Tahaks olla see chill rase, aga no teps mitte pole seda… /Niisama nädalavahetusest/Erinevad suguvõsad ja nende omavaheline läbikäimine

Homme on mul siis 20.nädala ultraheli (seda nimetatakse vist looteanatoomiaks?). Kui ma ei oleks erakliinikus käinud, siis saaksin ma ilmselt homme esmakordselt soo teada. Igal juhul – sellega seoses olen mitmed küsimused kirja pannud, mida ämmaemandalt küsida. Ju sellepärast on mul vastuvõtud alati ka nii pikad, sest ma võtan oma märkmiku lahti ja hakkan neid ette lugema 😀 Ma panen need sellepärast kirja, et muidu mul läheb lihtsalt meelest ära, mida ma küsida tahtsin.

Üks kõige olulisem asi, mida ma küsida tahan, on see beebi liigutuste teema. Nimelt mis ajast ma peaksin neid igapäevaselt tundma hakkama (ilmselt mingi paari nädala pärast juba kindlasti). Hetkel ma küll veel igapäevaselt ei tunne. Kui ma esimest korda tundsin, siis läks ikka mitu päeva enne mööda, kui ma uuesti midagi tajusin. Ja need on veel üsna õrnakesed. Ja googeldamine ajab mind aina rohkem närvi, sest kõik raiuvad, et kui on platsenta tagaseinas nagu mul, siis hakkad varem tundma neid ja tunnedki suhteliselt kohe regulaarselt. No mul küll niimoodi pole. Et selles mõttes on see rasedus natuke stressirohke aeg küll. Esimesed kolm kuud sellepärast, et siis ei taha kellelegi väga midagi öelda, sest see on kõige kriitilisem aeg, aga kuna minul hakkas kõht üpris kiiresti kasvama, siis pidingi juba suht varakult pikki kampsuneid jne kandma, et seda varjata. Ju sellepärast tulin ka natuke varem plaanitud ajast kapist välja, sest ei viitsinud enam lihtsalt pikki kampsuneid kogu aeg kanda. Siis tuleb see veidike rahulikum aeg ja natuke enne 20.nädala täitumist jõuab kätte see aeg, mil peaks nagu liigutusi tundma ja siis hakkad sellepärast närveerima, kui veel ei tunne. No ma täna tundsin ja eile ka, aga siin kolm päeva enne seda ei tundnud jälle midagi (kuigi olin juba tundnud enne). Mõned ka arvavad, et kuna ta veel on väike, siis ei peagi kogu aeg tundma, sest kui ta pöörab oma selja minu kõhu poole, siis ma ei peagi neid tundma. Aga alati öeldakse, et kui platsenta on eesseinas, et siis see tajumine hakkab hiljem peale. No mul on tagaseinas ja ma peaksin just paremini tundma, aga niimoodi küll pole. Kuidas teil nende liigutuste tundmisega oli? Kas platsenta oli tagaseinas või eesseinas jne? Millal igapäevaselt neid tundma hakkasite?

Ma homme küsin kõik järele, mul on hetkel veel kuus küsimust kirja pandud, mida ma teada tahan, aga nende vastused toon siis ka siia ära, kui ma juba olen arstilt need kätte saanud. Lihtsalt internet annab nii erinevat informatsooni ja pigem ajab see mind rohkem närvi. Seega googeldamine on üks hull asi vahel 😀 Mõnikord aitab ja teeb väga targaks, aga teine kord lihtsalt ajab närvi! Tegelikult tahaks ju see chill rase olla, aga kuna ma olen ikkagi esimest korda selles olukorras, siis seda erinevat infot on nii palju, mida vastu võtta. Ja iial ei tea, mis see õige on. Ei saa öelda, et juba käidud tee, eksole 😀

Ma pärast homset vastuvõttu teengi pigem selle raseduspostituse siis juba kõigi nende küsimustega, mis ma ämmakale homme siis esitan. Et siis saan koos küsimustega juba vastused ka kirja panna – vbl aitab kedagi teist ka, kes on samas paadis nagu mina, et esimest korda rase ja nii palju uut infot, mida vaja seedida jne. Millised esmarasedad teie olite? Põdesite palju nagu mina või pigem olite rahulikud? Eks ma saan ise ka aru, et rahulik oleks kõige parem olla, aga mis sa ära teed, kui minus seda geeni pole.

