga Vilniuses olid kõik need päevad megailusad ja soojad ilmad.

Enne Užupise linnaosaga tuttavamaks saamist nägime me ühte mu sõbranna leedulasest tuttavat (naissoost), kellega käisime kahes kohas istumas. Üks neist oli restoran nimega Panama ja teine Aula. Esimeses me ei söönud, jõime ainult teed, aga sealne atmosfäär oli imeline! Teises me sõime ka, mul sellest pilte pole, aga ma sõin pardifileed, mis oli imeline! Soovitan mõlemat kohta, Panamat just atmosfääri pärast, aga Aulat toidu pärast. Panama ei asu päris vanalinnas, aga Aula asub täpselt vanalinnas. Aula on üpris populaarne ka turistide hulgas.

Saime leedulasest naise käest ka mitmeid asju Leedu kohta küsida. Näiteks seda saime teada, et Leedu miiniumpalk on 500 eurot, keskmine aga 700 eurot (brutos). Kui miinimumpalga erinevus ei olegi Eestiga nii suur, siis keskmise palga erinevus on aga küll. Seda ma näiteks teadsin, et Lätis on küllaltki levinud endiselt veel ümbrikupalkade maksmine, küsisin seda Leedu kohta ka. Ka seal võib seda ette tulla. Aga pühadega on neil sama teema, mis meil – ehk siis lisapäevi juurde ei saa, kui püha juhtub nädalavahetusel olema. Lätlastel on aga Baltimaadest kõige õnnelikum teema, sest nemad saavad kindlasti kas reede või esmaspäeva vabaks, kui püha juhtub nädalavahetusel olema (vahel lausa mõlemad). Kuna meie ettevõttes töötab üks lätlane, siis ma tean natuke seda pühade teemat. Üldse on lätlastel täiega palju pühasid võrreldes eestlaste või leedukatega. Ju nad siis ei taha nii palju tööd rügada kui meie või leedukad 😀

Leedu on küll katoliiklik riik, aga 60 protsenti abieludest lahutatakse (Eestis on see kuskil 50 protsenti). Ja praegu on Leedu üritamas läbi suruda seda, et abort muutuks illegaalseks, mis on totaalselt halb asi ning mille vastu kõik leedukad võitlevad. See tooks kaasa igasuguseid põrandaaluseid aborditegemise võimalusi, mis paneks naiste tervise ohtu. Mu sõbranna tuttav mainis, et nad kõik seal loodavad, et see abordivastane seadus ei lähe läbi. Jah, mina loodaks sama.

Ma ei poolda aborti kui rasedusest hoidumise vahendit ning kahtlen nende naiste vaimses mõistuses, kes seda elus viis-kuus korda teevad, sest lihtsalt juhtus ja jumala pohhui kõigest muust, aga ma siiski leian, et on olukordi, kus abort peaks kindlasti olema lubatud. Ja ma ei räägi siin ainult vägistamisest, vaid ka sellisest asjast, kus rasedusvastane vahend vedas alt, aga laps ei ole kindlasti tahetud või oodatud või sünniks ülimasse vaesusesse. Kui seda upsi juhtub elus maksimaalselt mõned korrad ja siis tehakse aborti, siis on see veel mõistetav, aga nende naiste mõistuses ma kahtlen, kes ei suuda enne seksimist selgeks teha, et sellest võib rasedaks jääda ja et rasedusvastaseid vahendeid peaks enne kasutama. Jah, ka need viimased võivad vahel alt vedada, kuid kui neid ei kasutata, siis on tahtmata beebi lõpuks ikka majas (või siis abort). Kui minul hetkel rasedusvastane plaaster alt veaks, siis loomulikult ma sünnitaksin, sest ma olen sellises vanuses ja rahaliselt saaks ka hakkama. Kuid kuna ma hetkel beebit veel ei planeeri, siis on minu jaoks loogiline, et ma ei mängi ehku peale. Selle tõttu ongi minu jaoks natuke imelik mõelda, et olemas naisi, kes absoluutselt ei taha lapsi saada, aga nad ei mõtle sellele enne… Ja siis hiljem lähevad aborti tegema, nagu see oleks sokkide vahetamine. Ja nii mitmeid kordi järjest (ma hetkel ei räägi siin nendest olukordadest, kus muu rasedusvastane vahend tõesti vedaski alt, vaid ikka nendest juhtudest, kus seda üldse ei kasutatud). Aga jah, abortide keelustamine ei tooks midagi head kaasa, sest naised teeksid seda nagunii, lihtsalt kuskil põrandaaluses kohas, mis oleks veel hullem.

