Nädalavahetusel Peipsi järve ääres jalutamas / Saun ja leili viskamine/ Võõrad seltskonnad ja introvert Jaanika / Ei saa aru Sissi Nylia Benita fenomenist, vast ikka hääletatakse “Superstaarist” varsti välja…

Täna olin siis pärast nädalast puhkust jälle tööl tagasi. See on nii omapärane, et kui oled kas või ainult nädalake hoopis muus rütmis elanud, siis võtab sisseelamine jälle natuke aega. Pärast suvist kahenädalast puhkust võttis see harjumine vist oma nädala või rohkemgi veel. Kõiki asju teed aeglasemalt kui tavaliselt jne. Võib-olla on see ainult minu teema, aga mul on küll alati niimoodi olnud 😀

Nädalavahetusel sai saunas käidud. Meie käisime kallimaga koos kõige esimesena, aga kuna laupäeval oli saunamaja juures ka väike grill ning istumine, siis läksid teised hiljem. Minu jaoks oli see suht võõras seltskond, pigem kallima venna sõbrad, keda ma eriti ei tea. Isegi kallim ei teadnud kõiki inimesi sealt seltskonnast. Üks tüdruk nägi kõiki täiesti esimest korda, sest kallima ühel tuttaval on uus pruut (võinoh, tuttavat ta ikka teadis, aga teisi ei teadnud). Mäletan isegi seda soolaleivapidu novembris kallima uues korteris, kus ma mitte kedagi veel ei teadnud 😀 Ma ei ole eriline ekstravert, mille tõttu võõrad seltskonnad on minu jaoks alati natuke harjumatud. Ma pole ka kunagi see, kes lambist kõigiga suhtlema hakkaks. Kuigi minu puhul inimesed pigem kipuvad eeldama seda, et ma võiksin selline olla 😀 Need, kes mind pikemalt teavad, arvavad vahel, et ma olen raudselt igas seltskonnas nagu kala vees. Absoluutselt mitte.

Aga sel korral juhtus see ajalooline asi, et ma leili viskamise ajal suutsin saunas kõige ülemisel astmel istuda 😀 Veel umbes paar kuud tagasi oli see aeg, kui ma esimest korda üldse leili viskamise ajaks sauna jäin, mitte selleks ajaks ei väljunud. Ja enam see ei tundu üldse nii kuum, nagu varem tundus. Kallim ka ütles, et nii äge, et ma saunale oma elus võimaluse andsin 😀 Ja ma ei kahetse ka üldse.

Pühapäeval sõitsime kallimaga niisama ringi ja käisime korraks ka Räpinas ning Peipsi järve ääres. Õhtul tõi kallim mu Tartusse ära, vaatasime koos “Eesti otsib Superstaari” ning siis ta sõitis Põlvasse tagasi. Rääkides “Superstaarist”, siis mulle absoluutselt Dave Bentoni tütar Sissi Nylia Benita ei meeldi. Võinoh, tema laulmisstiil ei meeldi. Kohtunikud kiitsid teda muidugi taevani, aga tundub siiski, et ka rahvale tema laulmine eriti peale ei lähe (jumal tänatud!). Eelmisel korral oli ta viimase kolme seas ja nüüdki oli tagant neljas. Seega ma usun, et küll ta varsti välja hääletatakse. Ma kindlasti ei arva, et ta laulaks halvasti, seda absoluutselt mitte, aga mulle ta meeletult mehelik madal hääl lihtsalt ei istu. Ning ta ei sobi meie muusikamaastikule. Samas Anette Maria Rennit, Helis Järvepere -Luik ja Carlos Ukareda on tõelised pärlid! Kes teie lemmikud on ja mis teie Sissist arvate?

Lõpetuseks eilne pilt, mis Peipsi järve ääres tehtud on 🙂 Leidsin lõpuks oma päikseprillid üles, ilma nendeta ma küll nüüd enam hakkama ei saa!

Advertisements

Tegevusi täis nädal on olnud! /Esimest korda kizombat tantsimas/ Nädalavahetus Kuremaa küüslaugufestivalil, Mustvees, Kasepääl ja Kauksi rannas

Kui tavaliselt on mul nädala keskel suht tavaline elu – ehk siis pärast tööd koju ja telekat vaatama või raamatut lugema, siis sel nädalal olid asjad natuke teistmoodi. Nimelt esmaspäeva õhtul jõudis mu õde Eestisse, keda ma viimati nägin detsembri lõpus – seega oli terve perekond tal bussijaamas vastas. Pärast oli väike istumine mu isakodus, sai natuke veinitatud ja pitsat söödud. Nii tore oli oma õde üle pika aja näha, õnneks ta on sel korral Eestis 4.septembrini – seega jõuab veel trehvata. Kui ta Eestis on, siis on tal alati mingid väljasõidud sõpradega, nii et Tartus näeb teda pigem harva.