Ka see nädalavahetus on suht üritusterohke olnud. Reedel pidas Põlvamaa ühes rahvamajas sünnipäeva üks Hendriku sõber, kes sai 30-aastaseks. Lisaks meile saab üks Hendriku sõpruskonnas olev paarike ka varsti lapsevanemateks (juunis) ja neil on ka poiss tulekul nagu meilgi. Saime muljeid vahetada. Läksime sinna üritusele taksoga, et Hendrik saaks ka juua ja kuna ta polnud seda ammu teinud, just eriti kangemat alkoholi, siis tal hakkas kiiresti pähe. Tal enamasti hakkabki, sest ta joob suhteliselt harva. Ja siis ta pikutas ülakorrusel mingi aeg, all hakkasid mingid mängud (seal oligi suur saal, kus sünnipäev toimus, kaugemalt tulijaid said ülakorrusele ööseks ka jääda) pihta ja sünnipäevalaps küsis, et kas rasedad võivad ka ikka neid mängida. Võisid küll – mingi pingpongi viskamine ja õhupalli loopimine. Teine rase naine ei osalenud, aga ma osalesin – meie võistkond võitis kogu aeg 😀 Ma muidugi ütlesin, et siis me kaotame, kui ma ka osalen, aga kuna eriti sportlikku midagi neis ei olnud, siis läks hästi. Tore istumine oli 🙂

Koju jõudsime umbes kell 01.00 ajal, aga pidu kestis veel hommkutundideni edasi, nagu me hiljem kuulsime. Lihtsalt rasedana ei jaksa ega taha kaua mingitel istumistel olla, ilmselt mõned läksid veel klubissegi edasi. Naljakas mõelda, et kui ma rase ei olnud ja kuhugi peole minek oli, siis ma olin ikka alati käpp 😀 No näiteks eelmisel nädalavahetusel läksid osad ka Kinno (Põlvas asub ööklubi nimega Kino), sest 2 Quick Start esines, aga no minu jaoks on klubid ikka veel pikalt need kohad, kuhu ma oma jalga ei tõsta. Kusjuures olen näinud minevikus naisi suurte kõhtudega klubis, aga no see ei ole minu meelest küll koht, kuhu rase naine peaks minema. Kui ongi mingi sünnipäev, mis toimub ainult klubis, siis ma jätaksin minemata. Ja kui on üritus, kus kõigepealt istutakse kellegi juures, siis sinna ikka läheksin ja kui hiljem tahaks seltskond klubisse minna, siis ma läheksin koju ära. Kuna Hendrik pole kunagi eriti klubiinimene olnud, siis tal on isegi hea meel, et ma hetkel ei saa seal käia, sest tavaliselt ma hakkasin ikka teda veenma, et ta ka tuleks, kui seltskond sinna juba minemas oli 😀 Ja ta ikka tuli ka, olles kusjuures ainuke mees, kes kaine peaga ka tantsima tuleb (ta on tihti kainekas pidudel) – seega oligi niimoodi, et naised ja Hendrik tantsisid, teised tüübid vajavad hoogu, et tulla, aga tema tuleb alati kohe. Et kui ta juba jala klubisse tõstab, siis tantsib ka, aga ta pigem ei käi seal eriti. Et kuigi nüüd tema oleks võinud ju ikka minna, siis ta ei tahtnud. Et ta pole ka selline, kes purjus peaga tahaks klubisse minna.

Eile käis mul sõbranna külas, ajasime niisama juttu. Ja täna käisime Hendriku vanaemal ja vanaisal külas, sinna tulid veel teised tema sugulased ka, ühte neist ma polnud isiklikult varem näinudki, aga kuulnud olin küll temast (nagu tema minustki). Hendriku suguvõsa puhul on väga tore see, et nad on alati hästi kokkuhoidvad ja neil toimuvad suured suguvõsakokkutulekud aastas korra. Et kõik nagu mingil määral suhtlevad ja teavad üksteise kohta midagi, käivad külas tihti näiteks. Minu perekonnas niimoodi ei ole. Ja kuigi Lõuna-Eestis on mu perekonnanimi mitmetel inimestel ja perekondadel, siis pean ma alati ütlema, et kahjuks ei tunne ma kedagi neist, sest ma ei suhtle oma isapoolsete sugulastega. Mu vanaisa suri juba siis, kui mu isa oli 10-aastane ja ta oli…. kuidas seda nüüd viisakalt öelda – üsna liiderlik mees – ehk siis lapsi on terve Võru- ja Valgamaa täis (mu isa on Valgamaalt pärit). Ehk siis mu isal on palju poolvendi ja õdesid, keda ta mitte kunagi näinud pole. Ja mu vanaema ei suhelnud enam pärast mu vanaisa surma üldse mu vanaisa sugulastega, sest mu vanaisa ei olnud just eriti hea abikaasa ja jutud tema liidrelikust elust olid kõigile teada. Lisaks oli seal ka see teema, et mu isal oleks praegu kolm aastat vanem õde, aga kuna mu vanaema pidi tol ajal tervise tõttu haiglasse minema, siis jättis ta oma tütre just oma mehe sugulaste hoolde (kuna vist ei olnud kellelegi teisele anda ja vanaisa ehk tema abikaasa oli vahepeal lihtsalt silmapiirilt kadunud). Kahjuks haiglast tagasi tulles avastas ta, et nad olid lapse ära külmetanud ja üheksakuuselt ta suri. Jah, siis olid teised ajad ja paljud lapsed suridki, aga nad isegi ei üritanud teda päästa vms. Et jah – sellised lood siis.