Leedukast naine rääkis meile, et ta hetkel ise kasutab agaralt Tinderit ning pärast meiega kohtumist läks ta Tinderi deidile 😀 Mina võisin talle Tinderit kiita, sest sealt leidsin ma kallima (kelle jaoks mina olin esimene internetideit üldse tema elus). Mu sõbranna küll ütles, et see naine oli talle hiljem kirjutanud ning maininud, et ta sai kokku tüübiga, kellega ilmselt peale sõpruse midagi ei tule 😀

Käisime kolmekesti veel Trijų Kryžių paminklas, kust avanes vaade kogu Vilniusele! Sinna otsa andis alles ronida, aga väga tore oli sealt kogu Vilniust vaadata. Ma ise seda lugu selle konkreetse kohaga ei mäleta, aga minu lingitud viitelt saab täpselt selle kohta lugeda. 

Lisan mõned pildid, mis üldse pühapäeval veel tehtud said.

Selle ülikeerulise nimega mäe otsas 🙂 Tuul oli megasuur! 😀

Päikseprillid jäid maha, seega kogu Vilniuse reisi ajal kissitasin silmi 😀

Hiljem jätsime leedukaga hüvasti ning suundusime sõbrannaga Vilniuse äärelinna! Mul on alati see teema, et erinevates kohtades käies ei meeldi mulle ainult kesklinna ja vanalinna elu nautida, vaid ma tahan ka äärelinnas käia, sest see on nii erinev. Võtsime sõbrannaga kesklinnast suvalise trolli (erinevalt Riiast ja Tallinnast Vilniuses ei ole tramme, on ainult bussid ja trollid. kunagi taheti ka metroo teha, aga see ei saa neil seal vist iial valmis) ja sõitsime kuskil 30 minutit ning läksime viimases peatuses maha.

Tegelikult see äärelinn nüüd nii erinev Tallinna Lasnamäest polnudki, lihtsalt majad olid veel kõrgemad ja massiivsemad. Ometi oli selles mingi omamoodi võlu. Riias mulle näiteks see äärelinn nii palju ei meeldi, aga Vilniuses meeldis küll. Muideks mu sõbranna ütles mulle, et me võiksime ju jänest sõita, aga õnneks ma ütlesin, et ostame ikka piletid. Õnneks ostsime ka, sest trollis oli kontroll 😀

Vilniuse getoelu nautimas 😀 Käisime sealses Maximas ka. Muide, Vilniuse Maximas ei kehti meie aitäh-kaart (neil on see Aciu-kaart, sest aciu on aitäh). Mu sõbranna tahtis Maximas seda näidata, aga öeldi, et Eesti oma ei kehti, et peab ikka Leedu oma olema. Samas Rimi kaart pidavat kehtima küll, sest leedukas ütles, et tema Eestis käies sai Leedu oma kasutada. Aga Rimi ongi parema mainega kui Maxima 😀 Leedus on Maxima ka üsna halva mainega pood, aga seal ikkagi käiakse. Nagu meilgi ju. Kui mul oleks kodupoeks Maxima, siis ma ikka käiks.

Esmaspäeval kell 12.00 läksimegi Vilniuse tasuta ekskursioonile, mis oli üliäge! Kokku oli meid kuskil 15 – me olime ainukesed eestlased, aga lisaks olid portugallased, kanadalased, brasiillased, belglased ja isegi üks mehhiklane! Sain natuke selle mehhiklasega ka rääkida, kes oli hämmingus, et ma endiselt Mehhiko hispaania keele slängi nii hästi mäletan 😀 See oli selline pea kahetunnine jalgsi linnatuur, kus ma väga palju teadmisi Vilniuse ja leedukate kohta juurde saingi. Giidiks oli üks minust veel pikem naine, kes rääkis inglise keelt väga hästi. Käisime vanalinnas ja muidugi Užupises uuesti. Giid oli väga hea ning oskas kõigest nii huvitavalt rääkida.