Teisipäeval ei teinud ma suurt midagi, kolmapäeval oli mul tantsimine. Sel korral oli tantsuks kizomba, millest ma varem suurt midagi kuulnud ei olnud. Õpetaja ütles, et see on aafrika juurtega tants, mis on pärit Angolast – ja nüüdseks on see väga populaarseks saanud. See oli midagi hoopis teistsugust kui salsa või bachata. Eks see vast loogiline ole ka, sest salsa on pärit Kuubalt (kuigi mõned kolumbialased hakkaksid siinkohal lamenti lööma, sest ka sealt on mõned salsa tantsustiilid alguse saanud, aga Kuuba on siiski salsa reaalne kodumaa!) ja bachata Dominikaani Vabariigist, nüüd on aga tegemist hoopis Aafrikast alguse saanud tantsuga.  Kui salsa ja bachata puhul olen ma nüüd juba midagi natukenegi käppa saanud, siis selle tantsu puhul pidi täiesti nullist alustama – mis tähendab minu jaoks seda, et algus on alati vaevaline 😀  Aga mulle meeldis! Ma alguses olin küll natuke skeptiline, sest ma olen alati tahtnud õppida pigem ainult salsat ja bachatat, kizomba sellesse nimekirja ei kuulunud. Kuid mul on hea meel, et sellele siiski võimaluse andsin! Väike stiillinäide ka siia juurde (sellise taseme saavutamiseks peab muidugi juba päris proff olema)!

Neljapäeval oli meil õdedega planeeritud väike istumine! Seda juhtub üliharva, kui me kolmekesi koos oleme, sest kuna üks mu õdedest elab siiski Inglismaal, siis ka Eestis olles ei pruugi me alati aega leida, et ainult kolmekesi kuhugi minna… Ikka on mingid suuremad istumised, kus rohkem inimesi esindatud on. Sel korral mõtlesime, et võiksime kolmekesi ka midagi teha. Käisime Suudlevate Tudengite väliterassil head ja paremat söömas ning veini joomas 🙂 Kuigi mu vanemad õed on omavahel alati lähedasemad olnud kui mina nendega (mis võib ka vanusevahest tulla, neil on omavahel ainult aasta ja kolm kuud vahet, minul ühega neist üheksa ja teisega kaheksa aastat), siis mida vanemaks oleme kõik saanud, seda rohkem oleme ikkagi üksteist mõistma hakanud. Kui ma veel teismeline olin, siis ma nendega erilist klappi ei leidnud, aga nüüd oleme kõik ju täiskasvanud inimesed. Me oleme kõik ka väga erinevad inimesed. Näiteks üks mu õde on selline, kes läheb isegi  ainult poodi meigituna, teine on selline, kes poodi minnes meiki panna ei viitsi, aga niisama linna minnes küll. Ja siis olen mina, kes meigib end jumala harva. Kuna neljapäeval toimus see istumine kohe pärast mu tööd, siis meikisin end juba hommikul – et istumise puhul ju võib. Viimati värvisin ripsmeid eluammu ja laugusid veel kauem aega tagasi – seega oli päris harjumatu terve päev meigiga olla. Saates olles oli tavaline, nüüd on harjumatu. Kuid tulles teema juurde tagasi, siis väga tore oli õdedega niimoodi väljas käia!

Üks õde läks pärast Suudlevaid Tudengeid koju, Inglismaal elava õega istusime veel natuke aega Ristiisas. Sellest õhtust on mul see udune pildike:

 

 

Laupäeval oli plaan paigas – läksime Kuremaale küüslaugufestivalle! Olin sellest varem mitu korda kuulnud, aga mitte kunagi ise käinud. Sain küüslaugujäätist ja küüslaugušokolaadi maitsta – täitsa head olid!  Sinna oli ekstra mingi laev toodud, mis inimesi umbes 25-minutilisele lõbusõidule viis. Juhtusime istuma just nii ääre juurde, et vesi pritsis ning lisaks sain endale joodikupäevituse – nimelt ainult üks käsi läks punaseks (ma ei lähe Eestis olles kunagi pruuniks, olen ainult üks kord elus pruun olnud ja see oli pärast pooleaastast Mehhikos viibimist), teine on ikka valge 😀 Ja dekoltee sai ka päikest, kandsin sellist pluusi, mis oli suhteliselt avara dekolteega.