Ja emapoolne suguvõsa on mul üpris väike, no tädiga suhtlen tihti ja mul on siinsamas Põlvamaal ka sugulased just ema poolt (elavad samas külas, kus Hendriku vanemad). Et jah – kuna minul ei ole kunagi väga lähedasi suguvõsa suhteid olnud, siis on tore näha, et teistel perekondadel see siiski niimoodi on 🙂 Hendriku vanaema ja vanaisa on nagu mulle ka vanavanemad, keda mul kunagi endal pole olnud 🙂 Minu armas emapoolne vanaema suri juba siis, kui ma kaheksa-aastane olin ja vanaisasid pole ma ühtegi näinud, mu isapoolne vanaema ei olnud just päris see inimene, keda üks laps või ka täiskasvanud inimene endale vanaemaks tahaks. Nojah – eks tal oli ka küllaltki karm elu, nagu ma just ennist kirjutasin, aga ega meie selles süüdi polnud. Ja kui ma mõtlen sellele, et mu pojal saavad olema nii toredad vanavanavanemad, siis mu süda täitub heldimusega! 🙂 Ilmselt oma perekonnalt on Hendrik enda leebe ja heatahtliku iseloomu pärinud, sest kui sind ümbritsevad sellised toredad inimesed, siis on ju loogiline, et sa ise kasvad ka selliseks 🙂 Mitte et ma nüüd ütleks siinkohal, et ma olen räigelt kalk inimene, sest minul niimoodi pole kunagi olnud, aga eks ikka oleks tahtnud natuke teistsuguse suhtumisega suguvõsa jne (ma hetkel ei räägi siis oma vanematest, vaid juba kaugematest sugulastest).

Vot sellised lood siis hetkel. Millisest perekonnast teie tulete, millised on teie vanemad, vanavanemad jne? Rääkige – päris huvitav oleks teada 🙂

 

Elangi nüüd Põlvas!

Kell on 05.37 ja Hendrik läks just tööle. Ma mõtlesin, et panen mõned read kirja ja pärast tudun edasi. See nädal veel saan, sest mul on puhkus, aga järgmisest nädalast hakkan ka kell 06.00 ärkama (järgmisel nädalal on Hendrikul õhtune vahetus, siis saab tema hommikuti magada ja läheb õhtul alles tööle). Ma olen eile ja üleeile ka kell 06.00 ärganud, sest esmaspäeval pakkisin Tartus viimased asjad kokku ja õhtul tõime need ära ka (läksin hommikul selle sama rongiga, millega hakkan igapäevaselt tööl käima). Kõik on nüüdseks juba Põlvas lahti pakitud!

Ja eile päeval andsin Tartu võtmed korteriomanikule ära – seega sellega on nüüd kõik! Muutsin kohe Facebookis ka oma elukoha ära ja panin selleks Põlva. Täna läheme pärast Hendriku tööd mööblipoodi riidekappi vaatama, sest mu riided ei mahu ära 😀 Just kleidid, mis peaksid riidepuudul rippuma. Enne oli ruumi piisavalt, aga siis tulin mina oma asjadega 😀

Kui ma eile Tartust bussiga Põlvasse tagasi tulin (tööl hakkan ma rongiga käima, sest Hendrik elab rongijaama lähedal siin, aga päevasel ajal ronge ei käi, seega eile tulin bussiga Põlvasse tagasi) ning pärast teise Põlva otsa kõndisin (kuna linnaliinini oli nii palju aega, siin nad käivadki tunnis korra), sest Hendrik elab kesklinnast kaugel – siis oli mul nii hea tunne! Vaatasin Põlvat ja mõtlesin, et see on nii armas väikelinn. Ma olin siin varem ka käinud, vähe küll, aga juba siis mulle meeldis Põlva. Ja nüüd ma elan siin 🙂 Ja südames oli/on nii hea tunne.