Užupise linnaosas ongi see klaver, mida ma enne ka mainisin.

Pärast giidituuri käisime selles toidukohas söömas.

Sealsamas Busi Treciases tehtud pilt.

Pärast seda meeletut söögiorgiat läksime Vilniuse peale jalutama ning Vilniuse tänavakunstiga tutvuma. Vilnius on väga populaarne oma grafiti poolest, mis tihti on satiirilise alatooniga.

Leidsime näiteks ka ühe üsna inetu pildi Mehhiko kunstnikust Frida Kahlost. Frida oli küll nagunii juba inetu naine, aga nii inetu siiski mitte 😀

Algselt tegid Putin ja Trump siin pildil musi, aga siis joonistati see jointi tegemiseks ümber 😀

Kuna minu suur soov oli ka tinginysi proovida, mis on Leedu rahvuskook, siis läksime giidi ja mu sõbranna tuttava soovitatud Pinavijasse. See oli tõeline kookide paradiis, aga ka tinginysi sai proovida. Kõige populaarsem ongi šokolaadi tinginys, aga ka kohupiima oma pidi hea olema. Mu sõbranna võttis kohupiima oma ja mina šokolaadi oma, mulle maitses viimane rohkem (maitsesin ka kohupiima oma). Meenutas tõesti maitselt ja ka välimuselt natuke kirjut koera.

Kõht on juba nii täis, aga veganrestoran ootab ju veel ees 😀

Pärast kogu seda toidurorgiat pidime me ühes veganrestoranis mu sõbranna teist leedukast tuttavat nägema, kes on vegan. Tolleks ajaks oli mu kõht küll nii täis, aga siiski midagi sai söödud. Käisime Botaniques, kus ma sõin aedviljasuppi ning jõin mingit organismi puhastavat jooki. Mõlemad maitsesid ülihästi ja kui mul oleks kõht vähem täis olnud, siis ma kindlasti oleksin midagi muud ka tellinud.

Aedviljasupp oli ülimaitsev ja see jook oli ka superhea! Vahelduseks lihale oli see midagi meeldivat, aga ma ütlen ausalt, et igapäevaselt ma sellist elu küll ette ei kujutaks. Mulle maitsevad liha, piimatooted jne ning ma ei kavatse neist kunagi loobuda ja mind tõesti jätab külmaks see, kui julmalt loomi selleks koheldakse, et mina niimoodi süüa saaksin. Kurb, aga tõsi. Kuid olgu öeldud, et ma ei tee veganite kulul nalja, sest iga täiskasvanud inimene teeb oma valikud ise. Küll aga taunin ma seda, kui vanemad oma lastele veganlust täiega peale suruvad ega hooli karvavõrdki sellest, mida tema arvab.

See veganist leedulanna oli päris sarkastiline, otsekohene ning eneseteadlik naine. Tema eelmine suhe läks 3,5 aastat tagasi pekki, sest ta on kindel, et ta ei soovi kunagi lapsi saada, mees aga tahtis neid (ta on hetkel 28 nagu minagi). Lisaks kannab ta midagi väga kihlasõrmusele sarnast sõrmust sõrmes, sest ta ei taha, et mehed teda tülitaksid. Ja Tinderis tutvumine võrduks tema jaoks sotsiaalse enesetapuga (ta ongi pärast viimast lahkuminekut vallaline olnud). Ta võib-olla tuleb sügisest Tartusse õppima, sest ta tegi hiljuti katsed ning nüüd ootab vastust. Väga erinev mõttemaailm minust ja ka mu sõbrannast, aga tegelikult päris huvitava inimesega on tegemist. Mu sõbranna teabki teda ja seda teist leedukat ühe projekti kaudu, mida nad 2015 Luxemburgis tegid.

Esmaspäeva õhtul sai veel niisama natuke ringi käidud, käisime ka ühes Vilniuse kinos sees, sest samuti seal on erinevad seinamaalingud esindatud.