Olime juba Põltsamaa poole teel, kui otsustasime siiski Peipsi järve jälle nautida (ju siis eelmisest nädalavahetusest ei saanud küllalt!). Sel korral sõitsime Mustveesse, aga sealne rannaala meile ei meeldinud, sõitsime siis mööda Peipsi äärealasid Jõgevamaal, peatusime Kasepääl näiteks. Pärast seda otsustasime siiski, et Ida-Virumaa Peipsi järve äärsed paigad meeldivad meile rohkem ning pöörasime otsa ringi – läksime Kauksi randa, kus me kumbki varem käinud ei olnud. See oli väga ilus koht, aga sinna jõudes läks ilm väga halvaks (enne oli väga ilus ja päikseline ilm olnud) – seega me ei saanud seda pikalt nautida, päevitamisest või vette minemisest rääkimata. Sõin seal lähedal ühes kohvikus kooki ja jõin jäätisekokteili, istusime natuke niisama  ranna lähedal ja siis hakkas vihma kallama ning äikest lööma. Läksime autosse tagasi ja kuigi vihm ja äike jäid ruttu üle, siis ilm oli ikkagi suhteliselt nadi, et polnud mõtet sinna issanda imet ootama jääma. Ehk siis startisime Põltsamaa poole tagasi!

Kuremaal 🙂 Kui olime juba küüslaugufestivalt ära tulnud ja otsisime kohta, kuhu võiks Kuremaal sööma minna. Festivalil ei tundunud olevat midagi sellist, mida süüa tahaks, piisas ka küüslaugujäätisest- ja šokolaadist. Söögikoha me seal lähedal leidsme ja sõime maitsvat seljankat ning ühepajatotiu. Ma polnudki seda viimast nii ammu söönud, enam ei mäletagi, millal viimati!

Kasepääl. Hommikul tundus, et nii palav ilm ei tule, aga osaliselt siiski tuli – ehk siis nende mustade teksadega oli megapalav. Vähemalt festivalil ja natuke pärast seda küll.

Kauksis keeras ilm juba halvaks ära…

Ja kohe hakkaski sadama…

 

Nädalavahetus Ida-Virumaal: ööbimine Alajõe hostelis (Peipsi järvest 100 meetri kaugusel)/ Kuremäe klooster, kummituslinn Viivikonna (mis ei olnudki nii kõle, kui ma lootsin!), Sillamäe ja niisama olemine Peipsi järve ääres :)/ Prisma käib alla…

Nädalavahetus on jälle läbi saanud! Sel korral otsustasime väikese väljasõidu Peipsi järve äärde teha. Alustasime sõitu juba reedel ja kell 21.00 jõudsime ööbimiskohta – kaks päeva veetsime Hostel Villa Marikas. Me ei ööbinud seal peamajas, sest need kohad olid selleks ajaks juba täis, kui me broneerisime, aga kõrval on seal kämpingute moodi puitmajad (aga siiski natuke mugavamad kui muidu kämpingud) – need ongi avatud ainult suviti. Just seal kämpingus me ööbisimegi.

Kui kohale jõudsime, siis läksime Peipsi järve äärde, kuhu oli vähem kui 100 meetrit! Kuna oli juba õhtu ja suhteliselt jahe, siis vette me sel korral ei läinud, vaid klõpsisime niisama pilte – mida nüüd näitangi 🙂

 

Öine Peipsi järv. Järve küll nii hästi ei näe, aga noh – natuke aimatav on 😀

Siin juba natuke näeb 😀

Nendest samadest treppidest alla minnes jõudis kohe Peipsi järveni. Meie ööbimiskoht jäi nendest treppidest üles minnes kuskil 100 meetri kaugusele – seega olime väga lähedal 🙂 Need püksid, mis mul jalas on, on maailma kõige mugavamad püksid, mis mul kunagi olnud on! 🙂 Käisin nendega isegi tööl, kuigi need on pigem vabaaja rõivastuseks mõeldud. Aga kuna ma klientidega otse kokku ei puutu, siis telefonis ega e-mailis ei saa keegi aru, kui ametlik või mitteametlik ollakse 😀