Eile õhtul käisime Hendriku vanavanematel külas, kellele ma ka ütlesime, et ma nüüd siin elan. Nad teadsid sellest plaanist, sest kuu aega tagasi me mainisime seda, aga siis oli kolimiseni veel neli nädalat aega. Hendriku vanavanemad on alati nii soojad inimesed, nii sõbralikud – just sellised vanavanemad, keda minagi endale tahaksin, kui mu vanavanemad elavate kirjas oleks. Kahjuks mina oma vanaisasid pole üldse näinud, üks vanaema suri siis, kui ma olin kaheksa-aastane, teine siis, kui ma olin 24. Selle viimase vanaema kohta pole mul suurt midagi head öelda, nagu ma ka sada korda kirjutanud olen.

Üldse rääkides perekonnast, siis mina ei ole oma perekonnaga eriti lähedane. Just üks päev mainisin ka Hendrikule, et nägin oma Tartus elavat õde viimati veebruaris (siis nägi Hendrik ka teda ja rohkem polegi ta mu vanemat õde näinud, aga ma ise pole ka teda vahepeal näinud), kuigi me elasime väga lähedal. Me näeme tavaliselt siis, kui mu Inglismaal elav õde Eestis on, muul ajal mitte. Tädi näen ma tihedamini ja isal käin kord kuus külas, kui ma ta arveid maksmas käin (ta ise ei oska arvutit avadagi). Tegelikult sellest kõigest on kahju, just sellest, et ma oma õega nii vähe suhtlen, aga elu on selline. Kui mu Inglismaal elav õde elaks Eestis, siis teda ma näeksin ilmselt tihedamini. Ma usun, et mu teine õde näeks ka teda rohkem, sest nemad omavahel suhtlevad rohkem. Ja mina suhtlen ka Inglismaal elava õega rohkem.

Kuid jah – meil on kuidagi nii kujunenud, et me oleme kõik nii erinevad inimesed, et kui me poleks õed, siis me ilmselt üldse ei suhtleks. Sellest kõigest on muidugi kahju, aga mis sa ära teed. Ja kui ema oleks elus, siis me näeksime rohkem, sest tema kuidagi hoidis elus seda, et perekond saaks rohkem kokku. Oli rohkem üritusi, rohkem istumisi jne. Vahel on elus niimoodi, et just need oleksid/poleksid määravad nii palju. Aga mida pole, seda pole…

Tulles nüüd teise teema juurde, milleks on minu ja Hendriku erinevused, siis üheks selliseks heaks näiteks on see, et mina ei söö külmkapis kaua seisnud toitu. Eile ma küsisingi temalt, et kaua tal see supp seal olnud on, et vanaks läinud juba, aga Hendrik ütles, et kui vahepeal uuesti üles ei soojenda, siis kärab see veel nädal aega 😀 Ja seega ta võtab seda suppi lõunaks tööle kaasa veel pikalt. Mina järgmisel päeval veel võin üles soojendada toitu, aga pärast seda enam mitte. Jah, ma tean, et külmkapis seisab toit küll (vahepeal ei tohi muidugi sama toitu mitu korda üles soojendada), aga mulle siis ei maitse, kui see on kauem seal seisnud 😀 Ma lihtsalt ei söö seda siis.

Kui ma eile poodi hakkasin minema, siis hakkas Hendrik mulle riidest kotti andma, millega tema tavaliselt poes käib. Ma tean jah, et oleks parem riidest kotti eelistada, aga ma armastan kilekotte (mida hiljem saab siis prügikotina kasutada). Ja ma siis mainisingi, et ma ostan poest kilekoti. Mul oli Tartus megasuur hunnik neid kilekotte, mida ma alati prügikotina kasutasin, aga kolimise ajal kulusid need mul kõik ära ka, mis veel alles olid 🙂

Vot sellised lood siis hetkel. Ma tudun vist edasi ja täna päeval tuleb lõpuks Telia tehnik ka! Jee, saan oma kanalid tagasi, millega ma harjunud olen 🙂 Kell on 06.01 ja 772-sõnaline postitus kirjutatud 😀

Entusiast TV-st/ Perekonnast ja tervisest/ Ootusärevus, sest sõbranna saab varsti lapse/ “The Choice” ja “Kiki, Love to Love” – kaks head filmi, mida ma soovitan :)

Klõpsisin eile suvaliselt kanaleid, kui kallima Tartusse tulekut ootasin ning jäin pidama Entusiast TV peal. Kes ei tea, siis see on see kanal, kuhu näiteks “Unetud” ja “Jututuba” kolisid pärast seda, kui nad Kanal 12-nest minema läksid (need saated, mida mina 3,5 aastat juhtisin). Nüüdseks on seal kanalil alles “Jututuba”,  seda ilma saatejuhita (tervendajad on alati üksinda) ning öösaadet pole päris pikalt enam olnud.