Näiteks selline pildike. Kusjuures ma pole kunagi Pulp Fictionit näinud. Ma olen vist üks väheseid inimesi või on keegi veel minuga kambas? 😀

Enne unustasin seda mainida, aga koos giidiga me käisime Vilniuse kirjanikele pühendatud tänaval. Vilniuses on kirjanikele pühendatud tänav, kus neid tänatakse erinevate sümbolitega, mis nende raamatuid või nende raamatute tegelasi iseloomustavad. Need sümbolid loodi selle jaoks, et inimesed just seda konkreetset Vilniuse vanalinna natuke unustusse jäänud tänavat rohkem külastaksid. Lõpuks jõudis kätte aeg, kus neil polnud enam 100 protsenti leedukatest kirjanikke võtta, siis hakati lisama ka nende kirjanike sümboleid, kelle juured ulatusid kuidagi Leeduni või kelle mõeldud tegelased raamatus oli Leeduga seotud. See konkreetne hambarida sümboliseerib üldiselt kirjanduskriitikuid (ma viskasin sõbrannale veel nalja, et nagu meie Perekooli kägusid kirjeldaks see hambarida, kes kogu aeg kõiki kritiseerivad :D). Kunagi sellel tänaval elasid ka kirjanikud, nüüd elavad seal igasuguste ametite pidajad.

See muna oli algselt Užupise linnaosas, aga siis toodi see mujale (suht sinna lähedale, kus see Trumpi ja Putini pilt on). Vilniuse elanikele lihtsalt meeldis see nii palju, kuigi see oli mõeldud ainult asendama seda õiget kuju, mis Užupisesse tehti (aga kuna sellega läks nii palju aega, siis pandi see vahepealseks ajaks sinna). Ja kuna Užupisesse seda ei tahetud jätta pärast õige kuju valmimist, aga ära ka ei tahetud visata, siis tõstetigi see teise linnaossa ümber. Unustasin ka enne lisada selle pildi.

Vilniust peetakse muideks Põhjamaade Roomaks, sest seal on inimesed palju temperamentsemad ning tänavad värvilisemad, kui tavaliselt seal piirkonnas harjunud ollakse. Mulle on alati barokkstiil meeldinud, mida Vilniuses on üsna palju. Vilniuse tänavad meenutavad kohati Prantsusmaa või Hispaania värvilisi ning kitsaid tänavaid. Kui minult küsida, milline Baltimaade pealinn meeldib mulle kõige rohkem, siis on vastuseks kindlasti Vilnius! Nii Tallinnal kui Riial on oma võlud, aga Vilnius paneb pika puuga minu jaoks selle kinni. Nii et kindlasti soovitan Vilniust külastada! Muideks – Vilniuses käib suviti kõvasti vähem turiste kui Riias või Tallinnas, sest viimased kaks on lihtsalt populaarsemad sihtkohad.

Leedu on ka IT-riik, küll mitte nii arenenud kui Eesti, aga kindlasti rohkem kui Läti. Nad toodavad lasereid (isegi NASA-le). Neil on otsevalimised ning nende naissoost president Dalia Grybauskaitė (pidin nime googeldama, sest enne tõesti ei teadnud Leedu presidendi täpset nime, teadsin ainult, et mingi naine on :D) omab karates musta vööd – täpselt nagu Putingi. Seda rääkis ka meile giid ning ta kindlasti mainis ka presidendi nime, aga mulle see siis meelde ei jäänud.

Kui leedu keelest rääkida, siis on see küllaltki sarnane läti keelega, kuid siiski omavahel nad üksteisest aru ei saa (nagu meil soome keelega). Väga palju s-tähti on igal pool. Mõned leedukeelsed väljendid said ka selgeks, näiteks mano vardas (minu nimi on), sveiki (tere), labas(tere ka, aga vist oli sõprade vahel), aciu (aitäh – giid viskas selle nalja, et nagu siis, kui aevastad :D), gatve (tänav), vešbutis (hotell), namai (kodu), stotis (jaam).

Ja selline see meie seiklus oligi! Viimasel ööl kallas täiega vihma ning äikest tuli ka. Ma kardan seda natuke ja pugesin sõbrannale lähemale tuttu 😀 Eile jõudsime siis külma Eestisse tagasi (Vilniuses oli eile ka veel megapalav). Aga kes siiani on arvanud, et Vilnius pole avastamist väärt, siis mina kinnitan küll, et täiega on! 🙂 Mulle igal juhul väga meeldis. Ja teen siinkohal suure aplausi oma sõbrannale, kelle idee oli sinna Vilniuse tasuta linnaekskursioonile minna ning kes oli kogu aeg kaardilugeja! 🙂 Paremat reisikaaslast on raske tahta.