🙂

Hommikusöök oli hostelis selline tavaline Rootsi laud – ei midagi erilist, aga samas suhteliselt maitsev.  Kuna suviti on see koht ülipopulaarne, siis vabu tube enam absoluutselt ei olnud – me saime viimase. Eks see Peipsi järve lähedus ja keset loodust paiknemine lisab sellele oma võlu juurde, miks inimesed sinna alati lähevad 🙂

Eilne päevaplaan nägi meil ette kõigepealt seda, et külastasime Kuremäe kloostrit. Mina käisin seal viimati põhikoolis ja siis oli minu mäletamist mööda see reegel, et naine pidi seelikut/kleiti kandma. Nüüd enam õnneks sellist reeglit pole, aga ma plaanisin küll kleiti kanda – mure oli nimelt selles, et kloostri jaoks oli see liiga lühike. Seega toppisin selleks ajaks kleidi alla need samad püksid, mida ennist nii kiitsin  – ja lisasin räti pähe – seega olin kloostri külastamiseks juba piisavalt kõlbulik (hiljem muidugi võtsin püksid jalast ära ja räti panin ka kotti tagasi)! Kloostris sees pilte teha ei võinud, ma ei hakanud ka. Mul oli selgesti meeles veel see, kuidas seitsmendas klassis üks klassivend üritas nunnast salaja pilti teha ja viimane läks nii äksi täis, et tuli ja krahmas tüübil kaamera käest ja käskis pildi ära kustutada (sest ta ise ei osanud). Mina olin kuni selle ajani arvanud, et nunnad on ühed sõbralikud tädikesed, aga pärast seda juhtumit olen ma aru saanud, et nad võivad päris julmad mutid olla 😀

Hiljem sai külastatud Eesti kõige kuulsamat kummituslinna, kus hetkel elab kuskil 90 püsielanikku. Kunagine kaevanduslinn, mille allakäik algas 1974-ndal aastal, kui sealne kaevandus suleti. Hetkel elavadki seal pigem pensionärid, sest noored on kõik kuhugi mujale elamisväärset elu otsima läinud. Seega on Viivikonna mahajäetud ja kõle – vähemalt niimoodi näitasid Google pildid. Lugesin veel kuskilt blogi kommentaaridest, et keegi ei julgenud sealt isegi autost välja tulla, sest see pidavat nii hirmus koht olema, kuna kõik laguneb jne.

Juba tee sinna oli kõle ja auklik, oli tõesti tunne, et sõidame kuhugi pärapõrgusse. Kuna teel olid veel mitmed lombid, siis sattus Härra paanikasse, sest ta oli just oma uut autot pesemas käinud. Ma läksin sellepeale närvi, sest Härra on alati öelnud, et ta on looduseinimene ja nüüd siis põeb mingi sitase auto pärast 😀 Et peseb uuesti ära ja asi ants!

Kui Viivikonnasse kohale jõudsime, siis arvasin alguses, et oleme vales kohas, et ju Google Maps valetas (tegelikult HERE WeGo, sest kasutame seda äppi). Helistasin isegi sõbrannale, kes on seal kunagi käinud ja küsisin, et kas see ongi või? Ka sõbranna mainis, et ta ootas sellest midagi enamat… Jah, olid lagunenud majad ja oli kõle, aga mitte midagi sellist, mis oleks nii jube tundunud, et seal liikuda ei julgeks. Alguses küll parkisime auto ühe maja juurde, kus mingi kuri tädike vene keeles midagi rääkima tuli, aga kuna me kumbki vene keelt ei oska, siis ei vastanud talle sõnagi. Siis sai auto mujale pargitud ja natukene ringi vaadatud. Isegi inimesi nägi, kes vapralt aias tööd rügasid. Kaks mutikest olid ühel teepervel kokku saanud ja tundus, et lobisevad maast ja ilmast (või telekas jooksvatest seebikatest – kes teab :D). Rohkem oligi üks osa Viivikonnast lagunenud ja kõle, aga ei midagi sellist, mida ma ootasin. Omapärane kogemus oli küll, aga kes soovib sellist kõledat ja kummituslikku õhkkonda eest leida (nagu mina!), siis nendele ma ei soovita, sest see pole üldse nii hirmus, kui ma eeldasin. Pigem üldse pole hirmus. Ehk öösel minnes oleks tõesti natuke hirmus 😀

Lagunev Viivikonna!

Natukene nagu on kõle, aga samas nagu ei ole ka!

Pettunud, et Viivikonna ei olnudki nii jube, kui ma lootsin 😀 P.S: Nii lühikese kleidiga oleks vist tõesti kohatu olnud nunnakloostrisse minna, seega sellepärast ma sinna minekuks need püksid alla toppisingi 😀

Selliseid lagunevaid hurtsikuid oli Viivikonna täis.