Eile aga just midagi sarnast “Unetutele”  ehk öösaatele oli. Ma vaatasin ja mõtlesin, et kust ma seda saatejuhti ometi tean – ja siis koitis, et see venelasest naine oli ju see, kes läks umbes kuu aega enne seda ära, kui mina sinna tööle läksin (siis oli öösaate nimi veel “Night Chat”). Ta tegi seda saadet üle nelja aasta ning oli suhteliselt legend, sest ta suutis alati inimesed helistama panna, mõlemad liinid olid umbes ning ühel ööl saadeti lausa 700 smsi (lisaks sellele, et kõned olid ka kogu aeg). Minu sõnumite rekordiks jäi ühe öö jooksul 243 (lisaks siis kõned muidugi) ja tol ajal, kui mina seda saadet tegin, oli see juba väga hea tulemus 😀 Seega kõik järgnevad saatejuhid kuulsid alati, kuidas omal ajal oli üks aktsendiga eesti keelt rääkiv venelanna, kes suutis alati kõik inimesed kaasa rääkima panna jne 😀 Ma olin seda naist mõnest Youtube videost näinud, mis sellest saatest üles on pandud – seega tundsingi ta ära. Saate käigus ta rääkis ka sellest, et ta viis aastat tagasi oli viimati saatejuht ning pole nüüd nii pikalt eetris olnud. Ja nagu ma aru sain, et kui sel saatel hakkab minema, siis hakkab ta igal reedel uuesti seda tegema.

Eile oli see saade suhteliselt vaikne, mingeid smse tiksus, aga ju oli pigem probleem ka selles, et ega inimesed ju eriti ei teadnud sellest. Kuna kanalivahetus pani niigi põntsu sellele saatele ning pool aastat pole seda enam olnud, siis inimesed ei osanud seda oodata. See oli tavalisest varasemal kellaajal ka, südaööks oli eile juba läbi. Teine asi on selles, et mina isiklikult arvan, et see saade on end igati ära ammendanud. See hakkas juba aasta enne seda end ära ammendama, kui see lõpuks pillid kotti pani. Seega seda melu oodata, mis sellel kunagi ammu oli, pole vist enam mõtet. Kogemusena ma seda ei kahetse, et ma seda saadet juhtusin, lihtsalt veits vähem oleks võinud seda teha. 3,5 aastat oli ilmselgelt liiga pikk aeg, et öösel joodikutega maid jagada.

Mu isal on viimasel ajal tervis halb. Nimelt vererõhk on laes. 190/100 on viimastel päevadel olnud. Käiski arsti juures, kus tuli sarnane tulemus, siis sai kohustuse igapäevaselt nädal aega järjest mõõta. Ja kuna mu õel on selline vererõhumõõtja, mida üksinda ei saa kasutada, siis ta käibki igapäevaselt seal, et mu isa vererõhku mõõta. Pealegi ega mu isa vist ise nagunii ei mõõdaks. Samas on see kõrge vererõhk meie perekonna needuseks, sest mu emal oli see, mu õel on, minul on ka vahel olnud, aga õnneks viimasel ajal  enam mitte. Ainult mu keskmist õde see vist ei kimbuta. No mu isa saab ilmselt nüüd rohud peale, sest see vererõhk on ikka megakõrge, kui normaalne on 120/80. Arst ütles, et kui üle 140 ikka on tema vanuses, siis on liiga kõrge. Mu isa läheb jalaga ka operatsioonile, sest tal on jalal suured veenilaiendid ja kuna tromboosi oht on kõrge, siis seda enam. Tal olid need juba varem näha ja me kõik rääkisime talle, et ta peab arstile minema, aga see mees ei kuula ju kedagi kahjuks. Õnneks nüüd lõpuks kuulas.

Kusjuures mu isa ei taha, et keegi seda meist eriti teaks, sellepärast ainult mu vanemale õele rääkiski. See on vist vanemate inimeste teema, et nad ei taha oma tervise olukorrast kunagi rääkida, kui see pigem halb on. Nii ei tohiks olla tegelikult.