Kokku läks see reis mulle umbes 250 eurot maksma. Selle hinna sees siis nii ööbimine, sõidupiletid, restoranid-baarid-pubid ning kohalik alkohol, mille ma nüüd Eestisse kaasa sealt tõin. Mul endal pole Airbnb-s kasutajat, aga tegelikult peaks tegema, päris kasulik asi teine. Ja see külaliskorter oli megavinge ka! Ja superhea asukohaga.

Lõpetuseks mõned pildid veel. Esimene õhtu Šnekutise pubis, kus ei olnud väga meeldiv teenindus. Sõbranna lõikasin siit välja, sest ta tahab ainult Facebooki piltidel olla, mujal mitte.

Head aega, Vilnius 🙂 Järgmise korrani! Sa olid super!

Selle pildi unustasin. Nurjatu sõnamäng 😀

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuidas aru saada, et sa tõesti oled kursis paljude blogijate eluga? / Väike kolmapäevane istumine Pahades Poistes ja Püssirohukeldris/ Tallinnas käik :)

Kuidas saada aru, et sa tõesti oled kursis väga paljude blogijate eluga? No näiteks niimoodi, et sa lähed sõbrannadega peole, näed seal ühe blogija eksi ja sosistad ühele sõbrannale (kes on ka seda blogi kunagi lugenud, kui nad veel koos olid): “Näed, selle blogija eks. Nad olid oma seitse aastat koos ja siis läksid lahku, nii kahju ikka – väga ilus paar olid.” Kogu selle jutu peale sõbranna noogutab ja ütleb, et on tõesti kahju.

Tegelikult on see väga omapärane fenomen, sest kuigi sa seda tüüpi isiklikult ei tea, tead sa ta nime, ta ametit – ja isegi põhjust, miks nad lahku läksid. Hea meenutamise korral ehk suudaksid  isegi mingeid tüübi iseloomujooni öelda, mis omal ajal naise blogist läbi käisid. Mida kõike inimaju enda mällu talletab! 😀

Nii just eile Püssirohukeldris juhtuski, kus me sõbrannadega käisime. Ma polnud seal nii ammu käinud, nädala keskel veel eriti. Aga kuna puhkuse ajal võib põõnata, kaua endal isu on – seega pole erilist vahet, mis päeval kuhugi välja minna. Kuna mu ühel sõbrannal on ka hetkel nagunii puhkus ja teine tuli Hispaaniast koju puhkama, siis olid kõigil sellised privileegid olemas.

Enne Püssirohukeldrit istusime mitu tundi Pahades Poistes ning ma olin üsna veendunud, et suvel on Püssikas täiesti välja surnud, sest enamasti see niimoodi ongi. Kuid ma panin täiega mööda – noored tudengid olid seal õllepongi vms mängimas – seega oli rahvast üpriski palju. Muidugi olid enamik kuskil vanuses 18-20 – ehk siis mul tekkis täiega vanaema tunne 😀 Mu sõbranna, kes on hetkel veel 26, ütles, et iga inimene on just nii noor või vana, kui ta ennast tunneb – ja tema tunneb, et ta on endiselt 20. Sellisel juhul tunnen ma end 40-aastasena 😀

Nali naljaks, aga eks selles ole omajagu tõtt küll sees. Ma ise tunnen ka, et viimase aasta jooksul olen selles mõttes vanemaks ja ehk ka täiskasvanulikumaks muutunud, sest ma olen palju rohkem kaalutlev, mõtlen asju palju rohkem läbi kui enne… Ja pole ehk ka nii uljaspea kui varem. See on midagi uut minu enda jaoks, isegi mu sõprade jaoks, kes on harjunud, et Jaanika on alati selline natuke kreisi ning üliseltskondlik jne. Kui ise seda ehk nii palju ei tajugi, siis teised tajuvad küll.