Pärast Viivkonnat oli plaan sööma minna. Alguses mõtlesime, et sõidame Jõhvi, aga kuna Sillamäe oli lähemal, siis läksime hoopiski sinna. Kui märtsis Sillamäelt läbi sõitsime, jättis see mulle väga muserdava mulje – seega otsustasime sellele linnale uue võimaluse anda. Ning see oli seda väärt! Sillamäe rannaäärne ala oli päris normaalne (muidugi ei anna seda Pärnu rannaga võrrelda, aga see on ju igati loogiline).

Käisime söömas kohvikus nimega Krunk. Seal ühel pool asus see restoran, aga me sõime teisel pool, kus oli samanimeline kohvik. Kuna esimene teenindaja eesti keelt ei rääkinud, kõnetasin teist juba automaatselt inglise keeles, aga tema oskas isegi natuke meie emakeelt. Toidud olid maitsvad ja suured (ma sõin kanasuppi ja pastat).

 

Sillamäe 🙂

Pärast seda, kui kõhud olid pilgeni täis, sõitsime Alajõele tagasi, et natukene leiba luusse lasta. Õhtupoolikul läksime Peipsi järve äärde, kus oli väga vähe rahvast. Mulle meeldivad just sellised rannad, kus ei ole palju rahvast, sest see inimene-inimeses kinni tunne on nii nõme. Eeldatavasti olid kõik need inimesed just seal konkreetses kohas peesitamas ja ujumas, kes ka meie ööbimiskohas ööbisid, sest niisama ei pruugigi sellepeale tulla, et just seal nii maagiline rannaala on 🙂 Öösel jõudis äike ka Alajõele (Tallinnas oli päris hull see asi olnud), selleks ajaks olime me juba ammu oma toas. Õnneks midagi nii hullu ei olnud, sest eks ma muidu ikka veits kardan äikest.

Hommikul startisime Tartusse tagasi. Ma nägin mitmeid putkasid, kus müüdi suitsukala – ainult et nemad müüsid suitsu kala. Kui juba Ida-Virumaalt välja saime, siis muutus õigekiri paremaks ning müüdi ikka rohkem suitsukala, mitte suitsule kuuluvat kala 😀

Kui muidu tegeleb kilpkonna toitmisega Härra, siis nüüd võtan selle temalt paariks nädalaks üle (sest tal on puhkus). Ta tavaliselt varub ühe suure kilekoti täie külmutatud räimesid, millest jagub pikaks ajaks. Ja just nüüd said need otsa! Kuna meie kodupoes neid tihtipeale ei ole, läksin Prismasse (mis oli enne kolimist meie kodupood). Ma ei tea, mis ikaldus selle Prismaga juhtunud on, aga nõukaaja tunne tekkis küll. Ma pole küll ise seda viimast kogeda saanud, aga no pooleldi tühjad WC-paberi riiulid ja mitmed muud vahed, kus kaupa tundus küll kõvasti vähem olevat kui enne (ja mitmed riiulid täiesti tühjad) – ehk siis täpselt selline asi, nagu ma juttudes nõukaajast kuulnud olen. Või oli asi lihtsalt selles, et juhtusin pühapäeval enne pärastlõunat sinna? Ja nagu kiuste – külmutatud räimesid ega kilusid seal ka ei olnud (küsisin lausa teenindajalt järgi, sest äkki ma lihtsalt ei suutnud leida, aga ei olnud siiski). Läksin siis kodupoodi, kus neid tavaliselt kunagi ei müüda, aga sel korral imekombel isegi oli. Jumal tänatud, sest mulle ei meeldi mingi ühe asja pärast sada poodi läbi käia – see lihtsalt ajab mind närvi 😀 Kui poleks olnud, siis eks ma ikka oleksin mujale läinud, aga ajab närvi ikka küll, kui nii jurakas poes nagu Prisma mitte sittagi ei müüda. Mis kasu sellest poest siis üldse on? Kunagi oli Prisma üks mu lemmikpoodidest, aga nüüd olen õnnelik, et see enam mu kodupood pole, sest kvaliteet on kõvasti alla käinud. Olen sinna mõned korrad pärast kolimist ikka juhtunud ja märkasin juba siis, et see asi pole enam nii hea kui varem.

Lõpetuseks veel üks niisama suvakas pilt, mis neljapäeval Tartus tehtud sai 🙂