Mu keskmine õde ütles õigesti, et mu isa oli väga pikalt harjunud, et tema eest tehakse kõik ette-taha ära, sest mu ema just selline oli. Ja enne mu ema ehk tema abikaasat oli mu vanaema selline, kes kõik mu isa eest kõik ära tegi. Seega pärast seda, kui mu ema suri, siis teda väga ei huvita, mis temaga toimub. Ta väidab, et ta ei taju ise seda kõrget vererõhku, aga on see võimalik, et absoluutselt ise ei saa aru, kui see kogu aeg nii kõrge on? Ju ta on siis juba nii harjunud sellega, et peabki selline tunne olema. Ning jalgadega oleks ta pidanud juba ammu arstile minema. Kuigi ma ei ole kunagi oma isaga lähedane olnud ja ilmselt ei suuda talle mitte iial päriselt andeks anda seda, et ta terve mu lapsepõlve viinapudelit kummutas, siis teadmine, et sul on ainult üks vanem alles ja temalgi tervis pole enam nii hea, võtab seest õõnsaks küll.

Ma eile rääkisin kallimale ka sellest teemast pikemalt, kui ta Tartusse jõudis ja mainisingi, et mina ei poolda sellist abielu, nagu ma vanematel oli. Just seda poolt, kuidas mu ema isale kõik alati ette-taha ära tegi ja teda sitaks poputas, kuigi too ainult jõi. Ja kuigi mu isa ei muutunud õnneks kunagi vägivaldseks, kui ta jõi (nüüd ta enam nii palju ei joo kui siis muidugi, aga vahel ikka), siis ikkagi oli see kole vaatepilt, kui ta lihtsalt ära magama vajus. Puhjas elades ei olnud see üldse tore tunne ka, sest koolis tuli ikka keegi ütlema, et nägi mu isa jälle eile aleviku peal täis kui tinavile. Tartusse kolides õnneks keegi ei teadnud mu isa, aga alevikus teadsid kõik inimesed kõiki ju.

Ka mina olen elus teinud ühe vea, kui ma olin suhtes joodikust soomlase ehk Egoga. Õnneks kestis see pull kokku vähem kui aasta, aga tema puhul oli ju tegemist veel joodikust vägivaldse isendiga, nagu me kõik teame. Mind ta küll lüüa õnneks ei saanud, aga tahtis – ja see lõi mul alarmi peakohal sirama, et selline asi tuleb KOHE ära lõpetada. Kuid see igapäevaselt 6-8 õlle joomine ei ole normaalne. Kurb, et ma sellest siis kohe aru ei saanud. Ma ise ei kiida üldse heaks seda, et nädala keskel pärast tööd igapäevaselt paar õlut libistada, sest see ei ole normaalne. Ma ise ei tee seda ja ma ei taha, et mu kaaslane seda teeks.

Õnneks pärast Ego mul polegi ühtegi sellist inimest enam olnud – ju sain siis seda enam aru, millist inimest ma enda kõrvale ei taha. Nädalavahetusel pärast sauna paar õlut ja peol – absoluutselt. Aga mitte niimoodi, et igal õhtul tuleb midagi juua. See ei ole normaalne. Nädala keskel joon mina ise üliharva, tõesti ehk siis, kui mingi üritus toimub, aga seda ei juhtu eriti. Ning seda, et ma teleka ees nädala keskel mingit veini või õlut kõrvale tarbiks, ei juhtu ka eriti kunagi (aastas ehk paar korda). Ja nädalavahetustel pärast sauna ühe õlle vahel joon. Või kui pidu on, mida eriti tihti nüüd ei juhtu, sest ei viitsi enam, siis muidugi ka. Kallim joob ka vähe ning on pidudel tihtipeale üldse kaine autojuht. Just viimase paari aastaga on mul endal selline suhtumine tekkinud, nädala keskel jooja pole ma kunagi suurt olnud, aga ka nädalavahetustel ei taha enam eriti. Pigem pidudel, aga kuna neid tuleb üliharva ette, siis seda enam. Kunagi ma olin veendunud, et mina olen alati see peoinimene, sest tundus ebaloomulik nädalavahetusel mitte peole minna. Nüüd ei teki enam üldse seda tunnetki, et tahaks täiega pidutseda. Tahaks lihtsalt kallima kaisus olla ja maailmaasjadest rääkida 🙂

Ma ise olen suht ootusärevuses, sest mu parim sõbranna peaks kohe-kohe sünnitama! Ma üritan mitte kogu aeg Facebookis uurida, et kui ta pole pikalt vastanud, et ega ta ometi ei sünnita, sest ma olen aru saanud, et rasedatele käib selline pinnimine hullult närvidele 😀 Vähemalt blogijad on niimoodi kirjutanud. Aga nii äge, lõpuks on mul ka mõni lähedasem sõbranna, kellel on laps (kohe tuleb  – see tähendab!) 🙂 Siiani ei olnud mul veel ühtegi sellist lähedast sõbrannat, kellel lapsi oleks.