Teisipäeval käisin üle pika aja jälle Tallinnas! Sai sõbrannaga ühes Mehhiko restoranis La Tabla käidud. Tegelikult polegi see konkreetselt ainult Mehhiko restoran, vaid üldiselt Ladina-Ameerika toitudele pühendatud  – seega väga paljud menüüs pakutavad söögid olid ka minu jaoks täiesti uued. Kuid väga äge ning maitsev kogemus oli! 🙂 Tallinnas olen ma veel konkreetselt Mehhiko restoranidest käinud Cantina Carrambas (see oli aastal 2007 – ehk siis enne seda, kui ma Mehhikos käisin) ja Anchos. Ja kui üldiselt Ladina-Ameerikast rääkida, siis Argentiina restoran Tallinnas on üks parimaid, kus ma Eestis söönud olen! Ma olen seal küll ainult ühe korra käinud, aga see oli selline kogemus, mis jääb kauaks ajaks meelde. Seega kindlasti soovitan! 🙂 Ka La Tabla oli muidugi väga hea.

Lõpetuseks siis niisama mõned suvakad klõpsud Tallinnas käigust 🙂 

Nüüd on ka uus Balti jaama turg nähtud! Polnud üldse sellist tunnetki, et turul oleks, sest kõik oli liigagi moodne! Maasikad olid muidugi imemaitsvad 🙂

Peost Püssirohukeldris ja Atlantises

Ma arvan, et vanajumal ise karistas mind sellega, et aastas mõned korrad peab mul ikka hääl ära olema. Ju see on sellepärast, et ma räägin liiga palju 😀 No tegelikult on põhjus palju proosalisem – ma nimelt käisin kolmapäeva õhtul oma õega väljas. Ja kuna me käisime Püssirohukeldris, kus istusime bändile päris lähedal, siis pidime suure osa ajast karjuma, et üldse midagi kuulda. Ja selline karjumine ning alkohol koos ei mõju mulle kunagi hästi, eile oli veel kurk ka valus, aga täna hakkab juba inimese tunne tulema.

Kuna mu õde on jälle Eestis (ta oktoobris alles käis, aga nüüd tuli jõuludeks ka kodumaale), siis saigi just kolmapäeval välja mindud, sest tal on alati nädalavahetustel muud plaanid – enamasti on ta oma paar nädalat puhkust Eestis täiega täis planeerinud. Kõigepealt istusime Ristiisas paar tunnikest, siis läksime Püssirohukeldrisse, kus mängis mingisugune majabänd, mis oli täitsa hea. Seal tähistas mingi seltskond poissmeesteõhtut, kus tulevane abielluja pidi avalikult kõigi ees oma abieluvannet lugema(see oli sel ajal, kui bändil oli paus). See tuli tal päris katastroofiliselt välja, sest ta oli selleks liiga purjus – parim sõber pidi talle appi tulema. Asi võis ka selles olla, et see vanne oli käsitsi kirjutatud ja tundus, et käekiri oli päris kohutav 😀 Igal juhul keegi Liisu saab 07.jaanuaril õnnelikuks, sest just siis toimuvad pulmad. Tüüp pidi lausa oma tulevasele abikaasale helistama ja talle kõigi kuuldes ütlema, et ta teda armastab.

Meid õega kutsuti sama seltskonna poolt ka tantsima, aga me ei läinud. Üks tüüp siis istus mu kõrvale ja küsis, et miks ma ei lähe. Ma ütlesin, et pole nagu erilist tuju (siis ei olnud ka veel). Noormees siis jõudis järeldusele, et asi on ilmselt temas hoopiski 😀 Kuidagi jõudis teema vanuseni ja ma pakkusin, et ta on 35, millepeale ta nii solvus, et teda nii vanaks olin pidanud 😀 Ta läks siis minema, sest sai aru, et siit tantsimist ei tule. Pärast mu õde ka mainis, et mul selle vanuste pakkumine on nii võssa, sest ta poleks isegi öelnud, et ta 30 on. Haha, see on tegelikult päris õige, sest kunagi ma arvasin, et sõbranna kallim on ka 36, aga tuli välja, et oli kõigest 24. Et kui keegi laseb mul vanuseid ära arvata, siis ma panen selliste asjadega tõesti suht mööda. Mitte et see 35 mingi eriti suur vanus ju oleks 😀

Hiljem sama seltskond kutsus meid veel tantsima, aga me ikkagi ei läinud, kuigi hiljem mõtlesime, et oleks võinud ju küll. Alles paar viimast lugu läksime õega kahekesi tantsima. Kuna siis hakkas meil peotuju tulema ja Püssirohukelder pani pillid kotti, otsustasime õega Atlantisesse edasi minna. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, et seal on ainult tühjus, sest viimasel ajal ei ole seal isegi nädalavahetustel eriti rahvast olnud (kui just mingi superhea esineja pole olnud). Aga sel korral panin mööda – ju on paljudel inimestel jõulupuhkus vms, sest kolmapäeva kohta oli Atis isegi päris palju rahvast.