Lõpetuseks kaks filmi, mida ma hiljuti vaatasin – ja mis mulle meeldisid. Esimene on Kiki, Love to Love, mis räägib Hispaanias elavate inimeste omamoodi veidratest armusuhetest, kus kõigil on väga omapärased fetišid. Näiteks – kujutaksite te ette oma elu, kui teid erutaks see, kui te näete, et teie mees nutab? Ning tahaksite ainult siis täiega seksida? Seal filmis nimelt oli üks naine, keda täiega erutasid oma mehe pisarad ja kui viimane kuulis lähedase inimese surmast ning nutma hakkas, siis naine ei tahtnud teda teps mitte lohutada, vaid tahtis, et tüüp veel enam nutaks, sest siis tal tuli täiega seksiisu peale. Ning ta kogu aeg üritas, et mees nutma hakkaks, sest see küttis teda täiega üles. Siis oli seal veel üks naine, keda erutasid taimed ja loodus – nühkis end alati puude vastu ja sai orgasmi. Siis ühte naist erutas kindel rõivamaterjal, et kui mehel oli see seljas, siis ta tahtis seda riiet kogu aeg näppida ning temaga voodisse minna. Ja vahel metroos läks ta suvalist tüüpi näppima, kui ta sai aru, et see on just see riie, mis teda kiima ajab. Suht kreisi värk ikka. Seal oli neid näiteid veel, aga ma kõiki ei hakka välja tooma. Seda filmi vaadates sain ma aru, et ma olen ikka täiega tavaline inimene, sest mind sellised asjad küll kiima ei ajaks 😀 Seega selline hea komöödia, mida ajaviiteks vaadata 🙂

Teine film on The Choice, mis kiskus mul pisara välja. See film räägib armastusest ja sellest, kuidas ühe sekundi jooksul võib kõik muutuda. Ja just siis, kui mees veab mitmendat korda oma abikaasat alt ning õhtusöögile järjekordselt ei ilmu, juhtub naisega autoõnnetus, kus ta langeb koomasse (naine hakkab vihaselt koju sõitma ega jälgi enam autoteed). Ja siis mitu ahastavat kuud, kus mehele kogu aeg kinnitatakse, et ilmselt tuleks varsti aparaadid välja tõmmata, sest tõenäosus, et naine üles ärkaks, on üliväike ning väheneb iga sekundiga. Mees aga keeldub, sest ta usub ja loodab, et naine siiski tuleb koomast välja. Lõpp on igal juhul õnnelik ja naine ärkab üles 🙂 Kuid enne selle looni jõudmist räägitakse üldse elu keerdkäikudest ja sellest, kuidas vahel juhus kaks inimest üldse kokku viib – ka siis, kui neil tegelikult sel hetkel oma elus teised suhted on (küll mitte nii õnnelikud, kui nad tahaksid, aga siiski). Seega kindlasti soovitan seda filmi, sest see näitabki armastuse kõikvõimsat mõju ja seda pühendumist, mida kaks inimest teineteise vastu tunda saavad.

Täna on üle pika aja pilvine ilm. Kallim on hetkel oma laupäevasel tööl Tartus ja kui ta õhtul tuleb, siis sõidame Põlvasse. Nii hea oli teda eile näha lõpuks! Kuna tal oli see nädal õhtune vahetus, siis me nädala keskel ei näinud. Ma armastan neid hommikuid, kus ma saan tema kaisus ärgata 🙂 Ma armastan teda! 🙂

Millised on minu masti inimesed? /Mida vanemaks ma saan, seda antisotsiaalsem inimene ma olen…

Olete te kunagi mõelnud, milliste inimestega te hästi klapite? Millised inimesed on teie sõbrad ja miks just nemad?  Mis on teil ja teie sõpradel ühist?Ja milline inimene te ise olete? Ning lisaks – milline on teie perekond ja kuidas teie sinna sobitute?

Alustades perekonnast, siis ma käisin esmaspäeval üle pika aja isakodus (tegelt eriti pikk aeg ei olnudki, sest hiljuti tähistasime isa sünnat, aga üldiselt ma sinna nii tihti ei juhtu). Alguses tahtsin kirjutada lapsepõlvekodus, aga see oleks vale, sest sinna kolisime siis, kui ma olin 18-aastane ning käisin 11-ndas klassis. Seal on endiselt raamaturiiulitel minu raamatud ja minu Riki (nagu te juba eelmisest postitusest lugeda ja näha saite, siis Riki on suur jänkust kaisuloom, kelle ma endale ise 18-ndaks sünnipäevaks ostsin).

Kuigi see konkreetne kodu ei ole mu päris lapsepõlvekodu, on sellega nii palju mälestusi. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Pereteemadel rääkides, siis ma olen ennast alati hästi erinevaks oma perekonnast pidanud. Juba lapsest saati. No üks väike asi on see, et nemad kõik armastavad ristsõnu lahendada, aga minule see üldse ei meeldi (ka mu ema armastas). Kõige lähedasem olin ma emaga, kuigi ka meie iseloomujooned olid väga erinevad. Oma õdedega pole ma kunagi eriti lähedane olnud, eriti oma vanema õega. Kui me ei oleks üks perekond, siis olen ma üsna kindel, et me ei suhtleks üldse. Et niisama sõbrannad kindlasti ei oleks, kui meid vereside ei ühendaks.

Kui sõpradest rääkida, siis ma pole ka eriti selline inimene, kes suudaks ega tahaks täiskasvanueas neid väga palju juurde tekitada. Mida aeg edasi, seda antisotsiaalsem ma olen. Need inimesed, kellega ma suhtlen, nendega ma suhtlen ja asi vask. Vanasti oli selline üldine suhtlus inimestega minu jaoks ülioluline, aga enam mitte eriti. Nädal võib minu jaoks vabalt mööduda niimoodi, et suhtlen töökaaslaste ja klientidega, kallimaga telefonitsi igapäevaselt (me ei näe kallimaga nädala keskel siis, kui tal õhtune vahetus on näiteks) ja sõbrannadega Facebookis. Ja tantsuõpetajaga ka muidugi, kui tunnis käin (sellest rääkides, sain sel nädalal ise valida, mida ma tantsida tahan – valisin bachata! see on esimene tants, millega ma tutvust tegin ja see meeldib mulle ka kõige rohkem). Aga ma üldse ei tunne, et ma vajaksin mingit muud suhtlust. Minu jaoks on selline argipäev parim, kui saan koju tulla ja telekat vaadata või raamatut lugeda. Sellised päevad tekitavad stressi, kus ma pean pärast tööd veel pikalt kuskil mujal olema. Õnneks enamasti ei pea 😀

Rääkides sõpradest veel, siis täna panime sõbrannaga paika selle, et läheme aprillis kolmeks päevaks Vilniusesse! Ma pole kunagi varem Leedus käinud (mu sõbranna on ainult korraks läbi sõitnud, ma pole sedagi) ja kasutan kolm päeva nädalasest puhkusest selleks ära. Kuna mu sõbranna peab nädala lõpus tööl olema, siis lähemegi laupäeval ja tuleme teisipäeval tagasi. Bussiga. Ja ööbime Airbnb-i kaudu, sest mu sõbrannal on seal kasutaja ja saime sealt siis endale sobiva majutuse otsida. Saime megahea diili ja täiega ilusa korteri vanalinnas. Teeme sellise ägeda sõbrannade nädalavahetuse! 🙂 Kolm ööd Vilniuse suures ja avaras vanalinnakorteris ning bussipiletid edasi-tagasi läksid ainult 100 eurot kokku ühe inimese kohta. Suvel on plaan kallimaga midagi koos ette võtta, sest siis saame kaks nädalat samal ajal puhata 🙂

Aga tulles tagasi selle juurde, millised on minu inimesed – siis need on sellised persoonid, kes elavad oma elu ega põe teiste arvamuste pärast. Kes on hästi vahetud oma tegemistes ja kes teavad, et nad on ägedad inimesed! Mitte see nina püsti äge inimene, vaid selline vingelt äge! 😀 Raske seletada. Minu inimesed on need, kes lähevad vabalt mingil suvalisel peol tantsima ega hakka mõtlema, et mis siis saab, kui keegi näeb jne. Sest ma ise olen täpselt samasugune.

Tegelikult läks see postitus lappama, aga mu lemmiksaade “Suure tähe väike täht” algab, seega ma rohkem ei viitsi kribada 😀