Atlantises tabas meid aga ebameeldiv üllatus – seal oli WC-s veeavarii, mille tõttu seda ei saanudki kasutada. Õnneks polnud häda nii suur ka ja see sai varsti korda, aga ma kujutan ette, et paljudele võis see päris pahameelt tekitada 😀

Atis nägime seda sama poissmeeste seltskonda, kes enne Püssis olid olnud. Nüüd nad aga nii tantsulembelised ei olnud, vaid istusid niisama ja vahtisid ringi 😀 Laulud olid alguses suht igavad, me õega mõtlesime juba leebet tõmmata, aga siis tuli 90-ndaid ka – seega jäime siiski natuke kauemaks. Mingi naine tuli mind kallistama ja küsis, kas ma olen see Kanal 12-ne Jaanika. Ütlesin, et olin, aga enam ei ole. Ta mainis jaa, et pole mind enam ammu ekraanil näinud.

Mu õde hakkas mingi tüübiga suhtlema, kellega nad koos suitsetamas käisid. Kuna mina suitsetaja ei ole, siis ma sinna suitsuruumi kaasa pigem ei tiku, sest ma ei taha seda isegi passiivselt teha. Jäin siis natukeseks üksinda, kui üks tüüp mu tantsima kutsus, ma siis ütlesin, et ma ei lähe, millepeale ta ülbelt vastas: “No ega ma ei kutsunud ka tegelikult.” Haha 😀 Hästi siis. Mind pandi paika!

See tüüp, kellega mu õde suitsetamas käis, ütles mulle hiljem, et oli just sõpradega arutanud, et ta kindlasti teab mind kuskilt, aga ta ei suuda meenutada, kus ta mind näinud oleks. Ma siis mainisingi, et oleneb, kui palju ta kunagi telekat vaatas. Ja siis talle koitis, et on öösiti vahel klubist tulles teleka lahti teinud ja mind seal näinud 😀

Ühel hetkel ma nägin enda jaoks väga tuttavat noormeest, aga ma ei suutnud kokku panna, kust ma teda tean. Mõtlesin ja mõtlesin – kuni lõpuks taipasin, et see on blogilugeja eks! Tegelikult ma teda isiklikult ei teagi, aga kuna blogilugeja oli mulle temast nii palju pilte näinud, siis panin asja kokku. Ta oli oma praeguse pruudiga seal koos, keda ma ka pildilt näinud olin. Nii naljakas tegelikult, et mina tean kedagi, kellel pole õrna aimugi, et ma temast nii palju asju tean. Ma muidugi ütlema ei läinud, et tead, ma tean sinust nii palju fakte (ka väga ebameeldivaid), sest see pole minu asi.

Tühjast-tähjast

Just siis, kui mul on mingi oluline pidu tulemas, kimbutavad mind mingid haiged vinnid näos. Paari tunni pärast on mul jumestajaaeg, viimati käisingi jumestaja juures täpselt aasta tagasi, kui Kanal 2 pidu oli. Nüüd siis jälle samal põhjusel jumestaja juurde minek ning õhtul kanali peole, hehe. Mulle sellised peod meeldivad, eelmisel aastal oli nii vinge (siis ma käisin esimest korda ka), kuigi täna ei saa ma seda päris lõpuni nautida, sest mul on öösel saade ka. Tore on ka see, et kõik kaamerad pannakse kell 23.00 käest ära, et inimesed end ikka päris vabalt tunda saaksid, muidu peaks kogu aeg valvas olema. Aga noh, kuna ma tuntud pole, siis mul sellega probleeme pole õnneks, sest fotograafid pildistavad ikka prominente 😀

Peabki vist end vaikselt sättima hakkama. Mul tuleb alati jumestaja juures uni peale, aga ei tohi tulla 😀

P.S: See oli mu 400-s postitus! 🙂 Vau, see on ikka päris suur number!